Monday, October 27, 2008

Sunday, October 26, 2008

transporditerrorismus

manakeri ütleks kindasti, et ma ju rääkisin teile - ei ole vaja talina minna! et kõik töö (st hooaja tulemuste süvaanalüüs) tegemata jne ja ei ole mingit põhjust lõpupeole minna. aga kesse ikka vanemat ja targemat kuulab!
niisiis, tegin enda arvates megadiili - üks burger ja kaks lihapirukat ja sind viiakse offisist otse heleni poole. aga kui soss on samal ajal teel mõnele data-error-systems üritusele siis peaks see igaüht ettevaatlikumaks tegema. mugava transporteenuse asemel sai mulle osaks täielik terrorism - keegi ei arvestanud, et mul oleks võinud seljas olla kortsumist mittekannatav garderoob ja peas lokirullid. selle asemel volditi mind ekipaazi kus peale minu oli reisijateks veel kolm noormeest pikkusega 190+ ja karu, kes üritas läpakaga tööd teha. lisaks kõigele keeldus soss gaasipedaali kasutamist ja seega kestis selline volditud olek igavesti. väike positiivne noot ka: kastani poe burksis on piisavalt palju kapsast, et olla kindel eesti põllumeeste jätkusuutlikusele ka majandussurutise tingimustes.
järgmine transpordiskeem tuli teha rahatunneli kaevetöödelt kluppi. tipporienteerujatena ei läinudki meil rokem kui neli ringi tartu maantee lähistel kõikvõimalike lähenemisskeemidega, enne kui auto pargitud sai. ja klubist tommi grilli saime juba kaasvõistlejate lahkel sekkumisel.
merike oli vähe kavalam - tal oli ester ;)
lahja laubä jätkus uute piinamismeetoditega. tundsin end nagu leo getz surmarelvast keda kõikjal kotitakse. arvad et tomm ja helen teevad teene, kui otsustavad sind pealinnast koju sõidutada aga ... tomm tegi hommikul kõik minu kahtluste hajutamiseks - luges katkendeid mihkel raua raamatust ja pakkus purgist angerjat. terror algas autos kui vikerraadiost hakkas soovisaade tulema. kanali vahetus ei tulnud esipingi poolt kõne allagi. palusin neil viimases hädas vaid tõotada, et mulle iialgi selliste leidade häälega raadioõnnesoovi ei tehaks aga teate küll kuidas selle kõrbes hüüdmisega on. õnneks on rohelised niidud täiesti lahja laupäeva laul...

ühesõnaga, biveer: lihtsad ja odavad lahendused võrduvad teenus kvaliteediga.

Wednesday, October 22, 2008

küsimus suurele ringile

kas ma jalutasin täna trennist koju autovõtmed pihus aga auto jäi trenni kõrvale parklasse?

Sunday, October 19, 2008

küllit tegemas

kõik algas sellest, et pidin karmi konkurendi aka amööbi supoortima amsderdami maratonile.alles siis sain aru KUI raske võib olla külli elu. konkurent amööb oli "tänu" paljudele koosviibimistele koos inglitega omandanud nii mõnedki mittevajalikud stardieelsed toimingud: porque porque eelmisel päeval, appike-kuna on stardiaeg hommikul ning ....mis kõige olulisem...issake MIDA ma ometi selga panen. kui kõik see korrutada vajaoleva varustuse listiga xdreamil ning udupeade arvuga (3)... siis lõin ikka küllile kulpi küll! ning kui lisaks arvestada, et amööbil oli tähistatud rada ja isegi eeldatav finishiaeg...me aga oleme lihtsalt jummala kädessa, siis tnx küllile kõige nende kordade eest! ja talle vist ei pakkuta iga saja meetri pärast mõnusat valge veini kõrtsi, vaid hoopis head vaffat sood ja pärast peab selle asemel et itaaliakas relax olla hoopis tegema transfeeri tallinn tartu... tnx veel kord!
support oli olla ikka palju raskem kui olla rajal ...ja nii ma viskasingi õhku lubaduse, et berliinis sügis 2009 olen joonel. ka amööb tahab oma amööbliikumit finishijoonel veidi parandada. nii et siis saab testida ka kohaliku pakihoidu ja tõenäoliselt ei tule ka õlu/vein otse finishisse.

stardis sai nähtud küll ühel tütarlapsel kottis sulgi puistavaid ingli tiibu, aga trackil oli olid ikka oopis teised poisid seekord.

Saturday, October 11, 2008

harjutused iseseisvaks eluks

see nädalavahetus on täis seiku seeriast: minuga juhtub alati midagi ...

näiteks avasin ma kodus paanikaosakonna, kuna kompass oli lootusetult kadunud. minu pahameel sai ebaõiglaselt muidugi liisu kaela välja elatud. pln vbndst. niisiis tuli pärast kubija rulluisutrenni ja bussijaama punase vaiba tseremooniat veel kosele kompassilaenutusse sõita. no ja loomulikult oli mu kompass mul kotis, nagu selgus õhtul kola lahti pakkides ...

no ja siis läksin ma merikese autost õhtul pluusi väel korraks miskit võtma ja tõmbasin turvakodu välisukse sneprisse ja olin sunnitud abi otsides naabertrepikoja rahva uksekelli helistama ning uusi tutvusi sõlmima.

iseseisev elu seisnes aga selles, et nii kylli kui ka manakeri polnud meid turvamas. me siis kindlustasime oma seljatagust nagu oskasime. olime eelmise aasta rogainist midagi õppinud ja teadsime, et jahimeestega peavad sotid selged olema. kohaliku jahmeeste esindajaga sai siis tehtud diil: meie ei puutu ka suurima nälja korral tema notsude maisi ja tema vastutasuks ei lase meid jäneste pähe maha.

voormapp hullumajas ei möödunud sündmustevaeselt (näiteks tutvusime noormehega kellel oli nii eksklusiivne särk, et seda saab ainult tartust). selle tulemusel oli hommik nagu oli. helen sai igatahes riidesse ja ka autosse üles ärkamata ja ta väitis, et merikese hotelli pakutav uni on täiesti ebapiisavalt serveeritult.

maanteel tahtis saatus meile vihjata, et võiksime ikka koju jääda ja saatis maanteele ette lambakarja. kangekaelsusega ja allumatusega on meil jätkuvalt kõik hästi ja sofistikeeritult serveeritud vihjed ei ole arusaamiseks. ju need lambad tahtsid vihjata, et täna päike välja ei tule...

kohapeal anti meile kätte pakk kaarte. viis tükki kogunisti. ülipingelise ja mõttemaailma avardava tiimmiitingu käigus sai pandud paika jalutuskäigu strateegia: lähme kuhugi ja siis vaatame mis saab. igaks juhuks käisime vihjeid küsimas ka mari-siimu käest, kellega koos veetsimegi hiljem suurema osa oma teekonnast.

stardis saime jälle pisut targemaks, sest selgus suure kaardipaki saladus - osad neist pidid veekindad olema, aga keegi polnud minu jaoks sinna vastavat rasvases punases kirjas märget teinud. me õigustasime oma kilekotiga kaasaveetavat kaarti kui 2in2 lahendust seenekorjamiseks. ja juba õige varsti tekkisid meil esimesed kukekad kaardi kõrvale kotti ;)

teel tundmatusse saime ka teada miks meil pole vähematki lootust siin lõunaosariikide farmerite aedadest persikuid leida - kliima pidi jahedaks ajama põhja-läti jahedus. niisiis ümberkorrigeerisime oma päevase toiduratsiooni jaotusgraafikut ja pool tundi pärast starti oli seljakott vabanenud pooltest kaastehtud võileibadest. mitte ma aru ei saa, kuda see kõht nii ruttu tühjaks sai - klubist tulles sai ju ometi söödud ...


ka siim sai aru, kui saamatud me omadega oleme ja üritas meid aidata delikaatsete vihjetega. kui me enam temaga sammu ei jaksanud pidada või muidu loodust vaatelema jäime, siis ta tõmbas meile vihjeks tee peale nooled maha. hiljem aitas ta metsa forseerides oksi kinni hoida ja poole päeva pärast kinkis juba ka lilli :)




helen leidis jalutamis hõlbustamiseks kuldnupuga spatsiirtoki ja ei lahkunud sellest ka pärast finišit.

a metsas oli üldiselt tore nagu ikka. oli kukeseeni, oli pohli ja jõffikaid. leidus ka konte. merike arvas muidugi , et sellega on gõudiskavrite kadumise müsteerium nüüd lahendatud.

mingil hetkel keeldusin oma tosse märjaks tegema ja läbisin rajalõigu paljajalu. eks vist tänu sellele jahutusele, mul õhtul veel nii asjalikud tantsujalad olidki ;)

kuigi sel aastal sai tunnike kauem rogainitud, ei kõndinud me finišis seekord robotsammul vaid suutsime viimastel kilomeetritel isegi mõningast tempot arendada. see kiirenduslõik ei olnud tingitud meie sportlikest ambitsioonidest vaid röökivate lõunanaabrite seltskonnast, kes soovis meiega nähtavasti infovahetusse laskuda.

helen sõitis pärast värskeõhuprotseduure tommtaksoga pealinna ispaania poisse vaatama ja meie merikesega hakkasime otsima võru linnas saunatamise võimalusi. mõeldud, bjuutislibitud, veel nats mõeldud suundusime taas hullumajja. pehmendasime konte nagu oskasime ja kui teksad juba niiskusest pikemaks hakkasid venima oli meil selleks korraks tantsudoos täis ka ;) igaks juhuks tegin täna tunnikese salsat otsa, et jalad päris puhkereziimile ei lülituks. meil ju varsti ees obinitsa lumelaager ja ingelspaa esmakülastus :)

PS. seekord on piltide autoriks lõunaingel merike, kes oli selles ametis esmakordselt.

Monday, October 6, 2008

lõppvaatus leppojal

oleme järjekordselt suuremate kaotusteta metsast koju tagasi jõudnud. merikese haanjast äravarastamise usaldasime kõige kogenumale ninjale, st merikesele endale.

stardi eelõhtul ootas meid teadagi sveedbanki tagune pastarestoran-inglihotell-ilusalong oma tuntud headuses. hommikune äratuskell polnud suurem sõber. me olime nii unised, et ei suutnud isegi korralikku kostüümidraamat käima tõmmata.


esialgne plaan dziibiga metsa minna ei leidnud kylli poolt ovatsioonidega vastuvõttu. ta lähenes asjale liiga praktiliselt, sest dziibi katus on oluliselt kõrgem ratastepaigalduskoht kui ta tavapäraselt harjunud on. ja abistavat taburetikest polnud ka käepärast. olukord lahenes ettearvatult: vajalikul hetkel leidus alati mõni kraanakasvu noormees, kes parasjagu autost mööda jalutas. tänu teile töökad käed!

rattaparkla juures võttis meid vastu urmo isiklikult. olime just oma käepaelad kätte saanud ja saime koheselt juhtida ta tähelepanu värvivaliku puudujääkidele. õppimisvõimega on sellel poisil halvasti, sest eelmine kord sai ju kõik puust ja punaselt ette näidatud. aga kuna me oleme loomult lahked siis on tal kevadeni aega end parandada. samas pidime ka praktilise näite varal talle tõestama, et meie kostüümid on rattasõiduks ülisobilikud. kahjuks oli meis kõhklejaid teisigi. teel parklast diskateekasse ja tagasi kuuldus kõikvõimalikke ebasportlikke ja ülisportlikke kommentaare meie kohta. ühed poisid olid omaette suisa kurjustanud, et need blondid teevad meile alati ära ...
leppojale jõudes otsisime kohe kiirelt manakeri üles, et enne starti karma balanksu saada. mädal üle antud, kablutasime tagasi parklasse faintuuningusse.

no ja siis läks madin lahti. start meenutas dolomitenlaufi suusamaratoni kus sai siksaksuustamist tehtud. mina ja merike pole teadagi mingid jooksugurud (nagu näha ka lisatud klipist) ja tosserdasime nagu oskasime. osadele kaasvõistlejatele meenutasime ka igaksjuhuks, et rõõmus meel ei ole sellel üritusel keelatud.



kanuualas oli meie saabumiseks reha tehtud ja nii me siis võtsime esimese, mis vähegi meie küünelakiga sobiks. ilmnes, et see pole üldsegist mitte kõige kindlam aparaat. me muudkui libisesime mööda pinki edasi tagasi ja hädaldasime, et kann on liiga prink, sest vähe vedelam ollus oleks ehk ühtlasemalt mööda pinki laiali valgunud :)

õnneks olid suuremad träffikdzämmid selleks ajaks lahenenud ja me saime ikka liikuma. esimeses kahes punktis ootas mind ees karastav jõeületus, sest kanuud punkti juurde navigeerida oli mõtetu. tuli nats jalutada kanuudest moodustatud pontoonsillakest mööda kaldale ja siis leida sõber kelle käest kinni võta, et oleks julgem vette astuda ja tegu teha. kuna ma sain niivõrd eksklusiivse lõigu enda kanda jäi ka inglijoogi pudel esialgu minu kontrolli alla.
jõekaldal leidus aegaajalt kodanikke, kes tegelesid kanuude veest tühjaks kallamisega või niisama vees tshillimisega.

ühes kanuupunktis leidsid meiesugused pimekanad tera - manööverdasime kogemata otse punktile pihta, seda ise märkamata. ma hakkasin juba kanuust välja ronima kui avastasime, et piiksutamise asi ripub helenil näo ees :))))









igatahes oli seekord päris lõbus purjetamine. randumispaigas oli taas nagu tellitult üks noormees abis meid kaldale aitama ja kanuud järsakust üles tõmbama. sellist initsiatiivi ei saanud me ju ometi pärssima hakata ;) tänks, noormees, kiip gõuing!

pärast kanuutamist läks jälle meie trumpalaks st maleks. nagu tööjaotus sellistel puhkudel ette näeb - helen ja merike mõõtsid ja kaalusid ja mina kirjutasin.

tulemus oli liigagi suurepärane, sest vaevalt jõudsime meiki korrastada kui meid juba trahviringist minema aeti. küll see heleni randmepael on ikka väärt kraam. see on suisa nii väärt kraam, et selle olemasolu võttis meil pisut harjumisaega. vaatamata eksklusiivsele atribuudile kippusime esialgu ikka huuli värvima päikeseprilli klaasidega peegeldades :)

rattasõit oli ilus ja päikesepaisteline. vahepeal saime ka pisut hüppenööriga hüpata ja järvemõõtmisel silmamõõtu arendada. hiljem kuulsime, et leidus raffast, kes lõid oma matemaatikavalemite tagavara lauale ja arvutasid küll järve ümbermõõte küll järve suurust kuupmeetrites!!!!!! meil ei tulnud selline variant hetkeksi kaalumisele. selle asemel kasutasime tavapärast meetodit: kõhutunde ja kõrvalt kuuldud kommentaaride segu. järvejooksul kohtasime ka arajakaid, kes olid kogemata memmekate rajale eksinud. vaatamata meie teavitustööle ei mõelnudki nad tagasi pöörata vaid kihutasid meist mööda. viisakamad muidugi vabandasid sellise barbaarsuse pärast.
hilisemal rattatiirul kohtasime suisa punase raamatu väärilisi meessoost kaasvõistlejaid. selle asemel, et paluda meil tiivad kokku voltida, et meist mööda kihutada, ütlesid nad et, sõitke te ees - meil pole kuhugi kiiret ....
metsatulekahjust põlenud mets oli päris nukker vaatepilt, see eest järveäärne matkarada oli väga lõbus ja meenutas "velkam tu ze singel" üritust. sellel lõigul leidus ka vapraid kes julgesid meie rajaleidmisoskusi usaldada.

mingil hetkel oli kõht juba päris tühi ja kogu meie toidutagavara koosnes vaid kummikommidest, mida mina tavaliselt ei söö. igaüks sai 3 kommi ja nende najal me siis tiksusime. üks poiss küll arvas, et me ei peaks niimoodi toiduga liialdama, et kes neid kaloreid küll ära jõuab põleteda, aga me ikka riskisime.














finishis ootas meid teadagi kontrollpostikast ja kaava serveerimiseks paidest ostetud roosad pokaalid. premeerisime ennast ja buliimitsesime nagu oskasime. eriti hästi läksid peale heleni tehtud võileivad, mis pärast kanuutamist tundusid liigsetena. kommikommimaffia andis muidugi koolaussidele tuld. õnneks jäi meil neid pisut järgi, et tasuda vapratele rattapesijatele.













kondilõdvestus kolhoosi teel toimus nii ees- kui järelkavaga. rattapesu oli sinna juurde veel ekstra ekstra boonuseks.
kõigepealt esines meile vertarretamapanev tont, siis spaidermän ja hiljem kohalik akrobaatidetrupp.
seekordse rattapesu eripäraks oli see, et rattaid ei hakatud autokatuselt allagi võtma :)

selle üritusega sai veelkord tõestatud iksdriimi äärmine ohtlikkus: helen kaotas juukseklambri ja mina oleks äärepealt kõrvarõngast ilma jäänud.

Wednesday, October 1, 2008

ideekonkurss: kuidas varastada merikest

seoses eeloleva nädalavahetuse üle keskmise keerukamate logistikaülesannetega kuulutan siinkohal välja ideekonkursi merikese haanjast äraviimiseks. operatsioon tuleb ellu viia laupäeval ja valgel ajal.