Monday, August 24, 2009
jägala drift
eriefektidega paastu - ja laevahukulaagri seitsmes väljaanne ei olnud oma nime vääriline. siiski möödusid kolm päeva jägalal üritusele omases ebakurvas meeleolus. laevastiku suurus ja purjetajate arvukus oli rekordiline. kahe anni asemel oli meil seekord kaks liisut. ameerikasse pagenud krissu s asemele tuli krissu v. draagkuiine oli seekord kaks, neist süütum purjetaja täiskoosseisulise kaaskonnaga. värskekesed olid ka kaks pekivärvi. muu staff oli vana ja kogenud, tuulest ja päikesest parkunud ning mereveest mõhnaliste liigestega. vahur oli teadlik üldisest füüsilisest alavormist, ning seetõttu sai distantsivalik ülimõõdukas.
aet teeb rattaüritusi vaid ühe asja pärast - et saaks stardigruppide ja kolonniga tegelda. nii põnev on nende kleepekatega kabetada. seekord võttis ta pisut tööd kaasa ja kleebutas ekipaazid võimetekohastesse kategooriatesse. kuna pässu oli toidulao kokkukandja, startisid nemad insenerihärraga ORG1 klassis. üüvee kui toidulao kaasautor oli koos sixteniga seega ORG2. külli, kui maailmakuulsaim fotokateuputaja, rallis koos efkaga fotopaadis. timo ja krissu esindasid kollast ajakirjandust ning kärutasid pressikanuud. rainerist ja liisust sai negatiivse meeleheite tiim. mina ja annu olime punaserisilises kanuus, sest me olime kõige vigasemad pruudid. ülejäänud pääsesid erinimetustest ja said vähe vabamalt võtta :)
peagi pärast starti eraldusid tshillijad liidritest. jäime orgi1, nm ja + paadiga esimest snäkki võtma ja pressikanuud ootama. ei tahtnud teised kuidagi näole anda. hiljem selgus, et navigaator tim-tim ei saanud satelliitidelt piisavalt head signaali kätte, sest ürgne looduse kutse tõmbas neid sikksakki kaldast kaldasse. et nad taas pildilt ei kaoks, jäime nende taha purjetama ja pressikanuu tempost kujuneski välja selle ürituse kulg. rallipaadid elasid rohkem oma elu ja nendega kohtusime peamiselt vaid ametlikes peatuskohtades. vajadusel osutasime kõigile abi ja vahel tuli aidata ka neid, kes algul arstirohule vastu punnisid.
driftimist võtsime täie tõsidusega. omavahel käis konkurents, et olla ikka naabrist parem st kuivem. insenerihärral oli kõige reglementeeritum elu: nende paadi liisu hoidis asja kontrolli all - kui kanuu põhjas leidus prahikübegi, siis uut õllepurki varudest välja ei kirjutatud.
enne õhtust laagrissejõudmist pidas timo maha Kuulsusrikka Lahingu, tulles sealt välja küll võitjana, kuid siiski jalavarjude võrra vaesemana ning nina meenutamas eestlaste põhilist põlluvilja. teda oli pissipeatuses rünnanud shrek ja kaks tiigrit. rahvas - olge jägala kallastel ettevaatlikud!
esimene laager oli jõest pisut eemal. astuvad siis timo ja liisu paljasjalgselt mööda suurekivilist kruusateed ja oigavad valust. saja meetri jalutamise ja piinlemise järel hakkas valu mõistusele teravamaid signaale saatma, ja nad avastasid, et võiksid vabalt ka kruusatee kõrval olevat pügatud muru mööda kõndida ...
ükski laps ei usu lapsevanemate äffardust, et kui sa kohe sööma ei tule, siis pärast ei saagi. no me ka ei uskunud. aga kui ükskord vaatetornist alla kobisime, oli puder otsas. siit hoiatus - lapsed, vahur ei tea headest kasvatustavadest midagi.
ei saaks öelda, et me alatoitumise alla kannatasime. lisaks kõigele oli timo hoole all ka merikese astraalkeha oranzi kontrollpostikasti näol, kuhu pakiti alati teemoona kaasa. üldiselt oli nii, et kui pool tundi midagi hamba alla ei saanud siis tundus juba, nagu oleks päev otsa ainult vee peal olnud.
loomulikult lõi kollektiivne mõttetöö ka uusi rahvaluuletöötlusi. "üü vee faktor viis", kõikvõimalikud "õu beibe beibe" laulud ning sekka pisut kihnu virvetki. suurimaks tiimitööks oli akva superhiti originaalsõnade rekonstrueerimine. ning kui pühapäeval tõusis traditsiooniline a la Räpina vastutuul, ja me olime ka lõpuks sunnitud mõlama hakkama, oskas krissu juba timole öelda: "õu ken, aim häving sõu match fann!" ja timogi ei jäänud vastust võlgu: "vell barbi, ui a dzast getting staartid".
üldiselt oli jägala meiega sõbralik ja pühapäevane vastutuul näis tõelise vahurce tellimustööna. ka anni võttis repertuaari porisemise teemal, järgmine aasta tema küll kanuumatkale ei tule jne. üldiselt lõppes kõik õnnelikult. tundub, et keegi merele ei jäänud ;) kahjuks jäi meil nägemata stseen finishis, kus murutraktoriga kaldapealset niitnud vend jäi pikalt meie seltskonna saabumist silmitsema ja traktoriga ümber kukkus.
Tuesday, August 18, 2009
vastupidamislaager vol 2
möödunud nv-l nägi meie treeningplaan ette tavapärast augustikuist treeninglaagrit. kuna võimalusi poodiumi hõivamiseks on jäänud vaid üks-võttis manakeri isiklikult eesmärgiks meist laiskuse, nõrkuse ja allumatuse välja treenimise. inglitega tehtavaid loomkatseid olid kaema tulnud ka ÜV, krissu, age, timo jt. loomulikult oli kohal ka külli-kuna inglite supoort muutub seoses nende vanusega kaasnevate kõrvalnähtudega järjest keerukamaks:) senini kõlas see kui tavapärane laager kuniks epochka uisutas end nip-tuckiks ja asus radikaalsete võtetega tselluliiti eemaldama. loomulikult ei näidata seda sorti filmides sekkigi kahenädalasest voodireziimist. nii ta siis jäigi koju lamatistega sõbrunema:)
ei tea kas see nüüd oli manakeri poolt ettekirjutatud või sattusime me agega lihtsalt valedele kursustele-aga nii see oli. bussifirma sebe korraldab nimelt pimedas nägemise kursusi. kursused algavad alates 8-st ja 2,5 tunni jooksul tuleb pimedas lugeda nii kaua kui näed. ööetapile mõeldes võiks nendest kursustest isegi kasu olla-pole seda tülikat jahmerdamist pealambiga.
muidu nägi minu treeningkava ette treppidega pikitud staadioniringe koos klambripüstoli sihipärase kasutamisega. ostnud kobedate jalgade tuvastamise manualiga ära ühe kollase vestiga poisi-ei pidanud ma oma blonde ajusid ringide lugemisega errorisse ajama. õnneks oli manaker laagrisse kaasanud ka teisi allumatuid, mis võimaldas minul kui kõige laisemal ühes varjulises nurgataguses päikelaigus ära lugeda selleks otstarbeks kaasa võetud 350lk raamat. kindel märk allumatusest ja laiskusest:) Lõunaingli treeningkava nägi vastupidiselt minule ette kiireid sprinte, mõtteharjutusi ning numbrite lugemist. trahviringid loendamise lisülesannete juures peaks nüüd ajalooks jääma! külli treeningkava oli aga nii salastatud, et ma ei teagi milles ta osavaks sai. egas ma muidugi ei julenud ka piiluma minna, sest pornograafiline-pagulas-spiooni raamat oli põnev kah:) õhtune treening oli kohustuslik kõigile ning viidi läbi vanas tuttavas kohas aastate jooksul kindalt järjestatud muusikapalade saatel: nõiaelu, karavani remix…laager ebaõnnestus täiega-lõunaingel läks juba 7:30 uut sporditoosi saama ja meie külliga kraapisime 8:00 söökla ukse taga…
ei tea kas see nüüd oli manakeri poolt ettekirjutatud või sattusime me agega lihtsalt valedele kursustele-aga nii see oli. bussifirma sebe korraldab nimelt pimedas nägemise kursusi. kursused algavad alates 8-st ja 2,5 tunni jooksul tuleb pimedas lugeda nii kaua kui näed. ööetapile mõeldes võiks nendest kursustest isegi kasu olla-pole seda tülikat jahmerdamist pealambiga.
muidu nägi minu treeningkava ette treppidega pikitud staadioniringe koos klambripüstoli sihipärase kasutamisega. ostnud kobedate jalgade tuvastamise manualiga ära ühe kollase vestiga poisi-ei pidanud ma oma blonde ajusid ringide lugemisega errorisse ajama. õnneks oli manaker laagrisse kaasanud ka teisi allumatuid, mis võimaldas minul kui kõige laisemal ühes varjulises nurgataguses päikelaigus ära lugeda selleks otstarbeks kaasa võetud 350lk raamat. kindel märk allumatusest ja laiskusest:) Lõunaingli treeningkava nägi vastupidiselt minule ette kiireid sprinte, mõtteharjutusi ning numbrite lugemist. trahviringid loendamise lisülesannete juures peaks nüüd ajalooks jääma! külli treeningkava oli aga nii salastatud, et ma ei teagi milles ta osavaks sai. egas ma muidugi ei julenud ka piiluma minna, sest pornograafiline-pagulas-spiooni raamat oli põnev kah:) õhtune treening oli kohustuslik kõigile ning viidi läbi vanas tuttavas kohas aastate jooksul kindalt järjestatud muusikapalade saatel: nõiaelu, karavani remix…laager ebaõnnestus täiega-lõunaingel läks juba 7:30 uut sporditoosi saama ja meie külliga kraapisime 8:00 söökla ukse taga…
Sunday, August 9, 2009
santlaagrite löögiüksus: rebane alice ja kass bazilio
sel korral andsime pooleteisttuhandele rulluisutajale ilmselge händikäpi. merike tantsis kaks viimast ööd jalgu villi. mina panin ilu nimel omale belladonna tilku silma. vastutasuks sain võrgutava pilgu, narkomaani pupillid ning kaotasin pisiasjana ka silmade fokusseerimise võime. päeva valges sain ringi liikuda vaid pimedamat sorti prillidega ja pidedate juhtkoera liidimisel. rulluisumaratoni päeval oli minu juhtkoeraks lombakas merike. helen hoidis inglite solidaarsust klambripüstoli manuaali eiramisega.
meie stardiväravasse kogunes vana kaader. vanuseklassi karikat jahtiv üüvee, suleliste sõber räimeandres, üüvee puusadest kinnihoidmise luba omav meelis, data error soss ja meie selle sõidu kolmas vagun tiia.
kui sõit läks lahti hakksaime ringi vaatama, et keda varasemetest seltsilistest näha on. see tähendab, et merike vaatas ja jutustas mulle, mis ilmas toimub.
rahvas arutas erinevaid nahahoidmisestrateegijaid. üks kutt oli järjekordselt riietanud end turvaslisse teksakostüümi. tal oli teada, et eliit ei kanna kaitsevarustust, nemad pigem siirdavad endale iga kord uue naha. pidevaltr leidus üht teist kõrvataha panemiseks. raja ääreest oli rahvast palju. isegi viinapuukrissu päevitas inglimäe otsas. tegime talle ka laulu: meie lähme tipp-tipp-tipp, krissu käes on meie lipp :)
ringi liikus igasugu ronge. oli tallinn-tartu ekspresse ja oli ka pikemaid moskva-siber ronge. meie olime oma kolme vaguniga lahjad sellid. küll me kutsusime oma punti seda ja teist. isegi taba mati kõhutunne teadis mis meid ees ootab. lõpuks ikka saime kas vagunit juurde. nats ette viimast joogipunkti tegin rahval elu põnevamaks. kahjuks tuli minuga kaasa vaid tiia, teised jäid jalgadele. minu ilusad rulluisuretuusid ja kiht pehmet pepuliha jäi maanteele raisakotkaid ootama.
kõige hullem ootas finishis, kus lootsin oma kipitavale kannikale leevendust leida. õde andras võttis mind oma kabinetis vastu, näol õel lihuniku muie. kui ma talle oma suuremat haava näitasin, ei lisandunud tema näole grammigi kaastunnet. selle asemel kajas üle võistluskeskuse tema võigas naer ja minu võigas kisa, kui ta kõige kibedama rohuga täie jõuga mu jalga hõõrus. lisaks äffardas ta mind briljantrohelisega!!!! kahjuks ei olnud ma päeva popim haavatu, aga topp kolme olevat saanud :) poodium missugune.
nüüdseks olen ma enda vastas üles sulatanud arstipunktist saadud jääkotid, vanaema külmkapist leitud külmutatud aedviljad, siis enda külmkapist leitud kokteilijää kuubikud ja külmutud oad ja tüki veiseliha.
kust ma küll nüüd omale uued ilusad säärekatted leian. ja millega peole minnakse? ja kuidas homme istutakse?
meie stardiväravasse kogunes vana kaader. vanuseklassi karikat jahtiv üüvee, suleliste sõber räimeandres, üüvee puusadest kinnihoidmise luba omav meelis, data error soss ja meie selle sõidu kolmas vagun tiia.
kui sõit läks lahti hakksaime ringi vaatama, et keda varasemetest seltsilistest näha on. see tähendab, et merike vaatas ja jutustas mulle, mis ilmas toimub.
rahvas arutas erinevaid nahahoidmisestrateegijaid. üks kutt oli järjekordselt riietanud end turvaslisse teksakostüümi. tal oli teada, et eliit ei kanna kaitsevarustust, nemad pigem siirdavad endale iga kord uue naha. pidevaltr leidus üht teist kõrvataha panemiseks. raja ääreest oli rahvast palju. isegi viinapuukrissu päevitas inglimäe otsas. tegime talle ka laulu: meie lähme tipp-tipp-tipp, krissu käes on meie lipp :)
ringi liikus igasugu ronge. oli tallinn-tartu ekspresse ja oli ka pikemaid moskva-siber ronge. meie olime oma kolme vaguniga lahjad sellid. küll me kutsusime oma punti seda ja teist. isegi taba mati kõhutunne teadis mis meid ees ootab. lõpuks ikka saime kas vagunit juurde. nats ette viimast joogipunkti tegin rahval elu põnevamaks. kahjuks tuli minuga kaasa vaid tiia, teised jäid jalgadele. minu ilusad rulluisuretuusid ja kiht pehmet pepuliha jäi maanteele raisakotkaid ootama.
kõige hullem ootas finishis, kus lootsin oma kipitavale kannikale leevendust leida. õde andras võttis mind oma kabinetis vastu, näol õel lihuniku muie. kui ma talle oma suuremat haava näitasin, ei lisandunud tema näole grammigi kaastunnet. selle asemel kajas üle võistluskeskuse tema võigas naer ja minu võigas kisa, kui ta kõige kibedama rohuga täie jõuga mu jalga hõõrus. lisaks äffardas ta mind briljantrohelisega!!!! kahjuks ei olnud ma päeva popim haavatu, aga topp kolme olevat saanud :) poodium missugune.
nüüdseks olen ma enda vastas üles sulatanud arstipunktist saadud jääkotid, vanaema külmkapist leitud külmutatud aedviljad, siis enda külmkapist leitud kokteilijää kuubikud ja külmutud oad ja tüki veiseliha.
kust ma küll nüüd omale uued ilusad säärekatted leian. ja millega peole minnakse? ja kuidas homme istutakse?
Thursday, August 6, 2009
noored tehnikud
naised, kellele käeulatusse on jäetud ristpeaga kruvikeeraja, kõvera otsaga juustunuga, metallist paberinuga, vaibanuga ja käärid on võitmatud. neile ei jää suletuks ükski konoritehniline abivahend.
täna saime heleniga hakkama lamineerimismasina kapremondiga. paar päeva tagasi oli sinna jupp kilet koos paberiga sisse keevitatud ja kylli vandus, et seda masinat enam lahti ei saa. "ei" oli siinkohal võlusõnaks, et meis äratada suuremat sorti remondikirg. osavad, nagu me oleme, sai aparaat tööle.
nagu remondiinstruktsioon ette näeb, jäi pärast masina kokkupanemist 7 kruvi üle :)
hiljem õnnestus ära remontida ka karu käes vaevlev koopiamasin, mida ta halastamatult lammutas. sinna sai lisatud paberit ...
täna saime heleniga hakkama lamineerimismasina kapremondiga. paar päeva tagasi oli sinna jupp kilet koos paberiga sisse keevitatud ja kylli vandus, et seda masinat enam lahti ei saa. "ei" oli siinkohal võlusõnaks, et meis äratada suuremat sorti remondikirg. osavad, nagu me oleme, sai aparaat tööle.
nagu remondiinstruktsioon ette näeb, jäi pärast masina kokkupanemist 7 kruvi üle :)
hiljem õnnestus ära remontida ka karu käes vaevlev koopiamasin, mida ta halastamatult lammutas. sinna sai lisatud paberit ...
Monday, August 3, 2009
pikapäevarühm a la mart
neljapäeval algas kõik nagu tavaliselt: kokkulepitud rattatrenn hakkas kella kuuelt vaikselt järjest hilisemaks nihkuma. efka, kelle olin päästnud kaimsi küüsist ja meelitanud tervistavale tunniajasele rattatiirule, hakkas juba nihelema. tuleb jaht või ei tule.
meil käis mardiga tavapärane positsioonimäng: "kes annab esimesena alla ja ütleb välja, et tegelikult tahaks rattatrenni asemel koju magama?" vabatahtlikke vastajaid ei leidunud ja kell 8 olime kelgu kusta aia taga varustust kontrollimas. rattatreener ise oli päeval juba ühe tiiru teinud rattamaratoni lühikesel rajal profileeri siirdunud kristiga. meie efkaga olime niisiis pikapäevarühm, mis juba kooliajal koosnes mitte liiga andekatest õpilastest.
marsruudist oli visioon ainult mardil. algatuseks veeresime jänesele. jänes oli vahepeal poole lühemaks nülitud ja see võimaldas kohe treeningut jõuharjutustega mitmekesistada. sealt edasi algas improvisatsioon teemal "keerame sinna kus ei ole koeri". üks teevalik läks ka minu kraesse, kuna mardi väitel olin ma raudteeäärset rada vaadanud sellise näoga, et teistel polnud muud valikut kui järgneda. tegelikult sai otsustavaks siiski sünergia. head sellest midagi ei tulnud ja nii me sattusimegi pahatigudele. üle aasta(kümne)te käisin raksus. vana kunst oli nii rooste lastud, et juba esimese pihutäie vaarikate juures läks adrekas üles ja sundis alustatu kiirelt pooleli jätma.
kuriteopaigalt viis meid tee järjest edasi ja edasi ja vahel sai otsagi ja lõpuks olid nii siin kui sealpool viljapõllud. loojuv päikeseproze paistis silmaauku ja ei võimaldanud pikalt ette vaadata. küll leidus ümberrringi hullu viljapõlluilu. aegajalt peatusime ja jäime kuulatama, et ega kusagilt mingit suurema maantee häält kõrvu ei ulatu, aga ei miskit. efka oli teemaks võtnud, et tal esimene rattatrenn ja neil austrias nii ei tehta, aga treener ei halastanud - vaja kõik teed ikka läbi sõita. proze laskus muudkui madalamale ja pimestas sama intensiivselt ja kojujõudmislootused hakkasid vähenema. igal ristmikul jäime peatuma ja vaatasime kuspool võiksid potensiaalsed kurjade koertega talud olla ja suundusime siis vastassuunas. lõpuks õnnestus meil siiski tsivilisatsiooni murda ja leida suunav tartu 11 km silt. väike rekkadega koos tsiksimine andis õhtule ilusa punkti. efka kurtis pärast, et tal hakkas mardi ratta tagakummi ja kannikate imetlemisest suisa pea ringi käima ... nüüd ta siis teab miks ma nii harva mardi juhendsamisel rattaga sõitmas käin :)
rattatrenn oli tubliks hakkamise programmi avalöök. nüüd tuleb veel paar uisutiiru teha ja siis võib pühapäeval merikesega rulluisutamises joonele asuda. isegi järve jüri lubas teiba nurka panna ja veeremises kampa lüüa. kasvõi krampideni ;)
meil käis mardiga tavapärane positsioonimäng: "kes annab esimesena alla ja ütleb välja, et tegelikult tahaks rattatrenni asemel koju magama?" vabatahtlikke vastajaid ei leidunud ja kell 8 olime kelgu kusta aia taga varustust kontrollimas. rattatreener ise oli päeval juba ühe tiiru teinud rattamaratoni lühikesel rajal profileeri siirdunud kristiga. meie efkaga olime niisiis pikapäevarühm, mis juba kooliajal koosnes mitte liiga andekatest õpilastest.
marsruudist oli visioon ainult mardil. algatuseks veeresime jänesele. jänes oli vahepeal poole lühemaks nülitud ja see võimaldas kohe treeningut jõuharjutustega mitmekesistada. sealt edasi algas improvisatsioon teemal "keerame sinna kus ei ole koeri". üks teevalik läks ka minu kraesse, kuna mardi väitel olin ma raudteeäärset rada vaadanud sellise näoga, et teistel polnud muud valikut kui järgneda. tegelikult sai otsustavaks siiski sünergia. head sellest midagi ei tulnud ja nii me sattusimegi pahatigudele. üle aasta(kümne)te käisin raksus. vana kunst oli nii rooste lastud, et juba esimese pihutäie vaarikate juures läks adrekas üles ja sundis alustatu kiirelt pooleli jätma.
kuriteopaigalt viis meid tee järjest edasi ja edasi ja vahel sai otsagi ja lõpuks olid nii siin kui sealpool viljapõllud. loojuv päikeseproze paistis silmaauku ja ei võimaldanud pikalt ette vaadata. küll leidus ümberrringi hullu viljapõlluilu. aegajalt peatusime ja jäime kuulatama, et ega kusagilt mingit suurema maantee häält kõrvu ei ulatu, aga ei miskit. efka oli teemaks võtnud, et tal esimene rattatrenn ja neil austrias nii ei tehta, aga treener ei halastanud - vaja kõik teed ikka läbi sõita. proze laskus muudkui madalamale ja pimestas sama intensiivselt ja kojujõudmislootused hakkasid vähenema. igal ristmikul jäime peatuma ja vaatasime kuspool võiksid potensiaalsed kurjade koertega talud olla ja suundusime siis vastassuunas. lõpuks õnnestus meil siiski tsivilisatsiooni murda ja leida suunav tartu 11 km silt. väike rekkadega koos tsiksimine andis õhtule ilusa punkti. efka kurtis pärast, et tal hakkas mardi ratta tagakummi ja kannikate imetlemisest suisa pea ringi käima ... nüüd ta siis teab miks ma nii harva mardi juhendsamisel rattaga sõitmas käin :)
rattatrenn oli tubliks hakkamise programmi avalöök. nüüd tuleb veel paar uisutiiru teha ja siis võib pühapäeval merikesega rulluisutamises joonele asuda. isegi järve jüri lubas teiba nurka panna ja veeremises kampa lüüa. kasvõi krampideni ;)