Monday, June 29, 2009

pokuporno ja teised piiksud

küsi ja sulle antakse. meie palve sääskede ja nõgeste osas rahuldati täielikult. urmo oli kõik sääsed maare kallale ajanud ja nõgesed olid kiiremad beerajakad maha tallanud.

veksisilla diskosaal näeb jüri homenjata pisut tühi välja. et oleks nagu tuttavas kohas, aga midagi olulist on puudu ...

spordiprogramm nägi soojenduseks ette pisut laevatamist. meie starteegia oli lihtne - leida kanuu ja hoida nahka ja lasta rabelejatel minema rabelda. raffal oli nii kiire, et suures rüsinas oli kohe stardi juurde meie lemmik roosa sisuga kannu jäetud. selleks ajaks kui meie tshiuaua lauluma saime ja vaikselt liikuma hakkasime, olid nii mõnedki endal karastava suplusega pealetükkivat und minema peletanud.

jõel toimus meeletu energiaraiskamine. tüübid olid end nii härjaks treeninud, et kusagil pidi seda ka demmima. meie vaevaks jäi siis ainult neil sikk-sakitavatel kaldarammijatel teelt eest kaduda. navigeerimine toimis suurepäraselt: helen oli eelinfo ja merike navigeerimis-reageerimisüksus ja mina üritasin leida kohti kus piiksu teha. kanuuetapi lõpupoole uhkeldati selliste skooridega nagu 4 ümberkäimist jne. üldiselt on jõelahingud meie spetsialiteet :) üks põõsas võttis küll merikese halo endale, aga seegi päästeti hiljem ja ausad leidjad toimetasid selle nelsoni välibüroosse. urmo isale jätsime kanuualasse kingiks eelmise kahe hooaja inglite best off lugude plaadi, sest ta kurtis, et kavadplaat on juba ribadeks kuulatud.

pärast mõnusat soojendust aeti meid jalgadele. et minge ja jalutage pisut. silmaharjutuseks oli punkt suht osavalt maskeeritud: keset mudasoga vett paistis 10 senti veest üks jaam, mida ümbruskonnas oli jahtimas õige mitu seltskonda. helenil jätkus õnneks silmateravust, et esimene jalapiiks kirja saada. sealt edasi alagaski pokuporno. mõelda polnud midagi: astu aga mööda sissetallatud rada, sest ükskõik kuhu ta ka viib, kõrvale astuda tundus täielik enesetapp. rajaga oli aga see väike props, et keset teed olid end sättinud kõikvõimalikud pokud. oli väiksemad ja tagasihoidlikumaid, kes hoidsid rohkem raja kõrvale; oli peteka-pokusid, kes peale astudes jala alt minma kaduseid; ja oli ka alfa isaseid pokusid, kes jõudemmiks olid end eriti suureks ajanud ja täpselt keset teed sättinud. ühes kohas õnnestus mul nautuke uppumist imiteerida: hakkasin just pilti tegema kui maa jalge alt kadus. edaspidiseks pakkisime fotoka akvapäkki ümber aga kahjuks nii, et vesi sai ikkagi ligi ja pildid rajalt on nüüd vaid blondi mällu talletatud. enamus neist piltidest on päris porised :) veehuku käigus andis saba ka merikese telefon. huulekas oli õnneks pisut veekindlam ja pidas ürituse lõpuni vastu. pokumõnna ajal üritas üks meestiim haneravis astudes meiega seltskondlillu vestlust arendada ja küsis huuleläiget. kui helen käe randmepeegli+huulekaga välja sirutas, tegid poisid kiirendust ja kadusid jooksujalul võssa...

mõnikord on ikka blondidel eeliseid küll. näiteks oli reedel rattapoes "lollide blondiinide abistamise päev". kuna mu rattarehvid jäid rattarallist kadunuks, siis leidis kalle kirsiaed selle pidiliku päeva raames mu rattale tasuta uued traktorikummid.

tuiasime mis me tuiasime, enne 12 punkti polnud põhjaust kaardile piiludagi. särtsuva elektriaia läbisime tänu eelhoiatusele puhtalt. pimedas türi linnas vaatasid pimeda grossi toidukaupade poe riiulil nii kutsuvalt kuldsed pudelid. esimene lisaülesanne oli ujumine. sest ujuda olime me selleks ajaks saanud ainult napid 6 korda. ujudest tulles kiljatas äkki merike, et apike, tal on mingid ussid selja peal. ussid olid olfeni plaastrid, mis ujudes olid end vett täis imenud, seljalt lahti ligunenud ja nägid välja suht võigaste valgete nälkjatena....
kahju natsa, et meil tornist hüpata ei lastud, ma oleks nii väga tahtnud proovida.

rataste juurde jõudes oli juba valge. õnneks olime joped ujudes kuivad hoidnud ja eelmistest öövõistlustest meenuv öine värisemine seekord ei kordunud. rattasõit on meie jaoks väga klassikaline ala. kui taas mingi poriväli meie ees avanes otsustasime rattavedamisele jalutamist. kuna etapivahed olid pikad, ja kerge koblakas hakkas juba ette tulema, siis hakkasime lugema piikse lõpuni. 8 to gõu. pidevalt panid meist mööda ühed ja samad tiimid, kellega pärast jälle punktis kohtusime. on ikka raffal jõudu :) isegi kiudma tarts tahtis mind tögades oma tuju üleval hoida, ja tegi siis kohe valest teeotsast metsapöörde :)))

puudelugemises tegime tööjaotuse: helen luges lindiga puud ja meie kumbki iseseisvalt seesolevad. teenisime 2 trahviringi ja lugesime missiooni õnnestunuks, sest just meie ees sai üks tiim 15 ringi trahvi.

aaraja võit tuli seekord eriti veenvalt ja täiesti terve maniküüriga! jalad on kahjuks pisut kriibitud. finishis oli aega positsioon sisse võtta, mõned turgutavad lonksud mullijooki juua ja möödujatega lobiseda enne kui kärt-tom-erki kohale jõudsid. arvi oli manakeri kanuule augu sisse teinud. suusaliidu kiks sai 4 nädalaks käe kipsi. leivo spatseeris ringi rattaga ja käis omasid aegajalt fotokaga piitsutamas. kadarbiku raffas näitas meile aakate poppi rabakaarti ja pekitiit presenteeris oma paistes jalga. kuna sõprade ootamine võttis pisut aega hakkas urmo juba kahtlustama, et äkki me ei kavatsegi koju minna ja käis meid aegajalt kontroleerimas. lõpuks söötsime tõnise kofeiinitablakaid täis ja lahkusime kompleksselt sündmuskohalt.

pärast õhtusööki sämmi grillis jäin kylli autosse magama ja teadvusele tulin täna päeval kell pool kaksteist :)




Friday, June 26, 2009

kas me oleme valmis?

no kes siis seda saja ikka päris täpselt teab :) mentaalseks valmisolekuks pole vaja eriti pingutada aga kõik see muu, mis samuti startiasumiseks kasuks tuleb, on veel suht lahtine. eriti segav stardieelse meelerahu saavutamiseks on asjaolu, et teisipäevaks peab majandusaasta aruanne kohtumajja jõudma. täna selgus, et kõigele lisaks on rattapoodi rattaralli aegu hoiule jäetud daunhilli rehvid kuhugi minema jalutanud. ju siis oli väärt kraam.

mina, kui kõige nõrgem, oleks võinud ju terve juuni hullult trenni lõhkuda ja pingutada, et pisut vähem teistel jalus koperdada, aga ei. kui poleks olnud suvemängude eelset rajaotsingu tiiru oleks eilne rattatrenn avanud selle kevadise väntamishooja (mardil saigi see avatrenniks). kõikide muude spordialadega olen samuti suhelnud äärmise mõõdukusega: 1 jooks, 1 orienteerumine (see oli ikka täielik kultuurishokk pärast pikka pausi), 1 uisutamine. vähemasti pole end asjatult väsitanud.

jaanipäeval kohtusime heleni ingelrantshos paari konkurendiga ja selgus, et kõikvõimalikud lombakused/laiskused/ajapuudused on nende seas hetkel in. merikese diklofenakinäljas selg on niisis pigem reegliks kui erandiks.

jaanipäeval saime kätte ka orientuurujate ajakirja viimase numbri, kus sees ka väike intekas meie tiimiga o-seisukohast. kõik oleks olnud ok, kui selles numbris poleks olnud sees seiklussportlase nõuandenurka, mis jäi pisut hinge kripeldama. ainuke asi, milles me end seiklusspordis täielikeks virtuoosideks peame, on võistluslike seguseitsmete valmistamine ja nende oskuslik tarbimine. isegi kõige tugevam gõudiskaver ever, ehk siis nõmmeandre, on tunnistanud meie inglijoogi tarbimise olulist osa omal öisel otepää etapi medalisaavutusel. ühesõnaga, maha magasite oma shansud, nüüd me enam nõu ei anna. aga kui rajal hätta jääte siis väikest ingliabi ikka saab ;)

kallid sääsed ja nõgesed, palun hoidke end üheks ööks pisut tagasi!

Sunday, June 7, 2009

suvepäevitus daataerroritega

mister ylihelikiirus, ehk soosaar daata error systems isiklikult, tõi sel nädalavahel inglitiimi kokku otse lõunaingli koduakna alla. lisaks meile olid kohal ka puupallurid, mäkkejooksjad, rattasprinterid ja mälumängurid.
käeolevaga kasutangi juhust ja õnnitlen manakeri ja supoorttiimipealik kyllit mälumängurluses saavutatud hõbemedali eest. inglitiimi mänedzment on asunud meile puust ja punaselt näitama, et poodiumikoht ausas ja sportlikus võistluses on tänapäeva eestis võimalik.

muus osas leidis kinnitus seni pelgalt reklaamlauseks peetud "võrkpall on võrratu". jah, ta ON võrratu. ja jalgapall on võimatu. ja puupall on lõputu. nagu talvelgi jäi minu isiklik kokkupuude spordiga virtuaalseks.

rahva armastus marti multifilmimasina vastu pole viimasest suurüritusest kasvanud ja vahurce kutsus seda suisa koledate sõnadega.

minu silmad lähevad nüüd porgandidieedile.

Tuesday, June 2, 2009

merikese sünnipäevanädal

merikese sünnipäevanädala programm oli seekord kokku pandud nii, et ka sünnipäevalaps ise selles osaleda saaks. kuigi üritusteseeria lõpuni, või siis pigem data error systemsi suvemängude alguseni on jäänud veel paar päeva, on tegutsemist jätkunud juba kenakene hulk.

kõigepealt näidati meile mõned päevad rattureid kõikvõimalikul moel. teemasse süvitsi minemiseks ning selle spordiala võludest arusaamiseks, kehastusime heleniga laubä õhtul isegi odomeetriteks. ajupesu tulemus ei lasknud end pikalt oodata: 1.juunil sai teoks mu selle hooaja esimene rattatrenn. mitte ei meenu ühtegi pseudospordikarjääri jooksul tehtud rattatrenni, mis oleks alanud pika etteplaneerimisega ja lõppenud segaste asjaoludeta ja/või päevavalguses. ühesõnaga oli esmaspäeva õhtupoolikuks mu väsimuse foon kus mõtled vaid koju kotile saamisest nii valdav, et mul polnud jaksu isegi vastu vaielda. kandis ju õhtune treeningüritus üllast rajaleidmise eesmärki.

punases kuradis lülitus organism kiirelt ümber puhkeasendisse ja luugid rebiti lahti alles lõunaingli hoovis. loomulikult oli eelinfo ebainformatiivselt karulik. ja uut emotsiooni lisas ka minusugusele daunhillerile slikkidega sõit maastikul. ma olin lasknud üüvee pühaäevaseks sportlikuks etteasteks oma maastikurattast maanteeratta teha. lisaks on rotid mu rattalaterna pihta pannud...

merikese kaasamine oli üks väheseid argumente miks mu veenmine vist nii edukalt õnnestus, sest marti ja karuga tundmatuse metsa minek nõuab värsket vaimu ja psüühilist ettevalmistumist, et niipea koju ei saa. nii oligi. tänu merike posihning systemile saimegi juba südaöösel statoilist kabanossid ostetud ja tartu poole teele.

ps. keegi võiks need sääsed ka korrale kutsuda!