Tuesday, October 27, 2009

reliikviate väärkohtlemine

täna tegin rahvasportlaste valikrühma hulgas küsitluse, et kuidas eestlane masu ajal oma aardeid hoiab. tuleb välja, et hoolimatult.

mul on hetkel peal suuremat sorti suusaalase vanavara kogumise tuhin (olen elu esimesel haiguslehel, nii et väikesed veidrused on lubatud) ja nii mõnegi ajavahemiku ajaloo valged laigud vajasid maratoonarite panust medalite näol. alustasin maratoni tulemuste otsingu baasit potensiaalsete ohvrite otsingut. poisid, kes tööpäeva lõpuks oma kirjutuslauda ära ei korista tõmbasin kohe listist maha. siis tõmbasin maha need, kes maale sauna hobinurga loonud, sest seal ripuvad tavaliselt medalid sauna eesruumis põdrasarve otsas sasipuntras. niisiis jäid sõelale siledad lipsuga suusatajad, kelle abikaasad musti sokke keset elutuba ei tolereeri.

mu katsealused feilisid järjest. mitte kellelgi pole vanadest kingakarpidest kartoteeki, kus asjad ilusti kronoloogiliselt järjestatud, ega muud süsteemset arengumappi. tasus siis omal ajal vaeva näha, kui spordiaarded ema-isakoju roostetama unustatakse. ometigi olen oma igapäevatöös näinud nii palju pisaraid, kui mõni maratoni läbinu medalist ilma juhtub jääma. kuidagi peaks siin materjali optimeerima.

äkki peaks enne medali kaela riputamist finišeerijalt küsima nagu relvakaupmees revolvri ostjalt: kuidas te kavatsete antud reliikviat hoiustda? kas teil on vastav kapp kus see oleks turvaliselt?

Wednesday, October 14, 2009

vaenlase tagalas


eelmisel reedel sattusin otse vaenlase tagalasse: elistvere loomapargi külastamise kattevarju all tungisin firmaspordi tiimi hooaja lõpu tiimbildingule. loomapark oli aus ja peaaegu kõigi sugulased olid esindatud. isegi soosaar leidis seaaedikust ühe soosaare, kui üritas sigadel kuldrenette nina alt ära näpata.

mis siis vaenlase tagalas kuulukse? kõik läks ettearvatavat rada. nii hooga kui nad ka oma õhulosside ehitamist ei alustanud, kuigi kaugele järgmise hooaja planeerimisega siiski ei jõutud. komistuskiviks sai ratsatriatlon, millest marti saaremaal kuulnud oli. hobesega koos ujuda tundus okei, ka hobesega koos jooksmine on arusaadav, aga kuidas hobune ratta selga panna, seda nad välja ei nuputanudki. nii ja naasuguseid hobusepiinamisvõtteid kaaludes nad oma tiimbildingu aja ära kulutasidki ...

nädalavahetuse rattarogainist mina loobun. kuna maare avalikustas hiljuti välise iluga edu saavutamise võtted, mis oli tavaliselt meie leib, siis tuli pisut nuputada. nii ma siis otsustasingi lasta pisut sisemist ilu kohendada. see ju pidigi inimese juures olulisem olema ;)

Thursday, October 8, 2009

järgmise hooaja rattastilettod


õnneks on kuuldused meie vajadustest moodsate aksessuaaride ja spordirõivaste järele jõudnud ka kaugemale. popp londoni poiss alexander mcqueen on igatahes valmis saanud uue rattastilletode kollektsiooni!

Thursday, October 1, 2009

kummiparte katsetamas

viimasel iksdriimil teenisin välja tiimisisese autdoorikeelu, mida üritasin siis ka suht korralikult hoida. et pisutki oleks põhjust toolist tõusta käisin esialgu vaid sisetingimustes salsat tantsimas. ühtki enesetapukatsele viitavat juhtumit õnneks ei järgnenud. see eest võtsid mu sinikad riideruumis tütarlastel ikka suud ammuli :) iksdriimijärgselt sai pisut arutatud ka minu asemele asendusliikme leidmist. arutasime mis me arutasime aga ainuvõimalikuks variandiks jäi nõmmeandre, sest ingel peab olema ikka eelkõige hea südame ja ilusa säärejooksuga. aga andre on vist veel jätkuvasti raseduspensionil ja seega elame päev korraga.

eelmisel nädalal läksin juba julgemaks. ei viitsinud karule vastuvaidlemisega energiat raisata ja ajasin paki nätsu eest linnasprindil pulsi tumepunaseks. oma asi, ehk liisule-janellele pähetegemine, sai tehtud ja nüüd peaks karu mu hinge selleks aastaks rahule jätma.

niisiis võis autdoori katsetustega jätkata. reedel käisime rattarajal pauerbaar kukeseeni korjamas (küll ilma rattata) - elus. laupäeval metsas seenel - ikka elus. pühapäeval pidi siis selguma ülim tõde, et kas tõesti on needus maas.


manakeril oli vaja kahuriliha uute kummipartide katsetamiseks (ise nimetas ta üritust peenemalt räftinguks). mul oli enivei tarvis pealinna torti sööma minna ja nii saigi siis kogemustega merehukkujad autole pakitud ja mindud. üüvee, kui pirita jõele lähedalseisev isik, võttis enda õlule kummipartide soojendusringid. mina, merike, timo the uppumatu ja rainer olime teise vahetuse katsetajad.

räfting ise on täpselt nagu luksushotelli basseinis kummipardil vedelemine. vihmavarjukesega kokteili asendas fisseri joogipudel. bikiinide asemel oli kõigil sama seksikas pikk must pesu seljas ja kummikingadel polnud kontsi all. merike üritas sellele sõidukile ka teaduslikumalt läheneda ja õppida seda tüürima. üldiselt on kanuuga asi ikka tunduvalt lihtsam. kummipardi ja musta pesu eeliseks on aga see, et siin saavad osad kaasreisijad edasiliikudes teha ka turvaliselt vesiaeroobikat.

autdoori keeld on nüüdseks vist läbi. ei tea kas peaks inglitiimi rattarogainile joonele ajama?