novembri teisel poolel naasis treener tiia päikesevanne võtmast ja teatas, et tuleb jälle hakata trennis käima. (ma olin vahepeal isegi kaks korda sulgpallireketi kätte võtnud, et äkki tuleb sellega spordiisu tagasi, aga ei midagi.) suhkruga kokkukleebitud egiptuse pähkleid ja seesamiseemneid krõbistades noogutasin hoogsalt treenerile kaasa ja lubasin aktiivselt üksteisepeksmises osaline olla.
lubaduste täitmise päev jõudis teadagi kätte kiiremini kui plaane tehes tundus. juba hommikul tosse trennikotti pakkides hakkasid luud-kondid end imelikult tundma. tööle jõudes hakkas juba põlv tuikama ja muutus tundidega järjest valusamaks. ja siis, oh õnne, teatas treener, et täna on ta bizi ja mul on keka vabastus. sellise uudise peale läks põlvevalu kohe kiirelt ära :) paar päeva sai veel mökutatud ja siis saabus päästev valgus. lumi tuli maha. ja nüüd pole vaja enam mingit keelitamist-meelitamist, et mind õue saada.
esimese trenni plaanisime laupäevale ja õigesti tegime. ilm oli megailus. ainult see asjade kokkuotsimine oli kuidagi vaevaline ja õiged kindad jäidki leidmata. suusasaapad tolmused, suusad kriibitud läksime, nagu polekski kaks kuud diivanl lesitud, suusabaasi ja panime triikraua seina. piinlik lugu muidugi, et kõik austajad on kuhugi kadunud ja ma pidin ise parafiini sulatama.
et siis kuhu minna? no nädalavahetusel võiks ikka ju kaugemaid kante avastada. hm, kas te ebaveres olete kunagi käinud? eeeeei. kuna ellenil on ilus välismaa auto siis läksimegi sinna ekskursioonile. ebavere oli ebamaine. tegelikult terve tee vaatasid autoaknast välja, karp lahti, ja vaatsid nagu filmi: nii teistmoodi novembripäike, lumine loodus, kitsepere. suusarajal küttis treener meil kohe pärast esimest telefonifotoshuuti täpiks ja ülejäänud aja sisustasime elleniga kahekesi. nii hea kui on kellegagi samas tempos tõusupeal kinnijooksnud hingamist taastada ja enne laskumisi põlve väristada.
tuli meelde, miks mulle meeldib õues olla ja kui mõnus on suuskadega ringikakerdada.
