iibis viikend

kõik algas nagu tavaliselt, st mingi hetk tuli pässilt ja vahurilt kiri.

Armsad kaaskannatajad!

Siiamaani on kehtinud ütlus, et maailmas pole pääsu kahe asja eest: surma ja maksude. Viimaste aastatega on tulnud see aastasadade vanune ütlus kriitilise pilguga üle vaadata ja lisada veel kolmaski vältimatu asi: iga-aastane masohhistide kokkutulek voolavate vete peal (no vahel mitte nii väga voolavate...).

Sel aastal tulevad enesepiitsutajad kokku juulis ja masohhismiaktid viiakse läbi Pärnu jõel ja selle kallastel. Plaanis on nagu ikka oimetuseni aerutamine, üle kopratammide ronimine, madalas vees paadi seljastassimine, puulimbo, ühe saiaviilu jagamine söögikorra ajal nelja inimese vahel, hüppega pöördkukkumised kõige vaiksemates kohtades, puusanõksud kärestikel ja kindlasti ka mõned uued piinarikkad harjutused. Garanteeritud on sinikad, parmud ja nälg. Ekstremistidel on lubatud varustuse hulka pakkida isiklikud kidadega piitsad.

Kui tundsite nüüd, et diivani peal on liiga mõnus ja keha igatseb ühe korraliku piinamise järgi, siis andke oma osavõtust mulle teada niipea kui olete otsustanud. Lubatud on kaasa võtta ka pereliikmeid, kes vajavad karistust halva käitumise eest.

Kohutavale koospiinlemisele lootma jäädes,

Pässu
Ürituse meediapartner: Aplitoa Ekspress

ebatraditsiooniliselt põhiagitaator ise välja ei ilmunudki ja seetõttu olidki vist loodusjõud meie vastu seekord nii armulised. aeti-merikese-minu toiduratsioonid ei võimaldanud meil ka nälga tunda. ühes asjas oli pässil küll õigus: jõgi oli protestimärgiks voolukatkestuse teinud ja kui me vahepeal kanuus lõunauinakut tegime, polnud me meetritki edasi liikunud.

reedese päeva vaieldamatult kõige väsitavam osa oli toidu shopping+päking. autode liigutamise tiimi oodates kadus kanuuvalvajatel mingil hetkel juba lootus, et sel päeval üldse mingit kanuutamist ette võetakse. mina sain oma elu esimese kanuutüürimise kogemuse. vahur ütles, et me ei saa kogu aeg kogu vastutust merikesele panna ja peame heleniga õppima ka ise midagi tegema. ilmnes, et see aparaat on tõepoolest juhitav ja ma sain olla kolm päeva juhtivtöötaja. õhtu hailaidiks oli manakeri ööbimispaika jüri homenja kontserdi orgunninud, millest mina ja helen ka osa saime. kolm hurraad manakeri auks!

laupäeva ennelõuna veetsime oma kanuuga märkamatult mingil teisel jõel, ise selleks mingeid spetsiaalseid pingutusi tegemata. enda arust ootasime muidugi tommi ja rainerit ja tegime kerge bjuutisliibi. kui sellest muud tolku polnud siis vähemasti said teised kõik matka lõpuni meie kulul sajaga nalja. isegi lapsed võeti "kuidas viimased viimaseid ootavad" mõnitamistiimi appi. nii lahedat lõunasöögikohta kui seekord jõgi pakkus pole meil varem olnud. see oli mingi absurdne betoonbiitch, millel on kindlasti mingi raffamajanduslik väärtus.

päeva teine pool tutvustas annu meid laulupeo programmiga ja (mitte eelnevast sõltuvalt) heleni pea kuulutas välja streigi ja pauerbari pudelitel puudus refill. kõik need asjad kokku sünnitasid laulud eesti rahvaviisil pealkirjadega "maiviitsi, viitsin ma jee ..." ja "ma tahaksin voodis ollllaa". voodi asemel konstrueeris tom meile tihaste söögimaja, riputas selle oksa külge ja tuuleke kiigutas seda regulaarselt võimendades meie merehaigust. merikese väitel olid laupäeva õhtul minu ja heleni asemel laagripaigas kaks kehadublandist mutanti.

pühapä hommikuks olid hõrenenud hommikusuplejate read. üllekas oli ainuke kes ei vastanud et brr! või vesi on märg. pekitiit kaitses jätkuvalt spordipedede mainet. seni kuni meie üllega põllumajandust arendasime ja kalkuneid makaronidega söötsime oli temal juba veeprotseduurid võetud. enne veele minekut tegime väikese veskiekskursjooni.

jõel lendas meie ees jupp aega sookurg. vahepeal ootas meid järgi ja siis näitas jälle teed. purjetasime mööda ka superilusast roosast põllust. mina polnud sellist igatahes varem näinud. kuna meie heleniga polnud taas kindlad kas oleme õige jõe peal, ankurdasime end cobacabana biitshil kinni ja istusime kaelani vette. varsti oli kogu punt jälle koos. kusjuures külli oli jõudnud ka poes käia ja valmistas sellega paljudele piiramatut rõõmu. kui blondide kanuu keset heinamaad jälle jõge otsis, tuli meile appi (pimedate juht)koer. sellis servist pole varem pakutud ;)

siinkohal tervitaks ka kõiki kaaspurjetajaid. loodetavasti ei ole te kõik sellist keedetud jõevähi värvi nagu mina hetkel ja kontoritool sobib paremini istumise alla kui vahuri pepu järgi vormitud kanuuistmed. ja kallis manakeri, loodetavasti saab lubatud roosa kanuu sul juba järgmiseks stardiks valmis. mulle meeldiks kui sa paar vesiroosi ka küljele maaliksid.