333 e nominatsioon darwini auhinnale

laubä õhtul kogunes meie pseudosporditiim pealinna. seekord üritasime enda laiskuse - nõrkuse - allumatuse kompensatsiooniks vähemalt õhtul makarontse ja mustikaid süüa, et kuidagigi metsas olemist lihtsustada. heleni valmistatud spordisöök töötas viispluss. küünte lakkimisega lugesime ettevalmistuse lõppenuks.

hommikul avardasime spordiraffa silmaringi kaasaegsest spordiriietusest. külli pidi inglivolvo parkima põlvini heinamaale ja me merikesega otsustasime helenit oodata parkla sissesõidul, et anda korraldajatel aega me auto ümbert hein maha tallata ja ise alustada veresuhkruregulatsiooniga. meie soovitus televaatajatele: pehmemal pinnasel võiks eelistada maastikukontsaga kingi, sest stiletto kontsad võivad kannatada saada. kui komplekt sai kokku, tõime ära numbrid ja hakkasime vaikselt spordipedendusliigutusi tegema. rutiin, ju nõu - meik, patsid, kiivri aksessuaarid, pauerbaar, ool zät sports staff. thule katuseraamidele on väga mugav kõikvõimaliku kujuga peegleid toetada, guud dzoob, thule boiz, guud dzoob!

esimest blondinalja polnud vaja pikalt oodata. esimeses punktis avastasime, et üks tarviline katapult on puudu. helen-merike läksid vigadeparandusse ja mina jäin trahviroodu kirjandusega tutvuma. kui me muidu oleme ikka imestanud, et kuidas meiesugused pole kunagi täiesti viimaseks jäänud, siis seekord tahtsime kindla peale välja minna ja andsime kaasvõistlejatele 20 minutit händikäppi :D mis siis ikka, muudkui edasi. teel teise targeti poole kohtasime poisse, kes tahtsid katkestada, kuna ratas oli viga saanud. agiteerisime neid maja ustele koputama ja ratta remontimisele keskenduma. loodame, et nad meid ikka kuulda võtsid.

kuni me alles oma esimesi liigutusi moodustasime olid bullo muertod juba kõvasti tööd rabanud. jäljekütt tchiuauad võtsid jälje üles ja pääsesid kõikvõimalikest veeatraktsioonidest. vesi on küll elu jne aga me nägime, et selline värskendus võib pea sama sassi ajada, kui meil ta tavaliselt on. nimelt ühed tüübid jõudsid pärast suplust punkti, leppisid kolmekesi kokku, et on edaspidi marurahulikud, ei teinud punktis piuksu ja tormasid edasi...

kohtasime ühes teeristis kohtunikuonu, kes tegi meist pilti. päeva jooksul saime temaga kokku veel kaks korda ja siis ta juba hoidis meie ränkingul silma peal. raffas oli seekord eriti megasuper abivalmis ja sõbralik. ehk on asi ka selles, et kui oled nõrk, siis pead olema veenvalt nõrk, ja siis leidub alati häid inimesi su ümber ja noormehi paju otsa. jube kahju, et a-rada jartazipepud katki sõitsid (loodatavasti nad ikka panid hiljem edasi). nemad on meile ikka ja alati heaks kontrollmehhanismiks olnud.

ürituse käigus toimus veel üks blondide loomkatse. et mis juhtub, kui lollikestele maleülesanne ette panna. ja mis juhtub siis, kui nad selle ülesandega hakkama ka saavad. katse tulemused näitavad, et järgneb totaalne võõrandumine kanuudest. rääkimata sellest, et saaks aru kudapidi see asjandus vette peaks käima. õnneks leidub häid rajameistreid kes sunnivad aega-ajalt maabuma ja kanuud maale vedama. see hetk sai meile igatahes nii valgustuslikuks, et kirjutasime ise omale vaba käega välja nominatsiooni darwini auhinnale. see nominatsioon tegi meie meele homeeriliselt rõõmsaks kuni me öösel kes-kus kustusime.

poolel maal olid täienenud meie supoorttiimi read: ülletusesinejaks oli ÜV, kes oli võtnud sisse loozikoha põhupallil. nüüd olime eriti kindlad, et ka seekord on finishis taastusjoogid õigel temperatuuril.

pärast kuut tundi pepunühkimist sai buliimikuteklubi lõpuks oma võileibade juurde. et need paremini alla vajuksid, tegid merike ja helen mõned löögid jalgpallivärava suunas. suundusime metsa alla jalutama ja sattusime mingi hetk ka mere äärde. ramantika, ramantika .... vahel kohtasime mõnes põõsas ka tuttavaid nägusid. arakul ja gõudiskaveritel näis kogu aeg kuhugi kiire olevat. ja üks a-raja tiim julges meie pudelist isegi lonksu võtta (pidi ikka desperado moment olema, eksju?) ;) metsas oli ka üks megailus jõgi mida mööda jalutades jalad siiski kuivaks jäid.
viimased elegantsed liigutused ja nägimegi juba kollase kaare all vastuvõtukomiteed: külli, ÜV, päss, tomm ootasid meid juba vajaliku inventariga. tänks sõberid ;)

teel taastuma käisime ka produkte hagemas. ja mis summa eest me kaupa kokku ahnitsesime? 333 krooni ja 90 senti. kassapidaja nägu venis ka naerule kui ta vaatas meie kõhu peal olevaid stardinumbreid.

rekreatsioon mullivannis päästis nähtavasti tänasest totaalsest puujalgsusest. analüüs teemal "kas me oleme blondiinid või me oleme blondiinid?" kestis pikalt ja lõbusalt ja ega ma tegelt ei teagi millal külli mu kodutrepist üles tassis.

ah et mis meil siis seekord üürgamisrepertuaaris oli? vanadest lasime ikka edasi enda mäkketõusuhümni ja lähme sõõõidme ja marileenu inglilaulu (mille sõnu me ikka ei tea) ja paradoksi. uueks tulijaks oli kerge sõnalise improvisatsiooniga raffaviis "paju, mu paju" ja rohelises pudrus kanuutades "hiiretips läks putru keetma".

tegelikult käskis mul blogisse selle uue ripoordi üles panna päss (mitte et ma ise oleks tahtnud), sest alpitoa ekspressil pole veel veebiväljaannet ja tal on vaja kohta kus pidevalt mögiseda. ei saa ju inimest hätta jätta ...


pildid kõik ikka külli tehtud ja ilusamad siin:
http://lkylli.blogspot.com/2007/08/inglite-kolmandat-starti-ja-ka-finishit.html