hooaja viimane vaatus

nagu karta oligi,vaatamata headele kavatsustele, kõike vajalikku me ei suutnud loomulikult starti kaasa võtta. arvake ära mis siis seekord? ei, SI pulk on vale vastus. ei, huulekas oli kaasas. seekord oli hoopis lootust saada praktiline õppetund anoreksiast. nimelt kõik me hellade kätega valmistatud võileivad ja inglijoogid ja vähem ingellikud joogid jäid meist merikese köögilauale. kontrollpunkti kastiga olid meil küll kaasas finishi turgutusvahendid aga neistki ei taibanud me tarbimisse võtta rohkem kui ühe. ja mida me siis ette võtsime? naerisme nii et see segas sõiduriista väntamist ja taustajõudude ülemjuhataja kylli asus päästma mis päästa annab :D

täiesti arusaamatu on aja kulgemise kiirus stardis. ükskõik kui vara me kohale ei jõua, ikka on lõpuks brauni liikumine.

mis siis metsas uudist? seeni oli palju, seenelisi ka. ühe kännu otsast leidsime ka hüljatud noormehe. kuna me oleme rohkem punamütsikese kui kurja hundi tüüpi, siis nahka me teada ei pistnud, vaid lubasime tal natuke meiega jalutada. helenil õnnestus hiilata Remontimiseks Vajalike Jubinate Teadmisega. nimelt ta teadis, et see asi mida talt küsitakse, oligi tal olemas, olgugi et selle omamine ei ole tal isiklikeks praktiliseteks harjutusteks.

kanuutamises taheti meid sundida veele rohelise! kanuuga, kuigi turul oli ka meie kiivrite ja küünelakiga sünkroonis olevaid isendeid. õnneks said korraldajad lõpuks aru, et tegu oleks olnud vaimse vägivalla aktiga. purjetasime mis me purjetasime, lõpuks visati mind kanuust välja. ma ei julgenud algul teistele rääkidagi sellest kui ilusaid priskeid pohli seal metsa all oli. mmm. vahepeal oli kylli täitnud missiooni ja me saime sisse esimesed inglinektarid. järgnes juba olematu tselluliidi ravi trepijooksu näol ja merikese ronimine taevatrepil. pokuronimise käigus muudeti meie arusaama soosaartest. soosaar on selline saar, mis ei ole üldse saare moodi saar.

varsti viis meid tee jõe äärde. seal oli kari õelaid poisse kes lootsid näha kuda inglid järjest jõkke kukuvad. selle asemel et mõni praktiline vihje anda, võtsid nad hoopis fotokad välja ja jäid positsioonidele. pärast kerget kehakinnitust järgnes päeva tippatraktsioon: Inglite Maniküüri Häving. kui meid selle suure objektiga silmitsi pandi, vaatasime abi otsivalt ringi. metast kargasid välja gõudiskaverid ja tuhisesid nondzentenmenlikult meist mööda. järgmised aaraja omad arvasid, et MEIE peaks porilompi astuma ja neile teed andma. no üldiselt oli protsess füüsiliselt raske aga ebakurb. eelkõige vist pealtvaatajatele. kylli igatahes ütles, et tal oli naermise tõttu pea võimatu korralikult kaameratööd teha :D siin siis väike visuaalne illustratsioon.


viimaseks 900 meetriks leidsime 3 paari abistavaid käsi meid akendest sisse ja välja tirima.

manakeride surmaheitluse tulemuste selgitamine jäi maailmavaateliste erinevuste tõttu lõplikult tegemata. andre kekkas gõudiskaverite kaka värvi medaliga aga vahur hoopis hooaja eesmärkide ületamisega.

vaatamata traktorikummi jälgedele tiibadel ja suuremat sorti sinikale käel ei kavatse ma siiski edaspidistest virgutusvõimlemisvõimalustest loobuda . ka helenit ei suutnud eilne seljavalu moraalselt murda ja rogain jääb päevakorda.