katastroofi keerises

kole tunnistada, aga vahepeal on asi käest ära läinud. vähe sellest, et pole olnud aega kirjutada laupäevasest merikese kiivri testisõidust ja heleni pulleritsu püüdmise jooksul käigust, ka eneseharimine on soiku jäänud. st et sai maha töötatud nii missivalimised ja kui ka supermodellide seeria järjekordne osa. vat seda võib nimetada juba korralikumat sorti katastroofiks, sest kuda ma mudu oskan moeikoonidega sundimatult vestelda. õnneks on päästis hullemast MSN. missivõistluste parim osa on ju alati need Nelson Mandela vastused. seekordsetest vastustes hailaitisid abistavad käed järgmised mõtteterad:

• mis sa teeksid, kui saaksid olla üks päev nähtamatu? teeksin suure merereisi, et näha kõiki paiku, mida olen näinud ainult kaardi peal.
• minust ei saanud loomaarsti, kuna minu mõttemaailm on avardunud.
• missitiitel mind ei muudaks, aga see annaks mulle rohkem võimalusi head teha.

supermodellide refereerimisega ei läinud nii hästi, sest manakeri ei saanud aru, et ma ei küsinud tema arvamust, vaid vajasin igavikulisi eluga kursis hoidmise tsitaate. tema aga raius nagu rauda, et see tibi ei meeldi talle ja too ei meeldi jne.

no ja nüüd siis selgus tagatipuks et mul ei ole reitikat! mis elu see on, eksole!

aga spordiga on kõik kontrolli all. eelmine laupä tegime YV, merikese ja manakeri pühapäevaseks sportlikuks etteasteks rajad ette. palu tunnel on ka täiesti läbitav;) helen jooksis pühabä veel kümneka otsa, et saaks ikka lõpuks tasuta soome. see niitis ta reaalsustaju ära nii ära et tal on märtsis ühel päeval 8 tundi suusatamist kindlustatud. vahepeal teatas Franz aus Östtirol et ootab mind hullult külla ja see tähendab ju järjekordset inglistarti ;)

ja jube kurb oli täna toas istudes mõelda, et neoonrohelised peapaelad müttavad samal ajal kusagil põlvamaa metsas ja pistavad meie mustikad nahka.