paksus karulaanes, kontrollpunkt ka on hülgehall ...

nii uskumatu kui see ka pole ME EI UNUSTANUD MITTE MIDAGI MAHA!!!

stardis kolis tomm heaga kohe oma tiimi juurde. ju tal oli paha vaadata kuidas tema autost paari hetkega katastroofipiirkond tehti. üllatavalt oli seekord kaasvõistlejate põhiküsimuseks, et kas me tuleme otse klubist. ei tea kas selle tingis SI pulga hoiustamiseks kaasavõetud käekott. igatahes osutus käekoti kaasavõtmine päeva parimaks ideeks. sealt oli palju mugavam moblat ja raffaellosid kätte saada kui seljakotist. ja naisteraffal on ikka kindlam tunne kui käekott on kaasas. ja siis muidugi olid rogainijad mures, et kus meil kolmas ingel on. tuleb välja, et merikesel on kordades rohkem kaasaelajaid kui me eales arvata oskasime. see mure pani kaasaelajaid unustama isegi inglid kespõllul jutu ...

niisiis alustasime oma ringkäiku "mina lähen volvogaaa..." saatel. kindel plaan oli poole päeva peal teha mereäärne piknik. olime üliuhked, et esimese jõeületuse kivilt kivile hüppamisega teostasime filigraanselt.

kyllilt tuli sõnumiga riälititshekk ja ma muidugi jõudsin kekata, et meil päike paistab jne. järgnes kohene karistus vihma näol ja mere äärde jõudes oli juba kõik hülgehall. meri on romantiline ainult laulusalmis. kui kristalselt aus olla siis nägime suht vettinud varesed välja. aga ikka leidus noormehi kes olid meie telefoninumbrist huvitatud.

jätkasime metsaaluse observeerimist, saateks erinevad raffaviisid, mis meie esituses said ajakohasema sõnastuse. aju lükkas blokki üks sett "karulaane jenkat". pärast seda tõrkus meie aparaat pikka aega esitama teisi heliteoseid. ei aidanud ei neksuse ega krokodill geena looming.

tee viis kraavijalutusele ja ei puudunud ka nõgestega kehahooldus. aeg ajalt kohtasime tuttavaid nägusid möödunud iksdriimihooajast. ektreemi omad jalutasid vastu võileivad käes ja gõudiskaveritest oli järgi vaid pool. andre oli kalkuleerinud, et kui ta kogu programmi läbi teeb, siis ta ei jõuaks õhtul meiega sauna tulla, aga kuna see oleks ebaviisakas, siis piirdus ta 4 tunnise rannimisega. tomm ja manakeri hoidusid meist ohutusse kaugusse ja neid me ei kohanud enne finishit.

njah ja siis oli veel see kivi. see oli pigem mägi. me ei suutnud mingeid järeldusi teha ka kaardil olevast nelja meetri vihjest ... maastik oli segu kadakasest karjamaast ja pokuländist ja siis veel sekka mingit imetihnikut.

kui me olime oma kätvooki kõndi mõned tunnid harjutanud hakkasid jalad elama oma elu ehk täpsemalt öeldes meie kõndi lisandus soliidsust. astusime nagu kaks pankuriprouat mõõdetud sammul, liiga raske aktsiaportfell põlvi maa poole surumas. mõtlesime välja koikvõimalikke nöör- (jne.) konstruktsioone, et käte abil koibi maast lahti tõsta jne. ühesõnaga edu vaude ees muudkui vähenes. viimase fotoshuutiga andsime edu täiesti käest :D

finishi kutse oli ürgne ja võimas ja nii hea oli lõpuks tossude asemel kontsad jalga tõmmata. samm muutus momentaalselt ingellikult inimlikuks ;)

hakkasime sõpru ootama. tomm saabus pea sama soliidsel sammul kui meie. aga manakeri ületas meid kõiki. sellist lonkasjooksu ei tee isegi kõige haardkorem reumaatik. siin videoklipina ka stiilinäide.

osooni üledoosi kõrvalmõjud peaksid selguma lähipäevil. minu jalgadega andis täna juba sambat tantsida aga manakeri pakkus ratastooli eest poolt kuningriiki. nii et kui kellelgi peaks sellist kinnisvara objekti vaja olema, siis saatke kadrina poole üks kaherattaline teele.

selleks hooajaks on metsaskäigud läbi ja arengumapp sulgeb ja kompass rändab kuhugi. kust ma teda järgmisel kevadel kindlasti enam üles ei leia...

PS. kas te seda laulu olete kuulnud: " ... ja südames igatsus, siis koivad välja siirutaa, naerataa, naerataaaa..." ? rogaini viimase kilomeetri jaoks ainuvõimalik repertuaar

PPS. nendele kes kanuud mõtetuks sõimavad soovitaks ka sellist sorti jalutuskäiku. me oleks küll viimase kiltsa heameelega kanuuga läbinud :)