praktikal

manakeri on mitmel korral sõnaliselt väljendanud oma skeptilist suhtumist minu kuivamaa maratoniettevalmistuste suhtes. tema arvates võrdub see o tähega algava tegevusega mida tehakse üksi. leppisime tänaseks a'merikaga kodumaa ainukese lumeraja äärde deidi kokku, et aasta lõpus ka üks praktiline tunnike teha. ka see ettevõtmine ei pälvinud heakskiitu. ei mäletagi mis siis seekord valesti oli.

alustuseks jagas manakeri välja legendi, et me keerukas suusamaailmas pead ei kaotaks. paar tundi kuluski nende keerikate tähekombinatsioonide selgekssaamiseks. ja siis suusarajale. vahur saatis meid teele sõnadega: minge ja olge ilusad, sest suusatada te niikuinii ei oska. sütitav kas pole? ma ei ütleks, et see kunst viimasest haanjas käigust minu jaoks lihtsamaks oleks muutunud. merike oli märksa vapram ja laskus isegi mõned korrad staadionile. helen, tuleb meelde esimene tiivatuulutus? sa vist mõistad miks ma selle lõigu vahele jätsin.

igatahes saime kopsud värsket õhku täis ja põsed punaseks. tuju ju ikka ja konstanselt hea.

helen on sotsdemmide juures lumeküllust nautimas ja teeb juba ka kelguteeringuid. ta on meist küll ettevalmistumisega juba püüdmatusse kaugusesse jõudnud aga poodium on loodetavasti meile kõigile siiski turvaliselt käeulatuses :)

PS. treener tiiale õnne ja jõudu tänaseks tordisöömiseks ;)