vooremäel ei ole enam mustikaid

... ja kaks viimast pohla, mis näppu jäid, rändasid ka minu kõhtu. aga selle eest on seal igast kavalaid radu. ma ei mõtle neid suusaradu mis on berliin-münhen klassist, vaid aabeliherbi poolt sissetallatud imikaradu. helen nähtavasti on neid astunud oma elus mitte ühe korra.

tiia viilis neljabä püssirohu keldri kohalt linnale vaatamisest ja tänaseks oli planeeritud mingi ühine asendustegevus. keskkooli ajal teadsime, et toome mänguväljakul saab asjalikult aega veeta, aga jooksmine küll sinna listi ei kuulunud. siis sai ikka hoopis teistsugu atribuute kaasa tiritud.

kui treener ütleb vooremäe, siis nii jääb. ja kui ta ütleb, et täna tuleb eriti kerge jalutamine, siis on selge, et läheb suuremat sorti jooksmiseks-ronimiseks-hüppamiseks. nii oligi. nagu ta autost pääses, nii hakkas rallima. eksimise vältimiseks tuli vaguralt sappa hoida. no ja siis muidugi veel need kavalamast kavalad, igast võimalikust künkast ja ainult ülespoole viivad teed... kui ma uisutamisega omale antiikklaverijalgu ei ole saanud siis nüüd on küll juba lootust :(

treener otsustas teha kambäki ja pani end vahepeal maratonile kirja. nüüd siis tekib küsimus, et kes keda treenib :D