miks me viilisime valge obese juurest

ei, me ei jätnud tiibu alpidesse ja jutud meie enneaegsest surmast on samuti põhjendamatud. lissalt olime oma aega oskamatult planeerinud ja selle asemel, et tähistada koos meie esimese inglistardi aastapäeva (meenutuseks lisatud pildikene ;) ), pakkusid kaks meist sportimisvõimalust teistele. ja helenil on iga kalor loetud, sest tal ees kaks suusamaratoni põhjapoolsete naabrite juures. edaspidiste nädalavahetuste vabastamise nimel, viisime läbi ka koolituse, et asendustööjõudu tekitada. koolitustulemused olid paljulubavad ja järgnevad viilimised keerulisemalt põhjendatavad.

ma loodan südamest, et meie konkurendid ei kurvastanud üleliia, et meid ergutamas polnud. kevadel oleme taas platsis ja sama laisad, nõrgad ja allumatud kui tavaliselt ;)

möödunud nädalavahetusele kogunes üldse kuidagi palju asju. äramärkimist väärib kindlasti YV itaaliainvasioon, mis lõppes hiilgava sportliku tulemusega. respect!

PS: norra imbid-ärnid kardavad vaid shampusepudeli korgi pauku ja ühte korralikku rootsi treenerisse mahub 5 liitrit kohvi päevas.

Hip Hip Uraaa

Epochka-hip hipp uraa ja suurimad õnnesoovid eilse sünna puhul!!! Pole kahtlustki, et veetisid oma sünnipäeva ainsal eestis leiduval lumeribal trenni tehes ja kingipakist poodiumi välja pakkides;-)

raffusvaheline ingeldamine

Kolmapä. Viinis kirjutati meile välja suusatreenerite automark renoo megann. Hõbenool viis meid mootsartile külla. Tema majaesised puuviljaletid panid maomahlad tööle. Ja õhtuks jõudsime juba objektile.

Teel töötasime läbi doktor Kivirähu teose halltõve ravist ja kohandasime seda vastavalt vajadusele ja neljapäevaks oli mägrata edusamme :)

Neljapä aknast välja vaadates oli kõikjal hall tatt st tüüpiline eesti suusailm. Alustasime kõige raskemast: tegime piierri ja käisime shoppamas. Siis suundusime järgmise päevakorra punkti juurde ja läksime mäkke kõrgfloori kulutama.

Obertilliahhis sadas laia lund. Öösel oli juba meetrike alla sadanud aga ikka tuli lisa. Metsas oli vaid üks rajatraktor ja meie. Enne trenni üritasime ka poodiumile tõusta ja läbi raskuste see ka õnnestus. Ühesõnaga suusatasime end pilvedesse ja pärast trenni käisime reissoffisis ja regasime end pikale maratonile.

Heleni ja Merikese kummikomminarkomaania on jõudnud haripunkti. Ma kohe pelgan nende pärast, sest suusaraja sillad kannavad vaid 18 tonni raskust.

Reedel imnes, et Epp on siin sama kõva nimi kui Ludwig Sander Pisuhännas, st et seda saab kasutada suusakeskuses maksevahendina. Päike paistis ja lõuna möödus üheülbalist puuviljasuppi, -praadi, -magustoitu luristades ja halltõvega võideldes. Õhtuooteks olid buliimikuteklubil Imbi-Ärni gurmeevõileivad ja jõud muudkui koguneb meie nõtradesse kehadesse.

Varsti läheb suusasprindiks. Sprindirada on otse meie akna all nii, et ei peagi õue külmetama minema.

----------------

Nägime siis selle popi sprindivõistluse ära. Huvitavateks osutusid ainult eelsõidud, sest finaalides ei kukkunud enam keegi. Põhitegija oli kahurihaldur kes üritas meid korduvalt surnuks ehmatada. Võistluse süsteem jäi meile tabamatuks. Tundus, et toimus 2 eelsõitu, siis hunnik poolfinaale ja siis veel midagi. Õnneks ei pidanud me kogu ilu nautimiseks õue minema, sest ekraan ja finishijoon olid meil akna all. Samuti oli kohale jõudnud glükoosilaks itaaliast. Energiaga laadimine läks nii hoogu, et Helen üritas hiljem panna saapad jalga samal ajal treppidest alla joostes.

Laupäev oli Suur Puhkus. Esimene katse stardinummerdatud saada ei õnnestunud ja me olime sunnitud poeringile stressi maandama minema. Pärastlõunal läksime külla Guitsile ja Antile, et hankida luureinfot rajalt. Määrdeinfoga polnud midagi peale hakata sest 1) me ei tea millega me suusad töödeldud on, 2) poisid polnud ka kindlad, et kas pulber on homsetes oludes ikka rakett. Merike on meil nüüd internatsionaalselt tunnustatud arstitädi, sest aitas inglijoogiga elule ühe kustuva atleedi (nähtavasti samuti halltõves) ja esineb nüüd meditsiinilises erialakirjanduses kui Dr.America.

Õhtul sai taaskord kinnitatud, et olen tippvormis. Ma olen nädalaga suutnud oma hellade kätega purustada:

-1- Suusakepi (trennis)

-2- noa käpideme (küpsisetorti lõigates)

-3- küüneviili (saia lõigates)

-4-metsasarve (linnapea ametlikul vastuvõtul orkestriproovi tehes)

Pluss edestasin alsgaardi tormijooksus liftile J

Ja siis jõudis see raffusvahelise stardi osa kätte. Meil õnnestus KÕIK vajalik spordiinventar kadudeta kaasa võtta ja külge installeerida. Kuna looduses peab valitsema tasakaal siis hiljem tuli ka kergeid tagasilööke. Helen arvas et me pole eduks valmis, sest ka maleülesande edukas lahendamine viis meid tippblondinismini ...

Stardiks häälestumiseks kuulasime hittplaati meie lemmiklugudega ja asusime parklast stardi poole teele. See oli üks suuremat sorti fotosessioon ja mis kõige toredam- me leidsime endale Külli aseaine selleks päevaks. Üks abivalmis lõunaeesti noormees toetas ja aitas meid väga. Toppis glükoosi tableti põske ja ulatas isostari jne. Eriti armas, et tal jätkus mõistust ebaaus olla (ta jättis välja ütlemata Suure Saladuse ehk et 7 km enne lõppu tuleb minna üles Lehmatõusust mis on 3x Teffandi tõusu). Suur tänu Sulle!!!

Kõige hullem oli stardi ootamine. Minul olid kepsud all täiesti pehmed. Esimesed seitse kilti möödusid siksakitades hämmastavalt kiiresti. Helen sai kohe algul nii hea hoo sisse, et hakkas Pädit vedama ja hiljem õpetas kaasvõistlejatele mäkketõusu tehnikat. Merike hoidis minul silma peal ja ei teinud terve maratoni jooksul hetkekski nägu et pingutab. Ja kiitis mind iga kord kui ma laskumise või kurvi käpuli käimata läbisin.

Viieteistkümne kildi märki sai ootatud juba pikisilmi . Kümme kilti enne lõppu said minu sisemised süsivesikuvarud otsa aga õnneks oli metsas vajalikul kohal jälle tareke püsti pandud ja servisjoorid lahkelt hädalisi birnenshnapsuga aitamas. Möödusime mingi hetk staadionist ja meie lõunaeesti abimees andis rajalt infot, et Helenit on kümne mintsa pärast finišisse oodata. Aga meil oli Merikesega parim osa alles ees. Mingil hetkel sai mul suuskadega kakerdamisest siiber ja ma võtsin need segavad lauad alt ja tegin vahelduseks kõndi. Aitas J

Meil kõigil oli tõsiselt hea meel et me neljapäevases trennis ei avastanud, et Lehmatõus võib olla osa maratonirajast. Me ei oleks mingi nipiga end siis pikale maale apgreidinud ja jäänud ilma sellest imeilusast jõeäärsest rajaosast. Ja siis algas puhkusereis: 2 km laskumist enne finishit ja pulber OLI rakett J Kuna me olime finishilõigul neljapäeval tiirutanud olid kohad tuttavad ja iga võetav kurv juba teada.

Finishis ootas meid Helen cavitiga + Annette, Gloria, Claude, Angelo, John, Guido, Anti, Paddy, Hillary ja muud austajate hordid. Vastuvõtukomitee oli nii tasemel ja häälekas, et samal ajal toimuv võitjate austasustamistseremoonia kaffatus selle kõrval. Meid ei lastud isegi riideid vahetama ja võitjad oma karikatega aeti kiirelt lavalt ära, et saaks meist poodiumil pilti teha. Angelo korjas kiibid jala küljest, Helen aitas suusad jalast, John kandis suuski, Anti riidekotti, Annette ja Gloria suppoortisid niisama.

Võistluste lõpetuseks võib öelda, et kui sul on nii head sõbrad nagu minul, siis saad kõiksugu asjadega hakkama J Ma ei uskunud, et Merike suudab minu jalgu veenda edasi liikuma aga suutis küll. Ja dolomitenlaufi maraton on ülitore ja proovigu mulle keegi vastu vaielda. Astrid ja Franz nägid vaeva, et meil tore oleks ja arvatavasti oli neil sama tore, et neil natuke teistmoodi külalised seekord olid.

Aga loomulikult ei saanud meie kirju päev veel sellega otsa. Hommikused kordaminekud vajasid tasakaalustamist ja seekord tegime põnevaks oma tagasitee, kus me kohtasime kolme sorti toredaid ja abivalmeid austria noormehi: üks abivalmis hääletatav; kaks politseinikku, kes küsisid, ega me ei arva, et kiirtee ääres on kõige parem parkimiskoht; ja siis vilkuvate hüüumärkidega, aga sooja auto ja õliste kätega, asjalik (kolm ühe hinna eest). Nii et planeeritud pidulik õhtusöök Kafee Tsentraalis asendus Mäkdoonaldsi hamburgeritega pool kaks öösel.

Nüüd on aeg tänada kõiki suusamäärijaid rakettsuuskade eest (kuigi meile ei avaldatud flooripurgi asukohta riiulil); treener Tiiat (kelle õpetussõnu ma rajal meelde tuletasin ja üritasin ka praktiseerida), Tommtaksot, Angelot (panuse eest meie varustuse tagavaradesse) ja kõiki kaasaelajaid kellel oli meisse usku.



Ja ma kohe ei kujuta ette kuda me ilma rehepappi tudeerimata oleksime sel reisil hakkama saanud. Järgmiseks reisiks peame kindlasti krati meisterdama J

ilus elu

hetkel ei saa kurta. kohalikud noormehed on väga abivalmid ja meid see ei sega.

tulime just mäe otsast ja rohkem ei jaksa ...

kohaloleku kontroll

võitleme halltõvega ja oleme muidu tublid. koige hullemast aitas yle saada dr.kivirähu terviseaabits rehepapist. nüüd oleme teinud juba esimese proovitousmise poodiumile ja lihtne see ei olnud.

internetiga on siin hullem kui kamchatkal, sest pole veel internetikoffiku adminniga sobraks saanud. aga pidu on veel ees.

hetkel vaikesed pildimeenutused tanasest trennist,

tsau pakaa.

inglid :)

tippvormis

näib, et treener on mind tõesti tippvormi ajanud, sest miks muidu ma endale reisile minekuks nohu ja haiguseelse tunde haakisin.

veel hommikul ujulas oli megahea olla ja lugesin endale mõttes ette ujumise eeliseid suusatamise ees:
a) ei ole võimalik kukkuda ja sinikat saada
b) pole vaja mingit kordinatsiooni
c) ei ole võimalik kakerdada ja sellega teisi maha niita
d) läheb vaja tunduvalt vähem kola
e) ujumine tuleb mul välja
ainus ujulas valitsev oht on kroolides käsi rajapiirdesse lüüa ja sellega maniküür ära rikkuda.

vahur pani mu haiguse sümptomid reisiärevuse arvele. ma nüüd hoian pöialt, et tal oleks kordki elus õigus. igatahes olen ma hetkel end täis toppinud küüslaugukapsleid ja mingit lahustuvat sodi ja rohelist teed.

ja mille poolest ma siis nüüd targem olen kui novembris? kõige olulisem koolitus oli neljapäeval. treener demonstreeris enda näitel kuidas suusatrenn ei tee soengule liiga. selleks tuli ta otse juuksuritoolist trenni ja tõmbas alaska mütsi pähe. pärast värskeõhuprotseduure oli kõik parem kui varem. tõendusmaterjaliks tegime ka bifoor ja after pildid nagu kosmopolitäänis.

ja ülejäänus loodan taas algaja õnnele ja jumala armule. nats kõhedaks teeb see, et kylli ei ole meiega ja seega pole kedagi kes ütleks, millise saapa külge suusk käib.

homme leffitame teile juba kolmekesi mootsarti juurest ;)

10 päeva stardini

teadvustades endale, kui valuliselt meil käib vajalike asjade võistlustele kaasavõtmine, alustasime seekord varakult. kuna sportliku ettevalmistusega ei anna enam eriti miskit peale hakata siis keskendusime olulisemale ümber. varumis-pakkimisprotsessi lihtsustamiseks lõi helen vajalikud aksessuaarid ja spodivahendid ekselisse ja kruvis sellega reisilemineku ootuse veelgi kõrgemaks. nagu läheks esimest korda elus Päris Välismaale :) tea kuda neil seal tiroolides inglijoogiga seis olla võib ... enivei, tahaks juba hullult teele asuda ja ausalt öeldes üldse ei kurvastaks, kui korraldajatel tuleks plaan rada poole või isegi kolmveerandi võrra lühendada.

loomulikult ei ole eesmärk suusatamisest viilida. värske õhk meeldib meile isegi väga ja harjutatud on ju kõvasti. suuskadel koguni kaks korda sellel nädalal. esmaspäeval nägi treener tiia mind esimest korda elus suuskadel. ei ütleks, et ta mu oskustest vaimustuses oleks olnud. ütles vaid, et siin on ees palju tööd. kõrvalseisev konkurenttreener lisas täpsustavalt juurde, et väga palju tööd ... tiia ei saa aru, et minu pikad jalad pole mõeldud suusatamaiseks, vaid miniseeliku kandmiseks. mu kaastreenijad-kannatajad igatahes ei väljendanud mu maratoonimise suhtes mingit kadedust. pärast 1 km suusatamist oli neil suisa hea meel, et neil sellist ettevõtmist ees pole.

ja veel. kuigi mu kätes on vaid poole orava jõud ja paaristõukeid ma lükata ei jaksa, murdsin ma trennis suusakepi ära.

kahjuks ei päästa kõik need minu poolt läbitud protseduurid helenit-merikest mind rajal järgi ootamast, sest progressist on asi kaugel. ainus vabandus minu ebaeffektiivsele arengule on positiivne emotsioon, mis ma kõigest sellest lõbusas seltskonnas poris tuiamisest saanud olen.

ootan kannatamatult kolmapäeva hommikut

jääkarutamise fiasko

talv, st miinuskraadidega ilm, jõudis kohale taas ootamatult ja tõi kaasa diskussiooni kas -13 C on suusatrenniks külm ilm või mitte. esimese külma päeva olin veetnud tubaselt ja seega ei omanud veel külmetamiskogemust. lalululava lumemöldritel paisitis ka edukas päev olevat. ainukesena toetas otepääle trenniminekuplaani ints, kes kinnitas, et suusatamine ongi talisport. komplekteerisime kylliga volvole ja teele.

ja millega tibid puuse panevad: ikka riietumisega. kaasa oli küll varutud YVlt kingiks saadud pangaröövili peakate ja odlo sekspesu. pentaka kraadiklaas näitas -16 C ja ints ütles, et rada on kõva kui kooljaluu. ikka ei osanud ma miskit karta. vaatamata kõigile pingutustele hakkas esimese 2 mintsaga sõrmedel külm, järgmise kolme mintsaga väga külm, nelja mintasga üliväga külm ja 5 mintsa pärast võtsin sõrmikud käest ja tõmbasin sõrmed varrukasse soojenema. ja nii iga natsa aja tagant. sõrmed olid külmast nii valusad, et andsin aru enda nõrgast jääkaruvormist ja lugesin trenni Täielikuks Ämbriks. suusakilomeetreid kogunes vast 0,5 :)

kylli pusis vapralt suuskadel edasi ja mina otsisin endale ajavõtuputkast jalutuskäigukaaslaseks paavo. vahur ütles, et romantiliseks jalutamiseks on liiga külm ja mitteromantilisele jalutuskäigule pole mõtet minna. nii me siis tegime paavoga lumekahurikontrolli (leidsime 4 isendit), vaatasime suurt vankrit (sest teisi tähtkujusid lihtsalt ei tea) ja võtsime teffandi tõusu. AA oli kuu välja lülitanud ja selle asemele hüppemäe põlema pannud. kah kena kaeda, kuigi kuu oleks võinud ju ka alles jätta.

HUA

kõigile ja Helenile lisaks õnne sünnipäevaks!