Kolmapä. Viinis kirjutati meile välja suusatreenerite automark renoo megann. Hõbenool viis meid mootsartile külla. Tema majaesised puuviljaletid panid maomahlad tööle. Ja õhtuks jõudsime juba objektile.
Teel töötasime läbi doktor Kivirähu teose halltõve ravist ja kohandasime seda vastavalt vajadusele ja neljapäevaks oli mägrata edusamme :)
Neljapä aknast välja vaadates oli kõikjal hall tatt st tüüpiline eesti suusailm. Alustasime kõige raskemast: tegime piierri ja käisime shoppamas. Siis suundusime järgmise päevakorra punkti juurde ja läksime mäkke kõrgfloori kulutama.
Obertilliahhis sadas laia lund. Öösel oli juba meetrike alla sadanud aga ikka tuli lisa. Metsas oli vaid üks rajatraktor ja meie. Enne trenni üritasime ka poodiumile tõusta ja läbi raskuste see ka õnnestus. Ühesõnaga suusatasime end pilvedesse ja pärast trenni käisime reissoffisis ja regasime end pikale maratonile.
Heleni ja Merikese kummikomminarkomaania on jõudnud haripunkti. Ma kohe pelgan nende pärast, sest suusaraja sillad kannavad vaid 18 tonni raskust.
Reedel imnes, et Epp on siin sama kõva nimi kui Ludwig Sander Pisuhännas, st et seda saab kasutada suusakeskuses maksevahendina. Päike paistis ja lõuna möödus üheülbalist puuviljasuppi, -praadi, -magustoitu luristades ja halltõvega võideldes. Õhtuooteks olid buliimikuteklubil Imbi-Ärni gurmeevõileivad ja jõud muudkui koguneb meie nõtradesse kehadesse.
Varsti läheb suusasprindiks. Sprindirada on otse meie akna all nii, et ei peagi õue külmetama minema.
Nägime siis selle popi sprindivõistluse ära. Huvitavateks osutusid ainult eelsõidud, sest finaalides ei kukkunud enam keegi. Põhitegija oli kahurihaldur kes üritas meid korduvalt surnuks ehmatada. Võistluse süsteem jäi meile tabamatuks. Tundus, et toimus 2 eelsõitu, siis hunnik poolfinaale ja siis veel midagi. Õnneks ei pidanud me kogu ilu nautimiseks õue minema, sest ekraan ja finishijoon olid meil akna all. Samuti oli kohale jõudnud glükoosilaks itaaliast. Energiaga laadimine läks nii hoogu, et Helen üritas hiljem panna saapad jalga samal ajal treppidest alla joostes.
-1- Suusakepi (trennis)
-2- noa käpideme (küpsisetorti lõigates)
-3- küüneviili (saia lõigates)
-4-metsasarve (linnapea ametlikul vastuvõtul orkestriproovi tehes)
Pluss edestasin alsgaardi tormijooksus liftile J
Ja siis jõudis see raffusvahelise stardi osa kätte. Meil õnnestus KÕIK vajalik spordiinventar kadudeta kaasa võtta ja külge installeerida. Kuna looduses peab valitsema tasakaal siis hiljem tuli ka kergeid tagasilööke. Helen arvas et me pole eduks valmis, sest ka maleülesande edukas lahendamine viis meid tippblondinismini ...
Stardiks häälestumiseks kuulasime hittplaati meie lemmiklugudega ja asusime parklast stardi poole teele. See oli üks suuremat sorti fotosessioon ja mis kõige toredam- me leidsime endale Külli aseaine selleks päevaks. Üks abivalmis lõunaeesti noormees toetas ja aitas meid väga. Toppis glükoosi tableti põske ja ulatas isostari jne. Eriti armas, et tal jätkus mõistust ebaaus olla (ta jättis välja ütlemata Suure Saladuse ehk et
Viieteistkümne kildi märki sai ootatud juba pikisilmi . Kümme kilti enne lõppu said minu sisemised süsivesikuvarud otsa aga õnneks oli metsas vajalikul kohal jälle tareke püsti pandud ja servisjoorid lahkelt hädalisi birnenshnapsuga aitamas. Möödusime mingi hetk staadionist ja meie lõunaeesti abimees andis rajalt infot, et Helenit on kümne mintsa pärast finišisse oodata. Aga meil oli Merikesega parim osa alles ees. Mingil hetkel sai mul suuskadega kakerdamisest siiber ja ma võtsin need segavad lauad alt ja tegin vahelduseks kõndi. Aitas J
Meil kõigil oli tõsiselt hea meel et me neljapäevases trennis ei avastanud, et Lehmatõus võib olla osa maratonirajast. Me ei oleks mingi nipiga end siis pikale maale apgreidinud ja jäänud ilma sellest imeilusast jõeäärsest rajaosast. Ja siis algas puhkusereis:
Finishis ootas meid Helen cavitiga + Annette, Gloria, Claude, Angelo, John, Guido, Anti, Paddy, Hillary ja muud austajate hordid. Vastuvõtukomitee oli nii tasemel ja häälekas, et samal ajal toimuv võitjate austasustamistseremoonia kaffatus selle kõrval. Meid ei lastud isegi riideid vahetama ja võitjad oma karikatega aeti kiirelt lavalt ära, et saaks meist poodiumil pilti teha. Angelo korjas kiibid jala küljest, Helen aitas suusad jalast, John kandis suuski, Anti riidekotti, Annette ja Gloria suppoortisid niisama.
Võistluste lõpetuseks võib öelda, et kui sul on nii head sõbrad nagu minul, siis saad kõiksugu asjadega hakkama J Ma ei uskunud, et Merike suudab minu jalgu veenda edasi liikuma aga suutis küll. Ja dolomitenlaufi maraton on ülitore ja proovigu mulle keegi vastu vaielda. Astrid ja Franz nägid vaeva, et meil tore oleks ja arvatavasti oli neil sama tore, et neil natuke teistmoodi külalised seekord olid.
Aga loomulikult ei saanud meie kirju päev veel sellega otsa. Hommikused kordaminekud vajasid tasakaalustamist ja seekord tegime põnevaks oma tagasitee, kus me kohtasime kolme sorti toredaid ja abivalmeid austria noormehi: üks abivalmis hääletatav; kaks politseinikku, kes küsisid, ega me ei arva, et kiirtee ääres on kõige parem parkimiskoht; ja siis vilkuvate hüüumärkidega, aga sooja auto ja õliste kätega, asjalik (kolm ühe hinna eest). Nii et planeeritud pidulik õhtusöök Kafee Tsentraalis asendus Mäkdoonaldsi hamburgeritega pool kaks öösel.
Nüüd on aeg tänada kõiki suusamäärijaid rakettsuuskade eest (kuigi meile ei avaldatud flooripurgi asukohta riiulil); treener Tiiat (kelle õpetussõnu ma rajal meelde tuletasin ja üritasin ka praktiseerida), Tommtaksot, Angelot (panuse eest meie varustuse tagavaradesse) ja kõiki kaasaelajaid kellel oli meisse usku.
Ja ma kohe ei kujuta ette kuda me ilma rehepappi tudeerimata oleksime sel reisil hakkama saanud. Järgmiseks reisiks peame kindlasti krati meisterdama J
Tänusõnad vaprale lõunaeesti noormehele :D (tegi taktikaliselt õigesti, et tõusu ees ei hoiatanud - oh seda nuttu mis sis oleks alanud!)
ReplyDelete