lätis laevahukkumas

seekordne iibis viikend tuli meil ellu jääda lõunanaabrite juures. ka seekord leidus viilijaid (helen+tomm, liisu+krissu) ning ka tõusvaid tähti (timo, salmiakki).



logistikaskeeme täites teenis päeva sprinteri auväärse-mitte-roolitaguse koha vahurce: selline purgiavamiskiirus on kadestusväärne. korraliku polkovniku lesena sain ka mina lõpuks endale soliidse diagnoosi. olen nimelt düsdirektik, st parem ja vasak ei oma minu jaoks mingit vahet.



ekipaazid komplekteeriti peamiselt vastavalt vanadele harjumustele ja annide erisoovile. nad nimelt olid täiesti veendunud, et timo paadis võrdub nende jaoks puhkusega. pühapäevane riäliti pani teiselepoole võrdusmärki hoopis uue iseloomustuse: timo = äkshn.



esimene päev läks õhtusse suht tavapäeraste põkkumiste arvuga ja iibis viikendi traditsioone järgides. punase supi sõime juba enne starti ära, et suurem higi oleks valatud :)



sel korral oli meil tänu insenerihärrale mitmeid uusi tehnilisi lahendusi. elukogemusest teipisime juba enne veele minekut jalapehmendused paadi serva külge kuid ka tagapink vajas tuunimist. esimeseks uueks lahenduseks sai udupeen purgihoidik. hiljem järgnesid kõikvõimalikud pesukuivatuskonstruktsioonid. ka tütarlapsed ei pannud nõrka: yv ja age meisterdasid endale supikulbist piksevarda.



kohalikku raffast oli jõel palju ja neid liikus seal kõikvõimalike katapultidega. palju oli ka parte, mõned rohkem mõned vähem korras närvidega. aga luigepaari kohtasime vaid korra.



menüü oli nagu ikka: gurmee-purgisupp, gurmee-neljaviljapuder, gurmee-turistieine. ja loomulikult hakkavad kõik nagu võluväega vabas looduses moosisaia sööma. rääkimata buliimik-pässist kes üksi paki teekonna komme ära sõi.



toidulaua uueks maskotiks sai salmiakki nime kandev must jook, mis iga kord söögi ajaks raffa hirmuks lauale tõsteti. ka sel joogil jõudis kätte oma tund, kui me mega äikesevihma kätte jäime ja oli vaja hirmuvärinad kuidagi kontrolli alla saada. see rohi maitseb nagu pertussin, millel on suhkur lisamata jäänud. ta on kerge vastand minttule, mis maitseb vastupidi, nagu pertussini suhkur ilma pertussinita.
välgud sähvisid nagu põhjalikuma fotoshuuti ajal, mürises ka parasjagu ja vett muudkui kallas. pidevalt pidi tegelema kanuude tühjendamisega, kui ei tahtnud et nahk lõplikult jalgade küljest lahti liguneks. jaanipäevaaegne vihmasadu oli selle kõrval poisike.



kui me esialgu arvasime, et oleme selle nädalavahetuse teravad elamused kätte saanud, siis tegelikult oli laupäevane äike vaid kerge eelmäng. head soovid peavad ju alati teoks saama ja nii heade inimeste puhul kui meie seltskonnas, seda enam.

annidel oli soov pisut värskust oma halli argipäeva lisada ja pealinna anni ütles selle ka välja, et kindlasti käib kanuu korra ka ümber. hommikusest purjetamisest oli möödas vaid poolteisttundi kui kuulsin oma selja tagant kilkeid. esialgne mõte oli kohe, et tüübid jälle pritsivad teineteist. aga nii see päris ei olnud. mind visati pässi juurde kaldale ja rainer+mati oma propellermõlaga tormasid vastuvoolu päästeaktsioonile.
ja siis tuli mööda jõge soliidselt aeru taga ajades timo, käes sortiment plätusid. õnneks pärast pikemat veenmist osutas abi ka üks kummipaadiomaik ja timo ühines meiega kaldapealse laevahuku vastuvõtukomiteega. timost aga sai minu lemmik-merehädaline :) aet+merike ja ylle+age olid päästmas sündmuspaigal. ühe õlle eest aitasid lõunanaabrid kanuu ümber keerata ja pärast ümberriietumise protseduure jätkasime teekonda.
me jäime kahe kanuuga veel verd parandama ja andsime teistele viis minutit edumaad enne kui teele asusime. sõitnud vaevalt kümme mintsa oli taas kuulda annide kilkeid. ja seal ligi üks neist keset jõge kalda poole jalutamas (ise ta hiljem seletas, et kuna ta ei osanud ujuda, siis ta otsustas hoopis kõndida). meil läks siis üks ekipaaz seda vettinud hääletajat peale korjama. teine anni oli juba kinni püütud pässi+mati poolt. meie raineriga läksime siis vaatama, mida timo ja kylli teevad. kui ükskord taas kõik raffas koos oli ja kahjud üle loetud, mängisime pisut jõud ümebr. kaks laevahukku poole tunni jooksul on vist suht akuraat tulemus ;)

kahjuks oli olnud võimalik teha sellest atraktsioonist fotosüüdistusi, sest vastavad tarbed olid kas hästi ära pakitud või siis hästi ära vettinud. kõigil kes kohal, olid käed jalad pisut hõivatud ka ;)

enne lõunalauda istumist otsustasime, et ujutud on täna juba piisavalt (enamasti küll ebaplaneeritult) ja söögieelse trenni jätame tegemata. ja keset kõige tihedamat pugimist tõi valvas naaber sõnumi, et kellegi jope ujub keset jõge. nii ei pääsenud pässu ka seekord karastavast lõunasuplusest :)

edasipidi lubasime soovide ja arvamustega tagasihoidliumad olla. ka 3400 kroonine ürituse eelarve hakkas laevahuku kadudega täis saama. lõplike kahjude selgitamine alles käib...

üle ühe korra aastas seda hullu/igavat/rutiinset seltskonda välja ei kannata, aga kord aastas nendega koos piinelda, tähendab olla elus :)