madalat profiili mõõtmas

täiesti uskumatu lugu aga me käisime jälle mardiga rattatrennis. kylli oli seekord draiveriks ja ly kolmandaks kannatajaks. loomulikult ei käinud asi lihtsalt. päev otsa ladistas vihma ja kontrollküsimused õhtuse väljasõitu osas kordusid pidevalt. kuna ly on meist kõige väiksem, siis muidugi alustas mart viilimistehnikat teda tanki lükates. et ly paneb nõrka ja kas ikka lähme. kuna keegi jälle ei olnud vabatahtlik esimesena allaandja siis asusime teele.

trenn kerkis päevakorda tänu mardi saiens fikshn projektile, mille tulemusena peaks valmima järjekordne rajamultikas. kalibreerisime teffandil raketiteaduslikud mõõteriistad, saime tulemuseks 149 meetrit merepinnast ja asusime teele.

kohe varsti läks ka ilm megailusaks ja kõik märjad heinamaad sätendasid õhtupäikese käes. sellega seoses valjenes ka muidugi praalimine teema, et kui tublid me ikka oleme, et õue tulime. ja tõepoolest oleks hullult kahetsenud.

kruiisisime reidilakse tehes ja loodust imetledes. kuna loodus oli ebamärg siis saime peagi varbad märjaks ja seljad mudaseks. seekord oli ly teflonkostüümi selga tõmmanud ja pääses vaid paari poripritsmega rinnaesisel.

mart demmis meile pisut ka hoo pealt rattalt maha hüppamise kunsti. ma arvan et tal on siinkohal helenilt vaja pisut stiilitunde võtta.

pikema peatuse tingisid pohlad. vaatamata äffardavale kõhuvalule pooltooreste pohlade söömisest, ei suutnud me buliimitsemist peatada. mmmm, nii head olid.

ratas hakkas teekonna edenedes järjest rohkem hobuvankri hääli tegema ja pidurid olid blokitud kõikvõimaliku sodiga. treener näitas üles loovust ja pesi korraks meie rattad puhtaks. teenusel oli vähemalt tugev psühholoogiline effekt.

ja mis trenni juures kõige olulisem - ka seekord ei pidanud ma seenteta koju tagasi pöörduma ;)