siinkohal tervitused merikesele ja helenile nende lemmikõpllult, mida üks sume suveöö sai ratastega küntud. hetkel näeb ta siis välja selline.
teadustöö käiku häirimata, käisime ära ka harimäe tornis ja tegime kohustusliku foto lohemaduväravast.
on teada, et eesti mees on tantsulõvi. no ja kui tantsimisest aega ja jõudu üle jääb, tuleb seda ju sihipäraselt demmida. olgu musklinäitamise objektiks siis kasvõi rajatähised.
kuna siltidega oli nagu oli hoidsime liini kuuma nii sukeldujatega kui rajameistriga. õnneks teab ass igat põõsast ja oskab sind ka nõgesepuhma järgi eestimaa kaardil ära positsioneerida.
põllumajandusest oli sealkandi meestel arusaamu seinast seina. üks vapper argikultuuride eest tulu saada lootev sell oli omale meisterdanud nii osava põllu, et vaid tänu assile saime teada, et oleme tegelikult ratastega viljapõllul. see oli meist tõesti äärmiselt näotu käitumine, aga ma kardan, et ka meie tagasipöördumine poleks tema selle projekti kasumit tõstnud.
meie arusaam põlisest rikkusest oli pärit hoopis teisest äärmusest ja õnneks saime sellele ka visuaalset kinnitust.
võileivad said lahendatud välipuffetis teoreetilises ekvaatoripunktis. ja siis hakkas vihma sadama...
Ilus Koht, mida olin kõigile välja reklaaminud ei kutsunud teistes üldse mingit emotsiooni esile. vaid kylli suutis veel nautida tiigil õitsevaid vesiroose ja luigepaari. see oli ainuke koht rajal kus ly mäefinishit ei võitnud :)
päeva kukkumise sai kirja taas treener mart ja taaskord jäi elegantsist pisut puudu. peab vist talle mõned balletitunnid välja kirjutama.
aga ajalugu sai sel päeval tehtud veel: nimelt käisid ly ja mart elus esimest korda aura veekeskuses :) ja mina tellisin endale vabatahtlikult friikartulid :))
No comments:
Post a Comment