moraalne laostumine

minusugusel laiskvorstil on ilma tungiva vajaduse või motiveeriva väljakutseta jätkuvalt raske end sportlikult tegutsema sundida. salsatundi ajab lahe muss iseenesest aga pimedasse õue minekuks peab mingi piitsutavam põhjus olema.

eelmine sügis oli asi lihtne: ostsime austria lennupiletid ära ja siis polnud pääsu - tuli ka suusatama õppida. ja kuna aega oli vähe siis ei saanud ka personaalseks treeneriks lubanud tiia viilida. aga nüüd: minul pole lennupileteid ja tiia on põrandaalused treenijad järjest rohkem vabapiamisele jätnud. ja kui treener ka kohale ei tule siis jõuamegi ülima moraalilanguseni.

lihtne öelda, et pane end siis kusagile kirja ja mott olemassa. kuna mind on hea seltskonnaga ära hellitatud siis tahaks, et teised tiivulised oleks ka platsis ja asi testpidi liiga tõsiseks ei läheks. kõige suurem ringitormaja ja samas ka pidurdaja on hetkel helen: küll on tal vaja kuu aega argentiinas veinilaagrit pidada, küll on vaja vasaloppetil tasumise tundi teha, küll on vaja minu sünnipäeva eest marcialongale põgeneda. loodetavasti teeb helen meile vähemalt argentiina spordielust mingi ripoordi.

merike on lisaks ringitormlemisele teadagi meil kirglik mängur, kes vabal ajal lõunaeesti laste sünniaegu pähe õpib, nii et temagi vabaaja varud on talvel limiteeritud. kuna merike oskab suusatada ei vaja ta ka spets ettevalmistust. viib oma pütilauad saarepuude boksi ja redis tu flai.

paremate ideede puudumisel jätkan turvaliselt talveund ja ehk näen mõnd motiveerivat unenägu :)