eile käisin ma kogemata kombel martit jooksmas. laulma seal ei pidanud aga jäätist pakuti küll. tunnistan ausalt- alles võtsin üles teema, kuidas ma eales orienteerumises linnaetapile ei lähe. ühesõnaga: never sei never. enda vabanduseks võii öelda, et kogu operatsioon toimus tugevate kosmiliste jõudude mõju all (firmaspordi au ja kuulsus ja karu osav rünnakuplaan ja jne).
telefoni kõnest ("kas sul on trenniriided tööjuures?" "mhm, mis siis" "pane selga, ma olen kohe autoga ukse ees, sest start on veel ainult 15 mintsa lahti" "mis värk on?" "biiip biip ...") kuni paarissprindi finishini möödus napp 20-25 mintsa. olukorra teadvustamisest kuni autosseistumiseni ei olnud võimalik endale piisavalt silmanägemist tekitada (ilma läätsedeta ütlen tänaval tere ainult väga suurekasvulistele tuttavatele, kes mulle peaaegu varbale astuvad), nii et kogu paarissprindil oli minu reaalseks ülesandeks olla pommiks karu jala ümber. kuna karu peamine konkurent on Liisu võistlusklassist D15, siis suudame vast tulemustega ikka keskmises konkurentsis püsida. see tähendab, et vast karu ja marti suudavad, mina ju lissalt varumees ;)
emmm...tuleb vist selliste punaste statementide välja kuulutamisega ettevaalikum olla...aga noo loodetavasti tead nüüd otseteed raadi getost hiinalinna ning edaspidi saame linnast välja ikka alla 45 mintsa:)
ReplyDeleteUskumatu, suurele orienteerujale Liisule tegime isegi varumehega ära. Huvitav, kas ta ka blogi loeb ja hakkab emalt nüüd linnasprindi nippe kauplema :)
ReplyDeleteniipalju kui mu silm seletas, siis hiinalinna meie rada seekord ei viinud.
ReplyDeleteme oleks pidanud ka rahulikumalt võtma, sest Liisu sai erinevalt meist piraka marjatordi.
te tegite meile kõigest poole minutiga ära, mitte soovitud kahega ju :)
ReplyDelete