kadunud juuli lõppvaatus

kuhu kadus juuli, küsisin ma helenilt neljapäeval. kas see juuli, mille jooksul ma lubasin need ja need edasilükatud asjad ära teha, küsis tema vastu. just just seesama, mille kägus minagi pidin tubliks hakkama, noogutasin ma takka. kadunud juuli asukohta ei suutnud me oma tegemata töid taga nuttes tuvastada, aga üks oli kindel, et iksdriimi start jõudis kätte täiesti ootamatult. sport ei olnud viimasel ajal aktuaalne. kipsis suusa- ja sörgitreener tiia vajas kiiremaks tervenemiseks solidaarseid kaaslaseid ja nii need nädalad kulusid.

päris ettevalmistuseta me siiski ei olnud. helen oli meile hispaaniast popid lehvikud toonud, mis meil kahjuks meeltesegaduses rajale kaasa võtmata jäid ja nii pidimegi taas vanamoodsalt kaardiga tuult lehvitama. merike oli investeerinud rattaketi õlisse. ja imede ime, oligi kergem vändata. vat kus on häid asju välja mõeldud.

laupäeva hommikuks ei olnud veel ikka kohale jõudnud, et peaks hakkama kola kokku vaatamisele mõtlema. daata error süstemisil oli taagepera kanti orgunnitud väike jalutusretk, kuhu sai mindud jalgu kõhu alt välja kangutama. pässu oli juba teadlik distantsivalija ja ei allunud karu-marti provokatiivsetele kutsungitele vahetada 10 km kõnd 25 vastu. jalad said liikuma ja parmuhammustustest laiguliseks pealekauba. kepikõndimise ajal tulevad inimestele igast head mõtted pähe. kui kirjeldasin insenerihärra matile raskusi seoses metsaskäigu järgsete pesupäevadega, hakkas tal kohe mõte jooksma. riiete asemel soovitas ta kasutada spreipurki surutud tehnikasaavutusi. et kui on olemas isegi sprei kondoomid, siis miks mitte end enne võistlema minekut mõne sprei lateksiga üle lasta ja riiete pealt üldse kokku hoida ... mõte muidugi kuldaväärt, kuid testimata. jäi siis diil, et kui päss ja mati testivad siis meie inglitega viime pihustatavad kehakatted võistlustulle.

võistlustele mineku rutiin oli igatahes rikutud. kodurõdu tshill-grill. rasvane ribi, keedukartulid ja kukeseenekaste. lõunaosariigid ikkagi. aga kõik kola pakkimata jne. mankeri süda aimas halba ja ta tegi meile üllatusvisiidi. nähes, et moraal on all ning maniküür tegemata, jäi ta ööseks meid kontollima, et me pidusse ei läheks.

hommikul vara tuli alustada ajude raginaga. mis on heleni korteri number? no mitte ei mäleta. nüüd vist jääb pärast 10 aastast tutvust meelde, kuna seekordne stardinumber kordas üle - 19.

start ise oli nagu kodus. teretades liikusime parklast nummerite järgi, kui juhtusime peale renele ja heitile, kes parasjagu jalgrattale mootorit külge monteerisid. nad küll üritasid oma õliseid näppe selja taha peita, aga meie tervsilmade eest pole keegi pääsenud.

samamoodi ei pääsenud ka kaido ja inga. kaua olid tutvusringkonnas levinud kuuldused, et kolhoosi tänava rahvas on vist naisele-mehele läinud. meile kuulujutud ei meeldinud ja kuna keegi teine ei julgenud küsida, siis läksime otsisime asjaosalised üles. no ongi nii, inga oli oma ärakasutatud boifrendi lõpuks ära võtnud. asi pole väga hull, sest kuigi juba ära lörtsitud, on ta suutnud toota väga armsad ja tegusad tsirkuseartistid-autopesijad.

õige ootamatu vastuvõtt ootas meid valge maja fuhajees, kus parasjagu laagerdasid hommikusöögitades puuetega lapsed. meie tualettiminekut võttis kohvikutäis lapsi vastu kui mingit etendust. keegi hüüdis, et need on rattainglid (saabusime maja juurde ratastega) ja ülejäänud jäid kohe nõusse. kui me vetsust tagasi välisuksepoole läksime siis hakkasid kõik plaksutama. :)))

rahvas oli ärevil. foorumis aretati stardi kohta igasugu kommunistlike maailmalõpu skeeme, et saavutada Ülim Võrdsus. ka mina arvan, et start peaks toimuma reitingutabeli pööratud järjestuses, kolmekümnesekundiliste intervallidaga ja kindluse mõttes ka seotud silmadega. ja kõik kaardid võiksid ka valged olla. see, et alustada ei tohiks ratta, kanuu, jooksu ega lendamisega, on elementaarne. nulltolerants ebavõrdsusele.

tiivad saavad täna märjaks, kõlas urmo traditsiooniline tere hommikust. tõnis oli hoiatanud nõgeste eest. strateegitsesime nii nagu oskasime: ootame nats aega stardis, las kõik jooksevad laiali ja sõkuvad nõgesed maha, ja siis me lähme ja jalutame oma osa läbi. helen ja merike läksid jooksumaratoni rada pidi üle silla ja mina kaugemalt läbi jõe. 3 päeva leidu tegin ära kõik teel esimesse punkti. juba enne jõeületust sain saagiks ühe maximi tahvli ja sii pulga. sii omaniku leidsin üles aga magustoidu jätsin kanuualasse, et korraldajad saaksid seal väsinud teelisi turgutada. pärast ujumist lisandus kolmas leid - joogipudel. pakkusin seda ka möödajooksjatele ja ühel poisil leidus just joogipudelivöös selle kandmiseks paras auk olema. risaikling ;)

kui kokkusaades edasi liikusime olid tee kõrval ülimeganunnud kukeseened. kapuutsi puudumisel tuli praad siiski metsa jätta. teades ümbruskonna metsi olin kindel, et seekordne võistlus on puhas männimetsa laks nagu ükskord võrus. aga ei. eelmisel suvel alanud muda ja ujumisperiood jätkub. üritasime kaasvõistlejatega meenutada, et millal olid need ajad, kus sai ka niimoodi võistlemas käia, et ei pidanud ujuma. üldine arvamus oli, et neid aegu mäletavad võibolla ainult meie vaaremad. shokolaadivann, ilma shokolaadilõhnata. skruub kintsu pealt ja kaela pealt. peenem lihv siit ja sealt ja nii see igavene noorus tuleb. merike pildistas telefoniga ühe jupi meie jooksuetapist ka blogikaunistuseks :)

viimane ujumine enne kanuud ja vastaskaldal passib hambad koolgeiti reklaamimas ei keegi muud kui papparazzo urmo ise. igatahes lubasime me teda lõpuüritusel peremeerida. pärast pokusid andis urmo isa meile kommi. ju ta siis teadis, mis kriipimine ja kerepöörded meid ees ootavad. kanuu tüürimine ja muidu mõlamine oli seekord asendunud enda okste eest kaitsmisega. käed on nii ära kriibitud nagu oleks kurja kassiga tülis olnud. spordiloto markeriga kestis lühidalt kuid intensiivselt, kuni üksikud oksad avamerel meid enam ei erutanud. millegipärast oleme me sel kolgata teel ka trahvi saanud, kuid tundub markerikasutamises olen kogemata osav olnud ja hoopis kanuulõpu sii jaam on mind kottinud. jälle tehakse liiga - ma ju käisin seal laua juures! jõua siis niimoodi poodiumile ...

tshiuaua jäi logistikaskeemide tõttu seekord starti maha. aga ega ta meile pahane ei olnud, sest see merereis ei oleks talle kontimööda olnud. süleloom ikkagi. seiklussportlased, ärge kurvastage, küll me järgmine kord jälle laulame.

vanasti oli popp suusamatkata tõravere-tamsa-illi-elva. meie saime rattaga sõita vastupidi ja vaadata tamsa mäest alla maalilistele põldudele.
enne kosmilist lisaülesannet pesime end jälle jões puhtaks. kaldad oli keegi jälle alt tühjaks uuristanud ja maabumiseks tuli mingi osavuse moodi asi leiutada. kui merike ja helen planeete ritta sättisid, oli minult hoopis tähtsam lisaülesanne, otsida-leida keegi, kes annaks janustele ränduritele purgikese külma siidrit. vaatsin merikese ja heleni kätetööd ja ennäe - nemad pluuto listist välja jätnud. aga helenit juba pluutodega ei lollita. tal on kodus üks viiteistaastane pluuto ja värske haavana meeles see, kuidas ta lemmikkoera nimekaimu ahistati ja planeetide hulgast maha tõmmati. no ja snikesr pole meie menüüs. kui seal oleks olnud pauerbari kommikomm, siis võibolla oleks hetkeks mõtlema jäänud.

vaatamata siidrile oli samm juba tönts. maanteesilla treppidest ülesronides hakkas keps nõrgaks minema. ma olin kindel, et piimhape ei saa minna nendesse jalgadesse millel ei ole lihaseid. aga ju siis ta möllas seal niisama.

vaikse järve vesi pesi suurema muda maha ja juba võis hakata tööpäeva lõppenuks lugema. spordikeskuse väravas oli servispunkt: ott ja heiti ootasid meid õllepurgid käes. helen ei lubanud seda küll kellelgi öelda, aga sel hetkel maitses see jook isegi temale. kahjuks andis vastuvõtukomitee meile oma olemasoluga märku, et aaraja võit on seekord käest läinud. pärast heleni edukat puupallijooksu ja lõpupiiksu tuli tõsiselt mõelda, et kas meil on üldse pointi enam jätkata ... järgnesid tohutud üksteisesüüdistamised. arutasime asja nii ja teisiti ja kui kuulsime, et firmasport on ikka teel ja osa rahvast oli ka snikersi planeediks lugenud, siis mõtlesime, et lubame endale veel ühe võimaluse :)

firmasport ei jäänud siiski tulemata. juba poolt tundi enne kontrollaja lõppu oli nende jalge all lõpusirge. karust oli kümne tunniga saanud täis pampersiga oddbjorn hjelmeset, kuid pisut vähem hoogsa ämblikusammuga. esmaspäeva hommikuks ei olnud tema samm sujuvamaks muutunud. töö juures keeldus ta oma kabinetti minemast ja maandus esimese vaba kirjutuslaua taha.