lõpusirgel

kuuldused minu hukkumisest rulluisumaratonil on liialdatud. ma liigun vaatamata õde andrase meditsiinilisele abile. aga erinevalt kadarbiku poistest, ei lõhu ma trenni teha, vaid inseneerin lisaseadeldisi, millega võimalikult palju inglijooki rajale kaasa võtta, et neid kurnatuse hetkedel jalule aidata. las nad elavad veel paar päeva illusioonis, et aaraja võit on teostatav.

tegelt näikse seiklejatel hooaja lõpus prioriteedid jälle paigast nihkunud olevat. selle asemel, et arutada, et kus lõpupidu tuleb ja mida selga pannakse, on iksdriimi kodukal jälle lõputu kaardialuste jutt käima tõmmatud. kelle asi, ma ütlen. vahet pole mis kaadrevärk sul on, kui sa selle mandrazeerides koju unustad.

möödunud nädalavahetusel pidasime merikesega tiimmiitingut, kus ainsaks päevakorrapunktiks oli, et kas hooaja lõpupidu tuleb või ei tuleb. kui merike poleks võru lokaalis kuulujutte kuulnud, oleks meil tiimmiitingul tulnud vait olla. tänaseks on lisaks peopaigale selgunud ka tõsiasi, et me peame taas ilma manakerita hooaega lõpetama, sest ta orgunnis enda sünnipäevapeo samale päevale.

eile käisin kopse metsaõhuga harjutamas. ja üllatus üllatus. veel on olemas eestimaal kohti, kus suudetakse teha selliseid o-päevakuid, kus ei pea ületama ühtki kraavi, läbima ühtki sood ja ei pea pärast tosse küürima. ja boonusena saad kotitäie seeni. tnx anniki, et mind metsa ei jätnud :)