suusatamise uus tulemine

reedel virutasime suusad suure hooga nurka aga vist mitte õigesse nurka, sest laupäeval tegi aet oma selle talve esimese suusasõidu. ka mina polnud jupp aega klassikat proovinud. heleni soovitusel oleks ju võinud proovimata jättagi, kuid laupäevase töögrupi juht ootas meid maratoni raja ääres määritud suuskadega nii, et enda pütilauad jätsime heaga autosse. mis seal salata, väga äge oli. äikese ajal istusin õnneks turvaliselt saunalaval.

esmaspäeva õhtusel soosaar-data-error-systemsi talimänge kokkuvõtval istungil lobises anniki välja, et tal karule suusatrenn võlas. karu nimelt pole suuremat sorti murdaasuusasõber ja viimased sellealased kehaharjutused jäänud aastate taha. niisiis olid treener anniki ja suusahuviline karu leidnud viimaks sobiva aja teisipäeva õhtuks, et see esimene suusatrenn ära teha. mina suutsin end neutraalse vaatalejana kaasa pressida, kuid marti jäeti otsustavalt maha. kahe naisterahva mürgised märkused suudab karu veel kuidagi välja kannatada aga marti ...

sihiks seati elva-hellenurme-palu ja tagasi. ma mõttes pakkusin, et 5km post ja tagasi, kuid ei pakkunud õigesti.
rada, kuigi kuuseokkane, pisut oksane, kohati märg ja kohati jääs, oli siiski olemas. üritasime siis algajale suusapoisile seletada, et talvel rada päris nii välja ei näe. paari kilomeetri järel oli karu juba nõus anniki terooreetilisi soovitusi kuulama. vahel ta jagas oma saavutustest rõõmu ka meiega: "näete kui hästi ma sellest kukkumisest alla sain!" ja vahel kippus rääkima vaid oma suuskadega: "poisid, poisid, ärge jamage, mis te nüüd teete!" jne. ka treener ei unustanud oma rolli ja oli pedagoogiline: "kui sa veel seda sammu teed, siis ma virutan!"

ühes kohas tuli karul pärast laskumist vajutada otsustavalt sabapidurile, sest suusaraja asemel oli ees järv. minu lootus, et nüüd siis keerame otsa ringi, ei länud täppi. forseerisime metsa ja jätkasime. hellenurmeks sai minu suusatamise ambitsioon täis ja ma keerasin otsa ümber. karu jätkas anniki pilgu all teed oma unistuste palu poole.

üksi sporti teha pole ikka minu teema. kuigi ega me enne ka väga lobiseda ei saanud, sest jäise raja krõbin oli nii vali, et tappis kõik muud helid meie ümber, aga seltskond loeb. oma punastest rakettidest hakkas kohati päris hale selle jäälihvi pärast. kulgesin vaikselt pimeneval rajal tagasi ja mõtlesin sellest, kuidas vähe kabedamad spordipeded tegelevad hetkel koffrite peal hüppamisega, et hispaania rattalaagri spordiriiete vahele ka mõned diskohilbud mahutada.

auto juures särki vahetades hakkas telefon "paanika!" karjuma - karulgi oli selleks korraks suusaisu otsas aga pikemas perspektiivis suutis ta suuskadega sõbraks saada.