bardakimeistrid kamchatkal

ametlikult kutsuti meid seekord vulkaanide maale idanaabrite suusaelule ingliabi andma, mitteametlikult öeldi mulle hiljem, et roosa pluusiga tütarlapsed peavadki teadmatuses olema. ühesõnaga abistamisega me seal üle ei pingutanud ja ka võistlusnumbri selga tõmbamiseks oli olemine niigi liiga hea. ei olnud ju meil seekord artjomi kes kihutuskõnesid oleks pidanud.

teed värske kalamarja juurde sai lühendatud küll soki kudumise, küll norimisvõistluse läbiviimisega mille käigus steiv sisterhuudi sulandati. meie põhitiimi neljas liige - karlssonimaa deivid - liitus meiega alles moskvas.

moskva vastuvõtt kippus seekord vägisi jahedaks jääma – ei kohalikke noormehi lilledega, ei linnaekskursiooni programmi. eks siis tuli ise see lennujaam üles leida. surusime oma kõhklused ja kahtlused maha ja läksime metrooga sõitma. jep, just sinna kus nädal tagasi pommitati. kodus olime just heleniga kokku leppinud, et sõidame bussiga ja metroost hoiame eemale. nii otsustusekindlad olemegi J

steiv päästis usu meessoosse ja kinkis meile roosid, et meil oleks millegiga soliidselt lennukile jalutada. lennujaamas ootas meid hea ja halb uudis – meie lend oli kamchatkal möllutava burgaa tõttu tunde edasi lükatud. hea oli asja juures see, et tänu sellele jõudis deivid lennukile ja meile anti mohiitotshekke. teatavasti vajab 10 tunninre lennusõit oskuslikku hästiajastatud ettevalmistamist, mis on aga keeruline, kui lendu pidevalt edasi lükatakse. piiteri sõpradega teadmata nimega kaardimängus võite noppides ning lennukõlblikuks muutudes kulus muidugi ka muid vedelaid lisamaterjale. nüüd tagantjärgi arvutades ei suuda ka varbaid appi võttes kokku arvata mitme tunniseks see teekond meil venis.

meie esimeseks elupaigaks sai kurcatovo geto ljukskorter. luksus seisnes selles, et korteri kaunistamiseks oli tehtud nii mõnigi pingutus. kui ilusaks tulemus kujunes oleneb juba vaatajate silmadest. köögi valgusti ja seinakell on lisatud väikeseks hoiatuseks. pikalt ei lastud meil muidugi selles luksuses vedelda ja järgmisel päeval trennist koju jõudes selgus, et meid on korterist välja tõstetud. probleemi lahendasime kohalikul moel – läksime tervisevanni ligunema ja teel tagasi linna oligi meil juba uus elamine leitud. et kohalikud ei arvaks, et ma ei oska draamat teha, pigiustasin igaks juhuks ka mõned krokodillipisarad välja. korteriperemees lasi selle peale igatahes jalga. perenaise väitel olime me aga korteris korraldanud bardaki, kuid milles bardakk seisnes, ei tahetud meile seletada. vene poisid lohutasid mind küll, et pole vaja otsida loogikat sealt, kus seda pole, ja et, mis ma arvan, et neil on lihtne venemaal elada :)

kuna eelmine kamchatka lumelaager lõppes meil suure sõjaga lennujaama ametnike küüsis, kes ei tahtnud meid enam mingi registreerimispaberi puudumise tõttu koju lasta, otsustasin seekord olla vähe korralikum aimamata ette, mis see endaga kaasa toob. olin kuulnud, et kohapeal elamise registreerimise saab mitte hotellis elav inimene teha postkontoris. niisiis jalutasime deividiga optimistlikult postimajja ja ostsime algatuseks kaks pastakat. ja siis anti meile täitmiseks pakk ruudukestega pabereid. siit oli kohe näha, et nii lihtsalt see asi ei lähe. ja nii juhtuski, et vaatamata hommikusele mitmetunnisele kirjatööle kirillitsas, sel ajal kui teised maratonil startisid või sellele kaasa elasid, olin mina majaperensaisega postkontoris järjest uusi ja uusi pabereid fabritseerimas. lõppkokkuvõttes ei tahetud sealt meilt vist ainult kolme tilka verd, kõik muud asjad said seal meie arvates koopiamasinast läbi lastud. korteriperenaine näitas üles ülimat kangelaslikkust ja kui mina olin juba despereerumas, suutis ta heleni rongi pileti deividi lennukipileti koopia pähe ära müüa. Larissa oli muidu ka üliarmas naisterahvas, ainult poskontorisse ei lubanud mul pikka kleidimoodi tuunikat teksadega koos selga panna. Nii ei pidavat korrektne olema. tänaseks on selgunud et see lugu pole veel läbi ja korteriperenaine on homseks migratsiooniametisse jälle vaibale kutsutud. see on siis odava korterimajutuse hind.

spordijuttu siis ka. lund oli sel aastal vähevõitu. kui eelmine kord peeti kahemeetrist lumekorda väheseks siis seekord oli lund kohati vaevalt poole meetri jagu. uskumatu aga tõsi, kohe esimene päev tegime kahekümneka läbi ja saime tänu sellele ekstra portsu erinevaid vulkaanivaateid nautida. nagu meil heleniga juba traditsiooniks on saanud, venemaal meie suusad ei libise. ümbermäärimise teema võtsime kiirelt maha kuna see oli heaks põhjuseks niisama matkamisele ja suuskade lõplikule nurkaviskamisele. meie tiimist surusime numbri selga vaid deividile, kes laupäevase päeva lihtsalt maha oli maganud ja ei saanud vastu vaielda, et ma ta kirja panin. steivist sai aga märkamatult maratoni ametlik fotograaf, tema klõpsud on üleval ka siin.

mina lõin suusarajal laineid oma moodsa joogipudeliga. vaid lapik plastmassist konjakipudel mahtus minu dressika seljataskusse ja nii ma ta vett täis paningi. millegipärast tuli hiljem sisu keemilist koostist teistele treenijatele mitu korda tõestada.

maraton oli ise siuke armas jolka-palka nagu alati. ilm oli ilus, rahvas rõõmus, orkestripoisid supernunnud. ainult diplomite väljastamise süsteem oli uus. selle asemel et üks tütarlaps laua peal seistes nimesid hõiguks, kirjutas nüüd üks inimene mitmesajapealisele suustajate karjale üksi käsitsi diplomeid välja. maratoni eelõhtul oli meie pool rahvaste sõpruse söömapidu. deivid küpsetas kalamarja kõrvale bliine, helen keetis makarone ja mina juhatasin russialoppeti juhatuse koosolekut J

juba teisel laagripäeval saime teada, et islandil on üks vulkaan vurtsu teinud ja meil ei pruugi kojujõudmine kõige libedamalt minna. ka kamchatkal tegi mingi poiss natsa vussu, kuid see ei häirinud seal kedagi. kohalikele meeldib, kui neil aeg ajalt jalge all pisut väriseb. olidki teised pisut õnnetud, et meie sealoleku ajal maa ei värisenud – nelja kuni kuue pallist värisemist võetakse seal teretusena. kõige uskumatum on muidugi see, et need majad, mis näevad suht ebaväärtuslikud välja pidid 9 palli vabalt välja kannatama. tänavate ja eriti kõnniteede läbitavus pole seal viimaste aastatega oluliselt muutunud, mis lisas meie lumelaagrile palju seiklusspordiks ettevalmistumisel vajalikke elemente nagu kõikvõimalikud hüpped kraavide ületamiseks jne.

jube mõnus puhkus oli. eriti rahul olen et kohe tallinn-moskva otsa rongiga katta otsustasime ja ei pidanud sheremetjevol rahvusvahelises terminalis rusikavõitlusse asuma. järgmine kord kasutame lisaks ka moskvast itta minekuks vist siberi ekspressi :) tahaks nii väga sinna suvel kalale minna.