tõmmake mind lohku, palun

tiimbildinguks liikus lõunapoolne sats objektile laupäeval, ja õigesti tegi. me polnud juba ammu spordivahendite ega metsa ligi saanud ja väike aklimatt tundus hädavajalik. enne väike-maarjat nägimegi ära esimesed metsanotsud, kontrollisime maanteeäärset sääseolukorda ja käisime ka tshiuauale koerasöögi otsingul. vaatamata minu halba ennustavatele spordiunenägudele olid tamsalus puhkamiseks supertingimused - sääsevaba ööuni avatud aknaga on emajõelinnas viimasel ajal luksuskaup. vatsu baari diskateeka jätsime seekord testimata.

hommikul tõmbasime kardinad üles ja hakkasime siis kohalikku multifilmi vaatama. õues liikus ainult päid sügavale õlgade vahele suruvaid jopedesse pakitud kogusid. nägudel ei mingit natakavat entusiasmi. ka põhjainglilt saabunud essemmess oli autdoorivastase hoiakuga.

kylli otsis ingelauto avarustest vihmavarju välja ja nii saime vähemalt rattad nummerdatud suurema märgumiseta. meie suppoorttiim oli jälle kohal edurivis, neid ei häirinud miski. no ja kuda sa siis jätad starti minemata kui kylli, üvee ja krissu juba lippu suusakepikülge teibivad.

enne starti tegime siiski väikese tankimise kohalikust retrokolonkast, et tiibadele uut vunki anda. päris lõpuni me selle segu peal vastu ei pidanud ja olime sunnitud kasutama kõrvalist abi. loodame et meid selle eest ei disklaffita, aga eluvaimu seeshoidmine muutus mingist hetkest ausast mängust olulisemaks.

rajal aeti meid alustuseks eraldi jalutama ja kui me jälle kokku saime, siis ilmnes, et me ei ole oma tavapärases võistlusklassis. teel lohkutõmbamisse möödusid meist nii väikseid satrdinumbrid kui üldse olla annab. sest tavaliselt meie kolmandasse punkti jõudmise ajaks on nemad juba finišis õlut libistamas.
esimene lohk tuli kätte ainult tänu headele suhetele nende poistega kellega eelmisel etapil suhtlus väga visalt arenes ja vastastikune mõistmine tundus jäävat saavutamata. näis, et nad olid siis vahepealse kuu aja jooksul aru saanud, et me neile tookord finiši eel heast südamest edumaad pakkusime.

ühesõnaga ise ma seda lohku poleks mingi nipiga välja raalinud. kõik see võsa tundus lohke täis olevat. nii me

seal siis seisime ja lootsime, et äkki tuleb keegi ja tahab meid lohku tõmmata. järgmised lohud tulid juba libedamalt, kuid seltskond polnud meie ümber veel ikka vahetunud.

nii põhja-läti jahimees aigar kui ka klubikaaslane art tiirutasid veel meiega koos.
art oli juba mitu korda jõudnud meilt nõu küsida, et "kust tuu linnamiis maal keppi võiss saija?". esialgu lootsime, et mõni meessoost isik võiks vastamise vastutuse endale võtta, kuid lõpuks pidi lõunaingel ikka ingliabi osutama: "kae no ommetigi võssa, art!" et teema päevakorrast maha saaks.

pärast väikest rattatiiru saadeti meid klotsimängule. klotsid olid vettinud ja nägid kõik samasugused välja. kuna põhjaingel oli just omale uude koju parketti valimas käinud, siis sai temast selle spordiloto põhimängija. kuna äraarvamise valikus kummipuud ei olnud siis saadeti meid neljale eluülejärelemõtlemise tiirule.

no me siis mõtlesime et mis klotse me paermini ära tunneks. misso punase tellise tunneks raudselt ära. ja valge

silikaattellise ka. ja kolumbia kivi. ja rahaklotsi ei ajaks ka raudselt musta lepaga sassi.

edasi läksime järgmisele koolitusele. kõndisime nagu köieltantsijad mööda kujuteldavat joont ja samal ajal kuulasime kõrvalsektsiooni poiste loengut neljast asjast mida iksdriimieelsel õhtul teha ei tohi, aga mille vastu nad olid ise eksinud.

me küll ei tea kelle teadustöö vili see oli, mis oli neil võistluseelsesse keelatud asjade nimekirja sauna, peo ja seksi pannud, aga selles usus need poisid elasid. me jäime eriarvamusele.

paadiga merele minekut kartsime kõige rohkem. kuna oli paras tshiuauadele mittesobiv ilm ja viimastest merelahingutes oleme tuulele haledalt alla jäänud, siis polnud me kuigi optimistlikud. tegelikult osutus see üheks kõige lahedamaks järvetuuriks mis meil ette on tulnud. see 21 punkti suplus oleks võinud muidugi olemata olla. niisiis olimegi jõudnud sinnamaale kus tuli

võistlusväliselt seltskonnalt abi paluda. külm oli nii hullilt kontides, et koivad ei tahtnud üldse liikuda kui oli jälle aeg kanuust punkti võtma minna. kui merereisi ajal kaldale piilusime ja kastitorne nägime otsustasime jõuvõttega ära, et oravaks läheb merike, sest tema on igapäevaselt ronimisseinale lähdalolev isik, no mis siis et ta seda ise ei tarbi. midagi on tal siiski külge jäänud, sest see kastivärk käis tal vägagi kribinal krabinal.

iga mõlatõmme mis meid kanuupargi poole viis, tõi meid lähemale ka porkuni poest tellitud brändipudelile. stardollari nimelise joogi maitseomadused olid hennessi tasemele jõudnud ja oluliselt paranesid ka meie ellujäämisshansud. finišiks sai stardollari mõju kahjuks otsa ja isegi esimene finišijärgne kuum dušš ei ajanud külmakangust kehast välja.

üle aastate sai helen pakkuda taas ingli-heebliabi. eks eero oli ennist meid kanuupunktidega aidanud, kuid ega ta väga lootusrikas polnud kui me pakkusime, et meil on hädasolijatele igast vidinaid varuks.

vastutuult salomoni lipu suunas vändates, kaalusime seda asja nii ja teisiti. mina enda teada ei olnud lippe näinud. helen oli kusagil naljakas kohas mingeid reklaame näinud, aga keda või mida, hu nõus. merikesel puudusid ka lipumälestused. jäi üle silmad kõrvad lahti hoida ja loota pimekana teraleidmisskeemile. abi tuli aaraja poistelt, kes ei olnud üldse õnnelikud, et nad hallide lippude otsa panid, kuid sheerisid meiega sellegipoolest oma teadmistekama. bolshoi kiitos!

nii lahedat-vahelduvat rada pole juba jupp aega olnud. ja rattaga sai isegi sõita mööda päris teed! eelmisest hooajast ei meenu kindlasti midagi võrreldavat. sant ilmavärk oli urmol nähtavasti pokude aseaineks tellitud.

et aru saada kui külm tamsalus ilm oli siis siinkohal väike võrdlusmoment: talvel -15 kraadiga engadini suusamaratoni stardis oli mul üks särk vähem seljas :)

mitte et ma puudust oleks tundnud aga ... kuhu küll kõik sääsed jäid?