sihitult sihitud sihid

metsas jälle käidud nagu niuhti ja nüüd saab vist jälle paar ööd magada ilma spordiunenägudeta. reede öösel nägin unes, et pärast paari esimese punkti võtmist läksime külla minu õele ja jäime seal magama. ärkasime kell 7 hommikul ja ma olin kindel, et nüüd meid kanuusse enam ei lasta. nagu õudukate puhul ikka, aitas ka seekord ärkamine. parema filmi stsenaristiks oli aga kärt, kes teise kanuuetapi ajal lasi silma looja ja nägi unes, et jäi ratta seljas magama ja kukkus maha. võistluse ajal meid õnneks uni ei vaevanud. kohvinarkarist lõunaingel võttis ainukesena vastu hommikut ühe kofeiinitablaka. konkurentide lõuguragistavat haigutamist kuuldus aga päikesetõusuajal ohtralt.

selle ürituse valuutaks oli vaarikamuffinid. korraldajaid oli vist kõvasti näljutatud, sest muffinit pakkudes ei tekkinud vähimaidki tõrkeid, et inimesi oma tööpostil paindlikumaks muuta. viimased eksemplarid hoidis lõunaingel kiivalt urmo isale. pakendiks ei olnud küll voolujooneline seljakott vaid ka kilekotiga lenksu küljes saab võistlusel toidupoolist kaasa vedada, ilma et see meie sportlikke tulemusi mõjutaks.

eesmärgid olid meil taas selged. võitja aeg x 2 oli suppoordile antud ajagraafik kaava jahutamiseks. aaraja võiduga ei viitsinud me jamama hakata - las porgandid ja nõmmepoisid säravad.

kuni kanuuni me suuremate lollustega hakkama ei saanud. esimene punkt oli kõige naljakam. kõigepealt see äge tuledemeri mis ees punaselt plinkis ja siis si jaamaga puu, mille ümber käis tihe andmine, mis siis, et mõned meetrid pärast seda puud olid reas ootavaid si jaamu küllalt.

kanuu oli super: roosa kanuu, merikesel tagapingiks difaan, ei mingit tormi, tuledemäng, kuu nagu juust, suur vanker otse ees, tshiuaua ka meiega aga ... kuidagi läks nii, et navigeerisin inglitele ettekavatsematu shoortkati koos trahviajaga. kuna tagasiminek oleks tagasiminek, siis pusisime hoopis edasi.

järgmised jalgsipunktide orientiirideks olevad sihid olidki meie lemmikud. sihtisime mis me sihtisime, nemad sihtisid kusagil mujal. et me ikka ärkvel püsiksime tegid metsaelanikud meile aeg ajal närvide kontrolli. kui üks lind merikese jalgade juurest õhku tõusid, siis tõstsime meie tasakaalustuseks, kuid siiski spontaanselt, kisa taevani. ei teagi kes siin rohkem ehmus. punkt 38 tuli kätte ühistööna. aga rataste juurde jõudmiseks pidime ta üles leidma, sest pika tiirutamise peale olid pead sassis juba vähemasti kolmel tiimil. punktileidjat premeerisime vastavalt välitingimuste võimalustele.

rataste juures tabas meid ebameeldiv üllatus: esmakordselt oli keegi meie asju näppinud ja kaardialusele jäetud kaardi ära tõmmanud. tuli nuputada, et kes kuhu. põhja ja lõunaingel läksid siis koos ja mina pusisin üksi aad.

ikka kõhe on see üksi metsas olek. eriti kui ei näe mis üllatus sind mõne augu näol laskumisel oodata võib. põdrasambliku laigud nägid öösel välja nagu lumelaigud.
laevapommitamisalas ingleid oodates, hakkas laekuma ka julgustavaid sõnumeid. ei pidanudki küsima, rahvas astus ligi ja andis teada: nad on kohe-kohe kohal. või siis: anna andeks, et ma nad sinna metsa üksi jätsin.

tegin aega parajaks instruktsiooni lugemisega ja lõkke ääres konte soojendades. trahviring paistis kutsuvalt, teadsin, et niikuinii sinna minek. eriti kui malemaja staardidest karmid konkurendid nöörirajale suunati. maare käest sain ka noomida, et meil on kombed alla käinud, sest ei jaksanud rajal nende tervitusele rohkem kui "jaaaa" vastata, ja üritasin inglijoogiga oma käitumist kompenseerida.

helen ja merike olid oma rattalõigust vaimustuses. välja tulid nad sealt vaid tänu aaraja poiste juhatusele. meelde oli tuletatud ka sillaehitamist. arvata võib, et mööda asfalti see sõit ei käinud ja nad olid ühe kommisöömispausi auga ära teeninud. helen, kes meil tavaliselt nuputamisülesandeid lahendab, keeldus pliiatsit käes hoidmast. nii siis pidin ise maletama. merike aitas mul raamatupidamist kontrollida ja nagu aegajalt lollidega ikka males juhtub, pääsesime siit terve nahaga.

õnneks oli väljas valgeks läinud ja nüüd nägi juba mustikaid süüa. ja neid siin jätkus. ka pohlad nägid jube nunnud välja. siin hakkasid end ilmutama ka karula künkad. järjest kõrgemad ja kõrgemad nad tundusid. vähemasti oli neid hea lihtne leida.

järgnes rattaporno, mille käigus õnnestus meil tänu oma aeglusele 10 pilti shoortkatti teha, kuid ikkagi ütles keha juba üsna pea, et rattasõidust on tänaseks küll. kõige hullem, et ma ei saanud üldse aru kus kohas me oleme, sest kindlasti oleks selle 4 tunnise rattamatka asemel olnud mõistlikum kohe staadionile sõita. õnneks oli RMK raja äärde mõned piirkonna kaardid välja riputanud ja kolskist edasi ei pidanud neid joonistusi enam vaatama. kõik meile jagatud kaardid oli urmo ju kustukummiga hoolega üle käinud ja vajalikud lõigud valgeks teinud.

rattatamise juures oli vähemalt üks tore asi - saime endale kuni võistluse lõpuni toredad kaaslased numbriga 360, kes vaatamata kiiremale rattaväntamisele meid ikka järele ootasid.

lisaülesanne võimaldas meile staadionil 2 lõõgastavat jooksuringi siledal tartaanil ja siis saime juba tõugata. mulle kohe sobis et tõukekaid pidi ootama, sai rahulikult üüvee toodud soolakurki süüa ja hinge tõmmata. ja jaa, vahepeal olid supoortiimi read täienenud ja lipp vardasse tõmmatud.

ott ja heiti ei saanud ka ülbitsemata jätta ja raporteerisid, et nemad lähevad igatahes juba õlut jooma. täiesti ebasportlik! lüllemäe poe ees ootas efka, jäätis väljasirutatud käes, et meile ampsu anda. väga sportlik käitumine!

viimane mägede võtmise tiir käis rahuliku kui stabiilse tempoga. olgu mägi kui kõrge, kõige hullem näis olevat seisma jäämine. aaraja tiimide jooksmine näis olevat täiesti müstiline tegevus.

kuna urmo lubatud kammitud pokusid ei olnud me veel näinud, siis arvasin, et nüüd tuleb mingi mudatamine ära. õnneks oli vajalikes kohtades seiklusspordi asfalt maas ja vaated ilusad. turvalise laudtee pealt näeb mudapori soo hoopis teistmoodi välja :)

see torni ronimine oli meie koibadele tuu matsh. õnneks aitas kõige hullematest põlvevaludest üle inglijoogi valuvaigistav toime. lahe oli muidugi sealt ülevalt tornist neid maas vedelevaid laipu vaadata. efka ootas tornijuures oma mädamunakaksikuid ja tal oli kartulikrõpsupakk nähtavalt enda kõrval. oi neid haledaid surmaeelseid korinad, mis soolavaevas kutid suutsid kuuldavale tuua. efka emasüda läks muidugi kohe haledaks.

üle me selleöö elasime, kuigi vahel tundus et valgeks ei lähegi. ja finišijärgset ärakukkumist ka ei toimunud. marti ja karu söestusid momentaalselt. marti üritas oma jõuvarusid taastada heleni varbaid nuusutades.

porgandid olid vahepael õlut manustades sõbralikumaks muutunud ja näitasid meile oma kuldmedaleid, kuigi oti rattatulipi eet oli neil vist rohkem mädal soolas olnud.

üldiselt on selle võistluse juures kõige parem osa ikka murul kaava joomine ja mittemidagi tegemine. vist selle pärast et seda me oskame kõige paremini ja suht vigadeta :)