lehm libedal jääl e saksa tummfilm

seekord algas kõik sellest, et karu sai meie rulluisumaratoni käigus omale suure venna alexi, kellele me nüüd omakorda külla tulime. esialgu oli ka merike tuleku graafikus, kuid lõunaosariikide spordielu otsustas ta koju jätta. meie eelmisest ühisuisutamisest karuga on mõned head aastad möödas, kuid lõpubussi eest põgenemine oli ikka hästi meeles. ja nii oligi minu põhiesmärgiks seekord bussisõidust pääsemine. ja kuigi eesmärgid olid suured, ei teinud ma suurt midagi, mis mind õnnestumisele kaasa aitaks. väike kodune testisõit ei olnud eriti lootustandev. ainuke õige tegu oli pillelt uiskude laenamine, sest teadagi on varustus see, mis rajal tegusid teeb. uisud olid nii head, et kui jalutamiset varba alla vill tuli, siis uiskudes ei olnud seda tundagi. karu rihtis minustki kõrgemale, oli omale migi aja välja nuputanud, ja temaga paarissõit oli välistatud. Juurdeviivaks ürituseks valisime kohaliku staa

ri külastamise loomaaias. Lisaks Knutile nägme seal ka ahvi, kellel oli nägu sissepoole lohkus J Reisoffis oli äge. Oi kus seal on uiskamiseks ruumi! Kuna kintsunahk on kallis vara siis otsustasin, et kui seda riivin, siis ainult võistlusrajal ja jätsin tempelhofi

lennujaama teed erinevalt karust testimata. Päeva tähtsaimaks põntsuks rulluisumaailmale oli see, kui karu teatas, et tartu ei asugi lätis ja kui itaalia võistlejad said tänu meile teada, et joovad alkoholivaba õlut. unelauluks tutvustas karu mind tirooli antoni lauluga.

laupäeva hommikuks olime kõik ilusa sooja suveilma ära raisanud, taevas oli pilves ja vihmast polnud pääsu. minu argpüksihinge hakkas vaevama hirm. Ja mitte mingi hirmupoju vaid ikka korralik hirm. Aega enda üleskütmiseks oli piisavalt, sest start oli alles õhtul. Istusime karuga ühte kohvikusse maha, jõime kakaod ja sõime shokolaadi peale. Vihma kallas järjest kõvemini – ei mingit inglite lennuilma. Tuju parandamiseks panin pitsidega retuusid jalga ja seeliku selga. Joogipudeli vöö, mille hirmuga ostsin, osutus monofunktsionaalseks ja pani mind rakse valiku ette: kas telefon või huulekas? Kuna niikuinii olen saksakeelses keskkonnas nagu tummfilmis, siis olin sunnitud seekord huuleka maha jätma.

Head sõbrad ja muidu spetsid olid enne sõitu õpetanud, et leia võistlusel endale mõni sobiv rong kuhu sappa haakida ja elu on ilus. Niisiis hakkasin pärast starti sobivat paksu poissi otsima kelle seljataha tuule ja vihmavarju jääda. Kandidaadid langesid järjest ära. Enamuses selle pärast, et hakkasid iga väiksema kurvi ja languse puhul pidurdama. Mina ei saanud endale sellist energiaraiskamist lubada. Esimese kümne kiltsaga olid uisud läbimärjad. Asfalt oli kohati nii libe, et uisud tahtsid lükates oma teed minna – klassikaline lehm libedal jääl tehnika. Pikaliviskajaid nägin terve sõidu jooksul 8 korral. Kui keegi maas vedeles, siis hoiatati aktiivselt ja külakuhja ei tehtud.

Ja ikka ei mingeid ronge. Kõik pusisid omaette, kuid rahvast mu ümber jä

tkus, mis andis lootust, et bussituled ei hakka veel seljatagant äffardama. Kuna kilomeetriposte ei märganud, siis ei teadnud ka, et mis seisus olen. Lõpuks sain endale ka seltsilised, neli lillade dressikatega ja k2 celenadega sõitvat münsteri tüdrukut, kes julgesid rongis sõita ja kellega koos olin pea 15 kiltsa. Nende eesmärk ei olnud koos kiiremini edasiliikumine, vaid lihtsalt koos olemine. Mind lubati punti jääda vist ainut tänu sellele, et mul olid töpselt samad uisud mis neil J Mingi hetk tüdinesid ka nemad rongisõidust. Vähemasti täiendasin uues pundis oluliselt oma saksakeele sõnavara: ahtung, links, rehts, buli (see tähendas kanalisatsiooni auku). Nendega koos sõitmine tuletas meelde, kui väärtusetu on minu jaoks sõpradeta rajaleminek. Ja minu lemmikuks rongijuhiks on ja jääb siiski merike.

Kui 30 kilomeetripostist mööda sain ja bussituled ikka veel selga ei soojendanud, julgesin esimest korda mõelda, et äkki tõesti õnnestub. Vihma sadas jätkuvalt ja kaassõitjate uisud hakkasid ümberringi järjest kõvemini valet häält tegema. Õnneks jõudis enne finish kätte kui minu rattad nutma jõudsid hakata.

Finishialas oli kari maani rohelistes kilekottides zombisid, kes riietumistelgis omakorda peata kanadeks muutusid. Karu valvas mu üliaeglast riietumisprotseduuri, sest muidu oleks ma pool kola sinna telki maha jätnud. Diplomilt selgus, et tänu oma hästi rahvusvaheliselt arusaadavale eesnimele oli mind jälle poiste sekka pistetud. Printerioperaator küsis ka minult üle, et kas ma olen ikka kindel, et see on minu nimi ...

Täna käisime karuga siis jooksjate kannatusi vaatamas. Stiilinäiteid oli erinevaid. Meie lemmik oli jaapani minni hiir. Kuna vihma sadas muudkui edasi, siis saitsiingut tegime peamiselt ess baani aknast. Esialgu tegime diili, et kui karu mulle täna poest peokingad leiab, siis ta ei pea täna minuga jooksjate peole tulema. Aga üldine kehakangus on ka mind leebemaks muutunud ja vaatamata ebaõnnestunud shopingule jääme peo asemel pro siibeni seltsi. Ja millegipärast arvatakse siin maal, et erdinger alkoholfrei on hea õlu ja et inimesed pühapäeviti ei tahagi sauna minna.