masterstvo ne propjosh

see vana tarkus tuleb mu treenerile alati meelde kui ta kasvõi pärast pikemast pikemat pausi minuga koos suusatamas on. olgu mina nii tubli kui tahes ja tema nii laisk kui tahes, ikka olen mina seisva posti rollis ja tema liugleb mängleva kergusega. siis ootab mind armulikult järgi ja lööb oma vanasõna lauda. mul ei ole ennast millegiga võrrelda, pole seda masterstvoodki mida proovida maha juua.

teisipäeval oli tartus tekkinud lõpuks selline seis, et ka need inimesed, kellel vaid üks paar ja korralikke suuski, saaksid trenni minna. ma aru ei taipa, kuda see suusatamine minu kontidesse ei salvestu. ja suured teoreetikud räägivad mingist lihasmälust jne. igatahes olen jõudnud arusaamisele, et see on minu karma, et iga sügis alustan suusatamise õppimist jälle nullist. jälle läheb esimeste suusatamise põhivõhm laskumiste kartmisele ja muidu koperdamisele. mu kohmakus oli nii silmatorkav, et inimestel hakkas must isegi kahju. nii mõnigi andis omapoolseid soovitusi, lisaks treeneri hane selga vee kallamisele. no vähemasti tundsid sõbrad mu vaatamata pimedusele lihtsalt ära ja oli põhjust laiskust lobisemisega maskeerida.

nüüd läks siis päris lumeks kätte ja lõpuks on põhjust ka meie auulis lumelabidas välja võtta. ja see tähendab lisaks ka seda, et pisut seda valget pudiseb ka maratonirajale ja seal on koperdamine rohkem tolereeritud.