kummikupäevakud

kes esimestel päevakutel kummikutega metsa läheb, see ei eksi - niipalju oli mul vaatamata pooleteistaastasele pausile meeles. nüüd on kolm metsas käiku õnnelikult seljataga ja rohelised ja kollaseruudulised laigud kaardil hakkavad taas juba midagi ütlema. silmamõõt ja põõsastest läbipugemise oskus vajab aga tugevat järeleaitamist. 

kõik selleaastased värskeõhulaksud olen saanud põlvamaal lehetäi ekipaazis kaasa tiksudes. esimene kord võttis karu asja suisa nii ettevaatlikult, et jättis autossejäämise vabanduseks jooksusussid maha. minuga koos tuli jalutama greete, kes sai ka siis suisa ära nummerdatud. metsas oli veel kõvasti lumelaike, kuid noormeestel oli juba kevad südames. üks neist tunnistas meile ausalt üles, et nii palju noori naisi metsa all ajab tal juhtme sassi, kui meiega mitmendat korda punkti lähistel kohtus. 

 

 järgmisel nädalal õnnestus metsa minna koos heleniga, kes on meil lõunamaal olnud viimasel ajal haruldaseks külaliseks. karu lubas talle o-hooaja lõpus samblarohelise kuldtikandiga vesti kinkida, kui ta meiega kõik teisipäevakud kaasa teeb. sinna juurde käis muidugi ka pikem aruandlusvorm, mis pidi sisaldama lisaks päevaku lipikutele kindlasti ja TLN-TRT bussi pileteid.

seekord pani rajameister meid veidi proovile, sest juba esimesse punkti viiv siht oli kuidagi ära maskeeritud. see tuletas jälle meelde, et neid kaardijoonistajaid ei või iial teada ja sihid on puhas tõlgendamise küsimus. ja tee ei pruugi alati olla tee, vaid selle asemel võib laiutada hoopis ookean. hetkel, mil kaart ja kompass ei öelnud enam midagi, ning kui olime end jätmas saatuse hoolde, leidus kohe üks tütarlaps kes meid abipalumata taas reaalsusesse tõi. üldiselt hammustasime läbi isegi need müstilised leivapurukesejooned ja tekkis kindlus, et nii lihtsalt liblikurmo meid ära ei eksita.

auto juures karu ja annikit metsast oodates sattusin shoppama, sest külm hakkas nahavahele pugema. kuigi roosad kossid olid kõik otsas, võtsin endale ühed relvad siiski ära. oma investeeringu üle jätkus rõõmu seniajani, kui näoraamatusse pandi üles iksdriimi juhend, kus kõbisevad jalanõud on karmilt ära keelatud.  

tänane, viimane o-etteaste enne pühapäeva, läks kuidagi eriti märkamatult. võib-olla sellepärast, et lisaks greetele oli seekord ka pii meiega lobisemas. pii oli nädalavahetusel sossi saja-kildi-kõnnist osa võtnud ja juttu jätkus kauemaks.
saime ka testida, et kui äraräägitavad me oleme. ühte võsapunkti liikumiseks oli meil plaan juba valmis, kui üks kogenum noormees veenis meid läbi paksu kuusemetsa minema ja me märkamatult võtsimegi teda kuulda. muidugi lubasime näo meelde jätta ja kaebuste korral, end järgmisel korral mitte tagasi hoida :) no ma päris kindel ei ole, et kas ma järgmine kord ka teda kuulda võtaks.

lund täna enam ei näinud, kuid sinililli see-eest küll ja põsed sai värskest õhust ilusti rõõsaks ;)