eraldistardist laadapäev

varude täiendamine mustvees

appi, keegi ajab meid taga!

hei, mis me nüüd teeme?

tuhkatriinu on põõsa alla tikkima pandud, meil on lõpuks aega poseerida

jess, seekord lähme hoopis laadale! tuli iksdriimi kantoorast rõõmusõnum. võtsime kõik raha ostudeks väikeste kupüüridena seinast välja, pakkisime kohvritesse, otsisime kenamad säärevarjud selga ja olimegi iisaku etapiks valmis. meeles mõlkusid kõikvõimalikus shopinguteemalised lisaülesanded. nagu kinganumbri äraarvamine 10 meetri kauguselt, või kõige moodsama mustriga poola kitli leidmine, või kõige paremate maasikate tuvastamine, või kurkide soolasuse määramine. aga tegelikult läks laadateemasse vaid alustuse kirvevise.

lahtised leegid kiikavad kahtlustavalt meie poole

põhjaingel oli reedese õhtujooksu tõttu juba kodust ida suunas liikvele saanud ja pidi ise starti hääletama. lõunapoolne inglitiim astus aga arengus kõva hüppe edasi. seekord ei pidanud meist keegi hobust roolima, sest sixten oli nõus transporteerima ja meie rattaid kokku-lahti üles-all pakkima. nii head elu pole küllil juhilubade omamisest saadik olnud.

kirvevise võtab mõtlikuks

lisaväärtusena tegi sixten enne stardipossade võtmist meile ka väikese ekskursiooni oma lapsepõlveradadel, millest hiljem ka praktilist tolku oli, sest nagu alati kulub esimest paar kaapeed selleks, et enda peas olev 3d kaardimeistri kunstitajuga sünkroda. sixten polnud kitsi ka nõudepeatustega, mida tuli ette nii loodusvaatlusteks kui ka proviandi varumiseks, mis on ühe hea autojuhi puhul väga oluline. need peipsi ääre maasikad on ikka täiesti maasika maitsega juba ja malosolnaja on siin loomulikult parimatest parim.

mida siis kroonikas ka kirjutatakse?

hoidke alt!

kuigi pealinnas sprintimist võtsime inglitempos, oli õnnestunud kuidagi tunnike stardiaja pikendust saada. panime sixteni põõsa alla ristpistet harjutama ja tegime väikse tutvumistiiru. nii saime ka pisut maaret veeretatud, kes hoiatas, et lahtised leegid on ärevuses, kuna stardivad enne meid. eks me pidime siis endast maksimumi andma, et nad end rajal liiga mugavalt ei tunneks ja neile võimalusel kuklasse hingama. neid situatsioone tuli päeva jooksul ette päris mitmeid ja seda mitte meie enda pingutuste tõttu :)

see korda see korda see 

see alguse kirvevise oli üks hirmus asi. kööginuga on ainuke külmrelv mida turvaliselt käes hoiame ja sellise raske katapuldiga vehkimine tekitas vaid soovi sellest kiirelt pääseda. õnneks saime me heleniga juba teisel katsel tulema ja merikesel ei läinud ka eriti pikemalt. rattarada viis meid kohe sixteni lapsepõlve kuuseheki äärde ja sealt juba maamõõdubüroosse.

jõelahinguks valmis!

mõõtsime metsa ära, panime mõõdud kirja ja otsustasime, et küll me kodus arvutame. tegime kiire spordiloto ja panime parmude eest minema. kodus tuli välja, et hästi mõõtsime, sest liisu arvutas heleni  jalamõõdu 2d ülesvõtte paari minutiga 29000 ruutmeetri vääriliseks, mis oleks olnud peaaegu õige tulemus. Nii et võime soorituse igati edukaks lugeda :)

aga need kohalikud tiivulised on eriteema. nendega ei saanud kohe mitte rahul olla. ükskõik kui palju me seda sääse-hugot endale peale vussutasime, need tüübid sellest ei heitunud.  muudkui jälle ampsasid käsivarrest tüki ja lendasid puuoksale seda edasijärama.

jahitorni forseerimine

teel kanuude poole saime esimest korda kokku skaania poistega, kes kuni eelviimase punktini meid jupi kaupa järgi ootasid, lahtiste leekidega sünkrooni jõudsid nad küll vaid jooksuetapil. eks neid kiirtormalejaid oli teisigi. 278 (vist?) poistel oli ka pidevalt kiire ja meeletult pauerit mida armutult kapates kõikvõimalikesse kõrvalhaakidesse panna. ikka viuh ja viuh sai neid üle ühe punkti kohatud. ja kui me iisaku tornist alla laskudes nendega trepil jälle kokku panime, siis taastus meie usk eesti meeste ürgsess tugevusse lõplikult. Sest neile järgnesid kohe ka leekide tiim. 

iisaku vaatetornis tuulekest nautimas

kanuude juures sai seekord ära proovitud järjekordne uus võte. põhja- ja lõunaingel viisid minu asemel hoopis ratta kanuuga jalutama. ja kanuutamine oli vanade heade jõelahingute stiilis, mida võis iksdriimidel kohata pikad aastad tagasi või siis iibisviikendite algusaegadel. pärandasin oma hõbedase sukapaela helenile ja saatsin nad teele. see oli mul siis teine etapp järjest, kus kanuusse ei saanud. minu ülesandeks jäi kahe rattaga sõitma õppimine. võtsin katapuldid käe kõrvale ja hakkasin tee poole astuma ning kõrv jõudis urmo repliigist saabujatele fikseerida, et meil jälle vedas - kanuud olid just otsa saanud. 

ja minul vedas topelt. puu alt astus välja vapper rüütel ja pakkus kosutavat jooki, ise häbelikult vabandades, et õlu võib olla pisut liiga jahe minu maitsele. ei suutnud kurta kohe mitte kuidagi ;) lisaks kosutuse pakkumisele aitas rüütel heigo mu ka rattale ja sättis teise ratta ka käe alla ja konstateeris, et ega ma liiga osav küll pole. suutsin viimast repliiki vapralt ignoreerida ja asusin teele. käsi väsis päris kiirelt ära, kuid lõpuks edenesin jõudsalt. gõudiskaverid olid kanuust disklaffinud andre, kes mulle mu reisil seltsi pakkus.

puhkehetk kirikaias

kanuualas elu kees: ott, ragnis ja vahur toimetasid ülihelikiirusel. need vennad said siin kindlasti kõvema koormuse kui ükskõik milline beerajakas terve etapi jooksul.  ei hakanud neid segama, sest teele pargitud rattad tegid seda minu eest ja läksin hoopis leegi ahtoga kokteilile. aegajalt kuulasime ka rindeuudiseid jõelt, mis reeglina oli ropendavas kõneviisis. kanuud olid megaporised ja vett täis ja minul süümekad järjest kasvasid, et mina nii lihtsa otsa sain. tegelikult mulle ju jõelahingud hullult meeldivad. nagu hiljem kaasvõistlejad komplimenteerisid, on jõelahing meie ala. inglid olid selles hulluses optimaalselt liikunud, vajadusel prantsuse poiste abistavaid muskleid kasutanud, leidnud endale jõest neljanda aeru, ning troppide puudumisel sikksakivabalt kulgenud. ka kanuu sisu kergus oli neile kõvasti kasu toonud. ainult ratta lenksude puuokstest harutamine oli tüütu olnud. rattale panime stardis ilusti päästevesti selga, kuid sarvekaitseid ei taibanud küsida.

tervitasin jõelahingulisi kummikommidega ja viisin nad väikesele metsajalutuskäigule. siin oli rahvast palju, kuid bullomuertod polnud siiski omavahel väga kokku leppinud ning rajaleidmiseks oli kasutatud palju eri koolkondi. meie antennid töötasid hästi ning peagi olime jälle ratta seljas.

ärevuses kanuu-ala

siinkohal tervitused iisaku lähiste teemeistritele, kes pole vist suuremat sorti rattasõbrad. kui me merikesega eelmisel sügisel enne rattamaratoni lasime enda rattad korra üle vaadata, siis soovitati need meil peaaegu prügikasti panna. kui ma eelmine nädal enda ratsuga kummiboksis käisin, siis võeti mehaanikute poolt jälle teema üles, et küll see, küll too vajab väljavahetamist. kurmo juurde ei julge ma enam ammu minna. nii siis pidime nüüd sõitma mööda super-hüper loksutusala. oli selge, et kui nüüd need rattad laiali ei lagune, siis on see mehannide jutt olnud ikka rahvaluule. ja nii õnneks oligi. aga koblakas sai sellest teest suht ruttu ja kusagilt sealt kivide vahelt rappus pähe lisaks kumisema ka vanemõe “elu, armastan sind”.

koleda tee ilusam lõik

jooksuetapiks hakkas kõht vaikselt tühjaks minema. merike oli lisaks trennidele ka tänase hommikusöögi vahele jätnud. niisiis tuli see jalutuskäik kiirelt lõpuni viia, et rataste juures lõunat saaks pidada. teejuhtideks tulid roosad poisid, kes olid pidevalt meil päeva jooksul illuminaatorist paistnud. orvandi leidsime päris ise üles ja ninas olid juba kõik tuttavad näod koos. siin leidus nii skaaniaid, roosasid kui lahtiseid leeke. ja siia kusagile jäid nähtavasti ka minu päikeseprillid. kui keegi metsas mu prillid leidis, siis võiks mulle teada anda, olid teised täitsa asjalikud.

lõpuks auga poodiumil, aarajakad alles metsas

lõunapaus enne viimast kolmandikku oli päris mõnus. see oli ka ainuke koht kuhu külli meid vaatama jõudis. ta oli tänu parkimiskeenjustele boksi kinni jäänud ja ei pääsenud tulema.

lebos ...

viimase satsi fotoorienteerumine oli õnneks imelihtne. me kahtlustasime, et lõpus pannakse väsinud peadele mingi eriline litakas, aga tegelikult tuli vaid kiriku juures käia ja tornist vaadet imetleda. kiriku asukoht oli hommikuse ekskursiooni ajal meile kätte näidatud ja nii polnud probleemi sinna jalutada. tornis oli merike kunagi varem käinud ja võsapunktist jalutasime juhuslikult eelnevalt mööda. Aru me ei taipa, et kuda need leegid jälle meist tahapoole jäid, sest staadionilt kirikusse minnes oli maare just teatanud, et seekord jäime hiljaks.

Add caption

Aaraja võit tuli mängleva kergusega, sukad ja maniküür jäid ellu. ja finišis premeeris pekiaadu meid veel pangetäie malosolnajatega. Edukas päev, või mis ? ;) hiiumaale me kahjuks ei lähe, kuna muud kultuura ja haltuura atraktsioonid on ees, kuid kambja kinnitub järjest enam graafikusse.

PS. aga seda ma küll ei tea miks blogger.com kõik pildid valepidi keeras.