vanakooli pokumiinid

rattaraamipuzzle

eilne etapp oli täiesti urmo käekirjaline: põhjalik poku - toominga - nõgese - mudahooldus. täiuslik pokemonide jahtimise ravi kohalike pokumiinidega. eks vahepeal kippus juba üledoosiks aga vahelduseks kolemajadele ja kümnenda hooaja lõpuvileks oli nostalgialaks kakraz.

manakeri nummerdamine

selle hooaja väljakutsed on olnud tiimi rajale utsitamine ja ratastega kabetamine. paar minutit enne regamise lõppu oli lõunaingel see, kes tegi manakerile ettepaneku, millest ta ei saanud loobuda. mina ei olnud teadlik manakeri sellesuvisest metamorfoosist parajalt-paksust-mehest-parimates-aastates  rattur-keitmossiks.

ikka ja jälle jõuame sinnani, et universum hoolitseb ise selle eest, et maailmas valitseks tasakaal. manakeri spordipuhang oli võtnud meie tiimi kekatunnid ja spordiinnu maha, sest spordiressursid on ju teatavasti konstantsed. läheb manakeri trenni, peavad inglid koduaias võrkkiiges rohelist teed nautides raamatut lugema ja liigseid liigutusi hoolega vältima.

lõpuks ometi ratastel

eraldi startimise joonel

mina nuputasin suvi otsa, et miks mind trenni ei tõmba. oleks ma vaid varem teadnud! no et missa sinna rapsima lähed, kui manakeri on kõik spordi sinu eest ära teinud.

ühesõnaga, selle etapiga näitasime manakerile puust ja punaselt, et miks meil metsas just nii palju aega läheb nagu meil läheb. ta sai nüüd enamvähem aru kaa, aga meie tempo kohta ütles, rattaga ta enam aeglasemalt sõita ei suuda, siis kukuks ta juba ümber.

appi, manakeril on kostüüm valepidi seljas! 

no need rattad on üks hädaorg. pärast gambia etappi lukustas lõunaingel ratta keldrisse, kaotas keldrivõtme ära ja pole seda siiani üles otsinud. nüüd teavad vaid hiired, et kas sellest asjast on järgi jäänud ainult roostehunnik või on seal ka midagi ratast meenutavat. niisiis, tuleb iga etapi algul helistada rattaga sõbrale. kui tints kaasa ei tule, siis lisandub järgmine lisaülesanne - rattaraamid. ja need kaks muutujat kokku oli seekord eriline kepp ja keeks.

orgunn näis esialgu perfektne: raam otsadelt võrust, ratas kiksilt nõmmelt, banketiga öömaja üüvee juures. ka tartust saime kuidagi tulema, üks ratas katusel.
plaan A: kiksi juures teine ratas katusele ja üüvee juurde pidusse.

viimane lonks kohvi ja minekut

plaan B, tekkis pärast seda, kui rattakinnitus dressuurile ei allunud ja ka telefonikonverents otsaperega tulemust ei andnud: võtame ka minu ratta katuselt maha ja kiks toob mõlemad rattad ise homme starti.
plaan C läks käiku, pärast seda, kui selgus, et me ei suuda ka ka minu ratast katuselt maha monteerida: jääme ööseks kiksi juurde ja loodame, et nõmme mändide all on ratas ööseks katusele jätta turvalisem kui lasnamäel. kiks toob oma ratta ise meile starti, ülejäänus loodame manakerile.

manakeri ülientusiastlik start

no kellel on sellist jama vaja, ma küsin! järgmiseks hooajaks peaks soovitama rattaetappidest loobumise või ma ostan normaalse bulletpruuf-lollikindla rattaraami ja lähen murran isiklikult merikese keldri lahti ja vaatan, mis elu seal toimub.

aga muidu oli elu muidugi imeilus. päike paistis, linnud laulsid ja maare oli õigel jal õiges kohas, et merikest kohviga tankida, ja naaberauto poiss pani ratta taas veerema.

strateegia oli lihtne: manakeri käib ees ja mõtleb ja meie oleme lihtsalt ilusad. isegi natuke kahju oli etapi juhendit lugedes, et just siis, kui meil mehelikud köieharjutuse musklid käepärast, on lisavarustuseks nõutud vaid ratas. ei mingeid taskulampe, köietantsu kindaid, odomeetreid, markereid ja muud segast. mis siis muud kui starti.

tõkkejooksust võiksime rääkida tundide kaupa, sest tuli välja, et me oleme enesele teadmata selles päris andekad. kylli tegi tõestuseks meie stiilinäitest ka õppevideo.

oh mul võsast rõõmus meel ...

eraldistartimine sobis meile hästi, kuna me oleme harjunud omaette pusima. eks oleks olnud vähe lihtsam, kui beeraja turbopõdrad oleksid juba suuremad toomingad ja nõgesed  meie tulekuks maha murdnud, kuid pokud olid selle eest vähem segi tambitud.
viiendaks punktiks olid juba esimesed sirmikukolooniad leitud ja lähimaid konkurente ka lohutatud: "ärge muretsega, küll me teid finišis ära ootame". no missa ikka oskad öelda, kui jalutustempoga kulgedes korduvalt samu kiirjooksjaid punktist punkti kohtad. eks nad isegi tõdesid vahepeal, et targem oleks vist meie järel käia, mitte ise rapsida.

hiljem lisandus võsavaatlusele veel lõputult kuuseriisikaid ja pruune kukeseeni. mitu korda oli tahtmine päev seenekorjamisele ümber mängida.

esimesed kaunistused

 väikese rattasõidu järel sai manakeri kuus purikat pange püütud ja asi sujus.

õngitseme

rabaromantika

järgneva jooksuetapi kaardile vaadates oli selge, et head see asi ei tõota. ainus variant oli otsast pihta hakata ja loota, et kähisev sisemine hääl meid pikalt ei saada. teekonnaks valisime 107-106-105-109 ja edasi juba nii nagu juhtub. juhtus nii, et lisaks järgnesid 108-104-110. eneselegi üllatuslikult läks meil täitsa normaalselt. juba enne võistlust oli manakeri merikesele väitnud, et ta pole topograafiline idioot ja saab pildikirjast aru. ühtteist ta tönkas tõepoolest, tuleb tunnistada. kui ühel eneseusk kõikuma lõi, siis tuli teine oma teooriatega lagedale ja lõpuks aitasime veel nii mõnegi kaasvõistleja tagasi järjele.

 vaid lõpus suutsime end korraks ringiratast keerlema panna. selle poku ja võsalõikamise ajal läks ilm pekki ja varsti olime ligumärjad. vaatasime olukorra helgemat poolt, meil oli pea pool harjutust ilusa ilmaga tehtud aga osad alles startisid. oleks siis selles koleduses mõni mustikaski suhu pista! ussilakaga ei tahtnud asja põnevamaks ajada. huvitavamatest metsaleidudest võiks välja tuua golfipalli.

tee patika pokumiiniravile

 see võsamurdmine oli ikka kole küll. vaatad, et astuks kuhugile aga valida on vaid poku ja poku vahel. fläshbäkk hooaega 2009 mil pokuharjutused oli au sees.

pusime

kuuseriisikaväli

nunnud

 pusisime mis me pusisime aga välja me sealt saime. rattapunktid kanuude suunas olid kõik juba ladisevas vihmas. vastu hakkas tulema kiirustavaid aakaid. ka beekate võitlusvaim tõusis järjest. see panemisele motiveeritud hulk pole ju meie tavapärane seltskond. "punktid on nõrkadel, panna on vaja" ergutasime mõndasid punktist möödakihutajaid. ega nad vastu ei vaielnud.

läks pornoks

 kanuualasse jõudes plagisesid meil hambad külmast. õnneks oli kylli autoga seal ja me saime autost  joped peale võtta. raks kirjutas tutvuse poolest ka kuivad vestid välja.

läbiligunenud ja külmavärisevad

 kanuus oli meil demokraatia manakeri moodi: mina istun tüürima ja teie vaadake mis ise teete, oli kõik mis sealtpoolt tuli. merike, kes on harjunud tagapingis istuma, oli esireas nagu koolipoiss. inimesed tundusid kuidagi liiga lähedal olevat kogu aeg, nii et võttis kiljuma. eriti kui manakeri oma enesekindlat tüürimisoskust kasutades ja optimaalseimat trajektoori taga ajades vastasvõistkonnad kahte lehte kallastesse laiali hirmutas.

riidepuu rax

me oleme end alati kanuus hästi tundnud kuid tuleb tunnistada, et manakeriga koos oli see sõit ikka nagu turboga. katsime kanuus võileibadega lõunasöögilaua ja muudkui purjetasime ning imetlesime teiste erinevaid kanuusõidutehnikaid. vana hea sikk-sakk ja hääljuhtimine ei ole moest kuhugi kadunud, kuid nende tehnikate efektiivsus pole tõusnud.

porkee !?!?

vanu sõpru tuleb lähemalt tervitada

sõidameee...

no nalja sai palju kuni selle ajani kui sinna torutamise juurde jõudsime. selleks ajaks oli jälle vihma ladistama hakanud ja jalgupidi vette ronimine polnud enam probleem. mureks oli vaid see üliaugustatud toru. kuna kiviräha rehepapp on üks mu lemmikraamatuid, siis tean väga hästi, et vanad eestlased kasutasid sõelaga vee kandmist ja leivast redeli ehitamist oma krattide kokkujooksutamiseks. ühest torutäiest piisas, et sellest kratitööst distantseeruda.

loomade joogikoht

lõpp läheneb

tehtud!

torutest

võtsime hoopis ratastega järveäärse singli ette. meile tundus, et enamus rahvast eelistas hoopis joosta, kuid meie oskuste ja jõu vahekorra juures oli ratas kindlasti optimaalsem.

kiirkoosolek

väikese hirmuhetke elasin üle kui äkki enam lõunainglit meil sabas ei olnud. ta oli pedaali ära kaotanud, sest tegu polnud just parima asfaldiga, kuid leidis õnneks jupid mudast üles.

manakeri naudib mudavanni

eks me aimasime, et kusagil tuleb mingi vähe põhjalikum mudaujumine ka ja kahjuks ei vedanud ka seekord kõhutunne alt. ega muud kui halva mängu juures hea nägu pähe ja mõelda isamaa peale. kodu polnud enam kaugel.

muda, siis muda

 kuivad riided olid taas ligumärjad ja külmus kontidesse pugenud. rattapesu järtsus tegime juba sünkroonvärisemist ja suutsime mõelda ainult saunale mida maare meile hommikul lubanud oli.

ah, me ei eksinudki teelt

sai pisut rattaga sõidetud

 manakeriga võis üldiselt rahule jääda. käitus teine üle ootuste viisakalt. ja nüüd vast lõpevad ära need küsimused, et kes see inglite vahur on. no ei ole meie väljamõeldis.

seitse tundi läks jälle nagu niuhti ja terve harjutus sai tehtud. ma tulemusi ei ole veel vaadanud aga olen kindel, et viimaseks ei õnnestunud jääda. eriti mõeldes sellele tiimile kes seal jooksu valikus meilt punkti juhatust küsis ja kui me küsisime, et millisesse punkti te jõuda tahate, siis nad vastasid, et ükskõik kuhu, neil pole absouutselt mingit aimu kus nad on ja et nad on alles teist korda iksdriimil. seilasime teame. sellist poku-võsa kompunni on alati kergem kannatada, kui sul on vähemasti selge, mis suunas sa astud.

kui soojas vees kondid leotatud said, tulid segased asjaolud vahele ning pöördusime koduteele. hooaja lõpetamisel kandmiseks mõeldud kleidid jäävad hoopis 1.oktoobril atlantises toimuvat kuubiku lõpupidu ootama.

järgmise korrani ;) ja ärge vahepeal kõike sporti ära tehke!