birkeni ilu & valu

ettevalmistused lõpusirgel

seekord peksid omad vitsad teravate plaksudega. nagu ma ei teaks, et maratonil ei käida kiirsutsaka korras. selleks tuleb võtta aega, minna kohale paar päeva varem, aklimatiseeruda, ringli lonkida, molutada, assimileeruda. kõike seda teadmist ignoreerides tegin ikka kiirmenetlusega plaani ja karistust ei tulnud kaua oodata. suusad jõudsid kohale parasjagu siis, kui me end maratonijärgselt sauna sättisime. oleks, oleks, oleks ... eksole. 

aga vot ei olnud seda varupäevakest asjade paikaloksutamiseks ja lennukompanii sigaduste sirgendamiseks. me kõik olime just sel aastal varustusspordis sammukese edasi teinud ja oleks tahtnud suusakilomeetri omahinda pisutki allapoole sõita.

kohalik spordipood kirjutas korraldajate survel meile uued pütilauad välja ja swixi poisid lõid tallad läikima. niisiis jäi mul kurmo peenem käsitöö puha proovimata. kui minul ja raineril läks asendussuuskadega enam-vähem, siis viilu sai küll paraja pirni. ta pole just eriti standardsete norra rahvasuusataja kabariitidega ja talle anti puuversioonis isetormajad, seega sai ta mõnuga laskumistel paaris lükata samal ajal kui tillukesed jaapani prouad muudkui mööda kihutasid. 

3,5 kg

teine ja kõvem vitsaplaks tuleb muidugi iseendalt. eks ma aimasin juba ette, et ega baila trennis salsat ja sambat tantsides klassika tehnika paremaks lähe, kuid ikka käisin oma ladina-ameerika liini hoidmas. ja kui palju oli mulle räägitud nendest birkebeineri tõusudest aga ikka ei võtnud kuulda. see laiskus on ikka karm kehale taluda. aga nii karmina ma seda ka ette ei kujutanud.

suvitajad

üht teist ma siiski teadsin ja ei ignoreerinuki. näiteks seda, et seljakott ja selle sisu on olulised. niisiis sai sisu hoolega komplekteeritud ja kaasa võtsin vaid kõige hädatarvilikuma. et miks siis cava pudelit ei paista? no ei olnud piisavalt ergonoomiline ja kaalu oli keeruline reguleerida.

see eest olid mul kaasas moskva sõbranna liudmilla poolt mulle toodud geelid. ta on 73 aastane, 14 x worldloppeti meister ja jookseb veel siiamaani maratone. kuuldes, et ma birkele lähen, hakkas mu pärast muretsema ja tõi oma tuubid juba paar kuud tagasi platsi ning kirjutas mulle peale, et millal ja mida tarbida. mina tegin nagu terese johaug ja silte ei hakanud lugema. tegin nii nagu kästi ja sõin mis kätte anti. kas aitas, seda ei tea, hullemaks nad olemist igatahes ei teinud. ja purki pissida mul pärast keegi ei palunud.

startisime sundbyst tund ja veerand hiljem. õues oli nulli ümber soe ja päike küttis kõvasti. kõik olid mõnusalt rahulikud ja mingit trügimist rapsimist ei olnud.

mahlamütside kast, 13 grupp

kahjuks osutusid kõik hirmujutud tõeks ja kohe läks ronimiseks. kuna minul alguses suusad üldse ei pidanud, siis erilist edasiliikumist ka ei olnud. paremini hakkasid tööle pärast esimest raskemat osa, mis kestis ca 18 km. kahjuks oli selleks ajaks juba enamus tossust välja läinud. lisaks olid mu jalad nagu valesti alla kruvitud ja hakkasid juba suht algusest puusast+põlvest valutama. ja see valu ei lahkunud neist kuni võiduka lõpuni. ainult suusasaapad kriuksuid kogu aeg rõõmsalt.

mõned tõusud on juba selja taga, esimesed 9 km läbitud

jätkan tõusmist

ronisin mis ma ronisin aga üles ma ronisin. ja seal üleval platoo peal oli jube ilus. üritasin liikumist katkestamata ikka üle vasaku õla avarust vaadata ja oleks paar korda mõnusalt isegi kõhuli lennanud. mäe otsas oli olemine vahel päris karge ja tuuleõhk silitas juukseid. kui endale tundus, et suusad eriti ei libise ka, siis laskumistel sain aru, et teistel on veel hullem. see andis ikka lisamotti juurde.

see tüüp kes parasjagu käpuli, lõpetas lõpuks hetk enne mind

ilu ilu ilu

platool

ja kilomeetri poste pole kunagi nii pingsalt oodanud. mõned tulid kiiremini ja mõned venisid ikka väga pikalt. no nii mõnigi kord vaatasin igatsevalt meedikute saani poole ja mõtlesin, et võiks hoopis sellega väikese sõidu teha. rajaäärsed ergutajad ja ilus ilm päästsid minu selle päeva. rahvast oli raja ääres kõvasti. ja nad laulsid mulle igasuguseid norrakeelseid inglilaule ja jooksid raja ääres kaasa ja pakkusid kõikvõimalikke maiustusi ja kärakat.

ikka edasi ja edasi

susjonist läbi sõites oleks 2 km jooksul võinud enadal nosu kapitaalselt umbe tõmmata. et kohalikke mitte solvata, ütlesin ikka, et ma eelmiste juures juba lasin ühe, kui nad jälle mulle gammeldanskiga topsi ulatasid. suustavaid ingleid ei olnud keegi sealmaal varem näinud, nii et nad ikka hüppasid mind nähes oma lumeaukudest välja ja tulid kohe keset rada mind lähemalt vaatama ja kaasa jooksma.

on mis on, aga valetada pole ilus. ma küsisin ikka mitu korda, et kas nüüd on tõus otsas ja muidugi vastati, et edaspidi on vaid allamäge. no see norrakate allamäge oli minu jaoks vägagi ülesmäge.

kivistunud 

ja kui need laskumised siis lõpuks algasid, oli rajast järgi jäänud vaid kaks kahtlast saharenni lilles rahvast langes loogu. mingi islandi taadi eeskujul otsustasin tervete kontide kasuks, võtsin suusad alt ära ja jalutasin. selle taadiga lobisedes ma lõpuni tulingi. km enne lõppu kihutas ta millegipärast minema. finišisirgel ootas rainer fotokaga ja ma võtsin hoo maha, sest ta vehkis käega. pärast tuli välja, et ta üritas mulle näidata, et ma lõpusirgel olevast mustast mehest kindlasti mööda sõidaksin :) kommunikatsioon oli erroris ja mu sportlikud eesmärgid olid selleks korraks niigi täidetud.

lõpuks olin ikka süsi mis süsi. lõpetajate bussi istudes ei olnud mu kerel kohta, mis ei oleks olnud valus. nagu näha ka juuresolevalt pildilt. niisiis maraton oli ilus aga mul oli vägagi valus. täna tegin väikese salsa peale ja juba hakkab eluvaim tagasi tulema. ühesõnaga, kui kunagi elus veel birkebeinerile, siis trenni trenni, poisid-tüdrukud.