3 x 343 e inglid kesapõllul

et kui misside misioon on tavaliselt vööld piiss, siis miks meie, oma nõrga muskliga, läksime ikkagi spordimeeste püha üritust oma kohalolekuga labastama/kaunistama. manager julgustas ka, et me saame loota vaid alagaja õnnele ja jumala armule...

no me kõik kolm oleme seda spordiasja oma elus nats näinud ja seda ka, kuidas raffas enam sporti tehes riläks ei suuda olla. no milleks siis seda üldse teha kui sul naeratus näolt kaob ja ilusas metsas, keset jänesekapsaid ja lillelaulu tekib tahtmine kellelegi halvasti öelda? me tahtsime teha nats teisiti.

enne starti oli põhiline sünkroniseerida garderoob. merikese juhuslik shopping andis resultaadi, mis ilma mingi diskussioonita omaks sai. küünelakiga oli lihtsam ;) hommikune üleeestiline kogunemine türil oli segaste tunnetega. põhiline mure oli, et kuda tiivad vastu peavad. ja nagu me reisoffisisse numbri järgi läksime, tõdesime, et ega me keskmise spordimehe mõõtu välja ei anna. neile kes meile kaasa tundsid, et kuidas te vaesekesed küll niimoodi metsa lähete, vastas merike vapralt, et see on ju linnaetapp :D :D :D ja leidus neidki kes meid tantsutüdrukuteks pidasid :D

stardis saime aru, et meie merehaiguse ravim on jooksul tülikas kaasa tassida ja me konsumeerisime ta juba enne metsa jõudmist. kuubiku kokku panemisel oli helenil tolku uus-meremaa puzlevööldis veedetud tundidest. ja ma ei uskunud iial, et atlantisest üle kaarsilla kaare stilettodega koju minek võib kunagi kasuks tulla! no rongil tundsin end (võibolla tiibade tõttu) väga turvaliselt ja ei saanud aru nendest vendadest, kes hiljem rattakingad teemaks võtsid. finišis oli vaid nats kahju, et kyllil veel lube pole. õnneks on nüüd see viga parandatud.

võistlus ebaõnnestus täiega: merike kaotas huuleka, mina murdisn küüne ja kolme peale saime ka kaks sinikat!