uhtoru need

jooksumaratoni asjad olid parasjagu nii, et saime neljapäeval taas ühe metsaskäigu lubada (mina+helen+kylli). kuna ilm oli mega siis kylli otsustas pilti teha ja meie läksime savimäe ringile.

kiirelt jõudsime teadmisele, et kui me käime mäest üles ja alla ja mõtleme leida mõne tee, siis me metsa jäämegi. mingil hetkel jäime kaardil mingeid segaseid kriipse vaatama: vada hell! kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: metsast ilmusid guits ja dzäk. selgitasid, et kriipsud on Uhtoru Need. nüüd me siis igatahes teame ; )

mööda pokusid hüpeldes avastasime, et kosmeetiku külastamine on asendunud regulaarsete mudavannidega jalgadele .... ja ikkagi ei taipa aru mis valemiga kogu see asi pimedas hakkab välja nägema. kelgumargus küll seletas lahkelt, et käib samamoodi nagu vanainimestel pimedas ja teki all, aga ma vist veel liiga noor, et nii peeneid seoseid ette kujutada.
teooriad kaasekslejate riietest ja klaassilmadest jõuavad iga kaarditrenniga ka uute avastusteni.

täna ilmnes, et need kutid, kellest oli juba suppoorti loota, on kartma löönud. meiesuguste libasportlastega on ikka ohtlik end koos näidata: mõjub imidzile halvasti. aga seda nad ei tea, et karmale mõjub meie seltskond jälle hästi ;) siin näide elust enesest: olime merikesega paadiga merel ja üks sõdurpoustega paatkond hakkas samast kohast vette minema kui meie. merike veel hõikas, et ärge kiirustage, oodake meid ka! aga ei, poisid olid enne meist vaevu mööda saanud ja oli vaja machot panna. nagu nad liikuma hakkasid, nii nad ümber käisid... dõunt plei viz faie!

enivei, mul tekkis tunne, et manager ei viitsi ka meid ööselpimedas metsas otsida ja peab targemaks siiski mingi ühine metsasolemine ette võtta.