klooga SPA jalahooldus

nagu nende väljasõitudega ikka, algas kõik nimekirjast. ja süsteem õigustas end sajaga - ei mingit unustamist või logistilist praaki, et huulepulk kaoks metsa vms. et meie vilumus on kasvanud, orgunnis manakeri meile startiminekuks lisaballasti ja haakis sappa 8 kanuud.


enne teeleminekut tuunisime oma tiimiauto asjakohase meeleolutekitava iluvidinaga, mis oli oma kohta kosmoses oodanud juba minu sünnipäevast saadik. kloogal paistis kõik rahulik olevad aga sellegipoolest ei tahtnud korraldajapoisid meiega peole tulla vaid eelistasid töötamist.

meie Karmi Konkurendi sünnipäevapidu meenutas nõukaaegseid juubeleid, kus külalised panid rõhku ainult söömisele. perenaine-vagane oli jälle nii vingelt kokanud, et läks suuremat sorti pugimiseks. heaks vabanduseks oli muidugi järgmise päeva start: ega me tegelikult süüa ei tahagi eriti aga homme on ju metsajooks ;) igatahes ei olnud aastakese lisandumine järgmisel hommikul tommi kallal veel jõudnud laastamistööd teha ja rataste autodele pakkimisel oli meie tugi moraalne. me ei tahtnud riskida oma uute tiimisärkde rikkumisega enne starti.



päeva needuse sõnastas merike. teel stardipaiga poole möödusime kõrkepingeliinidest ja merike ütles, et elektriliinide all olla on kahjulik ja et tema küll sinna ei taha. ja muidugi läkski tavakohaselt otsevastupidi: ükskõik mis punkti me ei otsinud ikka ja jälle jõudsime nende liinide alla.

stardis käis megasagimine nagu alati. ennustustest erinevalt jõudis ka soosaar-data-error-tiim kohale. kuna järgmise panuse kohaselt pidi see jääma nendega viimaseks kohtumiseks siinilmas, tegime ka igaksjuhuks paraadpildi. nende arust olime me ennast varustanud tarbetute iluvidinatega nagu näiteks kompass, kindad ja päikeseprillid. saime ka udupeene süsteemiga sii pulgad. kahjuks vaid ühel neist oli bling peal ja seegi kostüümiga sobimatu. aga me olime vaprad ja lasime nad siiski endale külge installeerida.



erinevalt enamustest startidest, ilmutas ka manakeri end varakult. ja seekord ei pidanudki me paar minutit enne lahkumist veel seda teise eesti linnulauda taga ajama: selle oli ta juba varakult reisoffisisse hoiule pannud ja inglipildi peale joonistanud. nüüdsest on see katapult minu vastutaval hoiul, st jälle üks asi rohkem mida koju unustada.



leffitasime tuttavatele arajakatele, ringutasime korraks ja siis hakkas meie päev värskes õhus pihta. ja ei läinudki väga pikalt kui klooga SPA ravimudaga jalad koos olid. meie arvasime, et kui kaardil on valge laik, siis see tähendab sellist kohta, kus uppumissurm peaks olema kõrgendatud ebatõenäosusega. selgus et siinkohal oli jälle meie teadmistes lünk. hiljem lisandus meie jalgadele veel mitu kihti mineraaliderikast maski. merikese ärasõnatud elektiriliinide all aega veetes lihvisime oma sillaehitusoskusi. ühel naisterahval peaks alati käekotis mõni puuhalg olema, sest iial ei tea millal jälle mõni kraav võib teele sattuda.



metsas oli raffast hulgim. mingi neeme tippu jõudes avanes laulupeo vaatapilt: ühe järsaku ääres oleva puu ümber oli moodustunud võistlejatest pundar. valdav vestlus toimus ebasõbraliku hääletooniga öeldud vandesõnadest. ja siis hakkas tulema veel kihutavaid arajakaid ja ellujäämisvõimalused näisid olevad napid. neljarattaveo poisid olid ka nii ähmi täis, et ei teinud ühtki tervitavat liigutust. kui me pärast ratastega sõites jälle samasse kohta tagasi jõudsime olime päris imestunud, et see puu pärast sellist termiitide rünnakut ikka veel maa küljes kinni oli.



puudega sai sel päeval veel sõprust sobitatud. nimelt olin ma sunnitud kase otsa ronima. pikad jalad ja abivalmis noormees olid siinkohal vajalikud atribuudid. Pikad koivad kulusid ära ka mõisa toa lae all piuksutamisel. siinkohal on lisatud peitepilt, mis peaks kujutama mind kase otsas :) kanuutamise käigus tegime merepiknikku, st konsumeerisime võileibu ja premeerisime end magustoiduks mustikasiidriga. esteetilist naudingut suurendas päikesepaiste ja hulgaliselt luiki. hädas olime vaid vetevanaga, kes millegipärast kanuud paigal hoidis, ja vastutuul, mis oli kogu aeg vastu, ükskõik kuhupoole me suundusime. selle merereisi jooksul elasin üle ka selle päeva suurimad hirmuhetked. hakkasime maabuma. meie kõrvalekipaazidest väljujad ja sisenejad sulpsatasid järjest küll kaleani küll kubemeni vette. mina loomulikult soovisin sellist saatust vältida. sellega kaasnevalt oli suuremat sorti pusimist aga tulemus oli pingutamist väärt.


rattaga sõidu sisse oli planeeritud üks pikem puhkepaus. aga üllatus üllatus. merike ja helen on varjatud talendid maamõõtmises. ja mis veel üllatavam: ka teise lisaülesandega läbisime tänu helenile nulliringi. rattatrenni asendamine maal aida koristamisega arendab väga hästi kirvekäsitsemisoskust. inglite peal testitud. õnneks oli finish lähedal ja tavapärane edust tulenev peataaolek ei viinud mingile järjekordsele enesedestruktsioonile. väike hirm muidugi jääb, sest alati on vedamisega kaasnenud mingi hüperblondimism. nähtavasti realiseerime selle järgmisel etapil. üleüldse olime me seekord kuidagi liiga kiired. peab läbi analüüsima, kus see viga sisse tuli, et me tavapärase tagumise poodiumi arvestusest seekord välja jäime.



finishis ootas fännklubi söödavate lillesülemitega, YV sisemine hääl tabas ära, et värske rabarber oli just see mida vaja. ja kylli hoolitses kõige muu hädatarviliku taastusatribuutika eest. kalorite taastamiseks läks täiendavalt vaja kommikomme ja seega sai viimsi marketi raffas esmakordselt ingleid näha.