eelmisel nädalal jõudis kohale energiakriis. mõni võibla ütleks, et tegu on laiskusega, aga kuna laisk olen ma niikuinii siis liigitub seis kangemasse klassi. metsa ei suudaks mind igatahes keegi vedada suitsuvorstiga meelitades ka mitte. kuigi nüüd, kui gõudiskaveri-vannabii päss kodumaalt jälle jalga laseb, saaks just kriitikata spordipedetseda. ja jooksuaegki pidi käes olema...
laupäl, rulluisuhooaja avamise järgselt, hakkas juba looma lootust paremusele ja pähe kerkisid maailmavallutuslikud ideed sügisel inglitiimiga berliini maratonil rullitamisest ... aga ... ei midagi. haigutused venivad järjest suuremaks ja võbla peaks ettenägelikult traumapunkti lõualuupaigaldusosakonda järtsu kinni panema.
helen üritas sõjakavalust ja pani mind rõugesse rattatrenni kirja, et tähistada singlisõidu aastapäeva ja ühtlasi tappa laiskust. tema ratas treenib hetkel lihtsalt autokatusel sõites, kuna perenaine harjutab öiseks etapiks rehaviskeid. hetkel pole mu energiakriis vist uskuma jäänud, et rõugesse tuleb ka reaalselt kohale minna.
ehk on süüdi majanduslangus ja pärast uusi parlamendivalimisi jõuab jälle 8 tundi järjest silmi lahti hoida.
No comments:
Post a Comment