miks ma vaatan jalka emmemmi

jalka emmemmi ajal täienevad tugitoolisportlaste ja vutispetside read minusuguste, tavaelus kudnt-keer-less naisterahvastega. põhjuseks pole mitte aivar pohlaku nahkvest, mida mängude sissejuhatuseks ja ärajuhatuseks mõnikord näidatakse, ega ka mitte liinide üles tõusmine ja alla tulemine, vaid platsil sibavad poisid ise, keda on erinevalt teistest spordialadest lihtsam üle vaadata.

mängu alguses näidatakse ilusti poiste lauluoskus ja juuksegeeli kihid lähedalt ära ja säärejooksu saab siis juba hiljem juurde vaadata. suusapoisid peidavad end ju tavaliselt prillide ja koledate bibode alla, ning rattapoisid rikuvad kiivriga soengud ära. hokimängijad on muidugi kõige õnnetumas seisus.

jalka emmemm on naistele justki tagasitegemise aeg, muidu on ju naised spordivõistlusel justkui lihaletis. inglidki on aegajalt ühtteist tunda saanud. nüüd siis oli naiste võimalus kuu aega õhtuti sporti vaadates targutada ja kommenteerida ja punkte jagada ja kuna kaasvaatajad on niikuinii juba oma vedelad rahustid sisse võtnud, siis ei hakka keegi vaidlema ka, et kas ronaldo on nunnu või ei. nagu aru saan, pole see vaid eesti naiste lõbustus, sest ega ilmaasjata ka jalkapoiste koletabelid meediasse ei kerkinud. olen nõus et ruuni ja pooled mehhiko poisid oleks võinud rahus koju jääda. ja isegi dolf lundgren on bastian shvainstaigerist ilusam.

õnneks oli meie silmarõõmuks olemas uruguai, oehhh. kodumaine lemmik, kes näitas vaid sisemist ilu, oli tarmo tiisler. erinevalt nii mõnestki, võib teda kuulata tundide kaupa, oehh, oehh....