piits och präänik

ikka leidub häid sõpru, kes rikuvad su rahuliku diivanil seebikate vaatamise ära meeldetuletusega lähenevadt ikdriimeetapist. siis hakkadki kokku arvama, et mis seisus saiavorm hetkel olla võiks. tehtud trennide üleslugemiseks ei ole vaja kasutusele võtta vasaku käe sõrmigi, varvastest rääkimata ja piisab täiesti ET sõrmikust.

orienteerumisse lõi suurema augu üks krootusel käik, kus parmude ja kärbeste tekitatud muhke tuli rahustada külmas vannis ligunedes. nüüd kui korilemisperiood on kätte jõudnud oli põhjust vana vaen matta ja väike metsatiir teha. agitaatoriteks seekord siis karu ja anniki.

kahjuks on ikka sama jama - ei mingit sünkroonmõtlemist kaardijoonistajatega. ei saa ma aru milline võiks üks siht välja näha ja milline peaks välja nägema mõni tee. ka efka, kes oli mu pea-pulgahoidjaks, oli pigem minu kui kaardijoonistaja poolt. raja läbisime piitsa ja prääniku meetodil. kõigepealt kuuskedega nõelravi piitsaks ja siis pihuga mustikaid präänikuks peale. kõige hullemad olid muidugi need pudrunuiametsa lõigud. lohutasime end vähemasti sellega, et kelleltki ei pidanud vähemasti teed küsima, saime oma pooleteist peaga hakkama. trenni lõpetuseks tehti väike lõuna-eesti ralli radade tšekk, herneraks ja ujumine kooraste suurjärves. karu muidugi keksis enamuse ajast kaldal.

meile efka ja annikuga olid aga selle järve haikalad aga juba vanad sõbrad. eelmisel nädalal pidasime seal maha treeninglaagri koondnimetusega "kultuurne kalapüük naiste moodi". kogemata ostsime sinna kanepist ühe diisli ka kaasa :P

kalapüük läks meil üliedukalt, kuna õnge otsa hakkas nii angerjas, vingerjas kui ka elukas. algaja õnn, ju nõu. siis agiteerisin tütarlapsi avastama endas uus võimeid ja meelitasin nad ülejärve ujumisele. vastupidiselt selle suve eesti traditsioonidele saime päästjateta hakkama. pärast kuulasime viiulimängu ja sõime tooreid sõstraid ka veel peale.

ja ongi nagu selle suve spordiga seniks kõik. täna siis kavas selle suve esimene rattatrenn...