apua, matu ukraadina !

juba teist aastat lähen otepää emmkaale suusad kaasas. kes seda paar aastat tagasi oleks uskunud! mäletan aegu, kus mu kultuuriosakonna kaasosaline pässu pidi emmkaale minekuks ratastega koffri ostma, sest muidu ei jaksanud vajalikke atribuute pentakasse tassida ning ühtki spordiasja see koffer muidugi ei sisaldanud. koos pekitiidu poolse sõnavabaduse piiramisega pandi alpitoa ekspress kinni, kultuuriosakond kolis esialgu põranda alla (ja hiljem otepää kultuurimajja) ja minul on tekkinud võimalus maratoni ühistreeningule suusatama minna. keda siis kaasa võtta? helen pakkis omale suusavaba koffri a la pässu ja lubas olla jootmistiimis. kuna külli oli viimasel ajal vähe kodus viibinud, olid õed osa tema varustust välja laenanud ja ka temast ei olnud mulle kompanjoni. õnneks oli üüvee kohe nõus end töökohustuste vahepeal pisut tuulutama.

asusime siis matu poole teele. muudkui suusatame ja suusatame ja suusatame ja suusatame aga mida ei tule on matu. maratonikogemusega üüveele ei visanud ka ette, et kus põõsa taga see matu peidus võiks olla. nähtavasti mingi järjekordne assi trikk. kilomeetri postid olid ka agarate suveniirikogujate poolt harvendatud ja pärast silti 54km ei tulnud enam elumärke. kui vastutulijatelt küsisime, et kaugel see matu on, siis oli ta kogu aeg ikka 2 km edasi. meiega koos samas tempos kannatas igo the velosport latvii. kannatus seisnes olematus pidamises ja väheses vedamises. kuid kui meie üllekaga otsustasime lõpuks matut leidmata otsa ümber keerata, siis igo ei andnud alla ja pani edasi. meie matu seisnes minu joogipudelist külma tee joomises ja me ei tundnud, et meie sportlikud ambitsioonid oleksid sellega täitmata jäänud.

õues oli päris hämaraks läinud ja meil kahel pimekanal oli jupp tegemist, et üksteist mitte rajal pikali sõita. ja seda mitte suure hoo tõttu. vahel tuli seljatagant ka valgustavaid jaaniussikesi. üllekale mõjusid need tuled tihti veel segavamalt kui lihtsalt pimedus. suuskadega oli tal ka nagu oli. kuna hooldemehed said aru, et tal on suuski alles vaja kella kuueks õhtul siis trenni alguseks oli koondise boksit valmismäärituna talle pakkuda vaid peatreeneri laudu. libisemisele ja pidamisele ei olnud välbs õnneks kulutanud ning seetõttu ei suutnud üllekas mul eest ka putkata. ühe järelduse tegi üllekas nendest suuskadest siiski - ta on alaverist kergem :) nii mõnelgi tõusul palusime möödujail end slepis üles vedada aga vist mitte piisavalt veenvalt.
kahe tunni pärast otepääle jõudes olime mõlemad päris läbi käbid, kuigi mina olin ju uisutanud.
ma ei teadnud, et pimedas suusatamine nii äge võib olla. tähistaevasel ööl olin ma seda varem proovinud kuid pilves ilmaga mitte. kõige ilusam oli see hämar aeg, kui raja kohal oli kohati lisaks ka udupilvi.
trennile järgnes lõdvestus vähendatud koosseisuga kultuuriosakonna uues (ja samas vanas) lemmikkohas otepää kultuurimajas. kõige raskem oli jälle kostüümi leidmine. õnneks oli merikesel üht teist võru koondise kraami säilinud ;) kui eelmisel aastal oli meil äge, ja spordiminsteeriumi pidu oli superäge, siis seekord oli superhüperäge. iksdriimi kaasvõistlejad oskavad üllatada: paavo oskas "zemlja v illuminatore" kaasa laulda! mul on hääl veel tänagi täitsa ära. ja breikimisest ma parem ei hakka rääkima, sest seal jäime pelgalt pealtvaatajateks olles võimetud oh ega ah ütlema ...
pilte tegid haua ja kaimz