küsida võib kõike

rõugesse mineku initsiaatoriks oli seekord lõunaingel, kes ikka teada annab, kui lõunas miskit huvitavat toimumas on. et kui muuga hakkama ei saa, siis võiksime minna ja pisut iksdriimi korraldajatel jalus tolgendada. põhjaingel lisas programmi rantšo suitsusauna testi koos sõjanõukoguga ja ingelviikendi programm oligi valmis. aa raja võidust väiksemat eesmärki polnud põhjust seada.

suitsusauna lisaatraktsiooniks sai päikeseloojangupüüdjate võilillejahtijate fotograafide ehk gigantide surmaheitluse jälgimine, kes sauna taga põllu peal saatuslikku klõpsu püüdsid teha. külli on oma šotid jugenud juba avalikkuse ette tuua ja sellega meile juba silmailu pakkunud, kuid paavol on vist fotošop veel alles pooleli.
hommikul kogunesime vaikselt rõugesse ja vanast harjumusest ikka varuga, et kell 10 stardis olla. vahepealne revolutsioon, mis stardiaega hilisemaks lükkas, oli meist mööda läinud. õhus oli tunda selle suve hittparfüümi nii puugitõrje- kui ka tavaversioonis. eriti vingelt oli end lõhnastanud peakorraldaja tõnis, keda ka kohe alguses segada üritasime.

enne veel kui helen kohale jõudis, läksime merikesega stardinumbreid välja võtma. ei leidunud meile kohta ei aa ega bee rajale. olime nõus ka aabee positiivsega, kuid meie paindlikkus ei pehmendanud kuidagi reissoffisit. nii nagu ma oma pallikavaga iluvõimlemise litsensi sain, nii jäin seiklusspordi loast ilma. ja disklaffi sai muidugi kohe kogu mansa. konkurendid olid korraldajatest tunduvalt mõistvamat ja oleks rajal aktsepteerinud ka 3,5 inglit. õnneks polnud me ainukesed nongraatad, ka maare oli tehnilisega mängust väljas ja pidi karistuseks päev otsa porgandipilte tegema ja finišis külma õlle valves olema.

kui me siis enne starti kolmekesi kurvalt maha istusime, astus ligi nii mõnigi lohutaja (kel mõttes muidugi heameel, et üks konkurent vähem).

mis siis ikka. küsisime korraldajatelt, et kus me kõige rohkem saaksime jalus olla, ning meid komandeeriti haanjasse. tõnisega oli vist eelnev pikk öö oma töö teinud, sest tema väitel pidid aakad 40 mintsa pärast starti sinna suusatama jõudma.

niisiis otsustasime teha haanja staadionil, mis ühtlasi lõunaingli talvesuvilaks, restorani "küsida võib kõike". rõuge poest ostsime kaasa ilusa punase laudlinagi. standardmenüüsse said: kiluvõileivad, rabarberikook, värsked rabarberid, leib, marineeritud kurgid, veinimarinaadis küüslaugud, õllesigarid, kummikommid, geel, snikers, valge vein, borzomm, sass ja jõhvika dzinntoonik. kuna ooteaeg kujunes kolme tunniseks said kummikommid, õllesigarid ja valge vein enne esimeste võistlejate tulekut otsa.

no ja ega need esimesed meid ära tunda tahtnudki. mõni ei julenud meie laua poolegi vaadatagi, rääkimata veel sellest, et küsiks midagi. ju olid vallamäe kooreüraskid neile psüühilise trauma teinud. esimene julge võistleja, kes meid mürgitamises ei kahtlustanud, oli elo. ühe bläkiga sain ka ise hakkama: kallasin kurkidelt vedeliku pealt, et oleks neid parem purgist taldrikule kallata. hiljem selgus, et see vedelik oleks pidanud olema eraldi topsist serveerituna ka saadaval, sest purki järelejäänud kurgid joodi kuivale :)

üldiselt võib seiklussportlaste toitumisharjumustest teha kokkuvõtte, et pole mõtet teha eraldi kiluvõileiba ja rabarberikooki vaid võib teha kilu-rabarberi koogi, sest nii mõnigi tegi hamburgeri surudes koogitüki kahe kiluleiva vahele...

sassi suhtuti samuti väga erinevalt: mõnel oli hea meel, mõni piilus arglikult enne joogi vastuvõtmist tiimikaaslaste poole (osadel keelasid tiimikaaslased soovitud jooki ka meie käest vastu võtmast!) ja nii mõnigi kurtis, et eelmisel päeval joodud viin ei kannata veel praegu õllelonksu pealevõtmist. meie võtsime sassi menüüsse kui bee vitamiini allika. ja jooki ning vitamiine vajas nii mõnigi. näiteks sõber soss ilmus meie juurde kooma vabariigist. hetkeks tundus isegi, et selle venna on vist tulnukad välja vahetanud, sest sealtpoolt ei tulnud piiksugi ja pilk valges näos seisis. paar topsi jooki ja suusatiiru tegemiseks kätte surutud müslibatoon tõi poisi elule ning tekkis lootus, et teda võib ka finišis kohata. top 2 koomikute hulka sai sellel üritusel ka korbirandy, kelle pilk samuti ei fokusseerinud ega suust tervituseks sõnagi ei poetanud. jooksuetapil olime tunnistajaks ka hetkele, kus ta põlvili ojas allikajumalalt jõudu juurde palus :)

kui meie metsarestoran tühjaks söödi oli aeg minna laipu lugema ja aaraja võitu vormistama. ei ütleks, et see võit lihtsalt tuli, kuid kindlalt siiski ;)

kõige parem uudis tuli muidogi urmo isalt, kes teatas, et roberta on hea elu ja tervise juures ega ole veel kompostihunnikusse rännanud.

pilte tegid kylli ja maare