kuda küll see super saiavorm nii kiire tulema on? mitte et ma kunagi eriline muskliline käbesell oleksin olnud aga mõned tunnid metsas mütata ikka jaksasin. tänaseks on aga kadunud ka viimane lihase alge ja jäänud vaid ähmased mälestused.
viimane spordimoodi asi juhtus minuga veebruaris, kui suusatasin saksamaal maratoni. sellele järgnes kodune standbai reziim, sest diivanil raamatut lugeda tundus kehale palju õigem. nüüd on siis juba mõned nädalad kehakultuurile lähemaleviivaks tegevuseks olnud lehtede riisumine ja inglitita käru veeratamine. juba esimesel jalutuskäigul ilmnes, et keha tahaks kiiremini edasi liikuda kui mu töntsid jalad astuda suudavad. ja vaatamata igapäevasele toomemäe forsseerimisele ei ole võhma ega lihaste taastekkimisvõimalusest mingit märku. aga nii tahaks ju talvel jaksata mõne kildi suusatada.
sel nädalal võtsin jalad lõpuks kõhu alt välja ja läksin sinna, kus inimesed päris trenni teevad. ametlikult olin anni saatjadaamiks aga tegin nägu, et ma ise ka ikka jaksan. no aga ega tegelikultei jaksanud mitte halligi. lükkasin masinal kohe alguses koormuse nulli ja õigesti tegin. 10 minutit spinningut ja jõud lõppes. treener juhtis tähelepanu, et nii kuidas mina teen, seda asja ei tehta. ise olin rahul, et üldse mingit liikumist toimub ja ainult naeratasin talle vabandavalt.
tänu minu alalhoidlikule käitumisele ja lihaste puudumisele ei surnud järgmisel päeval järelvaludesse. ja kuna ma siiani surnud pole, siis peaks vist uuele katsele minema?
No comments:
Post a Comment