rekkameestega venemaal

omade seas

velkam salat

venemaale demino suusamaratonile minekuks olin broneerinud kohakese nelsoni ajavõtubussis. kuna vahuril oli kaasas liiga palju kola siis tollide ja muude asjameeste silmis esines meie seltskond rekkade klassis. pabereid oli kaasas terve patakas ja iga üks eri värvi. 

vaade volgale meie kodusöökla trepilt

kolmapä hommikul jõudsin bussiga rakverre, sain kargost kätte viisaga passi ja istusin ümber rekka peale. nelsonitest olid kaasas veel sixten ja ott, kellel seisis ees esimene idapoolne ekskursioon. üht teist nad elust siiski teadsid. näiteks seda, et mida tähendab balti jaama puzle. et ostad neli tšeburekki ja paned sisust kassi kokku. aga narva poes pirukamüüjaga vene keeles rääkida oli siiski nende jaoks üle mõistuse. 

piiril tunnid muudkui kulusid ja kuludsid. ei osatud vist meie ebastandardse rekkaga miskit peale hakata. katusel oleva metallkonstrui kohta oli manakeril õnneks veenvat pildimaterjali mingilt aetloppetilt. et see pole mingi redel vasiliisade tornist päästmiseks vaid labane ajavõtuvärav. lõpuks meil siiski vedas. paberimajandus sattus tollitöötaja kätte, kes oli käinud suusatamas nii tamsalus kui deminos. pääsesime ka kardetud tollitripist jaroslavlisse. edasi sujus kõik po planu. ainult pärast piiter-murmansk kiirteelt vologda poole ära pöörates tahtis proteesid suust raputada. tagasitulles saime aru, et pimedas tundus see tee hullem kui tegelikult oli. või me lihtsalt panime hooga sellest augupurust üle. 

aasta loodusfoto

 järgmine hommik sain lõpuks ka oma majakaaslase gloriaga kokku, kes oli sinna tulnud itaaliast  tiidiitama. nelsonid elasid meil kõrvalmajas. vaatasime objektid üle ja läksime esimest 14 km ringi suusatama. rada oli super, võrreldes eelmise aastaga oli kõvasti ka laiendustööd tehtud.  järgmine päev võtsime ette juba uue lõigu testimise. meid viidi saaniga metsa ja pandi 30 km posti juures maha. rajatraktorid sõitsid meist mööda ja siis läks lahti. 15 km täiesti rahu ja vaikust ja mitte kedagi rohkem suusarajal. mingi hetk olid kolm suurt peput raja kõrval. me olime gloriaga nii ähmis fototehnika välja kohmitsemisega, et suurepärasest loodusfotost tuli välja ainult peitepilt. et mind rohkem ei narraitataks siis tegin pildil olevale põderile punase ringi ümber :)

meile gloriaga eraldati statkamaja kolmandal korrusel oma kabinet, mida valvasid kaks noormeest sinelis. naabriteks olid taimingupoisid, nii et meil oli hea possa neid narrimas käia. eriti selle suure käraka tabloo pärast, mis nendega suhelda ei tahtnud. see tablootamine oli kohalike üllatus ja vahur ei osanud esialgu muud peale hakata, kui panid läbi häda peale kirja: tabla ne budet. õhtuks oli kiri siiski vaheldunud: tablo pobezdajet zlo.

vaade statkale meie kabinetist

 reissoffisis käis tihe töö. masha ja leena olid vöörldloppei passi ihalejate karmis haardes, kust neid ei vabastatud enne kui pood tühi. nii ei hakanudki leenat rõõbinski ekskursiooniga piinama ja nautisime kergemat graafikut.

rada tormist laastatud metsas

võistluspäeva hommikul seadasin end sisse esimese tõusu alla, tormist alles jäänud ainsa puu varju. lõpuks kogunes mu ümber terve jutustajate seltskond. kuna öösel oli maha sadanud paras port värsket lund ja puhus pärsi mõnus tuuleke, siis ei olnud mingit kahetsusepoegagi, et ise starti ei lähe. minusugustel oli ees ootamas raske päev. viimasest grupist üks raivo rimmi pikkune kuid suurema kõhu ümbermõõduga vend hakkas tõusu all suuski jalast võtma. ma olin krapsti kõrval, et mida häda. tüüp ütles et selliste tõusudega tema seda rada küll läbi ei sõida. ja siis mina, igavene tõusudevihjaka, veensin venna tagasi rajale: et see ainuke tõus ja edaspidi iizi-piizi. ja et kui tahad maha tulla, siis 14 km pärast on statkal joogipunkt. et tee ikka v'ike trennigi, kui muud ei viitsi. tüübil läks lambike põlema: ah et 14 km pärast tagasi statkal? no siis ma ikka lähen :)

reisoffis ootab kliente

lugesin missiooni lõppenuks ja jalutasin statka joogipunkti. siin pidu juba käis, esimesed saabusid ja lõõtsmoonik mängis. mina olin kontideni läbikülmunud, sest vahepeal olin šoortkattides tagumikuni lumme vajunud. ütlesin glooriale, et kui ma nüüd napsu ei saa, siis võib mind maha kanda. tema tegi siis ettepaneku, et võtame pressikeskusest kõigepealt ühe tee ja siis vaatame seda napsuasja. ma olin kõigega nõus, peaasi et tuppa saaks. pressikeskuses näidati laiv veebkasti ja nii me siis sinna end siise seadsimegi. võtsin saapad jalast ja üritasin varvastele sooja saada. paari hetkega oli pressišeff mu kõrval valgete hotellisussidega. ja kui te midagi juua soovite, siis siin on teie noormees, lisati juurde. me jõudsime mhm öelda kui noormees oli juba konjaabliga platsis. tõeline mõtetelugemine djoomino stiilis. niisiis sai eluvaim jälle sisse puhutud.

reissdirektor andrei

 õhtul sai viimaseid päris pikalt koju oodatud. rajalt tuli meile info juhtimiskeskusest essemessidega, milleks anti meile kasutada nuppudega telefon. gloria maadles algul ikka täiega ja tegi ebaõnnestunud svaipimiskatseid ka vahele.


klassikapäeval vaatasime lastesõidud ära ja läksime taas suusarajale ning sealt ma vist oma selle aasta kõvema haiguse üles korjasingi, sest pärast trenni oli järsku roppkülm.

lastesõit käis siin omamoodi. lapsed (ca 150) viidi statkale korraldajate saatel. vanemad jäeti bännerite taha kiibitsema. ja siis pidid lapsed suusad jalga panema ja minema kiltsasele ringile. vaatasin et üks piiga ei saa suuski jalga, siis palus juba järgmine abi ja lõpuks avastasin, et enesele märkamata rooman põlvili laste vahel kõikvõimalikke klambreid kinnitades. finišis rivistati kõik lõpetajad üles ja pandi siis alles medalid kaela. vahepeal olid aga osad lapsevanemad ära kadunud. nii viidigi vanemateta lapsed rajatraktorite garaazi sooja. informaator muudkui teadustas, kelle laps kadunud mingu garaazi :) ja siis tehti lastele äkk pressikas. pressišeff läks garaazi, valis nunnumad välja ja pani pressikonverenti laua taha istuma. väga äge :) meil oleks vist lapsevanemad hirmust otsad andnud.

raja 1 km, enne esimest tõusu, taustaks volga

 kui üritus läbi ostustasin lõpuks ometi sauna teha. esimesed katsed olid aiataha läinud. kui saun juba looma hakkas, tuli naabermajast kutse bõulinguturniirile. mis vaja see vaja. just siis kui meil juba eriti hästi hakkas renni minema, teatas saaliteenindaja, et tal vaja bussile minna ja pani uksed lukku. niisiis tuligi tunnistada, et võitis ott ja edasikaebamisele ei kuulu :)

teepees pidu käis

 järgmine hommik enne teeleasumist tundsin, et pool kaela on seestpoolt üles paistetanud. ja kui lõpuks teisipäeval koju jõudsin läks olemine veel nadimaks. nädalavahetusel oli juba tunne, et nüüd annan otsad. aga täna mõtlen õnneks juba uutele värske õhu protseduuridele.

medalid olid megauhked

elusad matrjoškad tegid enne autasustamist voormappi

 hooaja kokkuvõtteks võiks öelda, et oli ikka väga huvitav aga väga väsitav talv. talvel kui raadios oma tööst rääkisin, siis saatejuht arvas, et tegu on ikka iga suusapede märja unistusega. asja konks ongi tegelt selles, et suusatamiseks endaks tuleb tihtipeale aega väga kompunnida ja need paar päeva nädalas, mis kodus oled, siis küll trenni ei jõua.  ja lennujaamadest on ka täiega mürgistus ees. igal pool rändamise parim osa on alati koju tagasi jõudmine ja tõbemine, et küll on ikka ilus maa see eestimaa.

aga nüüd on õnneks kevad käes ja varsti viiakse punktid metsa :)

sportlik ürituse lõpetamine