sapporo-haanja sõpruskohtumine

väga kurb muidugi, et haanja maraton koroonaohvriks langes. korraldajad olid ettevalmistused teinud, rahvas tublisti suusakilomeetreid kogunud, ilm super ja siis selline nöök. aga nii on. meil oli savi kas rajateele on surnud või maha maetud, meie pidime nui neljaks haanjasse saama. sest kui ei ole hispaania rattalaagri inimene, siis haanja alpilaager võiks ikka teema olla. iksdriimi hooaeg ju läheneb ja ei või iial teada, millal oma sportliku esitusega hiilgama peab.

tegime messindzeris juurde viiva tiimmiitingu, mille käigus tints pabinamasina jälle täistuuridele tõmbas, mis omakorda näitab, et mõnele asjale siin maailmas saab siiski kindel olla. tal tuli leppida faktiga, et meie eesmärk on ta rajal ära tappa ja siis lükata mõnda kraavi mädanema. lisaks sellele olid kavas kontinendiülesed virtuaalsõidud. 

lõunaingliga viimane pika maratoni ühis-suusatamine oli ühtlasi ka minu elu esimene suusamaratoni läbimine ja juhtus see kahentuhandetollendamal aastal austrias. vahepeal polegi tema pikemateks otsteks suuski alla pannud. niisiis väga oluline kambäkk eesti suusaspordile. tintsu suusatamisest polnud meil mingit ülevaadet. nii et olime kõik superelevil ühisest ettevõtmisest ja eelkõige kogu seltskonna taas kohtumisest.

haanja suusakeskuse parklad ja ümberkaudsed teeääred olid paksult autosid täis pargitud. tuttavat spordirahvast kohtas kõikjal ja läbi terve päeva. ei ütleks, et vähem kui tavalise haanja maratoni ajal. tegime kiire pressikonverentsi, värske huulekas peale, päikeseprill ette  ja minekut. presidendi-kersti oli meist varajasem, tema möödus esimeselt statka ringilt juba siis kui meie alles lippu vardasse sättisime. ilm oli nagu engadinil - sinine taevas ja miinusneli, parim mida ilmavanal meiesugustele pakkuda. 

tsiamäe ringil algasid esimesed tehnilised tõrked. õed tihedad ja kontrollorgan olid starti tulnud klassikavarustusega. ja nüüd selgus, et tintsu suusad peavad liigagi hästi, ka laskumistel. inge ohverdas mänguasjapoe kliendikaardi, et tints saaks osagi suusaalusest möksist maha kraapida, kuid pikalt see pitstop ei aidanud. kurgjärve kergliiklusteel kohtasime guitsi, kes andis suuskadele hinnangu: määre jääs mis jääs ja suurt paremaks olukorda käigupealt ei saa. kuna meil oli seismistele juba hea jupp aega kulunud, siis leppisime kokku, et tints shoortkatib ja meie lähme omas tempos edasi, et mitte öö peale jääda. see oli lõpp tintsu tapmisele aga eks iksdriimil on uus võimalus.

kurgjärvel ootas esimene külli teepee. meie saabumiseni oli ta kokku lugenud üle saja mööduja. presidendiproual tehnilisi tõrkeid ei olnud, mainis vaid, et astrazeneka pole selleks päevaks parim doping. järgmises joogipunktis loobus tints suuskadega võitlemast ja suundus suppoorttiimi. inge oli juba varem oma teed läinud. kontrollorgan püsis veel koos meiega. 

rajal liikus kõiksugu tuttavaid nägusid. teises nooruses spordimees võttis aja maha, et jagada, kuidas me teda juba aastaid tagasi inspireerisime. ta olevat kõva kostüümipidudel käija ning on meist eeskuju võttes seal alati meie eeskujul inglikostüümis ... 

viimasest poolikust haanja maratonist oli  möödunud piisavalt aega, et ära unustada kui palju

tõuse võib ühele rajale mahtuda. ja kurvitamist oli ka päris kõvasti. ühesõnaga taas avastamist oli palju. õnneks oli mul tuurgaid omast käest. merike muudkui rääkis vaatamisväärsustele ajaloolisi taustafakte ja muud kaunist, näiteks millal järgmine karm sein ees ootab. 

poole maa ära pööramise juures oli nii mõnelgi suusatajal mõttekoht, seisti ja peeti aru. aga meil oli olemine mõnus ja polnud põhjust boksi keerata. ilm oli küll sombuseks läinud kuid muidu ok. peagi hakkas aga vaikselt lund sadama ning sadu tihenes järjest.

villa külas, kus tähistasime sapporo poolmaratoni lõppu, ootasid meid ees tints ja külli jaapanipärase menüü ja vastava atribuutikaga, mille nad oma osavate kätega olid vahepeal meisterdanud. lasime sushil hea maitsta ja pusisime edasi. inimene õpib kuni elab. keegi pole kunagi soovitanud krampide vastu sushit - aga asjata! minu parem jalg lõpetas pärast seda snäkki igatahes krambitamise. 

järgmises kohtumispaigas vasknas oli supporrttim taas üllatustega platsis: seekord olid menüüs erinevad gurmee juustud ja hapukurgid. nii juba saab rallit sõita. lumesadu tihenes, rajale tekkisid tuisuvaalud ja suusad polnud enam eriti teravad, kuid meil oli taskus salarelv- kummikommid.

paraku siis kui neid kõige rohkem vaja oli, ilmnes sama probleem mis talvistel maratonidel huulepulgaga - kommid olid kivikõvaks läinud. aga varsti oli meil vastas meie tubli tugiüksus, kes pakkus autost asenduseks sooje kummikomme. probleemid on lahendamiseks. 

vahepeal mainiti meile, et inglid on aarajale ära eksinud. aga vat ei olnud. 

ja ei läinudki enam pikalt kui seisime silmitsi mõrvaritõusuga, mis tähendas, et pärast selle vallutamist pole kodu enam kaugel. ja seda finishi vastuvõttu tasus oodata, sest taustajõud üllatasid taas. see oli võrdne iga emmemmi finishiga. osavate käte ring oli valmis meisterdanud üliedevad medalid, millega meid finishijoonel vastu võeti. 

tõeliselt lahe päev. jälle kogu ingligängiga koos olla oli tõeliselt südantkosutav ja värskendav. küll mul on toredad sõbrad.

PS. päeva puänt saabus õhtu. lõunainglile helistas tundmatu fänn, kes soovis talle "suveööd" laulda. tema püüdlustele isikut tuvastada ei reageeritud ja lauldi edasi. merike kahtlustas algul meie tellimustööd aga meie tintsuga oleks talle pigem strippari tellinud, mis praegusel lähikontaktidest hoidumise perioodil on ebaturvaline. kõige toredam, et akna taga möllas parasjagu lumetorm...