esimese ebaõnnestunud katse estoloppeti maratoni proovida tegin juba mõedakul. ühest ringist lumes sumpamisest oli piisavalt, et kopsud värske õhuga ventileerida ja saun välja teenida. kui ikka uisusuusad ka allamäge paaristõuklemist nõuavad, siis on kosmos oma märgi andnud. seal finišialas koperdasingi ma The Manakeri otsa, kes kekkas, et tamsalu maratoniks tal ideaalsed maratoniolud tellitud. tuleb korralik miinus, rada nagu raudtee ja päike paistab. mis siis ikka, tuleb minna ja järgi vaadata. seal sai ju inglitega kunagi vihmavarjudega lennatud.
võiks öelda, et suhtumine oli seni olnud liigagi proffesionaal-kretinistlikult sportlik. aga igas heas stooris on murdepunkt. reedel keset kena tööindu helistab välbs, et tsau mis teed ja teised jutud, küsib: noh kas tiibu ka ikka tuulutad vahepeal. mina vastu, et pole nagu õiget tuju olnud. tema vastu, et sa oled nagu üks tema tuttav olümpiavõitja, kes ostis omale porche, mis seisab tal aastaid garaazhis, sest pole tuju olnud sõitma minna. et endal on selline salarelv ja sa hoiad seda kasutamata! nii et seekord aitas ummi maailma balanksi. ja ta ei helista mulle iga nädal või iga kuu ja isegi mitte kord kvartalis. helistas lihtsalt õigel päeval ja tuletas meelde, mis siin ilmas on mis. seega otsisin laupäeval õige varustuse välja ja hommikused 20 külmakraadi jätsid külmaks.
varsti ootas raja ääres pidulik ergutuskoor, mille liikmed ka igasugu häid võlujooke pakkusid. nende entusiastlikku kaasaelamist oli veel mitme kildi taha kuulda. viimased 15 kilti kodupoole algas ilus elu. päike tuli välja ja vaated olid närvepuhkavad. metsavahelõikudel oli rada eriti hea. pisut enne viimast joogipunkti hakkasime koos sõitma maratonihunt haubeveljoga. rada oli mõnusalt kõva ja suusk lippas hästi. peab ütlema, et teeninduspunktide rahvas oli väga entukas igal pool ja sellest oli minusugusele iseendaga võitlejale palju tuge.
mingi hetk ütles veljo, et nelja tunni sisse ikka sõidame. ma polnud siiani kella vaadanud ega sellele mõelnud. hakkasin vaikselt peas arvutama. kui lõpetan nelja tunniga, siis on mul täpselt 7 minutit aega tamsalus tartu rongi peale jõuda. ehk on isegi tehtav. ja oligi suht ok, kuni lõpuossa keegi mäed ette ajas. see 4 km enne lõppu olev tõus oli ikka nagu maksahaak. pusisin mis ma pusisin aga üles ma pusisin.
finishikurvis sain laiferi: ma loodan, et selliseid mehi ei ole suusaradadel tihedalt. mina oma mõne aastase suusataja karjääri jooksul polnud sellist igatahes varem kohanud. niisiis. viimane kurv enne lõpusirget. ees ja taga vaikus, ruumi laialt. sõidan sisekurvis, hoian oma trajektoori. läheneb seljatagant mees ja sõidab mulle suuskadesse. jään vaevu püsti, seisatan ja panen hingamise paika. ta teeb veel paar sammu ja käib ise käpuli. sõidan pärast ehamatust temast mööda, kui ta seal parasjagu end püsti ajab, ja ütlen, et see on küll karma, millepeale ta torkab suusatoika mulle jalgadesse, nii et mina ka lõpuks käpuli käin. kuda tundub, on normull värk?
finishis ootas veljo mind sooja joogiga - vat nii tuleb kaasvõistlejaid kohelda. ikkagi esimene
estoloppeti täispikk maraton kirjas ja puha. tamsalu rada meeldis mulle väga. kahe ringi süsteemid on nõrgale naisterahvale ikka karmid - pärast esimest tiiru on kõik nähtud ja tahaks ära koju. pika ringi peal on selge - enne koju ei saa kui harjutus tehtud.
manakeri oli finishis kohe käepärast võtta. mul 7 min rongini, kas saad mu ära visata? ikka saama. 3 min hiljem olin tamsalus perroonil täis maratonivarustuses: maratonimärgades riietes, stardinumbri ja suusasaabastega :) suusad jõudsin küll suusakotti ära pakkida. õnneks on inimesed tänapäeval rongis nägupidi oma nutiseadmetes kinni ja keegi ei pane pahaks kui sa seal oma aluspesu vahetad.
tamsalu andis sellise hea buusti, et plaane tuli muudkui juurde. osad on elu korrektiivide tõttu juba maha kantud, kõige tähtsam neist vajab homme teostamist ;)
No comments:
Post a Comment