Sunday, March 7, 2021

sapporo-haanja sõpruskohtumine


väga kurb muidugi, et haanja maraton koroonaohvriks langes. korraldajad olid ettevalmistused teinud, rahvas tublisti suusakilomeetreid kogunud, ilm super ja siis selline nöök. aga nii on. meil oli savi kas rajateele on surnud või maha maetud, meie pidime nui neljaks haanjasse saama. sest kui ei ole hispaania rattalaagri inimene, siis haanja alpilaager võiks ikka teema olla. iksdriimi hooaeg ju läheneb ja ei või iial teada, millal oma sportliku esitusega hiilgama peab.


tegime messindzeris juurde viiva tiimmiitingu, mille käigus tints pabinamasina jälle täistuuridele tõmbas, mis omakorda näitab, et mõnele asjale siin maailmas saab siiski kindel olla. tal tuli leppida faktiga, et meie eesmärk on ta rajal ära tappa ja siis lükata mõnda kraavi mädanema. lisaks sellele olid kavas kontinendiülesed virtuaalsõidud. 

lõunaingliga viimane pika maratoni ühis-suusatamine oli ühtlasi ka minu elu esimene suusamaratoni läbimine ja juhtus see kahentuhandetollendamal aastal austrias. vahepeal polegi tema pikemateks otsteks suuski alla pannud. niisiis väga oluline kambäkk eesti suusaspordile. tintsu suusatamisest polnud meil mingit ülevaadet. nii et olime kõik superelevil ühisest ettevõtmisest ja eelkõige kogu seltskonna taas kohtumisest.


haanja suusakeskuse parklad ja ümberkaudsed teeääred olid paksult autosid täis pargitud. tuttavat spordirahvast kohtas kõikjal ja läbi terve päeva. ei ütleks, et vähem kui tavalise haanja maratoni ajal. tegime kiire pressikonverentsi, värske huulekas peale, päikeseprill ette  ja minekut. presidendi-kersti oli meist varajasem, tema möödus esimeselt statka ringilt juba siis kui meie alles lippu vardasse sättisime. ilm oli nagu engadinil - sinine taevas ja miinusneli, parim mida ilmavanal meiesugustele pakkuda. 


tsiamäe ringil algasid esimesed tehnilised tõrked. õed tihedad ja kontrollorgan olid starti tulnud klassikavarustusega. ja nüüd selgus, et tintsu suusad peavad liigagi hästi, ka laskumistel. inge ohverdas mänguasjapoe kliendikaardi, et tints saaks osagi suusaalusest möksist maha kraapida, kuid pikalt see pitstop ei aidanud. kurgjärve kergliiklusteel kohtasime guitsi, kes andis suuskadele hinnangu: määre jääs mis jääs ja suurt paremaks olukorda käigupealt ei saa. kuna meil oli seismistele juba hea jupp aega kulunud, siis leppisime kokku, et tints shoortkatib ja meie lähme omas tempos edasi, et mitte öö peale jääda. see oli lõpp tintsu tapmisele aga eks iksdriimil on uus võimalus.

kurgjärvel ootas esimene külli teepee. meie saabumiseni oli ta kokku lugenud üle saja mööduja. presidendiproual tehnilisi tõrkeid ei olnud, mainis vaid, et astrazeneka pole selleks päevaks parim doping. järgmises joogipunktis loobus tints suuskadega võitlemast ja suundus suppoorttiimi. inge oli juba varem oma teed läinud. kontrollorgan püsis veel koos meiega. 

rajal liikus kõiksugu tuttavaid nägusid. teises nooruses spordimees võttis aja maha, et jagada, kuidas me teda juba aastaid tagasi inspireerisime. ta olevat kõva kostüümipidudel käija ning on meist eeskuju võttes seal alati meie eeskujul inglikostüümis ... 

viimasest poolikust haanja maratonist oli  möödunud piisavalt aega, et ära unustada kui palju


tõuse võib ühele rajale mahtuda. ja kurvitamist oli ka päris kõvasti. ühesõnaga taas avastamist oli palju. õnneks oli mul tuurgaid omast käest. merike muudkui rääkis vaatamisväärsustele ajaloolisi taustafakte ja muud kaunist, näiteks millal järgmine karm sein ees ootab. 

poole maa ära pööramise juures oli nii mõnelgi suusatajal mõttekoht, seisti ja peeti aru. aga meil oli olemine mõnus ja polnud põhjust boksi keerata. ilm oli küll sombuseks läinud kuid muidu ok. peagi hakkas aga vaikselt lund sadama ning sadu tihenes järjest.



villa külas, kus tähistasime sapporo poolmaratoni lõppu, ootasid meid ees tints ja külli jaapanipärase menüü ja vastava atribuutikaga, mille nad oma osavate kätega olid vahepeal meisterdanud. lasime sushil hea maitsta ja pusisime edasi. inimene õpib kuni elab. keegi pole kunagi soovitanud krampide vastu sushit - aga asjata! minu parem jalg lõpetas pärast seda snäkki igatahes krambitamise. 


järgmises kohtumispaigas vasknas oli supporrttim taas üllatustega platsis: seekord olid menüüs erinevad gurmee juustud ja hapukurgid. nii juba saab rallit sõita. lumesadu tihenes, rajale tekkisid tuisuvaalud ja suusad polnud enam eriti teravad, kuid meil oli taskus salarelv- kummikommid.

paraku siis kui neid kõige rohkem vaja oli, ilmnes sama probleem mis talvistel maratonidel huulepulgaga - kommid olid kivikõvaks läinud. aga varsti oli meil vastas meie tubli tugiüksus, kes pakkus autost asenduseks sooje kummikomme. probleemid on lahendamiseks. 

vahepeal mainiti meile, et inglid on aarajale ära eksinud. aga vat ei olnud. 

ja ei läinudki enam pikalt kui seisime silmitsi mõrvaritõusuga, mis tähendas, et pärast selle vallutamist pole kodu enam kaugel. ja seda finishi vastuvõttu tasus oodata, sest taustajõud üllatasid taas. see oli võrdne iga emmemmi finishiga. osavate käte ring oli valmis meisterdanud üliedevad medalid, millega meid finishijoonel vastu võeti. 

tõeliselt lahe päev. jälle kogu ingligängiga koos olla oli tõeliselt südantkosutav ja värskendav. küll mul on toredad sõbrad.



PS. päeva puänt saabus õhtu. lõunainglile helistas tundmatu fänn, kes soovis talle "suveööd" laulda. tema püüdlustele isikut tuvastada ei reageeritud ja lauldi edasi. merike kahtlustas algul meie tellimustööd aga meie tintsuga oleks talle pigem strippari tellinud, mis praegusel lähikontaktidest hoidumise perioodil on ebaturvaline. kõige toredam, et akna taga möllas parasjagu lumetorm...


Friday, March 5, 2021

tuisuses tamsalus

haanja invasiooni eelõhtul on paslik meenutada pisut selle talve ainukest suusamaratoni, mis õnnestus tähtede õige seisu tõttu läbi teha. 

esimese ebaõnnestunud katse estoloppeti maratoni proovida tegin juba mõedakul. ühest ringist lumes sumpamisest oli piisavalt, et kopsud värske õhuga ventileerida ja saun välja teenida. kui ikka uisusuusad ka allamäge paaristõuklemist nõuavad, siis on kosmos oma märgi andnud. seal finišialas koperdasingi ma The Manakeri otsa, kes kekkas, et tamsalu maratoniks tal ideaalsed maratoniolud tellitud. tuleb korralik miinus, rada nagu raudtee ja päike paistab. mis siis ikka, tuleb minna ja järgi vaadata. seal sai ju inglitega kunagi vihmavarjudega lennatud. 

võiks öelda, et suhtumine oli seni olnud liigagi proffesionaal-kretinistlikult sportlik. aga igas heas stooris on murdepunkt. reedel keset kena tööindu helistab välbs, et tsau mis teed ja teised jutud, küsib: noh kas tiibu ka ikka tuulutad vahepeal. mina vastu, et pole nagu õiget tuju olnud. tema vastu, et sa oled nagu üks tema tuttav olümpiavõitja, kes ostis omale porche, mis seisab tal aastaid garaazhis, sest pole tuju olnud sõitma minna. et endal on selline salarelv ja sa hoiad seda kasutamata! nii et seekord aitas ummi maailma balanksi. ja ta ei helista mulle iga nädal või iga kuu ja isegi mitte kord kvartalis. helistas lihtsalt õigel päeval ja tuletas meelde, mis siin ilmas on mis. seega otsisin laupäeval õige varustuse välja ja hommikused 20 külmakraadi jätsid külmaks. 

tamsalus päike paistis ja manakeri lubadus tundus vettpidavat. siiski siiski. päike keerati juba tamsalu esimestel kilomeetritel välja ja edasi läks lahti tavapärane estoloppet ... 

vast nii 10nda km paiku sain endale esimese seltsilise. algul kasutas ta mind lihtsalt tuulevarjuna aga lõpuks kukkusime juba pikemalt lobisema. tegu oli kohaliku maratonihundiga, kellega oli hea vanu häid aeg meenutada, kus reisimine kuulus iga mu talvise nädalavahetuse tavarutiini. juba viru maratonil oli tunne, nagu oleks hoopis kusagil kesk-euroopa maratonil - nii ammu polnud tartust väljas käinud ja rohkem kui kümmet inimest korraga näinud.

vahepeal läks lumesadu päris käest ära. vahepeal ei saanud enam arugi, et kuhu rada läheb. manakeri ja tema ilmajutud... pariisis keeras mu tempohoidja-sabarakk boksi ja tuli ise edasi pusida. 

varsti ootas raja ääres pidulik ergutuskoor, mille liikmed ka igasugu häid võlujooke pakkusid. nende entusiastlikku kaasaelamist oli veel mitme kildi taha kuulda. viimased 15 kilti kodupoole algas ilus elu. päike tuli välja ja vaated olid närvepuhkavad. metsavahelõikudel oli rada eriti hea. pisut enne viimast joogipunkti hakkasime koos sõitma maratonihunt haubeveljoga. rada oli mõnusalt kõva ja suusk lippas hästi. peab ütlema, et teeninduspunktide rahvas oli väga entukas igal pool ja sellest oli minusugusele iseendaga võitlejale palju tuge. 


mingi hetk ütles veljo, et nelja tunni sisse ikka sõidame. ma polnud siiani kella vaadanud ega sellele mõelnud. hakkasin vaikselt peas arvutama. kui lõpetan nelja tunniga, siis on mul täpselt 7 minutit aega tamsalus tartu rongi peale jõuda. ehk on isegi tehtav. ja oligi suht ok, kuni lõpuossa keegi mäed ette ajas. see 4 km enne lõppu olev tõus oli ikka nagu maksahaak. pusisin mis ma pusisin aga üles ma pusisin.


finishikurvis sain laiferi: ma loodan, et selliseid mehi ei ole suusaradadel tihedalt. mina oma mõne aastase suusataja karjääri jooksul polnud sellist igatahes varem kohanud. niisiis. viimane kurv enne lõpusirget. ees ja taga vaikus, ruumi laialt. sõidan sisekurvis, hoian oma trajektoori. läheneb seljatagant mees ja sõidab mulle suuskadesse. jään vaevu püsti, seisatan ja panen hingamise paika. ta teeb veel paar sammu ja käib ise käpuli. sõidan pärast ehamatust temast mööda, kui ta seal parasjagu end püsti ajab, ja ütlen, et see on küll karma, millepeale ta torkab suusatoika mulle jalgadesse, nii et mina ka lõpuks käpuli käin. kuda tundub, on normull värk?

finishis ootas veljo mind sooja joogiga - vat nii tuleb kaasvõistlejaid kohelda. ikkagi esimene


estoloppeti täispikk maraton kirjas ja puha. tamsalu rada meeldis mulle väga. kahe ringi süsteemid on nõrgale naisterahvale ikka karmid - pärast esimest tiiru on kõik nähtud ja tahaks ära koju. pika ringi peal on selge - enne koju ei saa kui harjutus tehtud.

manakeri oli finishis kohe käepärast võtta. mul 7 min rongini, kas saad mu ära visata? ikka saama. 3 min hiljem olin tamsalus perroonil täis maratonivarustuses: maratonimärgades riietes, stardinumbri ja suusasaabastega :) suusad jõudsin küll suusakotti ära pakkida. õnneks on inimesed tänapäeval rongis nägupidi oma nutiseadmetes kinni ja keegi ei pane pahaks kui sa seal oma aluspesu vahetad. 


tamsalu andis sellise hea buusti, et plaane tuli muudkui juurde. osad on elu korrektiivide tõttu juba maha kantud, kõige tähtsam neist vajab homme teostamist ;)




Sunday, July 26, 2020

Puukide ignoreerimine Porkunis

pakitud
siiakanti pole meil 10 aastat asja olnud ja kui eelmine kord porkunil purjetasime siis purjetasid saared meist veel kiiremini ja mõned kadusid peale astudes sootuks vee alla. ilmaga on siin ka sõu sõu. seekord õnneks päris purgaad ei saanud ja stardollar jäi ka poodi, kuigi hommikul vihmutati meid märjaks. 
bai, bai hilton, teretulemast spordipäev
kui hotelli kohvimasin ei tööta, tuleb enda oma pagasnikust välja otsida

aga nüüd siis spordist, sest ega laupäevad pole naljategemiseks. ettevalmistuses leidus nii plusse kui miinuseid. tints sai lõpuks pärast aastatepikkust tiimisisest kriitikat maastikustilettod jalga, mis on ilmselge pluss. ta on uue aja inimene - vaid sotsiaalmeedia tagasiside elva etapile muutis lõpuks ta meelt. miinustena läksid kirja minu käekoti hingeheitmise eelsesse staadiumisse jõudmine vahetult enne starti ja puugivastase lõhnaõli pealepaneku ununemine. meie lõunaingliga saame ka huugoga hakkama, aga tintsul on ikka vaja kerge penkümne lõhnanüanss juurde tuua, muidu hakkab rattalenks käes vibrama. tänane võsaalustes roomamine keemiakaitseta oli puugifoobikule paras shokiteraapia aga hakkama ta sai ja pabina foon jäi summutatavale tasemele.
vinners ättitjuud
jälle koos

starti jõudmist hajutasime, et kui vahepeal mingi revolutsioon peaks toimuma, siis vähemasti pool tiimi oleks virumaal meid esindamas. tegin tintsuga esimese pildiraporti, tartust teele asudes. ja merike-külli kohalikust hiltonist välja kolides. sealses asutuses oli kohvimasin remondis ja nii saigi spordimassin pargitud finishijoone kõrvale, et meie tiimi narkar oma baristatööle särtsu saaks ja silmad avaneksid.  meid tervitas ta juba rõõmsalt kohvikruus käes ja parkimiskoht valmis silutud. viimane lihv ja aaraja võit tundus vaid vormistamise küsimusena. 

kuna kohvikuvõimalusele ei saanud seekord loota, käisin kaubanduses alternatiive otsimas ja tõin kaasa kofeiiniga vinners ättitjuudi süstiva märjukese. toimis küll ja mahtus ilusti ka pudelikorvi, rääkimata mätshist lõunaingli rattaga.


esimese rattasoojendustiiruga läks esialgu kõik hästi kuid siis ilmusid minu valitud teedele küll eramaa sildid ja küll metallväravad, mille taga metskitsed meid jõllitasid. eks me siis kasutasime asfalti nagu vähegi saime, kuid jooksu vahetusalaks olime siiski porikäkistunud nagu ka meie rattad.

seda pornot mis nüüd meid ees ootas, ei osanud kuidagi karta. seda jama on isegi raske kirjeldada, on öelnud klassikud. rajal tõstatasin korduvalt teema, et mis nipiga pekitiit seda rada testis. et istus tühja kõhuga kännule, haukas kärbseseent sookailuga ja siis tunduski, et see on lahe rada. let mi ägrii tu dizägrii, mis liig see liig. 6-7 sellist punkti oleks olnud maa ja ilm, siinkohal oli aga ülepandud. see asi ei andnud mulle rahu ka koju sõites ja seega tuli üks tõsine spordijutt mahapidada. nagu üllatuseks selgus, siis minu versioon rajatestist ei olnud päris korrektne kuigi ka temal oli testides emotsionaalseid hetki ette tulnud ja seenedki korjamata jäänud. 

mõttepaus enne võsa
lõunaingel premeeris meid igas punktis kummikommidega ja selle najal me seal siis edasi liikusime kui motilangus maad hakkas võtma. seeni oli selles võssis metsikult, kuid isegi minusugune seenehoolik ei lähe eales sinna vabatahtlikult tagasi. see oli sedatüüpi rohemass, mille kohta vaid vennad nõmmed ütleksid et "mõnus nikerdamine". orineteeruma läheksin sinna tagasi vaid käsi korbirandy käes ja hetkekski ei julgeks lahti lasta. 
preemiakotike
meie plaan 31-32-62-63-64-65-37-36-61-34 muutus tegevuse käigus selliseks 31-32-63-64-65-37-59-36-61. 62 ei kõnetanud meid enam tegevuse käigus ja 34 jäi vaatamata korduvatele ümber interpreteerimistele kadunud asjade nimekirja. ootamatult leidsime keset seda võssi ühe fotograafi. ei tea kuidas ta vaeseke siia oli sattunud. tegime siis temast ka pilti, sest võibolla pärast vaja fototõestust, et inimene oli ikka kunagi olemas, kui teda 10 päeva koertega seal metsas taga on otsitud.
kahevõitlus
seenele pai

võsavahel tekkis meil aegajalt ühine otsingurühm, mis aegajalt lagunes ja siis jälle taaskohtus. kõik olid ühiselt nõus, et kui on muhk, siis ei peaks ta olema keset lohku ja et vare võiks olla ikka vähemasti 4 meetri kõrgune. lõpuks olid kõik need muhu ja lohud sama kujuga ja korralikult maskeeritud tiheda taimestikuga. kuna kõndida sai vaid kummargil, siis tekkis arutelu, et ehk on seekordne rada mõeldud kääbikutele. olukorra võtab inglitiimi jaoks kõige paremini kokku fakt (mille esitasime ka ühe veenvaima argumendina pekitiidule), et meie võrksukad, mis on meid mitmeid hooaegu teeninud, andsid seekord otsad. ja mitte ühel inglil, vaid kõigil ja samal etapil !!!  mitmel korral tõdesime, et oli ainuõige otsus kiiver jalutuseks pähe jätta ja starti jopega tulla. loodus ründas ikka täiega.
 
vare

eeloleva rattaralli osas ei olnud mul head tunnet, see on alati läinud kuidagi lappama ja oleme end odomeetrijumala poolt mahajäetuna tundnud. aga seekord sisetunne pettis ja rattaralliga tegime endale hoopis päeva eduelamuse, kui ratsisime rattaralli 15 km peale. eks oleks saanud veel lühemalt aga läksime kindla peale välja, sest kaart oli paras kirbusitt ja tahtsime mõned teeotsad üle kontrollida. tints oli siinkohal mõõteriistade pealik, merike raamatupidur ja mina teoreetik. ja kõik klappis.

rattarallis olime korraks ka aaraja eesotsas ja vaatasime mõnuga kuidas joss ringe teha väntas kui meie neil jälle ees parkisime. aini tiimiga sattusime koos edasipusletama torni juurde. sinna torni mineku otsema tee valis kindlasti heiti, sest nemad panid pärast 75 punkti kohe asfaldi poole minema. vaid ralli lõpus oleks peaaegu vajaliku teeotsa maha maganud, sest raks sõitis parasjagu oma bussiga meile vastu ja jäi tervituseks seisma, varjates meie targeti ära. 
 
aa rajal

kuna rattaralli nõudis parajat tähelepanu ja võssis polnud võimalik hetkekski mõtet uitama lasta, siis kanuu tuli kuidagi ootamatult. tundus, et päev on juba nii õhtus, et selleks atraktsiooniks pole meil mingit võimalust. aga oli ikka küll. raksil oli nii hea meel, et aitas meil paadi merele lükata ja ka kiire selfi tundus asjakohane. urmo isa käis meid juba enne starti kallistamas, sest polnud kindel, kas me kanuualasse teda tervitama jõuame. juu siis see oligi meie guudlakk. 
raksi õnnistusel teele

kanuutamist hakkasime lahendama käigupealt, sest oli selge, et läbimõtlematult võib siin end segi sahmida. aga ülesanne tundus iseenesest lahe. alustamise loogika oli lihtne - kuna tints istub ninas, siis tema on nr 1 ja alustame temast kuni muu skeemi välja raalime. kui tema esimesed kaks punkti käes olid, oli meil ka edasine plaan niimoodi paigas, et saime käigud võimalikult ühendada. võtsime kuulda ühe tiimi hoiatust, kes ei soovitanud üle saare joosta. kuna kanuu meile meeldib, siis eelistame nagunii kanuupunktid kaldale astumata piiksutada.
 
tehtud, raks rahul
lõunaingel võttis teise nimekirja ja mina kolmanda, kuna teised ei olnud tornihüppest vaimustuses ja tahtsid seda võimalikult viimaseks jätta. hüpe ise ei olnud kartmist väärt, porkuni järve vesi oli mõnus klaar ja päike kuivatas särgi kiirelt. veel mõnusam, kui oleks vestita hüpata saanud, sest siis oleks saanud kuiva vesti pärast selga tõmmata. vesi oli sedavõrd puhas ja läbipaistev, et nägime ära ka järvepõhja timide poolt kaladele jäetud kaarte. neid oli seal ikka kõvasti aga kuna järv oli sügav, siis püüdma me neid ei läinud.
kanuusõidul nägime ka mitmeid looduse imesid. näiteks vaatas kogu seda kanuudesaginat üks ilus valge haigur ja ringi ujus ka üks mehedeinuta georgots, keda tema tiimiliikmed kuidagi paati võtta ei tahtnud. me olime juba ise valmis ta endale kanuusse tõmbama, kuid ta eelistas vetikates edasi ulpida. 
käruralli
vaatamata superplaani olemasolule ja meie edukale kulgemisele, hakkas aeg vaikselt finishi sulgemise poole tiksuma ja pidime hakkama ratsima. sadamas võttis raks meid taas viisakalt vastu ja aitas jõunumbreid teha. nagu juuresolevalt pildilt on näha, siis võib tema saavutusrõõmsast näost lugeda, et ta ise sõitis kanuupunktid meie eest läbi.

kätekõnniasjale lendasime külmalt peale. see oli meil kuidagi nii päevakorrast maas olnud. äkki tekkisid eikusagilt need 5 lisaminutit ja noor instruktor-abiline suunas meid sujuvalt-märkamatult teele. tints oli millegipärast lambist nõus käpuli heitma ja nii see tsirkus lahti läks. vaatas sinna kaare poole ja ütles, et viie minutiga ma ikka sinna ära rooman. nii naljakat finishit pole varem olnud. siiani tuleb naer peale kuidas me seal ukerdasime, kuigi saunas sai juba mitu tundi selle üle itsitatud. meenub vaid üks ammune mooste rattaveeretus, mis oli sama lõbus. aga naer on terviseks ja head tuju me ju metsas taga ajamegi. 

nii kahju et, sel aastal rohkem seiklusi pole võimalik kaasa teha. tints rallib kogu augusti mööda triatlone, meie lõunaingliga kohtume traditsiooniliselt tartu rulluisumaratonil.

Monday, July 6, 2020

Eduelamus Elvast

eilsete elva eduelamuste taust vajab avamist, et ei arvataks et meile tuleb kõik mängleva kergusega kätte. ei tule. kõik on pikaajalise strateegia elluviimise tulemus. võtame näiteks manakeri: tema strateegia on meid ignoreerida ja sellega kasvatada meis iseseisvust. see edeneb sõu sõu ... tema mahitusel viisime näituseks oma lapsukesed kanuumatkale. rahetorm oli manakeri poolt orgunnitud boonus, mis robloksi põlvkonda ei kõnetanud.

 
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. ühesõnaga, visake nurka hantlid ja unustage erikorgu toitumiskava. vaja on vaid kostüümiga mätshivat segumasinat ja võistluseelsele õhtule reilenderiga kondisoojendust väägvere külakapelli juubelilt. aga ei tohi unustada ka individuaalselt lähenemist. lõunaingi ellu ilmus eelmisel sügisel uus noormees, kellega ta nädalavahetustel pikki romantilisi jalutuskäike ette võtab ja tulemused on nüüd iksdriimi protokollis mustvalgel kirjas. mina käisin kolmapäeval verd annetamas ja kuigi siis veri sajani ei jaksanud rõhuda, oli pühapäevaks uus purakas kohal nagu naksti. kohati tuli isegi tõrjuda tiimiliikmete süüdistusi tippspordile lähedases kiirustamises.

hommikul teed juues ja terrassile ladisevat vihma imetledes tuli enda jaoks lahti mõtestada eesootava päeva positiivsed küljed: vihmaga saab panna selga mahukate taskutega inglijope ja pole vaja käekotti kaasa võtta; mul on ilus vihmavari; maailma on leiutatud kummikud; me oleme varem ka vihmaga õues käinud. rohkem variante esialgu ei meenunud.
kohapeal riietuse eri variante testides sai selgeks, et soe süda jopet ei vaja ja uduvihm meid ei sulata. nõgeste eest oli meid hoiatatud ja ennetava meetmena panin siis seekord võrkudele põlvikud peale.

jällenägemine elvas oli nii tore, nii tore. nagu aastast pausi ja koroonat poleks olunudki. külli oli suppoorttiimile tugevdust juurde saanud - vennatütar kata on täiesti meie poolt ja tabas juba esimesel korral kõik selle peene töö vajalikud nüansid ära :) nii mõnedki selle postituse fotod on tema tehtud. varustuse kontroll möödus vigadeta. käekotti pakkisime seekord vaid hädavajaliku ja tintsu puugihirmu hajutasime hugobossiga.

 esimese nuputamisülesande jagasime suvaliselt ja kõik said oma tiirud tehtud. poiga ei hakanud pikalt jändama ja tegime spordilotot, mille karistus oli kontimööda. 

järgnev rattaveeretus viis meid tintsu vanadele jahimaadele. hiljem muidugi selgus, et kahjuks kõikides linnaosades tal elvas elamise ajal boifrende polnud. oli vaid kodu ümber paar kvartalit siia-sinna jalutanud,  ja nii see saba juba taha tekkiski... no ja kuidas see kodulinna georaafia tundmisele kaasa peaks aitama? halvasti, väga halvasti ma ütlen. iksdriimi korraldajad pidid tüdrukule nüüd näitama, mis seal kõik varuks on hoitud. teravilja hoidla torni ronimise eest viidi vanasti miilitsasse, see oli tintsul vähemasti lapsepõlvest meeles.
 järgneval jooksuetapil näidati meile kohalikku kõige kuulsamat tamme ehk siis arbimäe mändi. sellest oli ka õnneks meie "kohalik" kuulnud. 



aga vot vabriku kohvik oli üllatus. vanasti oli siin kohalikele lastele ringikondamine piiratud ja kohvikust ei osanud keegi unistada. lõunaingel oli just enne männi juurde jõudmist alustanud arutelu kofeiinidoosi hädavajadusest. mul oli eelmisest võistlusest käekotis sulli ja lubasin, et vahetame selle kohe vajaliku vastu kui võimalus tekib. et see võimalus juba nii ootamatult meie teele satub, ei osanud me muidugi unistada. trampisime hoogsalt sisse ja teatasime, et üks kohv palun ja võimalusel kiiresti, sest me oleme siiski võistlemas, mitte luuslanki löömas.  



teenindaja oli Inimene suure algustähega ja kribinal karabinal olid ülejäänud kliendid jäetud värsket õhku nautima ja meil jook topsis. 

ja kohe järgmises punktis avaldus investeeringu õigsus - just siis, kui rajaleidja oli 74nda aasta kaardil oma järjega rappa jooksnud, läksid lõunaingli tshakrad lahti. ta hakkas tajuma aa raja kaasvõistlejate võnkeid kusagilt saitgobaini tehase tagusest võsast, kuhu minul navigaatorina mingit tahtmist minna polnud. aga tiimi töö faintuuning ongi see, kui navigaator saab aru, millal randikorbi tütar ette astub ja ütleb - SINNA! tuleb minna ja järgi vaadata. ja randikorbitütrel on alati õigus. mott.

juba päeva algul leppisime kokku, et mida iganes, aga kuna lubati, et ujumine pole kohustuslik, siis kõik rajad planeerime võimalusel ujumiseta. nii oligi meie jalgisetapi valik pikalt ümber verevi järve. vaatamisväärsusteks filtri sarja kommenteeriv madis kivilo (keda ka kaugelt teretasime), tintsu kooliaegsete kavaleride majad (miks neile küll siiani mälestustahvleid pole paigaldatud?) ja luigepere.  luigepere polnud meie tiivulisest seltskonnast vaimustuses ja vaid sisises meile tervituseks - pühapäev on ikkagi perepäev, mitte mingi seltskondlik bä-bä-blää. btw, ranna infotahvel ütles: õhk: 17c; vesi 21c. tempo osas panin teistele kubjast ja rauatablette korjasime liikumise pealt, mitte maasikamättal istudes (uued ajad, ju nõu). hull salasoov oli seekord kanuusse saada.

  jalutustiir sai peagi otsa ja ees ootas järjekordne rattatiir. õnneks polnud punktide vahed väga pikad ja ka meie slikkidega linnarattad liikusid kuidagi edasi. vahepeal tuli ka pisut mõttepausi teha ja endale jõukohaseid trasse valida. 

meile sobis, et enamus teed olid ikka rattaga sõidetavad, mitte mingid elektriliilini aluste raismike forsserimine või kiviklibul rappumine või kartulivagude loendus. siiski siiski. kaasvõistlejad hakkasid küsima, et kas kanuusse ka lähete? viimaste aastatega, kui bee rada on pikemaks venitatud, on see olnud paras nöök. loomulikult on alati ülimaks eemärgiks terve harjutuse läbimine. vaatasime kontrollaega ja kuna rattavalik oli alles alguses, siis tuli ikka vooluga kaasa minna ja käigupealt vaadata, mis urmo isal meile pakkuda on.

oh seda rõõmu, kui kanuualasse jõudsime. ja peab ütlema, et see rõõm ei olnud vaid meie poolne. külli ja kata olid ka platsis. ja kanuutiim oli parimad isendid läikima löönud ja kõik skandeerisid, et teil on isegi 30 min aega ajalimiidini!!!! 

panime kanuule hääled sisse ja asusime restoran-kruiisile, sest kaasavõetud võileibade söömiseks on parim just kanuu (muidugi mitte merikesele, kes üritas sellel siksakilisel jõel meid tüürida) ja kanuu on male kõrval meie tugevaim ala. 
kanuu on kanuu. see on nagu restart. see on meie. soss üritas küll jõel meiega pisut plõksida kuid tagajärjed olid muidugi karmid...
 edasi tuli taas ratta selga istuda, et saaks lõpuks nina finshi poole pöörata. kuigi ka siin oli mitmeid valikuid, tegime nii nagu meile kontimööda ja varsti olimegi päeva suurima pornoga vastamisi. tints oli just varem jõudnud rõõmustada, et kuigi on kogu aeg pusimist olnud, on suudetud rada mingite mülgasteta huvitavalt lahendada. 

no ja siis...



 kunagi ammustel aegadel, kui iksdriim korra elvas käis, siis olid pokud siin ja pokud seal eksole. ja toda suve meenutab urmo isa aias elav ja õilmitsev roberta. pärast angervaksavõsa tuli läbida kurblik muritud pokude maantee, millele järgnes eriti kleepuva mudaga mülgas, kus meie senini puhtana hoitud tossud endale kaitsva kihi peale said. 


teadsime, et mudaporno lõpus ootab meid tornist laskumine ja olime suht veendunud, et selle laseme üle. jõudsime kohale ja küsisime üle, et kas trahv 15 min või 45? tornist alla tulnud poistetiim, keda rajal olime mitu korda näinud, väitis, et protseduuriga läheb ca 30min aega. kuna trahvi oli oodata 45 min ja meile oli ootamatult tekkinud väike ajavaru, otsustasin esimest korda elus tornist laskumist proovida. tintsu poleks ka surma ähvardusel sinna torni saanud ja merike oli neid torniharjutusi tiimi eest juba piisavalt teinud. niisiis viskas ta hoopis murule selja sirgu, et algavat etendust loozikohalt vaadata.


ronimisharjutuse meeskonnal oli jäänud koordineerimata, et kas tiivad on lubatud või keelatud varustus. strapon poiss käskis mul tiivad ära võtta, kuid kui katusele jõudsin, küsiti esimese asjana, et kus tiivad on? otsustage sellised olulised asjad ikka enne ära, või ma otsustan ise. olen kindel, et tiivad poleks eelist andnud, kuid identiteedist jäi laskumisel seetõttu kõvasti puudus.

tornist kodupoole oli jälle tintsu mängumaa. järgnev võrguharjutus oli ilmselt kavva lülitatud mõeldes elva spordikeskuse puhtusele, et keegi oma mudaste tossudega sinna sisse ei marsiks. eelnev pimeda juhtkoera mäng oli lõunainglile vaid kriie vormistamise küsimus. 




 tänud iksdriimi tiimile meile eduelamuse pakkumise eest! nii tore on üle saja aasta ka kogu rada nautida. oli vaheldust, oli ilusat loodust, oli nuputamist. 

ei teagi millal järgmisel korral uuesti starti saame, sest koroonajärgne spordikalender on rohkem kui tihe, mis omakorda tähendab, et keegi peab tööd ka tegema.