Friday, November 25, 2011

stagnatsioon

kuda küll see super saiavorm nii kiire tulema on? mitte et ma kunagi eriline muskliline käbesell oleksin olnud aga mõned tunnid metsas mütata ikka jaksasin. tänaseks on aga kadunud ka viimane lihase alge ja jäänud vaid ähmased mälestused.

viimane spordimoodi asi juhtus minuga veebruaris, kui suusatasin saksamaal maratoni. sellele järgnes kodune standbai reziim, sest diivanil raamatut lugeda tundus kehale palju õigem. nüüd on siis juba mõned nädalad kehakultuurile lähemaleviivaks tegevuseks olnud lehtede riisumine ja inglitita käru veeratamine. juba esimesel jalutuskäigul ilmnes, et keha tahaks kiiremini edasi liikuda kui mu töntsid jalad astuda suudavad. ja vaatamata igapäevasele toomemäe forsseerimisele ei ole võhma ega lihaste taastekkimisvõimalusest mingit märku. aga nii tahaks ju talvel jaksata mõne kildi suusatada.

sel nädalal võtsin jalad lõpuks kõhu alt välja ja läksin sinna, kus inimesed päris trenni teevad. ametlikult olin anni saatjadaamiks aga tegin nägu, et ma ise ka ikka jaksan. no aga ega tegelikultei jaksanud mitte halligi. lükkasin masinal kohe alguses koormuse nulli ja õigesti tegin. 10 minutit spinningut ja jõud lõppes. treener juhtis tähelepanu, et nii kuidas mina teen, seda asja ei tehta. ise olin rahul, et üldse mingit liikumist toimub ja ainult naeratasin talle vabandavalt.

tänu minu alalhoidlikule käitumisele ja lihaste puudumisele ei surnud järgmisel päeval järelvaludesse. ja kuna ma siiani surnud pole, siis peaks vist uuele katsele minema?

Wednesday, June 8, 2011

küsida võib kõike


rõugesse mineku initsiaatoriks oli seekord lõunaingel, kes ikka teada annab, kui lõunas miskit huvitavat toimumas on. et kui muuga hakkama ei saa, siis võiksime minna ja pisut iksdriimi korraldajatel jalus tolgendada. põhjaingel lisas programmi rantšo suitsusauna testi koos sõjanõukoguga ja ingelviikendi programm oligi valmis. aa raja võidust väiksemat eesmärki polnud põhjust seada.

suitsusauna lisaatraktsiooniks sai päikeseloojangupüüdjate võilillejahtijate fotograafide ehk gigantide surmaheitluse jälgimine, kes sauna taga põllu peal saatuslikku klõpsu püüdsid teha. külli on oma šotid jugenud juba avalikkuse ette tuua ja sellega meile juba silmailu pakkunud, kuid paavol on vist fotošop veel alles pooleli.
hommikul kogunesime vaikselt rõugesse ja vanast harjumusest ikka varuga, et kell 10 stardis olla. vahepealne revolutsioon, mis stardiaega hilisemaks lükkas, oli meist mööda läinud. õhus oli tunda selle suve hittparfüümi nii puugitõrje- kui ka tavaversioonis. eriti vingelt oli end lõhnastanud peakorraldaja tõnis, keda ka kohe alguses segada üritasime.

enne veel kui helen kohale jõudis, läksime merikesega stardinumbreid välja võtma. ei leidunud meile kohta ei aa ega bee rajale. olime nõus ka aabee positiivsega, kuid meie paindlikkus ei pehmendanud kuidagi reissoffisit. nii nagu ma oma pallikavaga iluvõimlemise litsensi sain, nii jäin seiklusspordi loast ilma. ja disklaffi sai muidugi kohe kogu mansa. konkurendid olid korraldajatest tunduvalt mõistvamat ja oleks rajal aktsepteerinud ka 3,5 inglit. õnneks polnud me ainukesed nongraatad, ka maare oli tehnilisega mängust väljas ja pidi karistuseks päev otsa porgandipilte tegema ja finišis külma õlle valves olema.


kui me siis enne starti kolmekesi kurvalt maha istusime, astus ligi nii mõnigi lohutaja (kel mõttes muidugi heameel, et üks konkurent vähem).

mis siis ikka. küsisime korraldajatelt, et kus me kõige rohkem saaksime jalus olla, ning meid komandeeriti haanjasse. tõnisega oli vist eelnev pikk öö oma töö teinud, sest tema väitel pidid aakad 40 mintsa pärast starti sinna suusatama jõudma.

niisiis otsustasime teha haanja staadionil, mis ühtlasi lõunaingli talvesuvilaks, restorani "küsida võib kõike". rõuge poest ostsime kaasa ilusa punase laudlinagi. standardmenüüsse said: kiluvõileivad, rabarberikook, värsked rabarberid, leib, marineeritud kurgid, veinimarinaadis küüslaugud, õllesigarid, kummikommid, geel, snikers, valge vein, borzomm, sass ja jõhvika dzinntoonik. kuna ooteaeg kujunes kolme tunniseks said kummikommid, õllesigarid ja valge vein enne esimeste võistlejate tulekut otsa.

no ja ega need esimesed meid ära tunda tahtnudki. mõni ei julenud meie laua poolegi vaadatagi, rääkimata veel sellest, et küsiks midagi. ju olid vallamäe kooreüraskid neile psüühilise trauma teinud. esimene julge võistleja, kes meid mürgitamises ei kahtlustanud, oli elo. ühe bläkiga sain ka ise hakkama: kallasin kurkidelt vedeliku pealt, et oleks neid parem purgist taldrikule kallata. hiljem selgus, et see vedelik oleks pidanud olema eraldi topsist serveerituna ka saadaval, sest purki järelejäänud kurgid joodi kuivale :)

üldiselt võib seiklussportlaste toitumisharjumustest teha kokkuvõtte, et pole mõtet teha eraldi kiluvõileiba ja rabarberikooki vaid võib teha kilu-rabarberi koogi, sest nii mõnigi tegi hamburgeri surudes koogitüki kahe kiluleiva vahele...

sassi suhtuti samuti väga erinevalt: mõnel oli hea meel, mõni piilus arglikult enne joogi vastuvõtmist tiimikaaslaste poole (osadel keelasid tiimikaaslased soovitud jooki ka meie käest vastu võtmast!) ja nii mõnigi kurtis, et eelmisel päeval joodud viin ei kannata veel praegu õllelonksu pealevõtmist. meie võtsime sassi menüüsse kui bee vitamiini allika. ja jooki ning vitamiine vajas nii mõnigi. näiteks sõber soss ilmus meie juurde kooma vabariigist. hetkeks tundus isegi, et selle venna on vist tulnukad välja vahetanud, sest sealtpoolt ei tulnud piiksugi ja pilk valges näos seisis. paar topsi jooki ja suusatiiru tegemiseks kätte surutud müslibatoon tõi poisi elule ning tekkis lootus, et teda võib ka finišis kohata. top 2 koomikute hulka sai sellel üritusel ka korbirandy, kelle pilk samuti ei fokusseerinud ega suust tervituseks sõnagi ei poetanud. jooksuetapil olime tunnistajaks ka hetkele, kus ta põlvili ojas allikajumalalt jõudu juurde palus :)

kui meie metsarestoran tühjaks söödi oli aeg minna laipu lugema ja aaraja võitu vormistama. ei ütleks, et see võit lihtsalt tuli, kuid kindlalt siiski ;)

kõige parem uudis tuli muidogi urmo isalt, kes teatas, et roberta on hea elu ja tervise juures ega ole veel kompostihunnikusse rännanud.




pilte tegid kylli ja maare

Wednesday, April 20, 2011

kevad IN, üks ingel OUT

sel esmaspäeval pidanuks ma iksdriimi kodukalt juhendit lugema ja heleniga kaasavõetavate asjade listi üle arutama. kui see oleks olnud tavaline kevad. kahjuks jääb sel iksdriimi hooajal minu si pulk kosmeetikakotti ja tiivad koide toiduks, sest toss on totaalselt väljas ja pauer off.

talv sujus plaanipäraselt. winter iksdriim oli konfliktis muu sotsiaalse kalendriga, kuid selle eest sai tiim endale uue nimisponsori ja uue hooaja kalender paistis liiga hea et olla tõsi. avalöögiks pidi olema ju puhas stiletojooks tallinna vanalinnas. ei mingit poriohtu jne. tundsime, et lõpuks ometi on ka meile mõtlema hakatud. no ja siis veel öö saarel - ramantika, ramantika ...

aga siis hakkasin mina pidurdama. pärast saksa maratoni tuli sisse pooleteistkuuline spordipaus. märtsi lõpus üritasin korra suusatada ja sellest sai paras disaaster. esimesed 7 kiltsa suusatasin aru andmata, et kuidagi tuleb tagasi ka saada. see tagasikäigu graafik sai olema mitte eriti edasiviiv: 500 meetrit suusatamist, 2 minutit kohapeal hingeldamist, veel 500 m suusatamist ja 2 minutit kohapeal hingeldamist.

viimane sportimise üritus järgnes paar nädalat hiljem. kui naabrilapsed ühel päeval ujulasse hakkasid sättima, haakisin end kaasa mõtledes, et ujumine mul ikka pole meelest läinud. ei midagi ilusat: 700 meetrit ja 30 minutit ja terve järgmine päev peavaluga pikali. no kesse sellist kanuupunkte võtma saadab!

nüüd on aeg juba niipalju edasi läinud, et standbai reziimi tõttu ei lähe enam tiimiriidedki selga vaid on kõik kõhu pealt punnis. loodetavasti leiavad helen ja merike ikka tee metsa ja võibolla aitavad mõnes tiimis asendusliikmena malet mängida.

edukat hooaega konkurentidele ja korraldajatele! loodan, et te oskate inglite puudumisest tuleneva eelise ära kasutada. aa rajakad ja eriti porgandid saavad vabamalt hingata ja ei pea enam kiirustama, suurest hirmust, et meie juba finišis ees ootame. korraldajad saavad jumala rahus kogunenud koledad randmepaelad ära kasutada ja pokud metsa tagasi viia. fotopeded ei pea kartma, et meist pilti tehakse. ja spordimehed rõõmustavad, et keegi enam iksdriimil pseudosportlikku pisikut ei levita ja seega nende meeleheitlikku kaklust kohtadele 120-140 ei naeruväärista. võib olla ainult urmo isa tunneb uutest inglilaulu plaatidest puudust. küll me siis järgmisel hooajal kõik tasa teeme ;)

jäneseid ja mune pühapäevaks kõigile!

Thursday, March 10, 2011

emmemmi toetamas

holmenkolleni emmemm oli minu neljas. alati on mulle seltsiks olnud üüvee ja krissu, seekord aga lisaks neile veel igast spordisõbralikke. näiteks treener tiia ja kaaskannataja suusaradadelt ellen. siis veel suusaliidu kiks ja välismaa massaator õnne. termostega seljakotti aitas vedada rainer. aeg ajalt ühines meiega ka age, kes oli tarkust koguma tulnud. spordilaagri pinda jagasid meiega veel kahevõistluste posid, keda aeg ajalt kuritarvitasime ka taksojuhtidena. elasime poolsaarel kus kunn karjatas oma hobeseid, katusekivid olid glasuuritud ja frammile oli maja ümber ehitatud.
suusafänni ettevalmistused võistluspäevaks ei jää alla määrdemeeste omadele. kui peab olema millimeetri pealt paigas, muidu on kogu partii rikutud. ja eriti veel norras. sul peab olema ülekülluses isamaalisi atribuute, et kuidagigi ellu jääda. õnneks saime pisut lisakoolitust härra mättalt, kes on fänniks olemisest välja arendanud omaette kunsti. tema tasemele me ei üritanudki jõuda. meie proffesionaalsus kasvas oma vigadest õppimise teel ja lõpuks meist enam üle ei rullitud.
esimestel päevadel tekkis kohe kahtlus, et norrakad jõid hüppemäe ehituseks antud raha maha ja ostsid siis viimases hädas udumasina, et valskus välja ei tuleks. isegi paarikümne meetri kauguselt ei olnud suurest mäest näha rohkem kui vähe tumedam udukogu.

naiste suusahüppevõistlusel ronisime kogemata kohtunike torni ja et mitte kasututena näida, siis vähemalt õppisime kuidas kaugust näidata. et üks käsi tuleb meetri lapakale panna ja kui veel pool meetrit peale raatsid anda, siis tõstad teise käe üles. järgmistel hüppevõistlustel enam teise poole maanudmisnõlva numbreid silm ei seletanud.
raja ääres olid meil hääled tööd täis. raineri lemmissportlaseks sai oma ilusa musta habeme tõttu villarubla. keset emmemmi jäi ta habet pidi vist kuhugi vahele ja see muutus kollaseks. hiljem kontrollisime ikka sportlastelt tagasisidet ka, et kui musikaalsed me ikka oleme.

kohe üsna spordilaagri alguspäevil, kui otsisime ringiliikumise otseteid, sattusime kogemata meediaalasse. kohalik turva eriti aru ei saanud, et kes kuhu ja mis kaelakaardiga minema peab ja eks me oskame enesekindlat pilku ka hoida. ühesõnaga sattusime peale sellele, kui telejaamad järjekorras värsket kuldjopelist maailmameistrit intekatele ootasid. me jäime ka pisut uudistama ja et enda kohalolu meediainimestena õigustada, kraamisime ka oma seebikarbid välja. et kui küsima tullakse, siis hea öelda, et tartu oma telejaam - alo tv - teeb tööd. kogematta saime ka maailmameistri pildile.
esimene autasustamistseremoonia teatriväljakul oli ellujäämiskursus. isegi kohalikel polnud mingit respekti ooperimaja roosipõõsatse vastu ja need tallati ribadeks. ainuke mõistlik mõte oli hard rock kafeesse mick dzägeriga õlut jooma minna. järgmisel päeval oli üüvee meiega ja nii saime juba oma positsioone parandada. meil läks suisa nii hästi, et saime morgensterni ja karja teiste hüppajatega patsi lüüa ja käte pesemine ei ole siimaani kõne alla tulnud.

et peale keha ka muud kultuurat peale saada, tegime endale ka ühe muuseumi päeva. munchi muuseumisse polnud vaja minna, sest tema piltide järgi tehtud skulptuurid olid otse meie nina alla ehitatud. niisiis vaatasime hoopis frammi, raad ja kon-tikit.

tagasi holmenkolleni otsas sai end järjest kindlamini tuntud. ja nii vist saigi nrk haisu ninna, et alo tv kolleegidel on miskit teoksil ja nad pistsid meile tiiaga mikri nina alla. ega meil siis kahju polnud end natuke kiita.

õhtuti enne unerahu tegime ka ise pisut kiiremaid liigutusi. nimelt käis meil halastamatu turaka mäng, mis esimestel päevade tahtis vägisi tiia sooloks kujuneda. vahepal aitas ellen tiia ülbitsemise vastu ning lõpuks tõi kiks ja õnne maailma tasakaalu tagasi.

viimastel päevadel olime juba nii kohalikud, et hüppemäele enam jalgsi ei läinud vaid kasutasime tõstukit. nurmsalu karla suure mäe hüpped jäid kõik meie eest udusse varju. see eest oli ta nii pikalt hüpete liider, et jõudis ära harjuda meie kisakooriga ja aeg ajalt piilus liidriboksist välja ja lehvitas meile. meie omakorda saatsime talle termosega boksi meega ingveriteed, mille ta ka vastu võttis.

viimane etteaste enne kojusõitu oli sprinditeade. hea vaatamiskoha otsingul jõudsime kuidagi tehnikakontrolli boksi. pakkusime neile kommi ja nad ei osanud aimatagi millised kisakõrid me oleme.

kuna sportlasi tilkus harva udust välja siis andisme krissuga endast parima, et kõik väikse pushi saaksid. leedukatele karjusime "zal-gi-ris, zal-gi-ris", autraallastele "ei-si-di-si, ei-si-di-si", ingalstele "rol-ling-stõnus, rol-ling-stõuns" jne. pärast unustasime ainult tagasisidet küsida.

mitte just kergete killast elu, nagu aru võite saada :)










Wednesday, March 9, 2011

lumepuudus oberammergaus

lõpuks ometi on kätte jõudnud esimene vaiksema tempoga nädal alates jaanuari keskpaigast. ja mis siis muud, kui vanu võlgu likvideerima.

veebruari algul sai tehtud kiirvisiit oberammergausse, et seal soojas päikesepaistes 50 km suusatada. nagu juba 5 viimast aastat järjest, ning sõltumata lumeoludest, viidi maraton läbi varurajal, st kahel 21 km ringil. ega ma ausalt öeldes väga ei kurvastanud, et ma vähem sõitma pean, aga kahe ringi asjad lihtsalt ei istu mulle, sest pärast esimest ringi tekib affatlus boksi keerata. üritasime siis erinevate korraldajate käest välja pigistada, et mis siis seekord juhtus, kuid lõplikku saladust ei avaldatud ka fisi tiidiile. räägiti küll lumepuudusest lindehofi lossi juures, küll kividest lumes, küll lossi külastavate jaapani turistide segamisest. esmaspäeva hommikul käisime siis lossi ümbruses seda lumepuudust tshekkamas, kuid ei avastanud sellest jälgegi. see eest viis lossini hunnik super suusaradu.
profesionaalse kretinismi korras käisin ka kohalikku reissoffisit väisamas ja kinkusid viimas. offisiks oli maalähedane puukuur, mis oli dekoreeritud rohkete linnumajadega. peremeheks, nagu aastast 68 kombeks, ikka ainult saksa keelt rääkiv hans.

kohalejõudmise päeval viidi mind kohe trenni ja jäeti muidugi ka kohe üksi radadele ekslema. ei teagi kus ma ära käisin, aga selge oli see, et midagi keerulist mind järgmine päev ei oota. siuke sile uisutamine nagu mulle kõige rohkem istub.

elasime külaservas asuvas kodumajutuses, mille keldrisse kurms endale määrderuumi sisse seadis. peremees oli vana suusahunt, kel seljataga 30 königu maratoni. vabal ajal teeb tüüp kunstnikerdust ja rüüpab veini kõrvale. tom oleks siit endale hunniku aiapäkapiku toorikuid saanud, et neid püünsis rahulikut endale sobivaks disainida. aeg ajalt käis peremees kurmo tööd kontrollimas ja kiitis "profi, profi". ka mina aitasin suuskade ettevalmistamisele kaasa: lõikusin suitsuvorsti, koorisin apelsine ja täitsin klaase. asi lõppes sellega, et kui posid said oma suuskadele alla kalasaba, siis minu suuskadele tõmmati alla hoopis rahvuslik muster. mulle see igatahes sobis.

hommikul pidime heleniga stardis kokku saama, kuid kohtasime üksteist alles suusarajal, kui esimeste tõusude suurem sagin seljataha jäi. teades minu ebakiireid liigutusi polnud tal muidugi põhjust minuga pikalt sammu pidada ja nii pidin omale uued seltsilised leidma. nagu metsavahelt päikese kätte sain, muutusid mu suusad minu jaoks isegi liiga kiireks ja oli tegu, et neile järgi jõuda.

pikemalt jutule sain mingi soome taatide seltskonnaga aga need keerasid lühikese distantsi finišisse ja kõik algas otsast peale. kuigi endalegi tuli siis korraks vässa sisse, nendega kaasa minek ei tulnud teemaks.

teeninduspunktides sigines loomulikult rohkesti sõpru ja teisel ringil oodati mind juba valmis pandud kaamerate ja parimate paladega.
kuna ka eliidi vennad olid trenni tunud, pakkus teisel ringil mulle oma seltsi jerry ahrlin, kellega sai paar kiltsa koos spordijuttu aetud. siis hakkas tal vist vaatamata +12 c ja päikesepaistele minguga koos suusatades jahedavõitu ja ta läks viisakalt oma teed. kui järgmine päev jerry võitis, siis kirjutasin selle muidugi oma arvele, et küll ma ikka olin hea sparringupartner :)
kogu see värk lõppes minu jaoks ootamatult kiiresti. rada oli isegi minu jaoks vist liiga lihtne, sest eelmise aasta engadini maratoni tulemust lõin ca 50 minutiga, kuigi ei läinud rallimise peale välja. helen rallis vaatamata oma megaköhale jälle eri klassist.
õhtul elasin üle ka ühe piinliku õhtusöögi, mille käigus korraldajad ühele külalisele minu kirjutatud raamatu kinkisid, serveerides seda oma töö pähe ... ja kuulsin hulgaliselt korraldajate põhjendusi, et miks raja lühendamine ikka hea mõte oli ja noogutasin neile viisakalt kaasa.

järgmisel päeval lonkisime heleniga staadionil ringi, päevitasime nina ja püüdsime aru saada, et miks peaks sai sooja vorstiga hea olema. seda ma teadsin varemgi, et selliste toitude põhiomaduseks on sinepi tilkumine pükstele. olime ka tunnistajateks meie peaministri teise worldloppeti tiitli täitumisele.

pealalõunase bjuutisliibi tegin 1684 m kõrguse Laberi mäe otsas, kuni köögitädid lõpetama hakkasid ja meid välja kupatati. teel mäest alla juhtusime kokku ühe kõrguse kartliku eesti päritolu nato mehega. ma loodan, et ta muid asju siis vähemasti ei karda. muidu on tõesti meie nato vihmavarjul augud sees.

esmaspäeva hommikul, eneselegi uskumatult, läksin taas suusatama. kella 9 oli trenn tehtud ja põhjus suusad pikemaks ajaks nurka panna, kus nad on seisnud truult tänaseni. ja võib juhtuda, et ka järgmise talveni, sest saksamaalt koju tulles sain omale pikema kekast vabastuse ja sel aastal enam stardinumbrit ette ei pane.

Monday, January 24, 2011

apua, matu ukraadina !

juba teist aastat lähen otepää emmkaale suusad kaasas. kes seda paar aastat tagasi oleks uskunud! mäletan aegu, kus mu kultuuriosakonna kaasosaline pässu pidi emmkaale minekuks ratastega koffri ostma, sest muidu ei jaksanud vajalikke atribuute pentakasse tassida ning ühtki spordiasja see koffer muidugi ei sisaldanud. koos pekitiidu poolse sõnavabaduse piiramisega pandi alpitoa ekspress kinni, kultuuriosakond kolis esialgu põranda alla (ja hiljem otepää kultuurimajja) ja minul on tekkinud võimalus maratoni ühistreeningule suusatama minna. keda siis kaasa võtta? helen pakkis omale suusavaba koffri a la pässu ja lubas olla jootmistiimis. kuna külli oli viimasel ajal vähe kodus viibinud, olid õed osa tema varustust välja laenanud ja ka temast ei olnud mulle kompanjoni. õnneks oli üüvee kohe nõus end töökohustuste vahepeal pisut tuulutama.

asusime siis matu poole teele. muudkui suusatame ja suusatame ja suusatame ja suusatame aga mida ei tule on matu. maratonikogemusega üüveele ei visanud ka ette, et kus põõsa taga see matu peidus võiks olla. nähtavasti mingi järjekordne assi trikk. kilomeetri postid olid ka agarate suveniirikogujate poolt harvendatud ja pärast silti 54km ei tulnud enam elumärke. kui vastutulijatelt küsisime, et kaugel see matu on, siis oli ta kogu aeg ikka 2 km edasi. meiega koos samas tempos kannatas igo the velosport latvii. kannatus seisnes olematus pidamises ja väheses vedamises. kuid kui meie üllekaga otsustasime lõpuks matut leidmata otsa ümber keerata, siis igo ei andnud alla ja pani edasi. meie matu seisnes minu joogipudelist külma tee joomises ja me ei tundnud, et meie sportlikud ambitsioonid oleksid sellega täitmata jäänud.

õues oli päris hämaraks läinud ja meil kahel pimekanal oli jupp tegemist, et üksteist mitte rajal pikali sõita. ja seda mitte suure hoo tõttu. vahel tuli seljatagant ka valgustavaid jaaniussikesi. üllekale mõjusid need tuled tihti veel segavamalt kui lihtsalt pimedus. suuskadega oli tal ka nagu oli. kuna hooldemehed said aru, et tal on suuski alles vaja kella kuueks õhtul siis trenni alguseks oli koondise boksit valmismäärituna talle pakkuda vaid peatreeneri laudu. libisemisele ja pidamisele ei olnud välbs õnneks kulutanud ning seetõttu ei suutnud üllekas mul eest ka putkata. ühe järelduse tegi üllekas nendest suuskadest siiski - ta on alaverist kergem :) nii mõnelgi tõusul palusime möödujail end slepis üles vedada aga vist mitte piisavalt veenvalt.
kahe tunni pärast otepääle jõudes olime mõlemad päris läbi käbid, kuigi mina olin ju uisutanud.
ma ei teadnud, et pimedas suusatamine nii äge võib olla. tähistaevasel ööl olin ma seda varem proovinud kuid pilves ilmaga mitte. kõige ilusam oli see hämar aeg, kui raja kohal oli kohati lisaks ka udupilvi.
trennile järgnes lõdvestus vähendatud koosseisuga kultuuriosakonna uues (ja samas vanas) lemmikkohas otepää kultuurimajas. kõige raskem oli jälle kostüümi leidmine. õnneks oli merikesel üht teist võru koondise kraami säilinud ;) kui eelmisel aastal oli meil äge, ja spordiminsteeriumi pidu oli superäge, siis seekord oli superhüperäge. iksdriimi kaasvõistlejad oskavad üllatada: paavo oskas "zemlja v illuminatore" kaasa laulda! mul on hääl veel tänagi täitsa ära. ja breikimisest ma parem ei hakka rääkima, sest seal jäime pelgalt pealtvaatajateks olles võimetud oh ega ah ütlema ...
pilte tegid haua ja kaimz

Monday, January 17, 2011

elumärk

jutud inglite surmast on liialdatud - seekord oli taliiksdriimiks ilm lihtsalt liiga soe!

uue hooaja tiimmiitingu ühitasime aastavahetuse, põhjaingli sünnipäeva ja soolaleivapeoga. jätkamise otsus sündis kellegi käsi väänamata. peamiseks argumendiks aprillis si pulk jälle käekotti panna on muidugi linnaetapp. ja mitte mingi feik linnaetapp, kus lähed kohale ja juba järgmine hetk oled asfaldilt kesapõllul, vaid pealinna munakivid ja puha. no ja 5 hooaega tundub selline ilus ümmargune arv olema, et võiks veel mõned korrad maniküüri surmaga riskida küll.

talvist ettevalmistusmetoodikat pole mina muutnud. käin ikka aeg ajalt progressivabalt ja ebaefektiivselt suusatamas. minu põhilised treeningkaaslased õnneks ei nõua ka mingit ühist sammupidamist. nii mõnigi neist teenib vaikselt hauasambale lisakirjaks "see organismus ütles üles spordi ja alkoholi ebavõrdses võitluses". ühe komplimendi ütles mu treener paar päeva tagasi siiski, enam ei pidanud ta mu taga suusatades päris ära külmuma. aga sõna "paaristõuge" peale hakkab mul jätkuvalt kõht valutama.

väikse sammu spordipedenduse teel tegin vahepeal siiski. nimelt kippusid mu sellest lumehooajast alates varbad juba kerge miinusega suusasaapas jäässe tõmbama. lisasokid saapasse ei mahtunud ja nii pakkusid naised saunas välja probleemilahenduse pingerea: muretse saabastele peal bahillid; proovi enne õue minekut varbad soojenduskreemiga kokku teha, osta uued saapad. ja kuidas ma siis hüva nõu kuulda võtsin? saapakatted olin kunagi suusaklubilt kingiks saanud aga neid ei viitsinud välja otsida. spordikreemiga ei julgenud ka mässata, sest üks testgrupp olla kord võitud jalgadega suusatamise asemel hoopis lumehanges seisnud, sest doseerimisega ei läinud täkke. niisiis otsustasin hoopis teha pärast 1999 aasta sügist esimese investeeringu oma suusavarustusse ja ostsin uued saapad. õnneks kultuurkapital otsustas parasjagu minusugust lootustandvat sporditähte toetada.

esimene vähendatud koosseisuga inglistart ootabki meid paari nädala pärast saksamaa suusarajal, kus naljatilgad korraldajad on mulle numbri andnud järgmisse gruppi pärast eliiti. aga järgmine tiimmiiting saab toimuma juba sel nädalavahetusel otepääl, kus me kavatseme kultuurimajas regati järgi paar lõdvestavat liigutust teha.