eile sai selgeks, et järjekindel laisklemine on viinud sihile. tänaseks on kindlasti tippvorm selja taha jäetud, ning enam ei pea kartma, et järgmises stardis imidzit kahjustavalt edukaks osutun.
kui pekitiidu sugused memmekad julgevad lätti minna siis meiesugused memmekad (mina + kylli) otsustasid minna maailmaavastusretkele oravale. see on veel kaugem koht kui vinso, mis eelmine aasta tundus meile heleniga maailma lõpuna.
metsas oli mega. kaardi olid tegijad nii siniseks värvinud, et ainus pilk sellele pani jalad külmetama. aga selle eest paistis punane pastakas paremini välja. õitsvad mustikad, sinikad ja maasikad tuletasid meelde, et varsti on metsaskäikudeks lisamotivatsiooni. sookailud õitsesid ja lõhnasid nii intensiivselt, et pokud olid täitsa vintis ja vajusid lössi kui neile peale vajuda. aga pokuabi oli vaja pidevalt, sest teedega oli kõvasti kokku hoitud.
väike näide ka sellest milliseks muutub metsaalune kui sealt piisavalt orienteerujaid on läbi jooksnud. puud olid langenud ebaloogu, st olid nii risti- rästi kui annab :)
No comments:
Post a Comment