Monday, April 25, 2016

terve harjutus narvas

   
veebruaris arviga finlandia stardis
kuna manakeri on rihma lõdvaks lasknud, on inglitiimis korraga täielik vars ja võistlustulest hoitakse eemale nagu põrgutulest. endalegi ei meenu millal põhja- või lõunainglit laivis nägin. ka tints on orbiidilt pidevalt ära. see jutt lähtub teooriast, et parim kaitse on rünnak ning peaks mind ennast teistest paremasse valgusesse tõstma.  tegelikult on sportliku poole pealt ette näidata vaid talvine finlandia-hiihto medal ja kolm ebaõnnestunud o-päevakule mineku katset. esimesel katsel ei leidnud me anniga päevakut üles, järgmine kord pani rattatreener mart nõrka ja kolmas kord läks ka millegipärast untsu. seega loen südametunnistuse pool-puhtaks.

narva mineku mõte tundus mulle kohe algusest peale väga atraktiivne. sellest linnast ei meenu varasemast midagi peale piiripunktis veedetud tundide. ühesõnaga - ma pidin sinna saama. teised inglid siiski vedu ei võtnud ja esitasid veenvad vabandused, koos lubadusega mõelda öisele pärnu rannale. 

maaret ja liisut ma moosima ei pidanud, see oli kohe mäts-meid-in-heven ning mingit stressamist või tingimist asjaga kaasas ei käinud. sellest ättitjuudist tuli ka tiimi nimi, mida siis tahtsime ka võistluspäeval tegudega kaitsta. põhieesmärgiks saigi püstitatud terve harjutuse läbimine, st kõike kogu raha eest. sportlik ambitsioonitus oli niikuinii selle seltskonna põhieelduseks. kooslus pidas pikale pühapäevale pingutuseta vastu ning läheb võimalusel kordamisele. minu salaplaan nägi ette, et maare loeb kaarti, liisu jokseb ja mõtleb, ning mina lohisen järel. tegelikult panustasime üksteist täiendavalt. kui ühel mäluvaheaeg tekkis siis toetati kahelt poolt ja pilt sai jälle kokku.
võistluskeskuse silmailu
ettevalmistuse tugevuse poole pealt õnnestus auto peale meelitada plaastrirulliga kairi, kes enne starti mu koivad osavalt ja sörgikindlalt ära kaunistas. roosa kevadmaniküür ja uus huulekas andis sisemist inglijõudu, sest ega vanad harjumused ei kao nii lihtsalt.

viimased iluoperatsioonid enne starti.
teip on parem kui botox.

stardi selfi
narva mõudi ümberlülitumiseks panin hommikul autos zveri plaadi peale ja lugesin troonide mängu raamatut kõrvale. selle kasuliku kirjanduse võtsin käsile kolleegide survel, kelle seriaaliaruteludesse ma kunagi ei oska sekkuda, ning selline elust kõrvalejäämine pole elamist väärt.

ainsaks küsimärgiks jäi enne starti vaid puuduv ilus kevadilm. et kus see sunnik end peidab. eelneval õhtul oli siinkandis lundki sadanud. suusapesu selgajätmine ja villaste sokkide kaasavedamine osutus päevalõpuks õigeks valikuks.
no drama kuningannad f: liina jõgisu
kui suht viimasel hetkel kaardirullini saime ukerdatud ja selfi tehtud oligi aeg possadele asuda. mina aa, maare bee, liisu tsee. sama skeemiga tegime ka kõik järgnevad hajumised.
ratta etapi iluparkla
nagu ikka tuleb esimesed punktid lihtsalt ellu jääda, et sind kusagil laiaks ei litsutaks või su tiimiliikmed tulnukate poolt varastatud ei saaks. meil kõik sujus. rattatiir oli kohustuslik lühitutvustus kohalikest kolemaastikest. rehvivahetajaid leidus nii siin kui sealpool teeääri.
rividrill
mingeid hulle jõu ja ilunumbreid ei pidanud me õnneks tegema ja kaardil püsimine polnud ka suuremaks mureks. õhtul finišis tõdesime, et polnud päeva jooksul kordagi kompassi kasutanud.
maaliline põhjatu avarus

kreenholmi avastamise algus
ja siis juba saigi seda kauaoodatud kreenholmi lähemalt kaema minna. kaugelt paistis teine päris ilus ja punane. kujutan ette, et siis kui tehas veel töös oli, võis see ikka suht hea välja näha. meie imetlesime ilusaid sillavaateid ja kappasime vaiksel seasörgil punktijahile.
sillavaade
seinast alla ronimisharjutus läks vaatamata esimesele ehmatusele libedalt. pärast 7 punkti võtmist me sealt tagasi ei hakanud enam punnima, sest nüüd oli sinna laskumisse juba järts tekkinud.
järjekordne ootepusa
mäluga läks hästi. nagu seda pilti vaatasime, nii viskas kohe ette kuhu me minema peame. seevastu paberlennuki asemel valmis mu käte all paberlennuõnnetus, mille maare ja liisu ennastsalgavalt kuidagi siiski teise saali otsa toimetasid. mina üritasin pilti teha aga tulemus pole kahjuks avaldamist väärt.
nunnufonid
peegelpilt ajas meil korraks juhtme sassi. mis sitasti see uuesti - otsustasime harjutust otsast alata. esialgne mõõtkava tajumine oli suht null. siinkohal sai pusitud, et üldse tagasi nulli ja trepi juurde saada. näpuga samm sammult järge ajades leidsime selle nunnude telefonidega toa üles ja järgmine punn tuli juba kergemalt.
ajuragin
tähistasime edukat algust ninh uue silla ületamist järjekordse selfiga ning suundusime merelahingusse. hoog oli sees, ilm oli ilus, kõik sujus.
järgmise silla selfi
kanuualas ootas ees päeva esimene järts. urmo isa majandas ootejärjekorda ja meie ees oli vist 30 tiimi. kuigi kanuusid muudkui saabus, veeti need üle teisele poole ja meil ei jäänud muud teha kui süüa ja päevitada ja oodata millal meie numbriga lehekülg ette keeratakse. heameelega oleks raxi juures väikese šašliki teinud, kuid mida polnud oli šašlik, see tõestab veel ilmekamalt, et manakeril on asjad kontrolli alt väljas...
kanuuala mõttepaus
35 minutit ja saimegi veele, liisu saatsime jalgsi esimesi punne võtma. enne uut algust tõmbasime maarega esimese kihi villaseid sokke jalga ja hakkasime kohalikke kanaleid nautima. see oli täiseti ootamatu koht meie kodumaal. just midagi sellist mida sa iksdriimilt ootad. majapidamised ja leidlikud lillepeenrad-grilliahjud olid väga ägedad. seal oleks tahtnud pikemalt pildistada ja olla. aga kuna ma pidin ka aparaati tüürima, siis telefonifotograafia jäi tahaplaanile ning sai tegeletud mälupiltide salvestamisega. hämmastav muidugi, et ka siin grillahjud vaikisid, pühapäev oli ju juba kerges pärastlõunas.
kanaliromantika
esimene tiir käis meil kähku. pikema tiiru otsustasime läbida vaid kanuudega, sest ootealas kuulsime piisavalt õudusjutte rinnuli vette vajumistest trajaktooril 37-38-39. meil polnud inimjõude raisata ning kanalid tundusid laevatamist väärt.
nats publikut oli ka, kuid sööma ei kutsutud
kanalite varjus oli väga mõnus purjetada, kuid sinna kivi juurde minek oli toores vaev. kui üritasime pisut risti lainet sõita, hakkasid piirivalvepoisd meile mingeid kelli ja vilesid laskma ja kätega vehima. tegelt oli juba hommikul telefoni tulnud sõnum reisikindustuse pakkumisega venemaale. nii et ei teagi kas nad tahtsid meile jõudu soovida või olime juba võõrastesse vetesse jõudnud.
eterniidist lillepeenrad
rattaga tagasi kanuust kreenholmi sõites kondid veel soojaks ei saanud. lisaks olin ma pilliroovastase võitluse käigus oma kindad märjaks teinud, nii et käed külmetasid täiega. me nimelt tegime omastarust ühe shoortkati mille käigus kogunes kanuu alla pilliroopadi ja keeldus sealt lahkumast. tõmbasime mis me tõmbasime, sudisime mõladega ja tegime muid trikke, laevuke seisis peaaaegu paigal. lõpuks pidin pidurist vabanemiseks ikka käed vette pistma. teine ohukoht tundus olevat lindude kodust möödumine, kuid õnneks ei tundnud nad meie vastu siiski huvi. ju siis oli frustratsioon juba eelnevate masside peal välja elatud.

postitants kreenholmis vol 2
kreenholm vol 2 oli nagu male inglitele - täielikult meie ala ja kujunes vaid vormistamise küsimuseks. õigele majale pihtasaamiseks ei läinud ka suuri jõupingutusi vaja. meie konkurendid passioni timist olid juba sellega omad näguripäevad kätte saanud ja pärast majast väljapääsu otsides üksteisel peaaegu kõrid läbi hammustanud.

peamiseks õnnestumiseks oli vist liisu kohene lähenemine 30c punktile kaardil olematust uksest, sest tõuksialas teisi oodates kuulsin, et sinna punkti jõudmine oli üks paras trikk olnud. oli tore, et pärast igat lahknemist saime jälle kokku, instrueerisime üksteist nagu oskasime ja leppisime jälle järgmise deidi kokku.
vent auk, maare krambitab
vendi auku ronimisel juhatati meid õigesse sektsiooni kus all oli toetamas kaldsein, nii et ka siin ei õnnestunud konte murda või maniküüri rikkuda.

kreenholm vol 3 algas kergelt kuid jõudis peagi ummikusse. nagu vist paljud tiimid ene meid läksime vale katuseluugi ohvriks. kuna maare ütles, et tema kõrgusekartus selliseid redeleid ei armasta, siis pääses ta ka sellest tühironimisest. meie liisuga käisime ikka üleval ära ja järgmiseld tiime enam üles ei lubanud. nad küll alguses kahtlesid meie aususes kuid kui nad pärast seda pinkti viisime, siis jäid ikka uskuma :) majast väljumiseks tegime tahtmatult šoortkati. vaatasime, et valgus paistab ja muru ka ning nii me sealt välja ronisime. pärast pikas tornisabas saime teada, et see auk oli sinna tänase päeva jooksul tekitatud ning juba pikemat aega aktiises kasutuses.
järtsu ajaline pikkus 1h:18min
ja siis tuligi see kuulus 1h20min pikk tornisaba, 3 punkti kojujõudmisest lahutamas: üks torni alla , teine pärast torni ja kolmas punasel joonel. laskuma pidi minema liisu. esiteks polnud ta sellist asja varem teinud, teiseks olin mina selliseid asju juba piisavalt teinud ja kolmandaks ei armasta maare kõrgust. nii et tundus suht loogiline ja liisu ei taibanud vastu ka vaielda. käis vaatas natuke nurga taga, et mis elu seal toimub ja õppis visuaalselt. no millega sisutada seda piimasabas ootamist? ikka külajuttude kuulamisega. sõjajutte tuli mitmelt poolt. põhiliseks teemaks oli ikka kreenholm. vahepeal saime teada, et heiti on poodiumil käinud ja juba puhas poiss. tahtsime talle diivani ja soojade tekkide tellimust sisse anda, aga ta ei võtnud vedu.
viimased rattad rattaalas
jäime sappa pidama kuni oli veel lootust terve harjutus läbida. arvutuste kohaselt pidi liisu hiljemalt 10 min enne finiši sulgemist laskuma saama. eks me siis vaatasime kella ja külmavärisesime ja sõime ja jõime ja sörkisime kohapeal ja hüppasime ja kargasime. lõpuks ilmus ka urmo välja oma perliikmeid toetama ja sattus muidugi küsimuste laviini alla, et kas tasub koha finišisse tormata või pigem teha laskumine ära? urmo tegi urmot ja lihtsalt naeratas kõigile. no missa temaga ikka teed. eks selle masside brauni liikumise ette ennustamine on üks tänamatu töö. tõstab keegi punkti siiia sinna, puhub tuul vähe kõvemini ja ongi kogu Suur Plaan pekkis.
liisu tornis
igatahes tasus meie ootamine ära ja liisu tuli tornist alla vastavalt graafikule. igasugust kemigeerimist oli seal järtsus kõvasti. paljud tiimid, kel polnud lootustki ajalimiidis laskuma jõuda, käisid tornis piiksutamas ning osad neist tegid ka torni alumise piiksu. eks see sundolukord pani osalejate mõtte tööle ja igaüks otsis endale parimat lahendust. ainus küss oli, et kas meiesugustele bee raja memmekatele on mõtet nii rasket ülesannet panna, kui rahvas vahetult enne ülesande sooritamist tornist alla vaadates ikka lõpuks tagasi keerab.
7 min finiši sulgemiseni
pärast torni me mingit joont me enam taga ajama ei hakanud, nüüd tuli vaid lõpupiiks enne kella kätte saada. maare pani ees punuma ja meie vaatasime kuidas järgi saime. mina eriti ei saanudki. meie õnneks juhtus teele ka see joone punkt, nii et terve harjutuse programmis ei pidanud me alla andma. kui need ootamised välja arvata, siis oli see tegelikult üle pika aja üks sprindi mõõtu sprint, kus ei pidanud ajalimiidis püsimiseks vaeva nägema. narvas on kindlasti veel kõvasti avastamata paiku ja siia tuleks heameelege veel tagasi. plusspoolega pühapäev, super seltskonnast rääkimata ;)
oh meil matkast rõõmus meel
eile käisin tartu jooksumaratoni ühistreeningul kondikangestust ravimas ja meelde tuletamas kuidas kõlab linnulaul ja millised on üleased ja sinililled. tundub et eluvaim hakkab tagasi sisse tulema. rummus näeme ;)
värskeõhumürgitus elvas, f: tarmo haud

Monday, October 26, 2015

kokujooksul hajutumas

bussiga starti
kokujooks lisandus meie pseudospordiprogrammi alles siis, kui tiivad olid hoolega talvekorterisse ära pakitud, ehk siis millalgi eelmisel nädalal. lõunaingli kutsekahjustus on kord selline, et kui tal mingi nipiga vaba nädalavahetus tekkimas on, nii ta ikka lõpuks selle millegi spordilähedasega täis tuubib. merike skaipis, ma ütlesin kiire jah ja rohkem asja ei uurinud.



koku jooksust tal muidugi mingit selgemat pilti ei olnud ja juhendit hakkas ta uurima alles siis, kui juba regamine tehtud ja siis selgus, et tegu on paduorienteerumisega :) esialgu kujutas ta ette, et viime supoordipealik külli väikesele sügisesele jalutuskäigule. kuna võistlusformaat meile sellist versiooni ei pakkunud, siis kohandasime ise võistlust vastavalt oma vajadustele. ja vajasime me demonstratsioonosavõttu külile, et ta saaks aru, mida me tegelikult rajal olles teeme ja miks see meil niipalju aega võtab nagu ta võtab, ja kas me ikka teame misasi kompass on.
stardime esireast

jalutuskäik algas

spordirahva hulka segaduse külvamine algas juba bussisõidul kubijast kütiorgu. palju selgust ei lisanud ka lõunaingli hommikune tervitus kui ta bussi sisenedes hüüdis: "Tervist, me tulime teie võistlust segama!", mis tõlkes tähendab et "Tervist, tulime ürituse sportlikkuse kontsentratsiooni pisut lahjendama ja teile rõõmsamat alternatiivkäitumist tutvustama!"  enamusele jäi sisu tõlkes kadunuks, kuid sellegipoolest lubati meil stardis kaardid, mis olid meile suisa esiritta paigutatud,  võtta. üks kohalik neilu jäi küll kurvalt kubijale maha, sest tema boifrend keelas tal nõrga füüsilise vormi pärast starti tulemise ära. õnneks ei juhle meid keegi kvalifikatsioonikomisjonile isegi mitte esitada, välja praakimisest rääkimata.


esimene piiks kirjas
niisiis alusime aga teele. kiiremad kappajad olid maantee kenasti ära sillutanud. esimest kontrollpunkti tähistasime piknikuga. merikesel oli selleks hommikul küpsetatud kook kaasas. vaated olid igal pool nii ilusad, et sellel rajal oleks võinud ainult piknikutama jäädagi. istud lihtsalt maha ja vaatad puude peegeldust mõnes veesilmas.
keegi oli oma tüli metsa jätnud ja sõbralikult edasi läinud

laskume
jälle laskumine
 raja osas hakkasime järjest ratsima, et enne pimedat ikka kubijale tagasi jõuda. esimeselt kaardilt tõmbasime kohe ühe punkti maha, mis meie elu teisest küljest jälle keerulisemaks tegi, sest nii lõppes ettejoostud maantee ära. kaardid olid ka pärit tuhandeüheksasaja sellendamast aastast, nii et kirjandusele tuli läheneda loominguliselt. aegajalt sattusime siiski ka aa rajale, seega ei julenud korraldajate tööd niipalju lihtsustada, et oleksime punktid metsast endaga koos välja toonud. ka teiselt kaardilt jätsime paar punkti välja, sest tundus, et sealt ei tule iluvaateid sedavõrd juurde, et ööpeale jääda.


võistluste juhendis oli keegi midagi hajutusest rääkinud ja meie täitsime seda hajutamise asja sajaprotsendiliselt. me muudkui hajutusime ja hajutusime, nii et enamuse ajast saime omaette rahus olla ja kellelegi eriti jalgu ei jäänud.
poomiharjutus

Võru-Luhamaa maanteel kaarte ühendamas

vaade Kunnmäelt
üldiselt oli jalutuseks head võimalused, kuid kunnmäe juures jäi külli jalgapidi mingisse mudaauku päris korralikult kinni. pärast pakuti aga jälle vaateid kaunile kaarjärvele ja igasugu supernunnudele majapidamistele. samuti õnnestus meil külastada ühte rajal olevat joogipunkti, muigi me ise arvasime, et sellised asutused on tänaseks juba ammu töö lõpetanud. isegi kolm kohukest oli meile sinna jäetud.

enduro inglid

enduro inglid 2
kogu see jalutuskõik oli hariv ka merikesele, kes omaarust teab siinkandis igat nurgatagust. näiteks polnud ta sattunud sellele puiga lähedasele ma-ei-mäleta-mis-mäe-nimi-oli enduro rajale.

supernunnu grillmaja

külli saab ka linnukese kirja
äratõuge
andsumäe vaated olid super ja sinna oleks ka võinud pikemalt istuma jääda. kubija kaardilt võtsime vaid esimese ja viimase punkti, sest suusaradade võrgustik on meile tuttav ja neid ei viitsinud me läbi jalutama hakata, sest meil oli värske õhu laks käes ja juba hakkasid ilmnema ka mõned mürgistusnähud väsinud jalgade ja tühja kõhu näol.

andsukas ehk merikese lapsepõlve peamine solberdamise koht
samuti oli külli saanud ette piisava pildi meie pseudospordi tegemisest. peamine erinevus proffesionaalse pseudosportlase ja niisama jalutaja vahel oli määrdumise aste. meie lõunaingliga jõudsime pärast nelja poole tunnist metsajalutuskäiku finišisse puhastena ja tervete sukkadega, samal ajal kui küllil olid püksid põlvini mudased. ju me siis pika sammuga astudes keerutame enda tagant poripilved üles, sest tavaliselt astus külli meie taga.

kubija suvilate aia taga grillilõhnasid nuusutamas
ja kui keegi arvab, et kontsaga saapad ei sobi matkamiseks, siis arvaku uuesti. ega kauboid ilmaasjata eelistavad just nimelt saabastega hobusesõnnikus ringi jalutada.
kokutamine tehtud



Sunday, September 6, 2015

horošoo guljajem e. pingevabalt paldiskis


ilusalong
 ette rutates kiitkem end pisut: üle aastate saime finišis ühegi küsimärgita kassatšekid. juba  ammu pole ühestki etapist sellist rõõmu tundnud, alati jääb midagi täisharjutusest puudu, kas on mingi ajalimiit meie teel ees või nõuab liiga pikk rattaetapp ratsimist. manakeri väidab muidugi, et see tuleb meie liikumiskiirusest, mis sarnaneb tigudele liimipaberil.

kui võrrelda kolme-nelja aastatagust aega, siis tänaseks oleme jäänud vist ainsaks jalutustiimiks rajal. muidu oli ikka meie ümber kümmekond loodusvaatkuskamandat, ülejäänud tuiskavad pohladest kergejalgselt mööda. niisiis, meile meeldis ja eilne 7 pool tundi kaardiga kavlifitseerub kvaliteetajaks, seega kiitkem ka korraldustiimi.


ilmateade on meie sõber

lahinguvalmis
toimekas varahommik seljataga,  avasime ingliautos ilusalongi, et pikka autosõitu efektiivselt kasutada. tartus ladistas mis kole aga lõunaingli pilvikirsi väitis, et nii need asjad ei jää. naaritsakasukad + kalamehesäärikud võime pagassi jätta ja starti kannatab minna uute tiimisärkidega. kostüümi apteidi tellimus oli juba mitmele moekunstnikule ammuilma sisse antud, kuid nende tarneajad meile ei sobinud ja lõpuks pidin ikka ise husqvarna kuumaks ajama.
rattaäss teeb sooja
sügisepoolsemaks ilmaks lülitasime oma võistlusvarustusse taas varrukad, mis meid jõelähtme öös nii mõnestki kriimustusest päästsid. ja mis see motti ikka paremini tõstab, kui mitte uued hilbud ja vidinad.
mereäärne jalutus vol 1
ega me päris külmalt ka starti peale ei läinud. esimene lisaülesanne ootas meid mäos - kuidas suruda kolm ratast rattaraamile ilma maniküüri kahjustamata. õnneks jätkus nii targutajaid kui tegijaid ja männa kiks jäi jälle rattast ilma. teine lisaülesanne oli tintsu pabistamise norm enne starti kuidagi ära täita, et tal vibra maha läheks. tippsportlasele lähedalseisval isikul on ümberlülitumine ingelspordile alati paras ajulühis. ikka kipuvad peale hirmud, et äkki me sunnime teda jooksma või teeme ihunuhtlust, kui ta mõne punktiga hakkama ei saa. õnneks on tee tartust paldiskisse piisavalt pikk, et pseudospordi põhitõed taas üle käia. õige ingli pulsikell on seieritega. 
meile läheneb rahvamatk

kaardiga läks nagu ikka. esimene punktivahe läks kaardiga kohanemisele ja nii sattusime me beekate rahvamatka vastassuunda. esimesed merevaated said vaadatud ja ees ootas majapunktide õnnemäng,

merikesel tekkis loominguline segadus kui ma sundisin teda halli majja roosa maja punkte otsima. et mis kord see on, kui on öeldud, et roosa maja, siis olgu roosa. ja sinine olgu sinine, mitte roosa.

punktilotoga läks enamvähem. mõnega õnnestus libedalt, mõnega mitte eriti, aga kõik mis vaja saime kätte. eriti hoolas oli tints, sest tal oli tartust see šahtipunkt hästi meeles, nii et teda enam nende nurgataguste trikkidega tibuks ei tõmmanud.

majast tuli punkte nagu pohli
majade uksed olid hästi peidetud. aknast sisse minna tundus ok, aga kui järgmises kohas aiaauku silmapiiril polnud ja tints tegi ettepaneku aia alt läbi pugeda, siis me merikesega kukkusime vastu puksima. no aga kaua sa puksid kui väravat pole. vaatasime skeptiliselt tintsu aiamulgu läbimise koolitust  ja läksime järgi ja otse punkti otsa.


kui ust ei leia, tuleb minna aknast

kui väravat ei leia, siis ronime aia alt





sinise roosa majaga

majad ise näisid kellegi jaoks vist täiesti kasutuses olevat. igatahes leidus nii mõneski neis vägagi elumärke. nagu näiteks paat ja korralikult rippus saunavihad.

saunapäevaks on kõik valmis
pärast majaharjutust rattaalasse jõudes olime kindlalt poodiumil. peale meie rataste ootas seal lisaks veel vaid üks komplekt. ilm hakkas omadega metsa kiskuma aga selleks ajaks kui me mahutit valvava urmo juurde jõudsime, oli päike jälle taevas. 
inspekteerime ilumaju
rattaalas kindlalt poodiumil
kanuuharjutuseni jõudsime viimastena ja mott oli laes. nii ammu polnud purjetamist teha saanud. seekord ei äffardanud veel ajalimiit ega rahvusvaheline imperialism. no ja muidugi oli meie supoordiarmaada kõik täies koosseisus kohal: külli, manakeri, raks, urmo isa jne jne. ja lisaks 
ah selline siis ongi üks mahuti...
muidugi ka nelsoni parim rakettkanuu. kuna rahvas imbus kaldale muudkui kahekaupa ja kolmekesi võetavaid punkte polnud, siis otsustasime saabujate eeskuju järgida ja jätsime tintsu päevitama. ja õigesti tegime. vesi oli madal ja seal kus teised ukerdasid, saime meie vabalt kanuuga läbi. kibivitsapõõsast läksin otsima kõhutunde ja kaasvõistlejate segaste vihjete kombo peale. au nendele, kes põõsa juurde selles kõrges pilliroos tee sisse ajasid. mina oleks võinud seda seal elu lõpuni otsida.

kaardil märgitud lahesopp, tegelikult sopalaht
edasi läks eriti libedalt. vastuvoolu andis küll punnida ja osa rahvast harrastab ikka seda siksakk kanuutamist, mis terve jõe laiuse vahel kinni blokib, aga tagsitee oli merikesel vaid tüürimise vaev. puu punkti otsimise tehnikaid olime jõele minnes piisavalt vaadelnud, et sellest aritmeetiline keskmine võtta. kaldal ukerdavaid ja muidu kadunud kolmandaid tiimiliikmeid nähes, õnnitlesime end veelkord targa otsuse eest kahekesi veele minna. ka manakeri tõdes, et olime kanuusõidul oma poodiumikoha maha mänginud ja oma viimasest kohast pikalt ilma.

leia pilliroost kibuvitsapõõsas

ingel jalutab kanuud




kuni ma viimast kanuupunkti võtmas käisin viis lõunaingel kanuu väikesele jalutuskäigule. nautigu ka elu või nii.

kaldal käis vaatamata hingematvale vetikamäda haisule allveelaevapiknik. nagu näkineiud meelitasid nad saabuvaid kanuusid kõige hullemasse mülkasse. õnneks anti meile paar vihjet ja pääsesime maale kuiva jalaga. meiesugustele maarottidele on see mereromantika ikka mõistetamatu. lisaks haisule ei julenud seal mere ääres õieti hingatagi, sest kohe tahtis mingi parv satikaid kopsu ära blokeerida.

a raja selfi
kerge kehakinnitus tehtud, läksime järgmisele rattaharjutusele ja sattusime aa-rajale. nagu erko tiim väitis, olime me nüüd liidrid, sest nemad olid oma katkise rehvi tõttu mängust väljas. seda õnnelikku olukorda tähistasime meie esimese rajaselfiga. tehnika sajand ruulib, uued telefonid on ikka taeva õnnistus. pakkusime muidugi ka võileiba, šokolaadi, jõujooki ja huulepulka, kuid nad eelistasid oma jõuga hakkama saada. esimene kiire oli neil juba nagunii möödas, sest see ei olnud neil sel päeval mitte esimene rattaremondipeatus.
kivijahil
järgmine spordiloto voor läks ka suhteliselt valutult ja siis saime juba jälle merevaateid nautima. siin polnud selliseid lõhnaatraktsioone nagu kanuualas ja metsaalune kubises ka marjadest. pohlad on praegu eriti priskeks läinud ja mustikad olid ka nagu steroide saanud. ja kivisid nägime muidugi ka. küll suuri küll väikeseid.
valikut on
see metsas olev pank oli üks paras pein. peaaegu oleks sinna oma maniküürid jätnud. aga ei jätnud. leidsime vajalikud trepid ja toomingaoksad ja muud juurikad ja jalad jäid ka välja väänamata. ümberkaudne loodus meenutas pisut vihmametsa ja pakkus ohtralt komistamise ja kaelamurdmisvariante.
pakri vihmamets

kivi inglid

viimane kivi

rannajalutus
oleme teinud tiigrihüppe ka multitaskimises, kui vanasti tähendas mustikasöömine raudset kaardierrorit, siis seekord saime pohlapeatused tehtud ilma lisaringideta. aga et loodus oleks siiski tasakaalus, siis unustasime esialgu vahetusala punkti võtta. kosmost juba ei peta.
maiküürimõrv

laskumise test
kohustuslik puuronimine
tuulikuralli võttis pildi esmapilgul sassi, sest kaart oli nagu oli, kuid läks oodatust libedamalt. igatahes oli päris huvitav neid imeloomi nii lähedalt näha. 

inglitiib vs tuulikutiib
 seekorde ronimine jäi lõunaingli teha. kõik läks libedalt, kuni ta juukseidpidi köitesse kinni jäi. ja nii kapitaalselt, et jäigi maa ja taeva vahele kõlkuma. meie ootame, kaelad õieli ja kaamerad valmis, ja ei mingit merikest ja siis langeb alla punt oranze juukseid ... vaat mis on seiklusspordi hind, jää või soengust ilma! igatahes teavitasin kohapeal korraldajaid, et võib järgneda kahjunõue juuksuriarve näol. tõnis tundus olevat arusaaja mees ja noogutas mõistvalt. kuna me pikka viha ei pea, siis andsin talle lohutuseks tüki šokolaadi, ega see arve siis nii hull ka pole, paari sotiga saab juba imesid teha.

lõunaingel läheb vaadet imetlema

laskumine
järgnev pildiülesanne oli muidugi meie teema. kui me midagi oskame, siis see on kaameraga töötamine. klõps ja valmis.
9. hooaeg purgis
sel ajal kui meie läbi paldiski rattaala poole sõitsime, oli anne veski juba ammu ära koju läinud, kuid linnavahel võttis praazdnik alles tuure üles. rahvas oli piduriided selga ajanud ja majade trepikodade ees käis mingi kogunemine. mõned tütarlapsed olid kleidid suisa lambivarjudega asendanud. igatahes oli hea kodune tunne see finišipoole sõit. leidus ju härrasid, kes olid terve päeva samal pingil jõmisedes mööda saatnud ja nüüd meid taas tervitasid.

spordijärgset ihu pehmendavat ja taastavat nuhtlust jagati maare-heiti keldris ja täna on hämmastavalt inimlik olla. ja ei ühtegi sinikat!

9.hooaeg sai purgistatud. kui järgmisel aastal samasuguseid etappe lubataks nagu see paldiski seiklus, siis võiks isegi jätkamisele mõelda. pikad rattarallid a la kambja ja viimane tartu pole kindlasti meie teema.  lõunaingel ja manakeri on igatahes spordilainele saanud ja nendega kohtun juba tartu rattamaratonil. ja tints tundub ka selles osas veel äraräägitav. põhjaingel on ooteliinil ja alles ootab oma uut spordilainet ning tegeleb selle asemel käelise tegevuse arendamisega.