teik mi daun to ze Päradais Siti

maraton tehtud, süda rahul, lihased valusad. kõik nii nagu planeeritud. teist päeva on kodus puuhobuste võiduajamine, et kes on kerest kangem, kas mina või rainer. lihaste ja kontide valu uitab mööda kere ringi ning ei mõtlegi taanduda. peab vist täna end ikka lõpuks suuskadele ajama, sest eilne lumeviskamine ei aidanud.

niisiis. kolmapäeva õhtul jõudsin maratoniettevalmistustega niikaugele, et lõpuks ka klassikatehnika kiirkursus läbida. kuna oma treener on mul kogu aeg bizi, siis tuli appi anniki, kes näitas ette harjutusi, mida lubasin pühapäeval 63 km jooksul kinnistada. korra üritasin ka lõunainglit merikest maratonile punti meelitada, kuid tal ikka ei õnnestunud end oma kohustuste kuhja alt vabaks kaevata. helenil oli aga vaja teele saata lühikese maa starti kogunenud. neljapäeval käisin maratonis kaste tõstmas, reedel lükkasin anna vankrit poolteist tundi toomemäe nõlvadel ja oligi aeg hakata hüperkompesatsiooni külla ootama. ootasin reede, ootasin tüki laupäevagi, aga ei midagi. ju tal võtab siis tulek aega ja ehk jõuab siis aprilli lõpuks kohale, kui vaja pealinnas inglitega iksdriimi stilettojooks teha.

vaatamata sõprade-tuttavate-määrdemeistri korduvatele kahtlevatele küsimustele, eksju sa lähed ju lühikest sõitma? keeldusin ise närveerimast ja laupäeva õhtul kell 9 magama jääda polnud mingi probleem. ka kõige tõsisem mure, ehk siis ingliriietus, oli lõpuks kontrolli alla saadud. nimelt oli üks härra, kellega merike mulle inglistaffi saatis, halo endale jätnud. järgmiseks kulleriks valis ta sixteni, kellele luges sõnad peale, et ära sa inglihalo pähe pane, muidu ei raatsigi seda enam epule anda. nibin nabin sain selle tal enne starti peast kangutatud.

hommikuseks üleskütmiseks pani rainer mängima G'N'Ri ja elvast läbi sõites jõudis just kätte Päradais Siti aeg. kes peaks elvat paradiisilinnaks? aga just selline tunne tekib hommikul 7 ajal, kui mõtled, et tagasi siia saab vaid Otepäält ja suuskadel. seda laulukest ümisesingi omaette kuni kuutse teepee diidzei mulle uue hiti pähe keerlema istutas: olen tõutäkk, igas linnas on mul näkk, või paar või paar või paar või paar ...

õige fiiling tuli sisse osavõtjate bussiga otepää poole sõites pinginaabriga spordijuttu ajades. no ja siis see riietustelgi melu ja lasketiiru seina ääres halastuslasu ootamine. ekskolleege tööd tegemas nähes ei tundnud ise kahetsust ja oli heameel olla seekord just selle etenduse teisel pool. no ja algul kuluski kogu võhm ahhetamisele, et nii äge! ma ju olen seda kõikidelt nendelt ilusatelt fotodelt näinud ja siis oled äkki ise selle pildi osa. äge! et sõidad natuke ja siis viskab jälle ette, et ah see pilt oli siis siin tehtud! ja muidugi kõik need tuttavad ja mitte nii tuttavad näod, kes nimepidi sind teretavad. näiteks sain kokku kennetiga, kellega kohtusin viimati 5 aastat tagasi, ja kes oli starti tulnud samade suuskadega, millega läbis 2008 aastal ärajäänud maratoni raja. kõige pilkupüüdvam oli muidugi paavo oma udupeene käsitööšedöövriga.

esimeste kilomeetrite laskumisi ei saanud täiel rinnal nautida, sest jäljed olid minama sahatatud, kuid tundsin rõõmu selleski, et karult laenatud suusakepid akrobaatika käigus ellu jäid. paar kiltsa enne matut olin saanud endale esimese sõbra. see oli üks tšehhi taat, kellest igal laskumisel mööda libisesin ja kes minust tõusul jälle mööda rühkis. iga kord ta noogutas ja ütles heakskiitvalt: guud skiis! ise olin ka kurmo pandud segu seitsmega rahul. eriti hästi lippasid mu suusad veel värskel lumel, mis on tuisuilmaga eriline rõõm. pidamise pärast ei osanud ma põdeda, sest mäest üles minna ei jaksa ma niikuinii.

matule jõudes oli aega kulunud poolteist tundi. nii siis nii, väga graafikus ei olnud, kuid mõttes oli endale pandud enesetunde kontrolliks ja lapsehoidmisse essemessi saatmiseks kuutse punkt, nii et ette muretseda polnud põhjust. siit algas ka see hullumeelne söömine. mitte et ma palju oleksin söönud, aga see segu vist ei klappinud kuidagi omavahel ja paar kilti pärast igat tankimist hakkasid soolikad igaüks isepoole kiskuma. et hapukurgile pole vist mõtet mustikasuppi peale lonksata ja rosinasai ei taha puljongiga läbi saada, või midagi sellist. see kõik muidugi ei takistanud järgmises punktis kõike uuesti läbisegi proovimast ...

neljaga algavaid kilomeetri poste oli assar kuidagi heldelt raja äärde laotanud ja pärast harimäge tulevad laskumised oli täielik kuurort: rahvast oli ümberringi väheks jäänud, jälg oli nagu raudtee ja prillid takistasid lumehelvestel silma minna. omaette klassist vend on muidugi fotograaf jarek. kogu selle kaadrevärgiga mida ta kaasas kannab, viskab pikali, püsti, suusatab sust mööda, teeb jälle igas asendis pilte, jälle suusatab mööda, nagu ei olekski tal vaja samamoodi tuulega võidelda ja tõuse võtta. ja tema pildid tulevad veel nii kuulid. eelmise aasta maratonist tegi tema kindlasti kõige lahedama fotoülevaate. ma ei hakanud rajal oma seebikat üldse välja võtmagi, sest teadsin, et lumesajuga on see puhas vaimu närimine. andele jõudes oli selge, et liigume raineriga 9 tunni graafikus. mingid kõlakad käisid, et lõuna ajal tuul vaibub ja seda hetke ma ootama asusingi. tegelikult aga läks tuul hoopis kõvemaks, kuid hakkas puhuma selja tagant ja kui tiivad olid ilusasti laiali, siis oli kohe tunda, kuidas lükkab selja tagant. see vist esimene kord pseudospordi karjääris, kus tiibadest ka edasiliikumiseks mingit tolku oli.

ande ja kuutse vahel hakkasid kilomeetri postid juba vähe harvemini käima. minu kõrval suusatas üks poiss, kellel eelmine aasta oli kulunud 7.20 ja kui tema minust maha jäi, siis tekkis lootus, et äkki ikka jõuab valges paradiisilinna. optimismi hakkas alla kiskuma vaid valutav varvas. härra ulvangi kootud roosade sokkide õmblus jäi kuidagi väikese varba alla ja muudkui piinas. kui ma siis kõva häälega omaette arutasin, et kas võtta jalg lahti või mitte, siis tuli kõrvalt kohe soovitus, et ära jama, pool ju veel minna, vaata ikka järgi. polnud hullu midagi, kuid härra ulvangile tuleb üks sokikudumise tund välja kirjutada. kuni ma kuutses oma saabast ära kiskusin jõudis informaator mind kuutsele elama kutsuda (nende külla kuluks sellised tüdrukud ära), hoiatas kõiki palul möllava tormi eest ja lasi seda tõutäku laulu, mis mind kummitama hakkas.

kuutselt edasi kadusid suusarajad ja hakkas tekkima kerge vässa. mõte käis ainult selles suunas, et nüüd ju pool tehtud ja rada peaks kergemaks minema, ning pärast palut algab päästev mets. imelik oli see, et väsimus jäigi lõpuni ühesuguseks: ta oli olemas aga ei viinud moraali alla ega viinud mõtteid katkestamise suunas. hoopis kahtlustavamalt suhtusin ma rajal saaniga patseerivatesse meedikutesse. kogu aeg oli selline tunne, et nüüd nad tulid minu järele, sest ajalimiiti on tormi tõttu muudetud või ma olen lihtsalt elule jalgu jäänud või on õde andras mõne õela vihje andnud. hetkeks tabas ka hüpohondria hoog, kus tundus, et siit vist natsa valutab ja sealt annab tunda ja karv on lahti ja saba pole enam hoopiski. rahvast oli rajale jälle juurde tekkinud, sest nüüd lisandusid seltskonda lühikese maa viimased. ja mida rohkem, seda ikka uhkem.

peebul olin raudkindel, nüüd ma end siit rajalt enam ära korjata ei lase, tehku nad mida iganes, ja hakkasin ootama seda pikka laskumist palule. tuul nullis siin küll mu suuskade rallihoogu, kuid külmatunnet ei olnud. punktis võtsin kiirelt paar banaanijäätist ja panin edasi, et vaid lagedalt minema saaks. ega seal punktis ka enam kellelgi peale informaatori erilist jututuju ei olnud, sest pikk tööpäev oli juba selja taga.

paluveski juures leidsin lõpuks endale sobiva mölamaffia, kellega koos ka lõpetasin. rainer keeldus ju minuga lobisemast ja laulmise keelas hoopis ära. nende väitel läks mul samm hoopis erksamaks, kui ma punti võtsin. rainerit hakkas aga jälitama üks itaalia vanamees, kes kasutas teda vist tuuletakistusena ja püsis kuni lõpuni kandadel. siin metsavahel oli taas ka suusajälgi ja hellenurme jõudis kätte märkamatult. pets laulis, et vaata vaata vaata mind ja mul toimus peas uus plaadivahetus. siit edasi teadsin igat kurvi ja finiš oli vaid vormistamise küsimus. alles vana kohvipunkti tõusul hakkasid tõsisemad lõpetamise mõtted käima, et kas mul on juba tänaseks suusatamisest siiber või mitte? et natuke nagu juba oli suusatatud küll, aga polnud veel põhjust suuskadest lõket hakata tegema.

kohvipunktis jõin üle kahe aasta kohvi. mitte et mul isutas, vaid kuna madis nii ilusasti pakkus ja niikuinii oleks pidanud huulte värvimiseks peatuma. madise hea kodune loba, olenemata selle sisust, sest kes seda ikka jälgida jõuab, mõjus kuidagi toniseerivalt. küll ikka tehakse siin ilmas ilusaid asju, oli esimene mõte, kui viimase km bännerit nägin. mammutite juures vaatasime kella, jess, mahumegi 8 tunni sisse!

finišis sai kõvasti kallistusi ja võis lõpuks kogu seda värki nüüd teistmoodi nautida, teadmisega, et hakkama sain. ja kuigi esimene maratonijärgne öö möödus varbaid valutades, ei kavatse ma klassikasuuski naelaga seina külge lüüa.

tartu poole sõites arutasime heleniga, et lühikese maa starti poleks küll täna tahtnud minna. ta oli seal tormivõitlust pidanud ja lendavate asjade püüdmisega tegelenud, mida oli näha ka reporteris. rajal olles ei pannud aga seda koerailma tähelegi ja kõik tundus ok. teine mõte liikus nende suunas, kes meist veel pimedasse rajale jäid.

marti kasutas eile mu eufooriat ära ja pani mu tristarile kirja ujumisvahetust tegema ning peagi see iksdriimgi ei alga.

elukestev õpe

vaid nädalake on veel jäänud. pikka ooteaega sisustasin täna naistesõiduga, et jälle pisut targemaks saada, sest tugevamaks saada on jätkuvalt lootusetu. aga ega ma eelnevatelgi päevadel pole niisama logelenud.

nädalasel külmapühal õue nina välja ei pistnud ja jalutamas käisin vaid poes. mõtlesin, et parem olla terve, kui treenitud ja hakkasin tegemata suusakilomeetreid poes saadaolevaga kompenseerima. alustuseks lasin oma pulsoka patareid ära vahetada, sest nii tüütu on suusatades telefonilt kella vaadata. järgmise sammuna sai soetatud määrdekork !!! üks suusamääre on ka olemas. selle üks sõber kinkis ja see peaks olema mingi blondiinide polkast rokini variant 0...-30. rainer vaatas purki, luges silti ja tegi järelduse, et see määre on gripi vastu :) kasutanud ma neid asju veel pole aga vähemalt saab jälle rahulikuma südamega surmale vastu minna. no ja kõige olulisemaks spordipedendusvarude täienduseks oli pekitiidu lemmik vanamutihais. tal on see alati samamoodi kaasas, kui inglitel huulekas. kuna minul varbad kogu aeg külmetavad, siis mõtlesin, et äkki siis see diiphiit on tõhusam kui mitmed paarid villasokke. esimene katsetus osutus liiga karmiks. enne järgmist katset panin rasvast kätekreemi alla ja siis juba natsa kannatas olla, ilma et varbad oleks põlema läinud :))) peab veel testima enne kui patendiametisse taotluse esitan. nüüd on täiuslikust õnnest puudu vaid selline taskurätik, mis ise suusatamise ajal nina kuivataks.

aga täna sai siis pisut numbriga suusatatud. karu helistas ja andis parteilise käsu joonel olla, kuna treener tiia ütles, et tema ilma minuta ei lähe. ja tiiat oli vaja starti naistele sütitavat kõnet pidama. ja tiial oli mind omakorda vaja jalapommiks. treener on mul ju hinges sprinter ja nagu täna taas kinnitust sai, selleks tema jääbki. ei õnnestunud teda kuidagi pidurdada. ta on nagu rallisõitja, et kui kiivri kaitse silmadele langeb, siis lülitub muu mõistus välja. ma küll lootsin, et ehk ka korra ikka norib mu olematu paaristõuke üle aga kohtusime taas alles finišijoonel, kus ta mind juba puhanuna ootas.
ka mina olen jäänud oma oskustele truuks. näiteks siledal maal tühjast kohast pikalilendamise tehnikat juba ära ei unusta, olgu spordipaus nii pikk kui tahes. suusatada oli ülimõnud. päike, lumised puud, hästi määritud suusad. stardis sissepakitud patsid ja paksud kindad olid külmavarestelegi liialt. teeninduspunktis oli mustikasuppi ulatamas ämmakas raina, kes patsientide puuduses servisit tegi. oli heameel, et enamus rahvas ei kihutanud ja ka tosserdas niisama ja tegi pilti ja võttis päikest. maratoni rajal suusatades tuli jälle meelde, et miks see mulle nii väga meeldib. see lihtsalt on parim koht.

järgmist nädalavahetust silmas pidades on selge, et sportliku vormiga välja ei vea ja tuleb panustada varustusele. st peab tiivad ära triikima ;)

kuu aega maratonini

üks kuu enne suuremat starti peaks spordimeestele olema selline aeg, mil raske põhjaladumistöö on läbi saanud ja algab faintuuning. taas pean tõdema, et teoorias olen tugevam kui praktikas. aga see on mul vist geeneetiline praak, sest esikad on ka parajad targutajad.

ema on mul üldse üks naljatilk ja tema sporditeed on perekonnas avalikuks saanud ainult läbi minu tegutsemiste. näiteks sai mu isa (ja ka ülejäänud pereliikmed) teada, et mu ema on mitu korda Tartu Maratoni läbi sõitnud alles siis, kui mina mõned aastad tagasi maratoni raamatut kirjutama hakkasin. sel sügisel, kui üritasin oma makaronkäsi pisut sõudespinningus tugevdada, käis ema välja, et tema olevat ülikooli ajal kolm aastat sõudmise trennis käinud! maatüdruk tuli suurde kooli botaanikat õppima ja siin kästi spordiala valida. tema siis valis sõudmise, et ilus ja romantiline ala, hea vee peal loksudes omi mõtteid mõelda ja loodust vaadata. riäliti baits, nagu ikka, ja ei mingit valges kleidis ja päevavarjuga paadis istumist.

ühesõnaga, põhi on ladumata. kuid päris loru ma ka ikka pole - suusad on välja otsitud, teibitud ja mõned korrad tuulutatud. nagu karta oligi, paar korda sõudespinnimist ei olnud piisav, et biitsepseid ja triitsepseid tekitada ning esimese suuskadega jalutamise järel vaevlesin 4!!!! päeva järjest meeletus lihastemeenutusvalus. tänaseks on see valu aga juba asendatud sinikavaluga, sest külglibisemine on üks ja ainus asi mille ma elukestva õppe käigus olen hästi omandanud. kõigele vaatamata olen tänu mitte-karta-oskamisele (või on see vastutustundetus?) ikka positiivne. sest viimases hädas on ju alati ka plaan B - parem varustus. sest on ju teada, et alatreenitust saab ideaalselt korvata vingete vidinatega, sõidavad ju lõpuks ikkagi suusad, mitte suusataja.

õues käies olen imestanud, et kuhu küll kõik tuttavad näod on suusarajalt kadunud? kohe mitte kedagi pole näinud (peale meie treeningpundi riismete, aga see oli spets deit). ehk on korvpallile üle läinud, sest see lõik vajab tartus tugevat järgiputitamist.

mis on mu eesmärgiks? distantsi läbimine nii, et suusatamine ei muutuks vastikuks, ja et sekretariaat ei peaks minu pärast offisit pooteist tundi lahti hoidma (nagu endal on ette tulnud), sest eelviimasega on vahe just nii pikaks veninud. tahaks raja kõrval ikka puid ja põõsaid ja rebaseonusid vaadata ning seda mitte läbi häguse udu. ja valges lõpetamisest ei hakka unistamagi.

hetkel on lumi jätkuvalt muinasjutt ;)

stagnatsioon

kuda küll see super saiavorm nii kiire tulema on? mitte et ma kunagi eriline muskliline käbesell oleksin olnud aga mõned tunnid metsas mütata ikka jaksasin. tänaseks on aga kadunud ka viimane lihase alge ja jäänud vaid ähmased mälestused.

viimane spordimoodi asi juhtus minuga veebruaris, kui suusatasin saksamaal maratoni. sellele järgnes kodune standbai reziim, sest diivanil raamatut lugeda tundus kehale palju õigem. nüüd on siis juba mõned nädalad kehakultuurile lähemaleviivaks tegevuseks olnud lehtede riisumine ja inglitita käru veeratamine. juba esimesel jalutuskäigul ilmnes, et keha tahaks kiiremini edasi liikuda kui mu töntsid jalad astuda suudavad. ja vaatamata igapäevasele toomemäe forsseerimisele ei ole võhma ega lihaste taastekkimisvõimalusest mingit märku. aga nii tahaks ju talvel jaksata mõne kildi suusatada.

sel nädalal võtsin jalad lõpuks kõhu alt välja ja läksin sinna, kus inimesed päris trenni teevad. ametlikult olin anni saatjadaamiks aga tegin nägu, et ma ise ka ikka jaksan. no aga ega tegelikultei jaksanud mitte halligi. lükkasin masinal kohe alguses koormuse nulli ja õigesti tegin. 10 minutit spinningut ja jõud lõppes. treener juhtis tähelepanu, et nii kuidas mina teen, seda asja ei tehta. ise olin rahul, et üldse mingit liikumist toimub ja ainult naeratasin talle vabandavalt.

tänu minu alalhoidlikule käitumisele ja lihaste puudumisele ei surnud järgmisel päeval järelvaludesse. ja kuna ma siiani surnud pole, siis peaks vist uuele katsele minema?

küsida võib kõike

rõugesse mineku initsiaatoriks oli seekord lõunaingel, kes ikka teada annab, kui lõunas miskit huvitavat toimumas on. et kui muuga hakkama ei saa, siis võiksime minna ja pisut iksdriimi korraldajatel jalus tolgendada. põhjaingel lisas programmi rantšo suitsusauna testi koos sõjanõukoguga ja ingelviikendi programm oligi valmis. aa raja võidust väiksemat eesmärki polnud põhjust seada.

suitsusauna lisaatraktsiooniks sai päikeseloojangupüüdjate võilillejahtijate fotograafide ehk gigantide surmaheitluse jälgimine, kes sauna taga põllu peal saatuslikku klõpsu püüdsid teha. külli on oma šotid jugenud juba avalikkuse ette tuua ja sellega meile juba silmailu pakkunud, kuid paavol on vist fotošop veel alles pooleli.
hommikul kogunesime vaikselt rõugesse ja vanast harjumusest ikka varuga, et kell 10 stardis olla. vahepealne revolutsioon, mis stardiaega hilisemaks lükkas, oli meist mööda läinud. õhus oli tunda selle suve hittparfüümi nii puugitõrje- kui ka tavaversioonis. eriti vingelt oli end lõhnastanud peakorraldaja tõnis, keda ka kohe alguses segada üritasime.

enne veel kui helen kohale jõudis, läksime merikesega stardinumbreid välja võtma. ei leidunud meile kohta ei aa ega bee rajale. olime nõus ka aabee positiivsega, kuid meie paindlikkus ei pehmendanud kuidagi reissoffisit. nii nagu ma oma pallikavaga iluvõimlemise litsensi sain, nii jäin seiklusspordi loast ilma. ja disklaffi sai muidugi kohe kogu mansa. konkurendid olid korraldajatest tunduvalt mõistvamat ja oleks rajal aktsepteerinud ka 3,5 inglit. õnneks polnud me ainukesed nongraatad, ka maare oli tehnilisega mängust väljas ja pidi karistuseks päev otsa porgandipilte tegema ja finišis külma õlle valves olema.

kui me siis enne starti kolmekesi kurvalt maha istusime, astus ligi nii mõnigi lohutaja (kel mõttes muidugi heameel, et üks konkurent vähem).

mis siis ikka. küsisime korraldajatelt, et kus me kõige rohkem saaksime jalus olla, ning meid komandeeriti haanjasse. tõnisega oli vist eelnev pikk öö oma töö teinud, sest tema väitel pidid aakad 40 mintsa pärast starti sinna suusatama jõudma.

niisiis otsustasime teha haanja staadionil, mis ühtlasi lõunaingli talvesuvilaks, restorani "küsida võib kõike". rõuge poest ostsime kaasa ilusa punase laudlinagi. standardmenüüsse said: kiluvõileivad, rabarberikook, värsked rabarberid, leib, marineeritud kurgid, veinimarinaadis küüslaugud, õllesigarid, kummikommid, geel, snikers, valge vein, borzomm, sass ja jõhvika dzinntoonik. kuna ooteaeg kujunes kolme tunniseks said kummikommid, õllesigarid ja valge vein enne esimeste võistlejate tulekut otsa.

no ja ega need esimesed meid ära tunda tahtnudki. mõni ei julenud meie laua poolegi vaadatagi, rääkimata veel sellest, et küsiks midagi. ju olid vallamäe kooreüraskid neile psüühilise trauma teinud. esimene julge võistleja, kes meid mürgitamises ei kahtlustanud, oli elo. ühe bläkiga sain ka ise hakkama: kallasin kurkidelt vedeliku pealt, et oleks neid parem purgist taldrikule kallata. hiljem selgus, et see vedelik oleks pidanud olema eraldi topsist serveerituna ka saadaval, sest purki järelejäänud kurgid joodi kuivale :)

üldiselt võib seiklussportlaste toitumisharjumustest teha kokkuvõtte, et pole mõtet teha eraldi kiluvõileiba ja rabarberikooki vaid võib teha kilu-rabarberi koogi, sest nii mõnigi tegi hamburgeri surudes koogitüki kahe kiluleiva vahele...

sassi suhtuti samuti väga erinevalt: mõnel oli hea meel, mõni piilus arglikult enne joogi vastuvõtmist tiimikaaslaste poole (osadel keelasid tiimikaaslased soovitud jooki ka meie käest vastu võtmast!) ja nii mõnigi kurtis, et eelmisel päeval joodud viin ei kannata veel praegu õllelonksu pealevõtmist. meie võtsime sassi menüüsse kui bee vitamiini allika. ja jooki ning vitamiine vajas nii mõnigi. näiteks sõber soss ilmus meie juurde kooma vabariigist. hetkeks tundus isegi, et selle venna on vist tulnukad välja vahetanud, sest sealtpoolt ei tulnud piiksugi ja pilk valges näos seisis. paar topsi jooki ja suusatiiru tegemiseks kätte surutud müslibatoon tõi poisi elule ning tekkis lootus, et teda võib ka finišis kohata. top 2 koomikute hulka sai sellel üritusel ka korbirandy, kelle pilk samuti ei fokusseerinud ega suust tervituseks sõnagi ei poetanud. jooksuetapil olime tunnistajaks ka hetkele, kus ta põlvili ojas allikajumalalt jõudu juurde palus :)

kui meie metsarestoran tühjaks söödi oli aeg minna laipu lugema ja aaraja võitu vormistama. ei ütleks, et see võit lihtsalt tuli, kuid kindlalt siiski ;)

kõige parem uudis tuli muidogi urmo isalt, kes teatas, et roberta on hea elu ja tervise juures ega ole veel kompostihunnikusse rännanud.

pilte tegid kylli ja maare

kevad IN, üks ingel OUT

sel esmaspäeval pidanuks ma iksdriimi kodukalt juhendit lugema ja heleniga kaasavõetavate asjade listi üle arutama. kui see oleks olnud tavaline kevad. kahjuks jääb sel iksdriimi hooajal minu si pulk kosmeetikakotti ja tiivad koide toiduks, sest toss on totaalselt väljas ja pauer off.

talv sujus plaanipäraselt. winter iksdriim oli konfliktis muu sotsiaalse kalendriga, kuid selle eest sai tiim endale uue nimisponsori ja uue hooaja kalender paistis liiga hea et olla tõsi. avalöögiks pidi olema ju puhas stiletojooks tallinna vanalinnas. ei mingit poriohtu jne. tundsime, et lõpuks ometi on ka meile mõtlema hakatud. no ja siis veel öö saarel - ramantika, ramantika ...

aga siis hakkasin mina pidurdama. pärast saksa maratoni tuli sisse pooleteistkuuline spordipaus. märtsi lõpus üritasin korra suusatada ja sellest sai paras disaaster. esimesed 7 kiltsa suusatasin aru andmata, et kuidagi tuleb tagasi ka saada. see tagasikäigu graafik sai olema mitte eriti edasiviiv: 500 meetrit suusatamist, 2 minutit kohapeal hingeldamist, veel 500 m suusatamist ja 2 minutit kohapeal hingeldamist.

viimane sportimise üritus järgnes paar nädalat hiljem. kui naabrilapsed ühel päeval ujulasse hakkasid sättima, haakisin end kaasa mõtledes, et ujumine mul ikka pole meelest läinud. ei midagi ilusat: 700 meetrit ja 30 minutit ja terve järgmine päev peavaluga pikali. no kesse sellist kanuupunkte võtma saadab!

nüüd on aeg juba niipalju edasi läinud, et standbai reziimi tõttu ei lähe enam tiimiriidedki selga vaid on kõik kõhu pealt punnis. loodetavasti leiavad helen ja merike ikka tee metsa ja võibolla aitavad mõnes tiimis asendusliikmena malet mängida.

edukat hooaega konkurentidele ja korraldajatele! loodan, et te oskate inglite puudumisest tuleneva eelise ära kasutada. aa rajakad ja eriti porgandid saavad vabamalt hingata ja ei pea enam kiirustama, suurest hirmust, et meie juba finišis ees ootame. korraldajad saavad jumala rahus kogunenud koledad randmepaelad ära kasutada ja pokud metsa tagasi viia. fotopeded ei pea kartma, et meist pilti tehakse. ja spordimehed rõõmustavad, et keegi enam iksdriimil pseudosportlikku pisikut ei levita ja seega nende meeleheitlikku kaklust kohtadele 120-140 ei naeruväärista. võib olla ainult urmo isa tunneb uutest inglilaulu plaatidest puudust. küll me siis järgmisel hooajal kõik tasa teeme ;)

jäneseid ja mune pühapäevaks kõigile!

emmemmi toetamas

holmenkolleni emmemm oli minu neljas. alati on mulle seltsiks olnud üüvee ja krissu, seekord aga lisaks neile veel igast spordisõbralikke. näiteks treener tiia ja kaaskannataja suusaradadelt ellen. siis veel suusaliidu kiks ja välismaa massaator õnne. termostega seljakotti aitas vedada rainer. aeg ajalt ühines meiega ka age, kes oli tarkust koguma tulnud. spordilaagri pinda jagasid meiega veel kahevõistluste posid, keda aeg ajalt kuritarvitasime ka taksojuhtidena. elasime poolsaarel kus kunn karjatas oma hobeseid, katusekivid olid glasuuritud ja frammile oli maja ümber ehitatud.

suusafänni ettevalmistused võistluspäevaks ei jää alla määrdemeeste omadele. kui peab olema millimeetri pealt paigas, muidu on kogu partii rikutud. ja eriti veel norras. sul peab olema ülekülluses isamaalisi atribuute, et kuidagigi ellu jääda. õnneks saime pisut lisakoolitust härra mättalt, kes on fänniks olemisest välja arendanud omaette kunsti. tema tasemele me ei üritanudki jõuda. meie proffesionaalsus kasvas oma vigadest õppimise teel ja lõpuks meist enam üle ei rullitud.

esimestel päevadel tekkis kohe kahtlus, et norrakad jõid hüppemäe ehituseks antud raha maha ja ostsid siis viimases hädas udumasina, et valskus välja ei tuleks. isegi paarikümne meetri kauguselt ei olnud suurest mäest näha rohkem kui vähe tumedam udukogu.

naiste suusahüppevõistlusel ronisime kogemata kohtunike torni ja et mitte kasututena näida, siis vähemalt õppisime kuidas kaugust näidata. et üks käsi tuleb meetri lapakale panna ja kui veel pool meetrit peale raatsid anda, siis tõstad teise käe üles. järgmistel hüppevõistlustel enam teise poole maanudmisnõlva numbreid silm ei seletanud.

raja ääres olid meil hääled tööd täis. raineri lemmissportlaseks sai oma ilusa musta habeme tõttu villarubla. keset emmemmi jäi ta habet pidi vist kuhugi vahele ja see muutus kollaseks. hiljem kontrollisime ikka sportlastelt tagasisidet ka, et kui musikaalsed me ikka oleme.

kohe üsna spordilaagri alguspäevil, kui otsisime ringiliikumise otseteid, sattusime kogemata meediaalasse. kohalik turva eriti aru ei saanud, et kes kuhu ja mis kaelakaardiga minema peab ja eks me oskame enesekindlat pilku ka hoida. ühesõnaga sattusime peale sellele, kui telejaamad järjekorras värsket kuldjopelist maailmameistrit intekatele ootasid. me jäime ka pisut uudistama ja et enda kohalolu meediainimestena õigustada, kraamisime ka oma seebikarbid välja. et kui küsima tullakse, siis hea öelda, et tartu oma telejaam - alo tv - teeb tööd. kogematta saime ka maailmameistri pildile.

esimene autasustamistseremoonia teatriväljakul oli ellujäämiskursus. isegi kohalikel polnud mingit respekti ooperimaja roosipõõsatse vastu ja need tallati ribadeks. ainuke mõistlik mõte oli hard rock kafeesse mick dzägeriga õlut jooma minna. järgmisel päeval oli üüvee meiega ja nii saime juba oma positsioone parandada. meil läks suisa nii hästi, et saime morgensterni ja karja teiste hüppajatega patsi lüüa ja käte pesemine ei ole siimaani kõne alla tulnud.

et peale keha ka muud kultuurat peale saada, tegime endale ka ühe muuseumi päeva. munchi muuseumisse polnud vaja minna, sest tema piltide järgi tehtud skulptuurid olid otse meie nina alla ehitatud. niisiis vaatasime hoopis frammi, raad ja kon-tikit.

tagasi holmenkolleni otsas sai end järjest kindlamini tuntud. ja nii vist saigi nrk haisu ninna, et alo tv kolleegidel on miskit teoksil ja nad pistsid meile tiiaga mikri nina alla. ega meil siis kahju polnud end natuke kiita.

õhtuti enne unerahu tegime ka ise pisut kiiremaid liigutusi. nimelt käis meil halastamatu turaka mäng, mis esimestel päevade tahtis vägisi tiia sooloks kujuneda. vahepal aitas ellen tiia ülbitsemise vastu ning lõpuks tõi kiks ja õnne maailma tasakaalu tagasi.

viimastel päevadel olime juba nii kohalikud, et hüppemäele enam jalgsi ei läinud vaid kasutasime tõstukit. nurmsalu karla suure mäe hüpped jäid kõik meie eest udusse varju. see eest oli ta nii pikalt hüpete liider, et jõudis ära harjuda meie kisakooriga ja aeg ajalt piilus liidriboksist välja ja lehvitas meile. meie omakorda saatsime talle termosega boksi meega ingveriteed, mille ta ka vastu võttis.

viimane etteaste enne kojusõitu oli sprinditeade. hea vaatamiskoha otsingul jõudsime kuidagi tehnikakontrolli boksi. pakkusime neile kommi ja nad ei osanud aimatagi millised kisakõrid me oleme.

kuna sportlasi tilkus harva udust välja siis andisme krissuga endast parima, et kõik väikse pushi saaksid. leedukatele karjusime "zal-gi-ris, zal-gi-ris", autraallastele "ei-si-di-si, ei-si-di-si", ingalstele "rol-ling-stõnus, rol-ling-stõuns" jne. pärast unustasime ainult tagasisidet küsida.

mitte just kergete killast elu, nagu aru võite saada :)