Monday, July 6, 2020

Eduelamus Elvast

eilsete elva eduelamuste taust vajab avamist, et ei arvataks et meile tuleb kõik mängleva kergusega kätte. ei tule. kõik on pikaajalise strateegia elluviimise tulemus. võtame näiteks manakeri: tema strateegia on meid ignoreerida ja sellega kasvatada meis iseseisvust. see edeneb sõu sõu ... tema mahitusel viisime näituseks oma lapsukesed kanuumatkale. rahetorm oli manakeri poolt orgunnitud boonus, mis robloksi põlvkonda ei kõnetanud.

 
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. ühesõnaga, visake nurka hantlid ja unustage erikorgu toitumiskava. vaja on vaid kostüümiga mätshivat segumasinat ja võistluseelsele õhtule reilenderiga kondisoojendust väägvere külakapelli juubelilt. aga ei tohi unustada ka individuaalselt lähenemist. lõunaingi ellu ilmus eelmisel sügisel uus noormees, kellega ta nädalavahetustel pikki romantilisi jalutuskäike ette võtab ja tulemused on nüüd iksdriimi protokollis mustvalgel kirjas. mina käisin kolmapäeval verd annetamas ja kuigi siis veri sajani ei jaksanud rõhuda, oli pühapäevaks uus purakas kohal nagu naksti. kohati tuli isegi tõrjuda tiimiliikmete süüdistusi tippspordile lähedases kiirustamises.

hommikul teed juues ja terrassile ladisevat vihma imetledes tuli enda jaoks lahti mõtestada eesootava päeva positiivsed küljed: vihmaga saab panna selga mahukate taskutega inglijope ja pole vaja käekotti kaasa võtta; mul on ilus vihmavari; maailma on leiutatud kummikud; me oleme varem ka vihmaga õues käinud. rohkem variante esialgu ei meenunud.
kohapeal riietuse eri variante testides sai selgeks, et soe süda jopet ei vaja ja uduvihm meid ei sulata. nõgeste eest oli meid hoiatatud ja ennetava meetmena panin siis seekord võrkudele põlvikud peale.

jällenägemine elvas oli nii tore, nii tore. nagu aastast pausi ja koroonat poleks olunudki. külli oli suppoorttiimile tugevdust juurde saanud - vennatütar kata on täiesti meie poolt ja tabas juba esimesel korral kõik selle peene töö vajalikud nüansid ära :) nii mõnedki selle postituse fotod on tema tehtud. varustuse kontroll möödus vigadeta. käekotti pakkisime seekord vaid hädavajaliku ja tintsu puugihirmu hajutasime hugobossiga.

 esimese nuputamisülesande jagasime suvaliselt ja kõik said oma tiirud tehtud. poiga ei hakanud pikalt jändama ja tegime spordilotot, mille karistus oli kontimööda. 

järgnev rattaveeretus viis meid tintsu vanadele jahimaadele. hiljem muidugi selgus, et kahjuks kõikides linnaosades tal elvas elamise ajal boifrende polnud. oli vaid kodu ümber paar kvartalit siia-sinna jalutanud,  ja nii see saba juba taha tekkiski... no ja kuidas see kodulinna georaafia tundmisele kaasa peaks aitama? halvasti, väga halvasti ma ütlen. iksdriimi korraldajad pidid tüdrukule nüüd näitama, mis seal kõik varuks on hoitud. teravilja hoidla torni ronimise eest viidi vanasti miilitsasse, see oli tintsul vähemasti lapsepõlvest meeles.
 järgneval jooksuetapil näidati meile kohalikku kõige kuulsamat tamme ehk siis arbimäe mändi. sellest oli ka õnneks meie "kohalik" kuulnud. 



aga vot vabriku kohvik oli üllatus. vanasti oli siin kohalikele lastele ringikondamine piiratud ja kohvikust ei osanud keegi unistada. lõunaingel oli just enne männi juurde jõudmist alustanud arutelu kofeiinidoosi hädavajadusest. mul oli eelmisest võistlusest käekotis sulli ja lubasin, et vahetame selle kohe vajaliku vastu kui võimalus tekib. et see võimalus juba nii ootamatult meie teele satub, ei osanud me muidugi unistada. trampisime hoogsalt sisse ja teatasime, et üks kohv palun ja võimalusel kiiresti, sest me oleme siiski võistlemas, mitte luuslanki löömas.  



teenindaja oli Inimene suure algustähega ja kribinal karabinal olid ülejäänud kliendid jäetud värsket õhku nautima ja meil jook topsis. 

ja kohe järgmises punktis avaldus investeeringu õigsus - just siis, kui rajaleidja oli 74nda aasta kaardil oma järjega rappa jooksnud, läksid lõunaingli tshakrad lahti. ta hakkas tajuma aa raja kaasvõistlejate võnkeid kusagilt saitgobaini tehase tagusest võsast, kuhu minul navigaatorina mingit tahtmist minna polnud. aga tiimi töö faintuuning ongi see, kui navigaator saab aru, millal randikorbi tütar ette astub ja ütleb - SINNA! tuleb minna ja järgi vaadata. ja randikorbitütrel on alati õigus. mott.

juba päeva algul leppisime kokku, et mida iganes, aga kuna lubati, et ujumine pole kohustuslik, siis kõik rajad planeerime võimalusel ujumiseta. nii oligi meie jalgisetapi valik pikalt ümber verevi järve. vaatamisväärsusteks filtri sarja kommenteeriv madis kivilo (keda ka kaugelt teretasime), tintsu kooliaegsete kavaleride majad (miks neile küll siiani mälestustahvleid pole paigaldatud?) ja luigepere.  luigepere polnud meie tiivulisest seltskonnast vaimustuses ja vaid sisises meile tervituseks - pühapäev on ikkagi perepäev, mitte mingi seltskondlik bä-bä-blää. btw, ranna infotahvel ütles: õhk: 17c; vesi 21c. tempo osas panin teistele kubjast ja rauatablette korjasime liikumise pealt, mitte maasikamättal istudes (uued ajad, ju nõu). hull salasoov oli seekord kanuusse saada.

  jalutustiir sai peagi otsa ja ees ootas järjekordne rattatiir. õnneks polnud punktide vahed väga pikad ja ka meie slikkidega linnarattad liikusid kuidagi edasi. vahepeal tuli ka pisut mõttepausi teha ja endale jõukohaseid trasse valida. 

meile sobis, et enamus teed olid ikka rattaga sõidetavad, mitte mingid elektriliilini aluste raismike forsserimine või kiviklibul rappumine või kartulivagude loendus. siiski siiski. kaasvõistlejad hakkasid küsima, et kas kanuusse ka lähete? viimaste aastatega, kui bee rada on pikemaks venitatud, on see olnud paras nöök. loomulikult on alati ülimaks eemärgiks terve harjutuse läbimine. vaatasime kontrollaega ja kuna rattavalik oli alles alguses, siis tuli ikka vooluga kaasa minna ja käigupealt vaadata, mis urmo isal meile pakkuda on.

oh seda rõõmu, kui kanuualasse jõudsime. ja peab ütlema, et see rõõm ei olnud vaid meie poolne. külli ja kata olid ka platsis. ja kanuutiim oli parimad isendid läikima löönud ja kõik skandeerisid, et teil on isegi 30 min aega ajalimiidini!!!! 

panime kanuule hääled sisse ja asusime restoran-kruiisile, sest kaasavõetud võileibade söömiseks on parim just kanuu (muidugi mitte merikesele, kes üritas sellel siksakilisel jõel meid tüürida) ja kanuu on male kõrval meie tugevaim ala. 
kanuu on kanuu. see on nagu restart. see on meie. soss üritas küll jõel meiega pisut plõksida kuid tagajärjed olid muidugi karmid...
 edasi tuli taas ratta selga istuda, et saaks lõpuks nina finshi poole pöörata. kuigi ka siin oli mitmeid valikuid, tegime nii nagu meile kontimööda ja varsti olimegi päeva suurima pornoga vastamisi. tints oli just varem jõudnud rõõmustada, et kuigi on kogu aeg pusimist olnud, on suudetud rada mingite mülgasteta huvitavalt lahendada. 

no ja siis...



 kunagi ammustel aegadel, kui iksdriim korra elvas käis, siis olid pokud siin ja pokud seal eksole. ja toda suve meenutab urmo isa aias elav ja õilmitsev roberta. pärast angervaksavõsa tuli läbida kurblik muritud pokude maantee, millele järgnes eriti kleepuva mudaga mülgas, kus meie senini puhtana hoitud tossud endale kaitsva kihi peale said. 


teadsime, et mudaporno lõpus ootab meid tornist laskumine ja olime suht veendunud, et selle laseme üle. jõudsime kohale ja küsisime üle, et kas trahv 15 min või 45? tornist alla tulnud poistetiim, keda rajal olime mitu korda näinud, väitis, et protseduuriga läheb ca 30min aega. kuna trahvi oli oodata 45 min ja meile oli ootamatult tekkinud väike ajavaru, otsustasin esimest korda elus tornist laskumist proovida. tintsu poleks ka surma ähvardusel sinna torni saanud ja merike oli neid torniharjutusi tiimi eest juba piisavalt teinud. niisiis viskas ta hoopis murule selja sirgu, et algavat etendust loozikohalt vaadata.


ronimisharjutuse meeskonnal oli jäänud koordineerimata, et kas tiivad on lubatud või keelatud varustus. strapon poiss käskis mul tiivad ära võtta, kuid kui katusele jõudsin, küsiti esimese asjana, et kus tiivad on? otsustage sellised olulised asjad ikka enne ära, või ma otsustan ise. olen kindel, et tiivad poleks eelist andnud, kuid identiteedist jäi laskumisel seetõttu kõvasti puudus.

tornist kodupoole oli jälle tintsu mängumaa. järgnev võrguharjutus oli ilmselt kavva lülitatud mõeldes elva spordikeskuse puhtusele, et keegi oma mudaste tossudega sinna sisse ei marsiks. eelnev pimeda juhtkoera mäng oli lõunainglile vaid kriie vormistamise küsimus. 




 tänud iksdriimi tiimile meile eduelamuse pakkumise eest! nii tore on üle saja aasta ka kogu rada nautida. oli vaheldust, oli ilusat loodust, oli nuputamist. 

ei teagi millal järgmisel korral uuesti starti saame, sest koroonajärgne spordikalender on rohkem kui tihe, mis omakorda tähendab, et keegi peab tööd ka tegema.

Monday, June 3, 2019

miks me kuremaal kanuuse ei jõudnud

kallis Ants! siia alla tuleb seletuskiri sellest, miks me eile viilisime. kahjuks pead paar päeva ootama kuni mul kirjatööks aega jääb. Seni vaata pilte :)

follõu app 2020: no ei jõudnudki kirjutamiseni ja nüüd ei mäleta isegi, et kuida sme selle aja seal depressioonides ära kulutasime....