Tuesday, March 21, 2017

birkeni ilu & valu

ettevalmistused lõpusirgel
seekord peksid omad vitsad teravate plaksudega. nagu ma ei teaks, et maratonil ei käida kiirsutsaka korras. selleks tuleb võtta aega, minna kohale paar päeva varem, aklimatiseeruda, ringli lonkida, molutada, assimileeruda. kõike seda teadmist ignoreerides tegin ikka kiirmenetlusega plaani ja karistust ei tulnud kaua oodata. suusad jõudsid kohale parasjagu siis, kui me end maratonijärgselt sauna sättisime. oleks, oleks, oleks ... eksole. 

aga vot ei olnud seda varupäevakest asjade paikaloksutamiseks ja lennukompanii sigaduste sirgendamiseks. me kõik olime just sel aastal varustusspordis sammukese edasi teinud ja oleks tahtnud suusakilomeetri omahinda pisutki allapoole sõita.

kohalik spordipood kirjutas korraldajate survel meile uued pütilauad välja ja swixi poisid lõid tallad läikima. niisiis jäi mul kurmo peenem käsitöö puha proovimata. kui minul ja raineril läks asendussuuskadega enam-vähem, siis viilu sai küll paraja pirni. ta pole just eriti standardsete norra rahvasuusataja kabariitidega ja talle anti puuversioonis isetormajad, seega sai ta mõnuga laskumistel paaris lükata samal ajal kui tillukesed jaapani prouad muudkui mööda kihutasid. 

3,5 kg
teine ja kõvem vitsaplaks tuleb muidugi iseendalt. eks ma aimasin juba ette, et ega baila trennis salsat ja sambat tantsides klassika tehnika paremaks lähe, kuid ikka käisin oma ladina-ameerika liini hoidmas. ja kui palju oli mulle räägitud nendest birkebeineri tõusudest aga ikka ei võtnud kuulda. see laiskus on ikka karm kehale taluda. aga nii karmina ma seda ka ette ei kujutanud.




suvitajad
üht teist ma siiski teadsin ja ei ignoreerinuki. näiteks seda, et seljakott ja selle sisu on olulised. niisiis sai sisu hoolega komplekteeritud ja kaasa võtsin vaid kõige hädatarvilikuma. et miks siis cava pudelit ei paista? no ei olnud piisavalt ergonoomiline ja kaalu oli keeruline reguleerida.

see eest olid mul kaasas moskva sõbranna liudmilla poolt mulle toodud geelid. ta on 73 aastane, 14 x worldloppeti meister ja jookseb veel siiamaani maratone. kuuldes, et ma birkele lähen, hakkas mu pärast muretsema ja tõi oma tuubid juba paar kuud tagasi platsi ning kirjutas mulle peale, et millal ja mida tarbida. mina tegin nagu terese johaug ja silte ei hakanud lugema. tegin nii nagu kästi ja sõin mis kätte anti. kas aitas, seda ei tea, hullemaks nad olemist igatahes ei teinud. ja purki pissida mul pärast keegi ei palunud.

startisime sundbyst tund ja veerand hiljem. õues oli nulli ümber soe ja päike küttis kõvasti. kõik olid mõnusalt rahulikud ja mingit trügimist rapsimist ei olnud.
mahlamütside kast, 13 grupp
kahjuks osutusid kõik hirmujutud tõeks ja kohe läks ronimiseks. kuna minul alguses suusad üldse ei pidanud, siis erilist edasiliikumist ka ei olnud. paremini hakkasid tööle pärast esimest raskemat osa, mis kestis ca 18 km. kahjuks oli selleks ajaks juba enamus tossust välja läinud. lisaks olid mu jalad nagu valesti alla kruvitud ja hakkasid juba suht algusest puusast+põlvest valutama. ja see valu ei lahkunud neist kuni võiduka lõpuni. ainult suusasaapad kriuksuid kogu aeg rõõmsalt.
mõned tõusud on juba selja taga, esimesed 9 km läbitud
jätkan tõusmist
ronisin mis ma ronisin aga üles ma ronisin. ja seal üleval platoo peal oli jube ilus. üritasin liikumist katkestamata ikka üle vasaku õla avarust vaadata ja oleks paar korda mõnusalt isegi kõhuli lennanud. mäe otsas oli olemine vahel päris karge ja tuuleõhk silitas juukseid. kui endale tundus, et suusad eriti ei libise ka, siis laskumistel sain aru, et teistel on veel hullem. see andis ikka lisamotti juurde.
see tüüp kes parasjagu käpuli, lõpetas lõpuks hetk enne mind
ilu ilu ilu
platool
ja kilomeetri poste pole kunagi nii pingsalt oodanud. mõned tulid kiiremini ja mõned venisid ikka väga pikalt. no nii mõnigi kord vaatasin igatsevalt meedikute saani poole ja mõtlesin, et võiks hoopis sellega väikese sõidu teha. rajaäärsed ergutajad ja ilus ilm päästsid minu selle päeva. rahvast oli raja ääres kõvasti. ja nad laulsid mulle igasuguseid norrakeelseid inglilaule ja jooksid raja ääres kaasa ja pakkusid kõikvõimalikke maiustusi ja kärakat.

ikka edasi ja edasi
susjonist läbi sõites oleks 2 km jooksul võinud enadal nosu kapitaalselt umbe tõmmata. et kohalikke mitte solvata, ütlesin ikka, et ma eelmiste juures juba lasin ühe, kui nad jälle mulle gammeldanskiga topsi ulatasid. suustavaid ingleid ei olnud keegi sealmaal varem näinud, nii et nad ikka hüppasid mind nähes oma lumeaukudest välja ja tulid kohe keset rada mind lähemalt vaatama ja kaasa jooksma.

on mis on, aga valetada pole ilus. ma küsisin ikka mitu korda, et kas nüüd on tõus otsas ja muidugi vastati, et edaspidi on vaid allamäge. no see norrakate allamäge oli minu jaoks vägagi ülesmäge.

kivistunud 
ja kui need laskumised siis lõpuks algasid, oli rajast järgi jäänud vaid kaks kahtlast saharenni lilles rahvast langes loogu. mingi islandi taadi eeskujul otsustasin tervete kontide kasuks, võtsin suusad alt ära ja jalutasin. selle taadiga lobisedes ma lõpuni tulingi. km enne lõppu kihutas ta millegipärast minema. finišisirgel ootas rainer fotokaga ja ma võtsin hoo maha, sest ta vehkis käega. pärast tuli välja, et ta üritas mulle näidata, et ma lõpusirgel olevast mustast mehest kindlasti mööda sõidaksin :) kommunikatsioon oli erroris ja mu sportlikud eesmärgid olid selleks korraks niigi täidetud.
lõpuks olin ikka süsi mis süsi. lõpetajate bussi istudes ei olnud mu kerel kohta, mis ei oleks olnud valus. nagu näha ka juuresolevalt pildilt. niisiis maraton oli ilus aga mul oli vägagi valus. täna tegin väikese salsa peale ja juba hakkab eluvaim tagasi tulema. ühesõnaga, kui kunagi elus veel birkebeinerile, siis trenni trenni, poisid-tüdrukud.

Friday, December 30, 2016

linnukesed kirja

see siin on võrkpall the võrratu
iga aasta tuleb ikka mingid linnukesed elu to-do nimekirjas olevate asjade ette saada. kui aastalõpp läheneb, siis saada aru, et mitte millegagi pole hakkama saanud ja viimastel päevadel on kaks varianti, kas käega lüüa või rapsima hakata. mina valisin viimase.

alustasin kultuurist. juba aastaid oli plaan käia ära kumus aga kuu ja tähed ei olnud poolt. samamoodi sättisin end kunagi aastaid tallinna teletorni, enne kui linnuke kirja sai. nüüd siis sissejuhatasin üüvee soolaleivapeo enda jaoks sisse väikse kultuurilaksuga. nöör põrandal jäi mulle mõistmatuks, kuid muus osas võib rahule jääda.

rannavõrkpalli turniiril osalemine pole kunagi mu elu edetabelis olnud, küll aga kuulub sinna kõige uue katsetamine. soss oli see, kes arvas, et kvalifitseerun vaatamata võrpalli mänguoskuse igasugusele puudumisele tasakaalustavaks jõuks sport id aastavahetuse turniirile. nii nagu ta kunagi arvas, et minust võiks saada kuulitõukaja ja kaugushüppaja ja odaviskaja. ükski tema arvamus pole senini praktikas tõestamist leidnud. 

siiski tuli välja, et tugeva paarilise korral on võimalik ka mul väljakult nullivabalt ära tulla. küüned jäid ka terveks. käsivarred sain küll korralikult punaseks. üldiselt päris tore oli. seda mängu oleks põhjust harjutada.


lumeinglite asemel liivainglid

 soojendust teha ja serve harjutada aitas anna. 

 
soojendusharjutuse juhendaja
head vana lõppu ja sisukat uut!

PS. soss tegi otse platsilt tulles minuga väikese usutluse  https://www.facebook.com/sportidcom/videos/2202947003264101/

PPS. meie tiim võitis

Monday, September 5, 2016

vanakooli pokumiinid

rattaraamipuzzle
eilne etapp oli täiesti urmo käekirjaline: põhjalik poku - toominga - nõgese - mudahooldus. täiuslik pokemonide jahtimise ravi kohalike pokumiinidega. eks vahepeal kippus juba üledoosiks aga vahelduseks kolemajadele ja kümnenda hooaja lõpuvileks oli nostalgialaks kakraz.

manakeri nummerdamine
selle hooaja väljakutsed on olnud tiimi rajale utsitamine ja ratastega kabetamine. paar minutit enne regamise lõppu oli lõunaingel see, kes tegi manakerile ettepaneku, millest ta ei saanud loobuda. mina ei olnud teadlik manakeri sellesuvisest metamorfoosist parajalt-paksust-mehest-parimates-aastates  rattur-keitmossiks.

ikka ja jälle jõuame sinnani, et universum hoolitseb ise selle eest, et maailmas valitseks tasakaal. manakeri spordipuhang oli võtnud meie tiimi kekatunnid ja spordiinnu maha, sest spordiressursid on ju teatavasti konstantsed. läheb manakeri trenni, peavad inglid koduaias võrkkiiges rohelist teed nautides raamatut lugema ja liigseid liigutusi hoolega vältima.
lõpuks ometi ratastel

eraldi startimise joonel
mina nuputasin suvi otsa, et miks mind trenni ei tõmba. oleks ma vaid varem teadnud! no et missa sinna rapsima lähed, kui manakeri on kõik spordi sinu eest ära teinud.

ühesõnaga, selle etapiga näitasime manakerile puust ja punaselt, et miks meil metsas just nii palju aega läheb nagu meil läheb. ta sai nüüd enamvähem aru kaa, aga meie tempo kohta ütles, rattaga ta enam aeglasemalt sõita ei suuda, siis kukuks ta juba ümber.

appi, manakeril on kostüüm valepidi seljas! 
no need rattad on üks hädaorg. pärast gambia etappi lukustas lõunaingel ratta keldrisse, kaotas keldrivõtme ära ja pole seda siiani üles otsinud. nüüd teavad vaid hiired, et kas sellest asjast on järgi jäänud ainult roostehunnik või on seal ka midagi ratast meenutavat. niisiis, tuleb iga etapi algul helistada rattaga sõbrale. kui tints kaasa ei tule, siis lisandub järgmine lisaülesanne - rattaraamid. ja need kaks muutujat kokku oli seekord eriline kepp ja keeks.

orgunn näis esialgu perfektne: raam otsadelt võrust, ratas kiksilt nõmmelt, banketiga öömaja üüvee juures. ka tartust saime kuidagi tulema, üks ratas katusel.
plaan A: kiksi juures teine ratas katusele ja üüvee juurde pidusse.
viimane lonks kohvi ja minekut
plaan B, tekkis pärast seda, kui rattakinnitus dressuurile ei allunud ja ka telefonikonverents otsaperega tulemust ei andnud: võtame ka minu ratta katuselt maha ja kiks toob mõlemad rattad ise homme starti.
plaan C läks käiku, pärast seda, kui selgus, et me ei suuda ka ka minu ratast katuselt maha monteerida: jääme ööseks kiksi juurde ja loodame, et nõmme mändide all on ratas ööseks katusele jätta turvalisem kui lasnamäel. kiks toob oma ratta ise meile starti, ülejäänus loodame manakerile.

manakeri ülientusiastlik start
no kellel on sellist jama vaja, ma küsin! järgmiseks hooajaks peaks soovitama rattaetappidest loobumise või ma ostan normaalse bulletpruuf-lollikindla rattaraami ja lähen murran isiklikult merikese keldri lahti ja vaatan, mis elu seal toimub.

aga muidu oli elu muidugi imeilus. päike paistis, linnud laulsid ja maare oli õigel jal õiges kohas, et merikest kohviga tankida, ja naaberauto poiss pani ratta taas veerema.

strateegia oli lihtne: manakeri käib ees ja mõtleb ja meie oleme lihtsalt ilusad. isegi natuke kahju oli etapi juhendit lugedes, et just siis, kui meil mehelikud köieharjutuse musklid käepärast, on lisavarustuseks nõutud vaid ratas. ei mingeid taskulampe, köietantsu kindaid, odomeetreid, markereid ja muud segast. mis siis muud kui starti.

video
tõkkejooksust võiksime rääkida tundide kaupa, sest tuli välja, et me oleme enesele teadmata selles päris andekad. kylli tegi tõestuseks meie stiilinäitest ka õppevideo.

oh mul võsast rõõmus meel ...
eraldistartimine sobis meile hästi, kuna me oleme harjunud omaette pusima. eks oleks olnud vähe lihtsam, kui beeraja turbopõdrad oleksid juba suuremad toomingad ja nõgesed  meie tulekuks maha murdnud, kuid pokud olid selle eest vähem segi tambitud.
viiendaks punktiks olid juba esimesed sirmikukolooniad leitud ja lähimaid konkurente ka lohutatud: "ärge muretsega, küll me teid finišis ära ootame". no missa ikka oskad öelda, kui jalutustempoga kulgedes korduvalt samu kiirjooksjaid punktist punkti kohtad. eks nad isegi tõdesid vahepeal, et targem oleks vist meie järel käia, mitte ise rapsida.

hiljem lisandus võsavaatlusele veel lõputult kuuseriisikaid ja pruune kukeseeni. mitu korda oli tahtmine päev seenekorjamisele ümber mängida.

esimesed kaunistused
 väikese rattasõidu järel sai manakeri kuus purikat pange püütud ja asi sujus.
õngitseme
rabaromantika
järgneva jooksuetapi kaardile vaadates oli selge, et head see asi ei tõota. ainus variant oli otsast pihta hakata ja loota, et kähisev sisemine hääl meid pikalt ei saada. teekonnaks valisime 107-106-105-109 ja edasi juba nii nagu juhtub. juhtus nii, et lisaks järgnesid 108-104-110. eneselegi üllatuslikult läks meil täitsa normaalselt. juba enne võistlust oli manakeri merikesele väitnud, et ta pole topograafiline idioot ja saab pildikirjast aru. ühtteist ta tönkas tõepoolest, tuleb tunnistada. kui ühel eneseusk kõikuma lõi, siis tuli teine oma teooriatega lagedale ja lõpuks aitasime veel nii mõnegi kaasvõistleja tagasi järjele.

 vaid lõpus suutsime end korraks ringiratast keerlema panna. selle poku ja võsalõikamise ajal läks ilm pekki ja varsti olime ligumärjad. vaatasime olukorra helgemat poolt, meil oli pea pool harjutust ilusa ilmaga tehtud aga osad alles startisid. oleks siis selles koleduses mõni mustikaski suhu pista! ussilakaga ei tahtnud asja põnevamaks ajada. huvitavamatest metsaleidudest võiks välja tuua golfipalli.
tee patika pokumiiniravile
 see võsamurdmine oli ikka kole küll. vaatad, et astuks kuhugile aga valida on vaid poku ja poku vahel. fläshbäkk hooaega 2009 mil pokuharjutused oli au sees.
pusime

kuuseriisikaväli

nunnud
 pusisime mis me pusisime aga välja me sealt saime. rattapunktid kanuude suunas olid kõik juba ladisevas vihmas. vastu hakkas tulema kiirustavaid aakaid. ka beekate võitlusvaim tõusis järjest. see panemisele motiveeritud hulk pole ju meie tavapärane seltskond. "punktid on nõrkadel, panna on vaja" ergutasime mõndasid punktist möödakihutajaid. ega nad vastu ei vaielnud.

läks pornoks
 kanuualasse jõudes plagisesid meil hambad külmast. õnneks oli kylli autoga seal ja me saime autost  joped peale võtta. raks kirjutas tutvuse poolest ka kuivad vestid välja.
läbiligunenud ja külmavärisevad
 kanuus oli meil demokraatia manakeri moodi: mina istun tüürima ja teie vaadake mis ise teete, oli kõik mis sealtpoolt tuli. merike, kes on harjunud tagapingis istuma, oli esireas nagu koolipoiss. inimesed tundusid kuidagi liiga lähedal olevat kogu aeg, nii et võttis kiljuma. eriti kui manakeri oma enesekindlat tüürimisoskust kasutades ja optimaalseimat trajektoori taga ajades vastasvõistkonnad kahte lehte kallastesse laiali hirmutas.
riidepuu rax
me oleme end alati kanuus hästi tundnud kuid tuleb tunnistada, et manakeriga koos oli see sõit ikka nagu turboga. katsime kanuus võileibadega lõunasöögilaua ja muudkui purjetasime ning imetlesime teiste erinevaid kanuusõidutehnikaid. vana hea sikk-sakk ja hääljuhtimine ei ole moest kuhugi kadunud, kuid nende tehnikate efektiivsus pole tõusnud.
porkee !?!?
vanu sõpru tuleb lähemalt tervitada

sõidameee...
no nalja sai palju kuni selle ajani kui sinna torutamise juurde jõudsime. selleks ajaks oli jälle vihma ladistama hakanud ja jalgupidi vette ronimine polnud enam probleem. mureks oli vaid see üliaugustatud toru. kuna kiviräha rehepapp on üks mu lemmikraamatuid, siis tean väga hästi, et vanad eestlased kasutasid sõelaga vee kandmist ja leivast redeli ehitamist oma krattide kokkujooksutamiseks. ühest torutäiest piisas, et sellest kratitööst distantseeruda.
loomade joogikoht

lõpp läheneb

tehtud!

torutest
võtsime hoopis ratastega järveäärse singli ette. meile tundus, et enamus rahvast eelistas hoopis joosta, kuid meie oskuste ja jõu vahekorra juures oli ratas kindlasti optimaalsem.
kiirkoosolek
väikese hirmuhetke elasin üle kui äkki enam lõunainglit meil sabas ei olnud. ta oli pedaali ära kaotanud, sest tegu polnud just parima asfaldiga, kuid leidis õnneks jupid mudast üles.
manakeri naudib mudavanni
eks me aimasime, et kusagil tuleb mingi vähe põhjalikum mudaujumine ka ja kahjuks ei vedanud ka seekord kõhutunne alt. ega muud kui halva mängu juures hea nägu pähe ja mõelda isamaa peale. kodu polnud enam kaugel.
muda, siis muda
 kuivad riided olid taas ligumärjad ja külmus kontidesse pugenud. rattapesu järtsus tegime juba sünkroonvärisemist ja suutsime mõelda ainult saunale mida maare meile hommikul lubanud oli.
ah, me ei eksinudki teelt
sai pisut rattaga sõidetud
 manakeriga võis üldiselt rahule jääda. käitus teine üle ootuste viisakalt. ja nüüd vast lõpevad ära need küsimused, et kes see inglite vahur on. no ei ole meie väljamõeldis.

seitse tundi läks jälle nagu niuhti ja terve harjutus sai tehtud. ma tulemusi ei ole veel vaadanud aga olen kindel, et viimaseks ei õnnestunud jääda. eriti mõeldes sellele tiimile kes seal jooksu valikus meilt punkti juhatust küsis ja kui me küsisime, et millisesse punkti te jõuda tahate, siis nad vastasid, et ükskõik kuhu, neil pole absouutselt mingit aimu kus nad on ja et nad on alles teist korda iksdriimil. seilasime teame. sellist poku-võsa kompunni on alati kergem kannatada, kui sul on vähemasti selge, mis suunas sa astud.

kui soojas vees kondid leotatud said, tulid segased asjaolud vahele ning pöördusime koduteele. hooaja lõpetamisel kandmiseks mõeldud kleidid jäävad hoopis 1.oktoobril atlantises toimuvat kuubiku lõpupidu ootama.

järgmise korrani ;) ja ärge vahepeal kõike sporti ära tehke!

Monday, August 22, 2016

lõunaingli kuldmärgistus

lõunainglil sai eile täis kümnest kümme. jätkuvad ovatsioonid!!! lõunaingel on kindlasti selle ürituse üheks maskotiks, keda teavad mitte ainult kõik korraldajad vaid ootavad raja ääres ka paltvaatajad.

kahju oli teda üksinda sinna teele saata, aga mis parata. vähemasti ostsime tund enne starti talle uued roosad rallikad ja võtsime finišis kuldmärgiga vastu.



Tuesday, June 14, 2016

poodiumivääriline jalutuskombinaat

vihmakindel autfit, f: kylli
seiklushundi tartu öörogain tuli päevakorda kelgumardi vihjest. ta sattus pärast iksdriimi mulle nina alla ja kukkus seletama kuidas joosep rada teeb ja tema läheb ja paneb. no mismõttes me siis kehvemad oleme, seda enam et öiseks pärnuks pole veel grammigi ettevalmistusi tehtud. siis jäi mõte taas soiku, kuni joosep mind korrale kutsus ja värske kurgiga meelitas. tegin kiire kõne lõunasse ja asi sai ametlikuks.

kuhu minna, mida teha..., f: kylli
ja siis läks ilm täiesti pekki. lebasin terve laupäeva raamatuga voodis ja kuulasin seda musikaalset ladinat. õnneks oli rõuges olukord vähe leebem ja lõunaingel ajas end pärast rattamaratoni värske ja niiske õhu vanne siiski tartusse. üks oli kindel, õueminekuks tuleb kummikud läikima lüüa ja vihmavarjud lahti tõmmata! eks ööklubi riietuseks oligi veel liiga varajane aeg, kell 9 õhtul alles hakatakse rulle pähe keerama. kluppi mineku ajaks pidi meil harutus juba otsa saama.
jalutust alga! f: seiklushunt
esimene pilk kaardile ütles, et siin on jalutatavat materjaali küll ja küll. otsustasime jälgida kõiki inglite pseudospordireegleid ja otsused langetada jooksvalt ning vastavalt vaatamisväärsustele. ronimishrajutuse tegime kohe algul ära, et see oleks tehtud ja ülejäänud aja ei peaks enam parkuurimisega tegelema. 


mõisa tunnel
edasine linnaekskursioon viis meid korraks raadi mõisa juurde, siis heleni ema akna alla, siis peaaegu minu ema akna alla. nii me siis jalutasime ja nautisime küll uus ehitsi küll lillepeenraid küll pesupuid. ühte koopasse sattusime ka. kaasvõistleiaid kohtasime vaid harva punktide lähistel. erinevalt iksdriimist juhatati siin punkti asukoht kätte ilma küsimata. ülimalt riläks õhkkond.

koopaingel

miljonivaatega õngitsemisekoht

inglid võistlustules
jõe ääre tiirul tutvusime kalastuse multitehnikaga ja palusime kalamehel endast pilti teha. nu kak rõbalka? küsisime. hujova + mingi porin tuli vastuseks. eks ta oleks heameelega sinna platoole viivale teele pandud värva lukku pannud, kui oleks meie tulekust ette teadnud, nii balaansist väljas oli vaene mees.

huuleka peatus, f: seiklushunt
kui vähe valgema promenaadi äärde jõudsime oli aeg huuleka peatuseks. vihma ladistas muudkui edasi ja varandust polnud kugugi võimalik maha toetada. ka pakutud vinge diivan ei kvalifitseerunud meie inglipepudele. üks fotograaf oli ka sinnakanti vettima tulnud ja tal vaesekesel polnud vihmavarjugi. kahjuks sundis sport tagant ja me ei saanud jääda talle vihmavarju hoidma.

finito, f: kylli
jõe äärest läksime jaamamõisa sektsiooni  ülevaatusele ja siis oligi juba aeg hakata vaikselt otsi kokku tõmbama. kolm tundi oli täis tiksumas nagu niuhti. lõunaingli si pulk mis oli algusest peale pirtsutanud, et viitsinud viimases kahes punktis enam üldse häält sisse võtta, nii et paremat vihjet kojuminekuks ei saanud ollagi.

jalutuskäik oli hariv ja selline rogain võiks kuuluda iga tartlase programmi, et linnas toimuvaga end aegajalt jälle kurssi viia. kolm tundi oli meile paras formaat, rohkem ei oleks enam viitsinud jalutada.

ma ei tea mis olümpial saama hakkab, sest meie võislusvorm on praegu tipus. seda enam augusti peale ümbr ei timmi. nii ammu igatsetud aus poodiumikoht sai lõpuks ilma mingi luuserdamiseta välja teenitud! kui nüüd tagasi mõelda, siis oli väike võimalus ka teiseks jääda, kuid eks meil on ikka kogemusi ka.
ausalt poodiumil, tartu öörogaini tagantpoolt esimene koht välja teenitud!