Monday, September 5, 2016

vanakooli pokumiinid

rattaraamipuzzle
eilne etapp oli täiesti urmo käekirjaline: põhjalik poku - toominga - nõgese - mudahooldus. täiuslik pokemonide jahtimise ravi kohalike pokumiinidega. eks vahepeal kippus juba üledoosiks aga vahelduseks kolemajadele ja kümnenda hooaja lõpuvileks oli nostalgialaks kakraz.

manakeri nummerdamine
selle hooaja väljakutsed on olnud tiimi rajale utsitamine ja ratastega kabetamine. paar minutit enne regamise lõppu oli lõunaingel see, kes tegi manakerile ettepaneku, millest ta ei saanud loobuda. mina ei olnud teadlik manakeri sellesuvisest metamorfoosist parajalt-paksust-mehest-parimates-aastates  rattur-keitmossiks.

ikka ja jälle jõuame sinnani, et universum hoolitseb ise selle eest, et maailmas valitseks tasakaal. manakeri spordipuhang oli võtnud meie tiimi kekatunnid ja spordiinnu maha, sest spordiressursid on ju teatavasti konstantsed. läheb manakeri trenni, peavad inglid koduaias võrkkiiges rohelist teed nautides raamatut lugema ja liigseid liigutusi hoolega vältima.
lõpuks ometi ratastel

eraldi startimise joonel
mina nuputasin suvi otsa, et miks mind trenni ei tõmba. oleks ma vaid varem teadnud! no et missa sinna rapsima lähed, kui manakeri on kõik spordi sinu eest ära teinud.

ühesõnaga, selle etapiga näitasime manakerile puust ja punaselt, et miks meil metsas just nii palju aega läheb nagu meil läheb. ta sai nüüd enamvähem aru kaa, aga meie tempo kohta ütles, rattaga ta enam aeglasemalt sõita ei suuda, siis kukuks ta juba ümber.

appi, manakeril on kostüüm valepidi seljas! 
no need rattad on üks hädaorg. pärast gambia etappi lukustas lõunaingel ratta keldrisse, kaotas keldrivõtme ära ja pole seda siiani üles otsinud. nüüd teavad vaid hiired, et kas sellest asjast on järgi jäänud ainult roostehunnik või on seal ka midagi ratast meenutavat. niisiis, tuleb iga etapi algul helistada rattaga sõbrale. kui tints kaasa ei tule, siis lisandub järgmine lisaülesanne - rattaraamid. ja need kaks muutujat kokku oli seekord eriline kepp ja keeks.

orgunn näis esialgu perfektne: raam otsadelt võrust, ratas kiksilt nõmmelt, banketiga öömaja üüvee juures. ka tartust saime kuidagi tulema, üks ratas katusel.
plaan A: kiksi juures teine ratas katusele ja üüvee juurde pidusse.
viimane lonks kohvi ja minekut
plaan B, tekkis pärast seda, kui rattakinnitus dressuurile ei allunud ja ka telefonikonverents otsaperega tulemust ei andnud: võtame ka minu ratta katuselt maha ja kiks toob mõlemad rattad ise homme starti.
plaan C läks käiku, pärast seda, kui selgus, et me ei suuda ka ka minu ratast katuselt maha monteerida: jääme ööseks kiksi juurde ja loodame, et nõmme mändide all on ratas ööseks katusele jätta turvalisem kui lasnamäel. kiks toob oma ratta ise meile starti, ülejäänus loodame manakerile.

manakeri ülientusiastlik start
no kellel on sellist jama vaja, ma küsin! järgmiseks hooajaks peaks soovitama rattaetappidest loobumise või ma ostan normaalse bulletpruuf-lollikindla rattaraami ja lähen murran isiklikult merikese keldri lahti ja vaatan, mis elu seal toimub.

aga muidu oli elu muidugi imeilus. päike paistis, linnud laulsid ja maare oli õigel jal õiges kohas, et merikest kohviga tankida, ja naaberauto poiss pani ratta taas veerema.

strateegia oli lihtne: manakeri käib ees ja mõtleb ja meie oleme lihtsalt ilusad. isegi natuke kahju oli etapi juhendit lugedes, et just siis, kui meil mehelikud köieharjutuse musklid käepärast, on lisavarustuseks nõutud vaid ratas. ei mingeid taskulampe, köietantsu kindaid, odomeetreid, markereid ja muud segast. mis siis muud kui starti.

video
tõkkejooksust võiksime rääkida tundide kaupa, sest tuli välja, et me oleme enesele teadmata selles päris andekad. kylli tegi tõestuseks meie stiilinäitest ka õppevideo.

oh mul võsast rõõmus meel ...
eraldistartimine sobis meile hästi, kuna me oleme harjunud omaette pusima. eks oleks olnud vähe lihtsam, kui beeraja turbopõdrad oleksid juba suuremad toomingad ja nõgesed  meie tulekuks maha murdnud, kuid pokud olid selle eest vähem segi tambitud.
viiendaks punktiks olid juba esimesed sirmikukolooniad leitud ja lähimaid konkurente ka lohutatud: "ärge muretsega, küll me teid finišis ära ootame". no missa ikka oskad öelda, kui jalutustempoga kulgedes korduvalt samu kiirjooksjaid punktist punkti kohtad. eks nad isegi tõdesid vahepeal, et targem oleks vist meie järel käia, mitte ise rapsida.

hiljem lisandus võsavaatlusele veel lõputult kuuseriisikaid ja pruune kukeseeni. mitu korda oli tahtmine päev seenekorjamisele ümber mängida.

esimesed kaunistused
 väikese rattasõidu järel sai manakeri kuus purikat pange püütud ja asi sujus.
õngitseme
rabaromantika
järgneva jooksuetapi kaardile vaadates oli selge, et head see asi ei tõota. ainus variant oli otsast pihta hakata ja loota, et kähisev sisemine hääl meid pikalt ei saada. teekonnaks valisime 107-106-105-109 ja edasi juba nii nagu juhtub. juhtus nii, et lisaks järgnesid 108-104-110. eneselegi üllatuslikult läks meil täitsa normaalselt. juba enne võistlust oli manakeri merikesele väitnud, et ta pole topograafiline idioot ja saab pildikirjast aru. ühtteist ta tönkas tõepoolest, tuleb tunnistada. kui ühel eneseusk kõikuma lõi, siis tuli teine oma teooriatega lagedale ja lõpuks aitasime veel nii mõnegi kaasvõistleja tagasi järjele.

 vaid lõpus suutsime end korraks ringiratast keerlema panna. selle poku ja võsalõikamise ajal läks ilm pekki ja varsti olime ligumärjad. vaatasime olukorra helgemat poolt, meil oli pea pool harjutust ilusa ilmaga tehtud aga osad alles startisid. oleks siis selles koleduses mõni mustikaski suhu pista! ussilakaga ei tahtnud asja põnevamaks ajada. huvitavamatest metsaleidudest võiks välja tuua golfipalli.
tee patika pokumiiniravile
 see võsamurdmine oli ikka kole küll. vaatad, et astuks kuhugile aga valida on vaid poku ja poku vahel. fläshbäkk hooaega 2009 mil pokuharjutused oli au sees.
pusime

kuuseriisikaväli

nunnud
 pusisime mis me pusisime aga välja me sealt saime. rattapunktid kanuude suunas olid kõik juba ladisevas vihmas. vastu hakkas tulema kiirustavaid aakaid. ka beekate võitlusvaim tõusis järjest. see panemisele motiveeritud hulk pole ju meie tavapärane seltskond. "punktid on nõrkadel, panna on vaja" ergutasime mõndasid punktist möödakihutajaid. ega nad vastu ei vaielnud.

läks pornoks
 kanuualasse jõudes plagisesid meil hambad külmast. õnneks oli kylli autoga seal ja me saime autost  joped peale võtta. raks kirjutas tutvuse poolest ka kuivad vestid välja.
läbiligunenud ja külmavärisevad
 kanuus oli meil demokraatia manakeri moodi: mina istun tüürima ja teie vaadake mis ise teete, oli kõik mis sealtpoolt tuli. merike, kes on harjunud tagapingis istuma, oli esireas nagu koolipoiss. inimesed tundusid kuidagi liiga lähedal olevat kogu aeg, nii et võttis kiljuma. eriti kui manakeri oma enesekindlat tüürimisoskust kasutades ja optimaalseimat trajektoori taga ajades vastasvõistkonnad kahte lehte kallastesse laiali hirmutas.
riidepuu rax
me oleme end alati kanuus hästi tundnud kuid tuleb tunnistada, et manakeriga koos oli see sõit ikka nagu turboga. katsime kanuus võileibadega lõunasöögilaua ja muudkui purjetasime ning imetlesime teiste erinevaid kanuusõidutehnikaid. vana hea sikk-sakk ja hääljuhtimine ei ole moest kuhugi kadunud, kuid nende tehnikate efektiivsus pole tõusnud.
porkee !?!?
vanu sõpru tuleb lähemalt tervitada

sõidameee...
no nalja sai palju kuni selle ajani kui sinna torutamise juurde jõudsime. selleks ajaks oli jälle vihma ladistama hakanud ja jalgupidi vette ronimine polnud enam probleem. mureks oli vaid see üliaugustatud toru. kuna kiviräha rehepapp on üks mu lemmikraamatuid, siis tean väga hästi, et vanad eestlased kasutasid sõelaga vee kandmist ja leivast redeli ehitamist oma krattide kokkujooksutamiseks. ühest torutäiest piisas, et sellest kratitööst distantseeruda.
loomade joogikoht

lõpp läheneb

tehtud!

torutest
võtsime hoopis ratastega järveäärse singli ette. meile tundus, et enamus rahvast eelistas hoopis joosta, kuid meie oskuste ja jõu vahekorra juures oli ratas kindlasti optimaalsem.
kiirkoosolek
väikese hirmuhetke elasin üle kui äkki enam lõunainglit meil sabas ei olnud. ta oli pedaali ära kaotanud, sest tegu polnud just parima asfaldiga, kuid leidis õnneks jupid mudast üles.
manakeri naudib mudavanni
eks me aimasime, et kusagil tuleb mingi vähe põhjalikum mudaujumine ka ja kahjuks ei vedanud ka seekord kõhutunne alt. ega muud kui halva mängu juures hea nägu pähe ja mõelda isamaa peale. kodu polnud enam kaugel.
muda, siis muda
 kuivad riided olid taas ligumärjad ja külmus kontidesse pugenud. rattapesu järtsus tegime juba sünkroonvärisemist ja suutsime mõelda ainult saunale mida maare meile hommikul lubanud oli.
ah, me ei eksinudki teelt
sai pisut rattaga sõidetud
 manakeriga võis üldiselt rahule jääda. käitus teine üle ootuste viisakalt. ja nüüd vast lõpevad ära need küsimused, et kes see inglite vahur on. no ei ole meie väljamõeldis.

seitse tundi läks jälle nagu niuhti ja terve harjutus sai tehtud. ma tulemusi ei ole veel vaadanud aga olen kindel, et viimaseks ei õnnestunud jääda. eriti mõeldes sellele tiimile kes seal jooksu valikus meilt punkti juhatust küsis ja kui me küsisime, et millisesse punkti te jõuda tahate, siis nad vastasid, et ükskõik kuhu, neil pole absouutselt mingit aimu kus nad on ja et nad on alles teist korda iksdriimil. seilasime teame. sellist poku-võsa kompunni on alati kergem kannatada, kui sul on vähemasti selge, mis suunas sa astud.

kui soojas vees kondid leotatud said, tulid segased asjaolud vahele ning pöördusime koduteele. hooaja lõpetamisel kandmiseks mõeldud kleidid jäävad hoopis 1.oktoobril atlantises toimuvat kuubiku lõpupidu ootama.

järgmise korrani ;) ja ärge vahepeal kõike sporti ära tehke!

Monday, August 22, 2016

lõunaingli kuldmärgistus

lõunainglil sai eile täis kümnest kümme. jätkuvad ovatsioonid!!! lõunaingel on kindlasti selle ürituse üheks maskotiks, keda teavad mitte ainult kõik korraldajad vaid ootavad raja ääres ka paltvaatajad.

kahju oli teda üksinda sinna teele saata, aga mis parata. vähemasti ostsime tund enne starti talle uued roosad rallikad ja võtsime finišis kuldmärgiga vastu.



Tuesday, June 14, 2016

poodiumivääriline jalutuskombinaat

vihmakindel autfit, f: kylli
seiklushundi tartu öörogain tuli päevakorda kelgumardi vihjest. ta sattus pärast iksdriimi mulle nina alla ja kukkus seletama kuidas joosep rada teeb ja tema läheb ja paneb. no mismõttes me siis kehvemad oleme, seda enam et öiseks pärnuks pole veel grammigi ettevalmistusi tehtud. siis jäi mõte taas soiku, kuni joosep mind korrale kutsus ja värske kurgiga meelitas. tegin kiire kõne lõunasse ja asi sai ametlikuks.

kuhu minna, mida teha..., f: kylli
ja siis läks ilm täiesti pekki. lebasin terve laupäeva raamatuga voodis ja kuulasin seda musikaalset ladinat. õnneks oli rõuges olukord vähe leebem ja lõunaingel ajas end pärast rattamaratoni värske ja niiske õhu vanne siiski tartusse. üks oli kindel, õueminekuks tuleb kummikud läikima lüüa ja vihmavarjud lahti tõmmata! eks ööklubi riietuseks oligi veel liiga varajane aeg, kell 9 õhtul alles hakatakse rulle pähe keerama. kluppi mineku ajaks pidi meil harutus juba otsa saama.
jalutust alga! f: seiklushunt
esimene pilk kaardile ütles, et siin on jalutatavat materjaali küll ja küll. otsustasime jälgida kõiki inglite pseudospordireegleid ja otsused langetada jooksvalt ning vastavalt vaatamisväärsustele. ronimishrajutuse tegime kohe algul ära, et see oleks tehtud ja ülejäänud aja ei peaks enam parkuurimisega tegelema. 


mõisa tunnel
edasine linnaekskursioon viis meid korraks raadi mõisa juurde, siis heleni ema akna alla, siis peaaegu minu ema akna alla. nii me siis jalutasime ja nautisime küll uus ehitsi küll lillepeenraid küll pesupuid. ühte koopasse sattusime ka. kaasvõistleiaid kohtasime vaid harva punktide lähistel. erinevalt iksdriimist juhatati siin punkti asukoht kätte ilma küsimata. ülimalt riläks õhkkond.

koopaingel

miljonivaatega õngitsemisekoht

inglid võistlustules
jõe ääre tiirul tutvusime kalastuse multitehnikaga ja palusime kalamehel endast pilti teha. nu kak rõbalka? küsisime. hujova + mingi porin tuli vastuseks. eks ta oleks heameelega sinna platoole viivale teele pandud värva lukku pannud, kui oleks meie tulekust ette teadnud, nii balaansist väljas oli vaene mees.

huuleka peatus, f: seiklushunt
kui vähe valgema promenaadi äärde jõudsime oli aeg huuleka peatuseks. vihma ladistas muudkui edasi ja varandust polnud kugugi võimalik maha toetada. ka pakutud vinge diivan ei kvalifitseerunud meie inglipepudele. üks fotograaf oli ka sinnakanti vettima tulnud ja tal vaesekesel polnud vihmavarjugi. kahjuks sundis sport tagant ja me ei saanud jääda talle vihmavarju hoidma.

finito, f: kylli
jõe äärest läksime jaamamõisa sektsiooni  ülevaatusele ja siis oligi juba aeg hakata vaikselt otsi kokku tõmbama. kolm tundi oli täis tiksumas nagu niuhti. lõunaingli si pulk mis oli algusest peale pirtsutanud, et viitsinud viimases kahes punktis enam üldse häält sisse võtta, nii et paremat vihjet kojuminekuks ei saanud ollagi.

jalutuskäik oli hariv ja selline rogain võiks kuuluda iga tartlase programmi, et linnas toimuvaga end aegajalt jälle kurssi viia. kolm tundi oli meile paras formaat, rohkem ei oleks enam viitsinud jalutada.

ma ei tea mis olümpial saama hakkab, sest meie võislusvorm on praegu tipus. seda enam augusti peale ümbr ei timmi. nii ammu igatsetud aus poodiumikoht sai lõpuks ilma mingi luuserdamiseta välja teenitud! kui nüüd tagasi mõelda, siis oli väike võimalus ka teiseks jääda, kuid eks meil on ikka kogemusi ka.
ausalt poodiumil, tartu öörogaini tagantpoolt esimene koht välja teenitud!

Monday, June 6, 2016

rahvarahutused rummus

 
positsioonid sees, f: kylli
mis on naisteraffa elus kõige raskem? välja mõelda mida järgmisel päeval selga panna. ja kui see plaan on kõrvulukustava ajuragina saatel sündinud, siis sellest taganemine ei tule kõne allagi ning mingi ilmateade juba meelt ei muuda. ilmateadet tuleb ignoreerida kuni ilm sulle sobiva suuna võtab või siis stardis sõpradelt üks kiht juurde nuiata. nii nagu tegin mina. nädala jooksul lõunaeestis kehasse akumuleeritud soojus lahkus alles pärast ratastest vabanemist ja kui stardi parklasse sõites lisaks vihma tibutama hakkas, oli selge et mu põikpäisus ei vii seekord sihile ja õhtul lõunaingli üle naljatamine tema kaasasoleva talvevarustuse üle maksab kätte.

kui hea raamat! f: kylli
lõpuks olid inglid oma 10. hooaja avastardis ja valmis poodiumivõiitluseks. on ju kurja moodi vaeva nähtud. iga päev 2 km rattaga tööle ja tagasi sõita pole ju mingi naljaasi, eks nii need mahud kogunevad. lisaks samba, salsa ja chachacha lõigutrenniks peale. kui siit midagi looma ei hakka, siis pole kellelgi enam lootust.
sõprade tagasiside oli, et inglid on parimatelt õppust võtnud
kudapidi kirjandust käes peaks hoidma, f: interneedus


soojenduslõik
esmapilk sten-eriku kollasele kirjandusele ütles, et siin pole meile midagi. tuleb aga mäe poole kapata ja kanuusse ei saa niipea. kuna külm ja tuul oli vibra sisse teinud, tegime vähemalt stardist lahkudes kerge jooksusammu. lõunaingel noomis meid küll, et kas me oleme sportlateks hakanud, kuid külm ei andnud häbeneda.

legend rääkis toast ja oli selge et seal läheb trügimiseks. siinkohal tabas meid päeva esimene pettumus. olime raudpolt kindlad, et selleks ajaks kui meie selle toa juurde jõuame on meie tugevad kaasvõistlejad seinad maha jooksnud või vähemasti uksed poole suuremaks lõhkunud. aga sportlik viha oli konkurendid maha jätnud. seisti kergel nügides ühes sülemis ja ei mingit telliste laias kaares lendamist.
läheneme "toale"
lõunaingli kommentaarid meid tabanud vaatapildile on minu alljärgnevas koduvideos. kogu pettumust suurendas muidugi veel see, et olime kohe alguses jõudnud aa rajale, kuid ka nemad ei võtnud seinte lammutamise initsiatiivi üles.

video
tuppa jõudsime tänu gõudiskaverite laiadele selgadele, kes meie kõrval kügelemist pealtvaadata ei kannatanud vaid käskisid sappa võtta.  toas avastasime, et vaid üks jaam seisis keset tuba ja ülejäänud jaamad olid elegantselt toa nurka vedelema lükatud. lõunaingel lõi korra majja. tuppa sisenedes palus ta saalis tuled põlema panna ja lahkudes soovitas ka ülejäänud jaamad kasutusele võtta. 

murdisme vangalst välja, f: ets pukkonen
mäe poole edasi liikudes imetlesime kunstipäraseid okastraate ja vangide häid põgenemisjärgseid ujumisvõimalusi. diskussioon sellest, et kas vang peab kiiremini jooksma enne või pärast põgenemist venis kuni järgmiste piiksujaamadeni ja ei jõudnud lõpliku tõeni.
B2
mäe harjutused olid täitsa toredad. see mägi, millest iganes ta alguse sai, oli igatahes väga fotogeeniline ja silmale niisama ka huvitav vaadata. juba pärast esimest tõusu sai lõunaingel kummikommidega ingliabi osutada, kui üks tseeraja tüdruk tõusukoomast turgutust vajas.
mingem üles mägedeeele,
laskumised lahendasime üks jalg teise taga alla libisedes traumadeta, vaid liiva tuli pidevalt jalanõudest välja kallata. üldse oli kogu päev igasugu parkuuriharjutusi täis, mis sobis meile hästi.
lehvitame kyllile, f: kylli
kylli oli mäe otsa pilti tulnud tegema ja nii õnnestus meil talle lehvitada. kuna meie teekond tõi siiakanti veel mitu korda tagasi siis kohtusime päeva jooksul päris mitu korda.

järjekordne laskumine, f: kylli

tintsul hoog sees, f: kylli
mäe pealt all vaadata oli ka tore, ilus läbipaistev vesi, minimalistlik arhitektuur, selja peal alla libisevad konkurendid...


kui siit pilvepiirilt alla vaatan...



B5, kõik kontrolli all
teel B6 punkti hoiatasid vastutulijad, et ees ootab paras mäsu. taaskord lootsime, et selleks ajaks kui meie kohale jõuame on puu maha võetud, juppideks saetud, halgudeks lõhutud ja riitagi pandud. aga ei midagi. rahvas passis niisama ja miskit liikumist ei paistnud. pilt mis meile avanes on kajastatud järgmises koduvideos.

video

ma siis otsutasin aega asjalikult kasutada ja huuled üle värvida. tintsu avalik kuulutus, et kes veel huulekat tahab, pakkumisel on kaks tooni; heat wave ja stolen kisses?, pani rahva korraks vaikima kuni üks julge kapist välja astus. mul oli just tüdruku dressika värvi huulekas kotis olemas.

tintsu tabas motoorne rahutus ja ta käsutas meid ebaentusiasmist hoolimata seina äärt mööda alla parkuurima, ja nii me sealt siis pääsesimegi. sellega ei saanud päeva ronimisharjutused otsa. sein oli ees! sealgi leidus igasugu mõttepausitajaid kuid me hakkasime otsast pihta, ainuke hirm oli, et sukad terveks jääksid. üksteist instrueerides lükates toetades saime seinast üle ja naha hoitud.

ronitav sein, f: kylli

rattale, f: kylli
järgnev rattasõit oli vaid sissejuhatus ühele järjekordsele jalutamistiirule.

minu valikuline nägemine lükkas valikust ujumisega saarepunkti õnneks välja. alles hiljem kaarti uurides märkasin et selline võimalus ka eksiteeris. oma tiiru ehitasime üles kõhutunde taktikal, ehk üks punkt korraga vastavalt meeleolule. õhus oli ka ratsimise võimalus, juhuks kui asi pornoks pöördub.

B53, klassikaline palgironimine
üllataval kombel hakkas asi vaatamata segasele kaardile sujuma, ju siis olid kuu ja tähed meie poolt. ainult ilmavana keeras ära ja kastis meie tiivad märjaks. kõige suurema vihmasaju ajal olime õnneks teel metsas nõlval olevale rajale.
jätkasime taktikat mis kombineeris kähiseva sisemise hääle, bullo muerto rajad ja kaardil olevad segased jooned.
B56, iksdriim ilma poomiharjutusteta ei ole õige asi
rahval oli tuju hea kõik kellelt küsisime juhatasid lahkelt teed ja palusid loha mööda edasi astuda. seega olime valinud vist enamusega suht sarnase tiiru.

põdrakanep roosatab kauguses

asfalteerimata tee
kui päike jälla välja tuli oli metsas väga mõnus. piibelehed lõhnasid ja mesilased sumisesid pohlades. lõpuks hakkas aga siiski kanuuigatsus välja lööma. aitas sellest jalutamisest küll.

metsailu

teel B57, kõhutunne ja inimvaatlus vedas taas välja

sügisel on suuremat pohlapugimist oodata
tagasi rattaalas oli prioriteediks eine murul. üritasime seda kombineerida lisaülesande tegemisega. kontsakingad viisin jalutama mina, sest merikesele pidi jääma ronimine ja tintsule ujumine. eks need elukad nats illegaalsed välja nägid, kuid midagi katastroofilist neis ka polnud, kuna liikusin möödetud kontsakingasammul. rajal kohtunikega lobisedes oleks ainult peaaegu unustanud punkti komposteerida :)

korraldajate arusaam stilettodest
selle liikuva punktiga me pikalt jamada ei viitsinud, mõtlesime, et kui pihta saame siis võtame aga vaeva nägema ei hakka. no ei saanud pihta.

taas kutsus meid mägi.















the mägi
lükkasime lõunaingli üle müüri ja jäime ise võileiba pugides etendust vaatama. rahvas päevitas rattaalas ja võttis asja marurahulikult.

kuna merikese tossud ei haakunud üleliia hästi siis võttis tal mäkke jõudmine käed päris läbi, kuid tehtud ta sai. osad köied olid orgudesse puntrasse jäänud ja neile ei ulatunud ta isegi lähedale ronida.


kärbes liivapaberil, f: kylli
rattaga jooneretkele minnes oli taas sein ees. no ei ole mu tiimil lihtne minusuguse kaardilugejaga. aga heade inimestega juhtub ikka häid asju, seda enam veel inglitega. nagu maa alt ilmusid aarajakad, mehed nagu möirapullid ja tõstsid rattad teiselepoole müüri.

....leia õige mees, aidata võib seegi...
ka minu järjekordne kavaldamine läks nihu. kui esimene joonepunkt käes, tegin ettepaneku joonelt tagasi teele ukerdada. kõik oli tore kuni mingi masuudihaisune oja meil risti jalgu sattus. lõunaingel tahtis joonelt tagasi pöörata kuid kuna meie juba veelt läbi sumasime, siis võttis temagi sappa. nii saimegi sukkadele mustad kilepõlvikud peale. rattalt kulus finišiks õnneks see kaitsekiht kuidagi maha.

kolekümblus

rattasõit oli pärast vanal raudteel sõitmist ja hiljem korraks keelatud maanteele eksimist pigem vormistamise küsimus. 
huulekapaus
enne kanuusse minemist värvisime huuled ära, et meie roosa vihmaussiga kõik sujuks. kanuualasse tulek on alati nagu kojujõudmine: urmo isa, rax jne

kanuupoistel oli meile diivaniga vihmaussi asemele pakkuda hoopis täiesti uus tahe marine kanuu, mis ootas enne tootmisse minemist meie testsõitu ning heakskiitu. mis seal salata, rallikas oli aus. sees tugitoolid, põhjas sooned, käitumine eeskujulik.

btw, urmo isa lubas roberta pildi feissarisse panna, et elumärk ikka tõendatud oleks. jääme ootama, või tuletame elu lõpuni meelde.

enne kanuuse minekut sain halva üllatuse, viimsi poisid saatsid mind pikalt, et neil on kola koos ja ei viitsi mind rohkem oodata. mul oli nendega pealinna saamise diil, sest pärast iksdriimi ootas ees lisaülesanne põhjaingliga ehk queeni kontsert. kuna pidin finišis hakkama endale pealinna transporti hääletama, sundisin ingleid kõige kaugemast ja vastutuulisemast kanuupunktist loobuma.
rax jagab varustuse välja, f: kylli

läheb merereisiks, f: kylli

omas elemendis, f: kylli
autohääletuse lisaülesanne sundis ümber mängima ka muu taktika. kuna finišis polnud aega pesema minna palusin ennast tintsu asemel ujuma, et suurem tavott lahti liguneks. pärast tuli välja, et mina ainukesena saingi pessu, sest keilas pandi pesumaja uksed enne inglite saabumist kinni.

oli mõnus ja meile paraja raskusastmega rada. me ei oleks kurtnud kui ta mõne jooksu ja rattapunkti võrra lühem ka oleks olnud, aga see selleks. rahvas oli rõõmus ja jalutajad olid iksdriimile tagasitee leidnud. nüüd võiks veel vaid lahtised leegid kambäki teha, siis oleks kindlam öösel jalutada.
mõnus, f: kylli
finišis krabasin kiirelt mikrofini ja palusin transpordiabi. matkaspordi tüdrukud õpetasid mind lisaks pealinna viimisele ka taxifyd kasutama, nii et kõik sujus.

tehtud, f: kylli
pealinnas ootas mind põhjaingel, et koos kultuurilaksule minna. sissejuhatuseks tegime väikse tiiru kadrioru pargi jaapani aias ja alles siis oli vaim piisavalt valmis end ümber lülituma.

jaapani aia rododendronid on võrratud
kontserdil mingit armu ei antud ja ei teagi kas esmaspäevane lihasevalu oli iksdriimist või kahetunnisest lavaesisest näpuloopimisest ja kaasaüürgamisest. megaemotsioonidega päev!

don´t stop me now