Monday, May 1, 2017

volber unikülas

meie oleme valmis
volber ilma luua peal lendamata on kindlasti dengi na veter, kuid inglielu nõuab oma.

vooremäe suusakeskuse künkad on ühtepidi väga tuttavad, sest olen siin käinud nii seenel, tiiaga trennis, päevakul jne, kuid teistpidi on need rajad ka parasjagu segadusse ajavad. ka tints on siin omalajal kõvasti ratast piinanud. täna sai siis objektiga vähe süsteemsemalt tutvutud. loomulikult ei lootunud me sossi moodi kodukoha eelisele, kuid rajameistri lubadus, et seekord ei pea keegi ajalimiiti jääma, lisas indu juurde, et teha päev trahvivabalt.

kiiver läikima löödud

algus oli paljutõotav, isegi päike oli aeg-ajalt väljas. pärast laupäevast üle-eestimaalist pussnugade sadu ja jääaega oli ebausutavalt inimlik õues olla. kui parklasse jõudes tibutama hakkas, siis küll tuli korraks tahtmine autosse jäädagi. aga siis jõudis lõunaingli spordimassin kohale ja läks sujuvalt toimetamiseks.


hoogsal sammul starti
vooremäe rattahajutuse jagasime omavahel spordilotoga: tints A, merike B ja mina C. need uutmoodi piiksumasinad olid selle etapi rasvaseks plussiks. pidid vaid randme korraks kõrva juurde tõstma, et aru saada, kas ikka piiksub ja ei mingeid trügimishunnikud punktide lähistel.

hakkame otsast pusima
masterplän
navigaatoril käed tööd täis
kuni tints oma kokkuaetud juhet vooremäel tiirutades lahti harutas, oli mul tekkinud masterplän, mille käigus ümbrikust leitud kunstjuustukänakast tegin sinihallitusjuustu. parklas lonkiv pärnikujürka kiitis plaani heaks. siiski et võtnud me teama soovitust kuulda ja jätsime rattad maha, sest tintsu pepu vajas rattast väikest pausi.






hüpe 1
3a punktist sai meie 3d maailma naba. ülesane osutus ooatust lihtsamaks. ma olin juba mõttes valmis sinna metsa jäämagi. aga kuna teised inglid olid nõus mulle igale poole küsimata järgnema, siis nii me läksime ja punktid muudkui tulid. viimase lohu leidmist kiirendasid eensaare-poisid. nii et kui me oleksime randykorbi tütred, siis ta oleks põhjust olnud meie üle uhked olla.




hüpe 2



tagasi rataste juures selgus ka punase noole müsteerium. olime enne merikesega legendi lugedes püüdnud nii ja naa aru saada, et mida me voltima peame. nüüd siis selgus, et voltimisharjutus oli eraldi väljas. käsitööga meil probleeme pole, nii et volitimine ja noolega punkt oli vormistamise küsimus.



käsitööminutid

järgnevad rattapunktid läksid kohati rattajalutuseks. ühesõnaga liikusime oma tavapärases tempos. viimase joonepunktiga saime kottida. arvasin, et 10 hooajaga olen juba kõike näinud, aga ei. olin kindel et kui joonorienteerumises on veel hullult piika pauna sisaldav lõik ees, siis kindlasti on viimane punkt seal. aga ei. just siis kui veensin teised ära, et nüüd lõikame, panime punktist mööda. õnneks leidus õigel ajal õiges kohas õigeid inimesi. tegin trahviringi ise j akokkuvüttes pidin kindlasti vähem ronima, kui need kes õiget teed mööda läksid.

voldime ja kleebime















metsajalutus, ehk noolega punkt


















mööda joont












kindlalt rohelise joone peal
















sinililleilu oli igal sammul
panime rattad mändi toetama ja tegime mustikasupi pausi. ideaalmaailmas oleks lõunaingel teinud kohvipausi, sest spordimassinas oli kõik vajalik aparatuur selleks olemas. aga meid ootasid ees hoopis kollased lipukesed. kaart ei olnud jällegi lihtsate killast, kuid hoolega näpuga järge ajades püsisime pildil ja mingeid eksirännakuid ei korraldanud. küll aga jätsime korralikult ülesande läbi lugemata ja lõpukoridore valides tegime spordilotot.










merevaade

















jalg hakkab töntsiks jääma






jõuame rataste juurde ja ennäe - rattad lukus. järjekordne müsteerium lahendatud, et mis soga seal legendis mingist lukust aeti. tuli jälle mõistus teravaks ajada. kuna 40 oli suurim arv siis alustasime lahendamist sellest, merike näppis sel ajal niisama koodlukku. lahenduseni jõudsime samal ajal kui merike luku niisamagi lahti muukis. väga lahe ülesanne.



huulekapeatus kasesalus

ajuragin ja lukuragin
järgmine rattaots viskas juba koblaka ette, sest toimus samal maatikul kui see kollaste lippude tiir. mäkkeronimisest hakkas jalg töntsikd jääma. ja mismõttes tartumaal üldse sellised mäed on.

rattaromantika

rattaronamtika jätkub
kodukaunistus kriimani moodi
rattaralli kiituseks peab ütlema seda, et esiteks oli see lühike ja teiseks kattus see esmakordselt arusaadavalt legendiga. kui tavaliselt on juhendis nõue odoka kohta see mis rattaralli kohta vihjet annab, siis seekord pidime lihtsalt fakti tunnistama, et nüüd on see siis käes.

teel olnud kolemaja ülesandeks olime ka valmis, sest puude küljes olnud vihjed pildistasime igaks juhuks üles.

rattaralli lõppedes jõudsime võistluskeskusesse ja kuna mina ei olnud enne päeva jooksul kella vaadanud, siis tuli välja, et oleme jamas. vaid 30 mintsa finišini ja meil 16 punni võtmata. ja mis kõige hullem, kanuusse pole lootustki saada. oi kui pettunud ma sel hetkel olin.
roosad ja inglid finišijoonel

tegime halva mämgu juures head nägu ja sõitsime ratastega kanuualasse sõpradele vähemasti tere ütlema. urmo andis meile lohutuseks õuna ja käskis fiišisse kiirustada. nii kahju oli. meie suured ja väikesed fännid olid meid päev otsa truult kanuuaalas oodanud. täielik petekas.

finišjoonel elu üle järele mõeldes saime vähemasti kokku a raja roosadega, kes olid teadlikult 18 punkti päevakavast maha ratsinud.

linnuke  ja värskeõhupäev sai kirja. plussiks seekord uued piiksuvad siipulgad, kuivad tossud, puhtad riided, puhas ratas, terve maniküür ja huvitavad lisaülesanded. need viimase aja köieharjutused on olnud karmivõitu.

näha oli, et rajameister oli kogu hingest pingutanud, et kõik oma huvitavad ideed ära teostada aga seda kõike kokku sai lihtsalt liiga palju. 13 punkti ei jätaks me võtmata isegi mitte öisel etapil. loomulikult pole me mingid kiirtormajad, kuid me ei teinud seekord midagi teistmoodi kui tavaliselt, et viiendikust rajast ilma jääda. võib ju öelda, et kui hakkama ei saa, siis kobige tsee rajale. me võime jälle sama hästi vastu öelda, et kui teile bee rajal muidu väheks jääb, siis kobige aa rajale. kuna ma pole mingi vihapidja elukas ja üle eesti keskmise positivne, siis oli eilse päevaga ikka midagi mädasti kui mul veel tänagi pettumus hinges on.

kuigi tulemusi pole veel üleval, siis seekord oleme oma poodiumikohas kindlad. ehk on laagri sprint ikka sprindi mõõtu, muidu tuleb kohvrid kokku pakkida.
seekord kindlalt poodiumil
PS: pärast meid lõpetas veel 37 !!!!! tiimi, koos trahvidega olime tagant poolt 17-ndad. ma ei viitsi vaadatagi, et mille eest me trahvi saime. kosmos...

Saturday, April 29, 2017

vesine voormapp

voormapi vedur oli tints. see on vist elus esimene kord üldse, kui me läksime koos trenni. iksdriim lähenes ja me polnud üksteist eelmisest suvest saadik näinud, mis tähendas et on vaja põhjalik tühjakslobisemine teha, enne kui spordi peale mõtlema saab hakata. tintsule oli silma jäänud elamusretke tartu linna öine matk kui sobiv meeldiva-kasuliku ühendamise koht. no mis mul siin vastu puksida.

ja kui ükskord otsustatud, siis ei mingit taganemist. ilmavana on tedagi huumorimees ja pani meid täiega proovile. et kui palju ta peab taevast vett alla kallama, et me õue ei läheks. aga me pole papist tüdrukud, kummikud jalga, kilepontšo peale ja minek. võtsime seda kui head võimalust riietuse testimiseks, sest karta on et ega pühapäeval meile ka keegi ei halasta. ja vett me saime nii et vähe polnud. kile alt välja ulatuvad varukad ja kindad lausa tilkusid.

õnneks polnud me ainukesed segased, e´kes õhtul kell 9 padusajuga ermi juurde välja ilmusid. rahvast jätkus kolme gruppi. elu oli õpetanud seda, et ükskõik kelle järgi, peaasi et mitte soss või karu... niisiis liitusime pireti grupiga ja tegime 12 km ja 15000 sammuse jalutuskäigu. külastasime nii tartu öörogaini ajal käidud kohti kui ka kunagise kevadise iksdriimi ajal üleloetud garaaziuksi ja sillaharjutusi. ja loomulikult ei suutnud me oma lobisemist ära lobiseda, sest kahe poole tunniga saame me ju alles hoos sisse. nii et homme jätkame :)





Thursday, April 13, 2017

suusalaager siberis

jaanuaris käärikul peetud suusabaasi peol saime lõunaingliga üle saja aasta kokku ja sealses sportlikus atmosfääris tuli mõte üks kehaliselt arendav vanakooli treeninglaager teha. kuna me teeme kõike üliteaduslikult, siis erinevalt 99% rattaeestlastest ei tulnud hispaania meile mõttessegi. võtsime suusad selga ja panime siberi poole punuma. eesmärgiks olid enne uut hooaega elustavat auru saada ja seda spordivärki meelde tuletada.

laagri tulemustega võib igati rahule jääda: muskel kasvas, silmaring avanes, headest mõtetest oli õhk paks ja seltskond loominguline.
evroopa moodidega tutvumas
1. päev: sissejuhatuseks jõutrenn kristallkarikatega + vastupidavuseks ja vaimu tugevduseks 4 tundi shoppamist. kui te arvate, et see oli mingi luuslangi löömine, siis tehke ise järgi. meil olid jalad lõpuks täiesti läbi. kõige masendavam oli muidugi see, et poes olid enamasti koledad asjad koledate hindadega.

kuna olime kommunikatsioonisegaduses tiivad kuju unustanud, siis üritasime siit asendust leida - aga vaatamata 6 korrusele ja 1500 poele evropisky keskus meid välja ei aidanud. sama lootusetu seis oli ka hiljem hantõs.

hantõ-mansiisk bez mammuntov, eto dengi na veter
2. päev: hommikuseks trenniks mammutivaatlus + 12 km sulalumes sumpamist. kuna öö jäi lühikeseks, siis otsustasime taas alustada päeva kergemalt. käisime merikese ja manjaga tuuril jõululinnas hantõ-mansiiskis, aklimatiseerusime, assimileerusime ja olimegi valmis järgmiseks sammuks. suusatamine.

merike ja manja ja väikesed mammutid

kaseilu

võtame šnitti rossignoli poistelt



















vaatamata ilusale ilmale polnud see suusatamine selline lillepidu nagu me vaimusimas ette kujutasime. rada oli tänu sulale pehmemast pehmem ja kõrvalolevalt ehitusplatsilt oli rajale kandunud paras liivakiht. nii et siis topelt pidurid.

kannatasime mis me kannatasime aga vähemasti saime kopsud moskva õhust puhtaks ja läksime sooja mineraalveevanni hüperkompensatsiooni ootama.

ja kuna manja oli täpselt sama kaua trennis kui meie, siis tundus et oleme täiesti tippspordi graafikus.



3. päev: sumpame edasi + lisaülesanded

järgmisel päeval olid eesmärgid veel suuremad - tahtsime läbi sõita selle raja osa, kuhu eelmine päev ei jõudnud. staadioni poole astudes tuli vastu toni livers, itsitas ja lohutas, et ärge täna arvake, et teie olete nõrgad või suusad on süüdi ... rajal saime aru et seis on veel hullem kui eelmisel päeval. kepid vajusid läbi ja tuul oli veel kõvemaks keeratud. juba siis hakkas merikesele tunduma, et 50 km võib olla järgmiseks päevaks liialt suur ports.

1.suusatrenn

2.päev, entusiasm ei rauge
2. linnuke kirjas
trennijärgselt tegime väikse lõdvestuse kaubanduses. merike oli teinud juba mitu katset erinevatest kohtadest, et saada oma maitse järgi kohvi. ja kui merike ei saa normaalselt kohvi, siis on ju asi teadagi pekkis. niisiis jätkasime otsinguid. kuna minul õnnestus saapa konts ära murda siis saime linna peal ka muid atraktsioone nautida.

kingsepa onu oli india filmide austaja ja eriti meedisid talle filmides tantsud-laulud, nii et juttu jätkus meil kauemaks. lisaks tegi ta mulle ilma palumata saapaparanduse pealt 200 rutsi alet, kuna olen külaline eestist. järgmine päev telefoni peos oli aga hoopis teistsugune eesti imidzi üllatus. nimelt küsis teenindaja poiss, et kas see on tõsi, et eestis on hitleri sünnipäev rahvuspüha, tema vanaisa rääkis nii? ma olin ikka jupp aega vait. imelik, et minu austria kolleegilt ta seda ei küsinud.


spordisöögi lett


talv tuli tagasi

hommik kl 7, stardini 4 tundi

4. päev: pidupäev + ülivastupidavuse trenn

värske külm lumi
pusk
kuna ilma osas sai direktorihärraga protestitud, siis oli ta lõpuks vajalikk nuppe keeranud ja eelmise päeva pärastlõunal hakkas lund sadama ning ilm läks külmaks. ainuke millega hakkama ei saadud oli tuule maha keeramine. see sunnikas muudkui puhus ja puhus: pool ringi tagant, pool ringi vastu.

laagerdasime kumbki suhteliselt omas tempos. mina tegin oma suusatiiru ära varahommikul, lõunaingel startis pidulikult northugi laulu saatel.

lõunaingel kihutab
merikest nägin veel vaid korra, kui ta tuli oma esimselt viiekalt. karel oli suusad hästi läikima löönud, nii et lippas hästi. pakse posse, kelle selja taha tuulevarju peitu pugeda, sellel rajal polnud, sest paksud poisid keerasid kõik pärast 5 km boksi. nii siis tegigi merike oma viimase 8 aasta pikima suusasõidu üksi tuulega võideldes.

tempot me siiski maha ei saanud ja päev jätkus lõdvestava tantsutreeninguga.







5. päev: paneme tuimalt edasi
punane väljak, check

kuna sheremetjevo lennujaams kohvikus magada ei lubata oli ainuke variant treeningutega jätkata. nõrgemad jäid lennujaama kohvri otsa, meie manja ja merikesega läksime orienteerumist tegema, peeteed ja sisemist häält fainfuunima.

paus 5 min
arbatil krabas üks hiigeltšeburaška manja kaenlasse ja tahtis punuma pista, kuid õnneks suutis ta ikka lahti rabeleda :) siis tuli mõte parki jalutama minna. kaardi järgi tundus selline normaalne roheline lärakas aga kohale jõudes andis ikka ühest otsast teise trampida. see oli ka esimene kohta moskvas, kus nägime inimest jalgrattaga. väga mõnus oli seal jalutada ja teisi promeneerijaid vaadata. täielik oaas keset moskvat.

juba gorki parki jõudes oli manjal 40% päevasest liikumisnormist täis, mis tähendas, et me oleme enda normi juba 140% ületanud. aga ees ootasid veel tõusutrennid ja pikemat sorti rännakretk.

kui nüüd sellise laagerdamise peale me ka tugevaks ei saanud, siis poel meil lootustki. igatahes panime end unipihale kirja ja lahinguväljal näeme!


gorki pargi rannapromenaad

lähme tõusule

Tuesday, March 21, 2017

birkeni ilu & valu

ettevalmistused lõpusirgel
seekord peksid omad vitsad teravate plaksudega. nagu ma ei teaks, et maratonil ei käida kiirsutsaka korras. selleks tuleb võtta aega, minna kohale paar päeva varem, aklimatiseeruda, ringli lonkida, molutada, assimileeruda. kõike seda teadmist ignoreerides tegin ikka kiirmenetlusega plaani ja karistust ei tulnud kaua oodata. suusad jõudsid kohale parasjagu siis, kui me end maratonijärgselt sauna sättisime. oleks, oleks, oleks ... eksole. 

aga vot ei olnud seda varupäevakest asjade paikaloksutamiseks ja lennukompanii sigaduste sirgendamiseks. me kõik olime just sel aastal varustusspordis sammukese edasi teinud ja oleks tahtnud suusakilomeetri omahinda pisutki allapoole sõita.

kohalik spordipood kirjutas korraldajate survel meile uued pütilauad välja ja swixi poisid lõid tallad läikima. niisiis jäi mul kurmo peenem käsitöö puha proovimata. kui minul ja raineril läks asendussuuskadega enam-vähem, siis viilu sai küll paraja pirni. ta pole just eriti standardsete norra rahvasuusataja kabariitidega ja talle anti puuversioonis isetormajad, seega sai ta mõnuga laskumistel paaris lükata samal ajal kui tillukesed jaapani prouad muudkui mööda kihutasid. 

3,5 kg
teine ja kõvem vitsaplaks tuleb muidugi iseendalt. eks ma aimasin juba ette, et ega baila trennis salsat ja sambat tantsides klassika tehnika paremaks lähe, kuid ikka käisin oma ladina-ameerika liini hoidmas. ja kui palju oli mulle räägitud nendest birkebeineri tõusudest aga ikka ei võtnud kuulda. see laiskus on ikka karm kehale taluda. aga nii karmina ma seda ka ette ei kujutanud.




suvitajad
üht teist ma siiski teadsin ja ei ignoreerinuki. näiteks seda, et seljakott ja selle sisu on olulised. niisiis sai sisu hoolega komplekteeritud ja kaasa võtsin vaid kõige hädatarvilikuma. et miks siis cava pudelit ei paista? no ei olnud piisavalt ergonoomiline ja kaalu oli keeruline reguleerida.

see eest olid mul kaasas moskva sõbranna liudmilla poolt mulle toodud geelid. ta on 73 aastane, 14 x worldloppeti meister ja jookseb veel siiamaani maratone. kuuldes, et ma birkele lähen, hakkas mu pärast muretsema ja tõi oma tuubid juba paar kuud tagasi platsi ning kirjutas mulle peale, et millal ja mida tarbida. mina tegin nagu terese johaug ja silte ei hakanud lugema. tegin nii nagu kästi ja sõin mis kätte anti. kas aitas, seda ei tea, hullemaks nad olemist igatahes ei teinud. ja purki pissida mul pärast keegi ei palunud.

startisime sundbyst tund ja veerand hiljem. õues oli nulli ümber soe ja päike küttis kõvasti. kõik olid mõnusalt rahulikud ja mingit trügimist rapsimist ei olnud.
mahlamütside kast, 13 grupp
kahjuks osutusid kõik hirmujutud tõeks ja kohe läks ronimiseks. kuna minul alguses suusad üldse ei pidanud, siis erilist edasiliikumist ka ei olnud. paremini hakkasid tööle pärast esimest raskemat osa, mis kestis ca 18 km. kahjuks oli selleks ajaks juba enamus tossust välja läinud. lisaks olid mu jalad nagu valesti alla kruvitud ja hakkasid juba suht algusest puusast+põlvest valutama. ja see valu ei lahkunud neist kuni võiduka lõpuni. ainult suusasaapad kriuksuid kogu aeg rõõmsalt.
mõned tõusud on juba selja taga, esimesed 9 km läbitud
jätkan tõusmist
ronisin mis ma ronisin aga üles ma ronisin. ja seal üleval platoo peal oli jube ilus. üritasin liikumist katkestamata ikka üle vasaku õla avarust vaadata ja oleks paar korda mõnusalt isegi kõhuli lennanud. mäe otsas oli olemine vahel päris karge ja tuuleõhk silitas juukseid. kui endale tundus, et suusad eriti ei libise ka, siis laskumistel sain aru, et teistel on veel hullem. see andis ikka lisamotti juurde.
see tüüp kes parasjagu käpuli, lõpetas lõpuks hetk enne mind
ilu ilu ilu
platool
ja kilomeetri poste pole kunagi nii pingsalt oodanud. mõned tulid kiiremini ja mõned venisid ikka väga pikalt. no nii mõnigi kord vaatasin igatsevalt meedikute saani poole ja mõtlesin, et võiks hoopis sellega väikese sõidu teha. rajaäärsed ergutajad ja ilus ilm päästsid minu selle päeva. rahvast oli raja ääres kõvasti. ja nad laulsid mulle igasuguseid norrakeelseid inglilaule ja jooksid raja ääres kaasa ja pakkusid kõikvõimalikke maiustusi ja kärakat.

ikka edasi ja edasi
susjonist läbi sõites oleks 2 km jooksul võinud enadal nosu kapitaalselt umbe tõmmata. et kohalikke mitte solvata, ütlesin ikka, et ma eelmiste juures juba lasin ühe, kui nad jälle mulle gammeldanskiga topsi ulatasid. suustavaid ingleid ei olnud keegi sealmaal varem näinud, nii et nad ikka hüppasid mind nähes oma lumeaukudest välja ja tulid kohe keset rada mind lähemalt vaatama ja kaasa jooksma.

on mis on, aga valetada pole ilus. ma küsisin ikka mitu korda, et kas nüüd on tõus otsas ja muidugi vastati, et edaspidi on vaid allamäge. no see norrakate allamäge oli minu jaoks vägagi ülesmäge.

kivistunud 
ja kui need laskumised siis lõpuks algasid, oli rajast järgi jäänud vaid kaks kahtlast saharenni lilles rahvast langes loogu. mingi islandi taadi eeskujul otsustasin tervete kontide kasuks, võtsin suusad alt ära ja jalutasin. selle taadiga lobisedes ma lõpuni tulingi. km enne lõppu kihutas ta millegipärast minema. finišisirgel ootas rainer fotokaga ja ma võtsin hoo maha, sest ta vehkis käega. pärast tuli välja, et ta üritas mulle näidata, et ma lõpusirgel olevast mustast mehest kindlasti mööda sõidaksin :) kommunikatsioon oli erroris ja mu sportlikud eesmärgid olid selleks korraks niigi täidetud.
lõpuks olin ikka süsi mis süsi. lõpetajate bussi istudes ei olnud mu kerel kohta, mis ei oleks olnud valus. nagu näha ka juuresolevalt pildilt. niisiis maraton oli ilus aga mul oli vägagi valus. täna tegin väikese salsa peale ja juba hakkab eluvaim tagasi tulema. ühesõnaga, kui kunagi elus veel birkebeinerile, siis trenni trenni, poisid-tüdrukud.