Sunday, April 27, 2014

turistidena tartus


hm, siin peaks 7 tunni pärast start olema ?
avaetapp tartus. hurraa! appi? meenutades karu ja sossi kunagist megapange elvas, kus neile pidi iga vitipalu kaitseala puuseen ka teretuttav olema, võttis mõtlikuks see muidu igati ahvatlev kodustardi võimalus. põhjaingliga võtsime läbi kõik maailmalõpuskeemid kuidas me karlovas jaani kirikut otsime ja nuputasime, kuidas saaksime end iseendi lolluse eest paremini kaitsta. ega mingit hullu masterpänni ei tekkinudki. vaid üks oli kindel, pittu lihtaslt peab minema. nutame aga lähme. et rattaala võiks maasika juures olla, saaks peoleminnes rattad ka kohe ära panna...
wilde juurde on korraldajad juba joogipunki valmis sättimud
laupäev, mis oli esialgu ettenähtud puhkamiseks, iluprotseduurideks ja ületoitumiseks, kulges tegelikult igal inglil oma "orav rattas" programmi järgi ja põhieesmärk hakkas juba ähmastumagi. mina käisin näiteks rattaralli rajal "ära tegemas", mis ei olnud üldse selline jalutuskäik pargis mis sobiks võitsluseelseks päevaks. õhtul koju jõudes näitasin korraks kiirustavale sõbrale merikese tarbeks laenatud ratast. hinnang oli kiire: nii logu  rattaga minna ei tohi. rattale ja zeppelini. vanemuise mäest alla sõitsin täie vungiga kuigi pidurid olid põhjas. see oli täielik riäliti laks. peaasi et neil putka kinni poleks, palvetasin omaette. pertti poe tagatoas leidus õnneks kuldsete kätega suvitajaid kes jäätisega braibitult kiire tuuningu tegid. õhtu jooksul tuli juhuslikut välja ka juba kadunud asjade nimistusse pandud si pulk, mida viimastel päevadel otsides ja sahtleid koristades olin leidnud küll 8 huulepulka. sellest moraal: ära iial tõsta si pulka kosmeetika kotist spordiriiete kappi.
supilinnas soojendust tegemas

starti, starti

linnatuuri aeg hakkas lähenema, aga keda polnud olid kompanjonid. ainult heiti oli ständbai peal. põhjaingel kustutati ära oma hotelliasukate poolt. lõunaingel saabus aga teadliku inimesena täpselt sel ajal kui asutustesse asutus ka tekib. ständbai meestel oli selleks ajaks juba tekk ninani tõmmatud ja esimesed õudukad nähtud.

lühikese loomaaiakülastuse järel otsustasime hoopis öist kaarditrenni teha. stardiala vaatlus näitas, et siin küll mingit jahti ei tule. samas oli kuuma ilma ootuses linna üles seatud hulgaliselt  joogipunkte. eks need sportlased ju joovad nagu härjad kaevul, kus aga saab, teab urmo omast käest karta. ja parem karta kui kahetseda, onju. kahjuks ei olnud meie ekskursioon piisavat detailne, et wilde poisi eluaastad meelde jätta ja selle vea pidime hiljem jalgadega kaks korda trepist edasi-tagasi käimisega ära jagama. soojendusharjutuse plusspoolepeale võib aga kanda uue tantsulokaali avastamise, milles viimane lugu kestab vähemalt pool tundi. me ei hakka seda infot avalikut välja jagama, muidu pole seal teinekord enam piisavalt tantsuruumi.
jaani kiriku juures kohustuslik turistipilt
startiminek oli nagu manualist maha kirjutatud: ei mingit kostüümidraamat ega muud mõtlemist, sest ees ootas päikesepaisteline linnaetapp. supilinnas saab ju sularaha eest kõike, milleks liigset kraami kaasa vedada. sajaline tasku ja ei näe probleemi. kostüümidega jätkasime šanelli klassikalist minimalismi, vaid mina läksin pisut edevaks ja lisasin jalgadele kevadvärvi mõttes mõned roosad lindid. istu aga kodus ratta selga ja viie mintsa pärast oled rattaalas, pööfikt!

ja ega sealgi polnud miskit teha, kui tuli aga soojenduseks pisut vaatamisväärsusi imetledes raekoja platsi jalutada. ei tea kas meil olid juuksed halvasti kammitud või seelikud viltu seljas aga iga teine auto lasi herne tänaval meist möödudes signaali. oleks vist tõesti pidanud kodust lahkudes pikemalt peeglist olukorra üle vaatama.

nii head pehmet diivanit pole iksdriimi stardi ootealas varem pakutud
tundub et tõnistel ja urmol hakkab ealiste küpsusega barbaarsuse ajajärk üle minema ja ootealasse olid lõpuks pehmed diivanid paigutatud, et ei peaks kohvi käigu pealt papptopsist jooma.
faintuuning

vahur investeeris seekord ka numbri ilusse
sportlik meelestatus oli ka viimase peal. kompassile said blingid klepsud peale ja vahur oli lisainvesteeringuga ka ilusa stardinumbri meile saanud. raekoja platsilt kanuude poole startides tegime kohe ära ka selle päeva ainukesed jooksusammud, et telepildis see seiklussport ikka hull rügamine välja näeks. niigi viime neil ju muidu pidevalt ürituse matšo imidzit alla.
sik saki meisterklass

kanuuvedamisteenus võiks siiski stardimaksuga kaetud olla
pilk kaardile näitas, et esialgu pole kompassiga suurt midagi peale hakata. tuleb vaid oma vihmaussi juurde minna ja merelahing ära kannatada. aga vihmaussi valvas lõukoer urmo, kes halastust ei tunne. oli aga oma rasked kõverikud ettepoole sättinud ja me oleks oma küülelakikarva rallikat võinud ootama jäädagi.
õnneks oli manakeri paigas ja kinnitas, et mõni teine paat peab ka veel vett ning võtsime siis kevadiselt helerohelise. oh neid vaeseid kalamehi. keegi polnud neid hoaiatanud, et tänane pohmellihommik kusagil mujal jõelõigul veeta või hoopis koju pikutama jääda. vaatasid kangestunult seda kaost, mis kõik nende haikalalootused eelmale ehmatas, nii et unustasid õngenööridki välja tõmmata. me üritasime neid lohutada ja lubasime mõttejõul kõik priskemad krokodillid neile saagiks saata aga ega nad palju rõõmsamaks ei muutunud.

tore, et avastasime endas taas ka järjekordseid andeid. tuleb välja et lisaks malele on meil loomulikku annet ka slaalomiks. kui sik-sak tehtud sai, saime managerilt noomida, et oleme liiga ees. üks lahedamaid merelahinguid ütleks. eriti meenutades neid paide vetevanasid ja paunküla ning männiku tormiseid ookeane.

  

toomemäele mineku dopiguga
järgnesid kultuuraminutid toomemäel. selles sektoris tartu linnas pole treppi, rada või silda mida ma ei teaks. niisiis tuli lihtsalt päikest võtta ja kivisse taotud vanadele külla minna ning loota, et ehk ei pea liiga palju edasi tagasi sibama. ja kuna käed olid kompassi ja kaardi hoidmisest vabad, sobis jalutuskäiguks jäätis pihku võtta. armastuse koffikus leidus lahke klienditeenindaja kes kõike vastavalt meie spetsiifilistele soovidele serveerida jõudis, lubas lõunainglil feisbuuki postitamiseks telot laadida ja leidis aega, et meist pilti ka teha. kui me siis oma lõunaootega tõnissoni juurde jõudsime, ohkas üks meeskonkurent meie poole vaadates: "miks ma küll vales tiimis olen"...

toomelt tagasi laulukale polnud jälle raketiteadust: seda trajektoori olen treener tiiaga oma tublidusaegadel küllalt sörkinud, ikka veel polnud kätte jõudnud kardetud koduõue õudukat.
tartu tavalised kegliiklusteed

pakuti ka kristallkingakesi
niisiis - rattada denrosse. vaata et golfidiskiga pihta ei saa ja ongi pool harjutusest tehtud.
atlandi taga oli ka meie kord diski loopida ja ilma suurema stressita vormistas helen oodatult meile kollase lipiku ära.

mis nüüd järgnes olid selle iksdriimi kõige õudsam vaatepilt. pärast 18 punkti tuli ühikate juurest ületada narva maantee, et saaks mäe tänava treppe forseerida. ossa issand mis seal toimus! isegi lõpu redelironimine ja pannud hirmust niimoodi sees keerama kui see liikluskaos. ei mingit vähegi legaalset teeületust. tiimid tulid mäe tänava poolt jõe poole ja süstisid täiega suvaliselt autode vahel. autojuhid vaatasid kaamete nägudega ringi ja lihtsalt seisid, sest ratturid tulid suvaliselt poolt. ühtegi korraldajat silmapiiril polnud, ju loodeti et võistlejad kasutavad vöötrada, sest lõikamine ei saanud anda võitu rohkem kui ppar sajandiksekundit.

treppide juures oli tavaline trügimise võimumäng. tavaline rüsin, sõim ja pomin, millest pääsesime edukalt terve nahaga. järgnes ainukese lõuna-eesti  niiske pinnasega metsalõigu tutvustus ja siis juba sai minna hõbekingakeste proovi.

kesse ütles, et sellest ei piisa kui sul on kaasas lamp, kui selle patakad on peaaegu tühjad. korraldajad võiks sellised elementaarsed asjad ikkagi juhendisse kirjutada, et ma ei peaks mingis koletunnelis klaustrofoobitsema.
teeme ära

kahjuks sai siinkolah lõunaingli peegelkaamera film täis ja me pidime oma feissbuuki fotoreportaazi katkestama. mälupilti jääb säravate tiibadega põhjaingel kahe röögatult suure kummihunniku jalamil. mine või tagasi, et olukord taaslavastada. väga fotogeeniline koht ühesõnaga. täielik üllatus ka põlistartlastele.

pärast mäe otsa ronimist saime kätte oma järgmise uue kogemuse. raadi lennuvälja ala pakkus rohkelt rehvilõhkumisvõimalusi koos ootevalmis rehvivahetuspersonaliga. siiski ei suutnud ma kõva teoreetikuna keelt ja õpetussõnu hammaste taga hoida. merike ja helen olid juba ootusärevil ja ootasid, et millal kutt ükskord murdub ja ratta mulle üle aia tagasi virutab. no mis ma saan teha kui ma nii palju aega olen veetnud kurmsi ja kalle töövõtteid vaadates ning tean, et see asi ei tohiks üle kahe minuti aega võtta :) helen võttis asja kokku nii: ju jumal mõtles, et kunagi peab ju ka meiega see kummipurunemise asi juhtuma ja miks siis mitt etha meil elu vähemasti niipalju kergemaks, et kui see juhtub, siis vähemasti on abilised ka kohe käepärast võtta.

kamoon, õpeta nagu oma last, missa jokutad!
no nii. varsti olimegi jälle spordipargis tagasi ja tegime pooljalutades selle krossiraja ka läbi. merike oli ainuke meist kes asja nautis. kuna enne mind keegi just ettektselt ratta seljast maha lendas, siis eelistasin kiirustamisele elusat kojujõudmist. ühes kohas koperdasi päris kõvasti ja muidugi oli selle kohapeal platsis ka fotograaf. arvatavasti ei olnud ma tal sellel possal ainuke ohver.

künkad mättad
jalutuskäik supilinnas vajas vaid mõtetstatud hargnemist. nii tore oli vaadata valget kaarti ja teada vaatamata sellele igat tänava nime mis rohelise joone taga peitub. niisiis mina läksin piiri-meloni ringile, helen tegi marja tänava tiiru ja merike läks kardulasse. pärast sellist asja oli just paras herne poe juures järgmine pit stop teha. jooki limpsides kesklinna jalutades, möödusid meist aaraini aarajakad üksteist sõbralikult ergutades: jookse jookse mees, kuni süda pahaks läheb, jookse... nii nunnu.

keha kosutatud jäi vaid huuled värvida ja finiš ära vormistada. kuna see sillaharjutus (mida ma hommikul mingiks aa raja kanuupunktiks pidasin) tundus suht lihtne olevat, pakkusin end vabatahtlikuks, sest helenit juba kõrgusega seotud avantüüri ei meelita ja merikesel oli kama kaks. siiski-siiski, kui ronimiseks läks siis hakkas mu esialgne vaprus kuhugi kaduma. esiteks ei olnud mingit soovi märjaks saada, sest kodu juba paistis ja rainerilt oli šašlõkiahigi juba kuumaks aetud.
no mis seal siis hullu oli. esiteks see asi kõikus, teiseks ei tahtnud mu jalad kuidagi kükitada, et seda punkti piiksutama jõuda. heiti muudkui õpetas ja mõni asi oli isegi suht mõistlik. kuigi tegelikult ei peaks ju kuulama nii nõrku, kes ei jõua õhtul isegi mitte peole. õles ronides sai kätest jõud otsa ja sellest jõuetusest hakkas sees keerama. üles jõudes tudisesid käed veel jupp aega.
eelviimane pingutus

tartusse on siginenud mutantherilased
tehtud see sprint sai ja rahul me olime. lõpuks ometi üks sprint mis oli sprindi moodi, vahelduv, huvitavate lahendustega, üliägeda kanuuga ja vähese rattaga. ning mis põhiline: ilma rattarallita!!!! nagu vanadel aegadel, kui bee rada polnud veel aabee rada. nii hea oli kogu aeg pingutuseta kaardis olla :)  ma loodan, et see ei jää viimaseks tartu etapiks.
2014 hooaeg avatud
esmakordselt 7 hooaja jooksul finisist ratastega koju, mõnus...
äiduga on meil kehvasti, sest päev enne tartu rattarallit on kahjuks päev täis tartu geepeed. nii näeme siis kui näeme.

PS. vaatamata herne poe peatustele, jäätisekohviku külastusele, telefonilaadimistele, feisbuuki raporteerimisele, huulekapeatustele, rehvivahetusele, pidevale jalutamisele jne ei õnnestunud meil järjekordselt viimaseks jääda. isegi trahvideta tiimide võistlusklassis olime tagantpoolt alles viiendad. ja eriti hea meel on, et lahtised leegid meie pingutusi seekord ei näinud ja olid seetõttu sunnitud kihutama :)

Thursday, September 12, 2013

tinarasked känguruhüpped

kuuraburrad on lihtsalt nunnud
Kängurute juurde hoppima saabusime väikese saitsiing tuuriga, mille käigus nägime nii ookeani, vihmametsa, Murry jõge kui ka kuukaburrasid. Loodetud hüperkompensatsioon kolmest kiivide juures tehtud treeningpäevast jäi  nädalaga tulemata ja elu esimene haamer oli käeulatuses. Ju vist ei andnud vahemere dieet ikka soovitud tulemusi.
kängurud valvavad niivat
kängud turiste valvamas
Ka Viktooria osariigis oli käsil midagi meie varajase aprillikuu taolist. Rohi oli roheline ja lilled õitsesid aga liiga palav ei olnud. Jälle tõrkus aju seda suusateemat vastu võtmast. Maratonipaigas olid meid ees ootamas head prantsuse sõbrad Annette ja Daniel. Päev enne võistlust oli plaan teha ühine suuskade jalutamine. Peatusime Mount Beauti külas, kus asub ka reiss offis ja mis on stardist 40 minutise autoga mäkketõusu kaugusel Falls Creekis. Trikk on see, et sinna suusakuurortisse viib ainult üks tee.
talvelilled
Esimene küsimus võistluste juhatajale Allanile oli, et kuhu ta küll kõik kängurud peitnud on? Ise ta ju oli mulle lubanud, et kui tulen, on kängud rivis fotografeerimist ootamas. Nädalane tuuritamine mööda looduskauneid, känguru hoiatussiltidega teid, polnud tulemust toonud. Allan reageeris kiiresti ja sõidutas meid enda maja juurde. Ja seal nad olidki, kõik meie ootel, osadel isegi väiksed jumbud taskust tolgendamas. Pidid tema aias edukalt muruniitja aset täitma. Jube naljakas oli ikka puu otsast apelsine ja sidruneid võtta ja samal ajal kängurusid imetleda.
Kui kõige pakilisem päevakorra punkt sai läbitud, hakkasime trenniks valmistuma. Vaja rentida suusad, autole ketid jne jne. Suusarendi onul isa oli eestlane ja see kajastus oluliselt ka õe mäevarustuse rendihinnas J Ketitamisega tulid appi sõbrad A & D, kes lubasid meid sõidutada. Rainer oli kiivide juures ühe ketitamisüuduse üle elanud ja ei tahtnud seda enam proovida.
siia teelõigule veeresid eile kivimürakad
stiilne prantsuse mees läheb starti kohvriga,
stiilne eesti mees tartu maratoni pakikotiga
reissdirektor Allanil on enne starti aega pisut lõõtsamängu kuulata
Trenni me siiski ei jõudnud, sest teel mäkke oli toimunud maalihe, mis kattis tee autokõrguste kivirahnudega. Niisiis oli liiklus kahe küla vahel ära lõigatud. Et tee puhtaks saada, tuli tuua kohale spets tehnika, mis kõigepealt saeks maha tummised kummipuud, mis järgmisena teele äffardasid sadada jne. Ühesõnaga kuulutati välja, et järgmised neli tundi ei juhtu midagi. Hiljem pikendati seda aega hommikul seitsmeni. Rahvas, kes oli hommikul usinalt trenni läinud, jäi mäkke lõksu. Need jälle, kes pidid Falls Creeki ööbima jääma, ei pääsenud ka kotile. Segadust kui palju, kui hommikuks oli suudetud üks sõidurada ära puhastada.. Korraldajad ütlesid, et sellist trikki pole neid varem maratoni ajal olnud. Vahel on siiski laiskusest kasu J Meie hotellist jäi 5 toatäit rahvast sinna üles mäkke kinni. Hommikul jõudsid nad ikka stardiks vajaliku järel ära käia ja lõpetasid ka.
Ajatäiteks käisime veel kängusid jälitamas, kohalikke söögikohti testimas ja soojas vees konte pehmendamas. Ära sai proovitud ka super maitsev kängupraad ja kohaliku oru punast veinigi.
Stonehami reklaamitüdrukud:
eesti ingel ja ameerika deemon
Hommikul oli toimetamist pisut rohkem, sest seekord oli ka Rainer starti tulemas ja Ulf läks üksi siinseid mäesuusanõlvu nühkima. Logistika osas oli asi lihtsam, kuna mõlemad suusavariandid asuvad samas kohas. Ka ühe autoga mineku variant oli hea, sest parki sisenemisel on näomaksu punkt kus küsitakse 40 doltsi ekipaazi pealt.
Siinne stardiala nägi täitsa võistluse moodi välja võrreldes meriinode musterdamisega. Päike küttis takka ja kostüümeerimine tuli täiesti ümber mõelda. See maratonipäev oli kindlasti kõige soojem, neist austraalias oldud päevadest. Hommikul olin ettehoiatuse peale näo 50 kaitsefaktoriga üle töödelnud, kuid kuna dressikas läks pealt ära, jäi kael katmata, ja seda ju ei taibanud enam kreemitama hakata. Õhtuks oli tulemus päevitamise tulemus päris huvitav J
stardisagin
Sel aastal juhtusid Tartu Rulluisumaraton ja Kangaroo Hoppet ühele nädalavahetusele ning seetõttu jäi mul osalemata oma kodumaisel lemmikul, kus me lõunaingliga ikka rongi käime tegemas. Niisiis otsustasin Merikesega teist moodi solidaarne olla ja teha temaga samal ajal kaugjuhtimise teel üks inglisõit. Nagu tiivad selga said tuli eesti keeles kommentaar, et näe, Vahuri Inglid oma pikad käed ka teisele poole maakera ajanud!  Njaa, meist pole pääsu J


harjutused sabale
Stardikorraldus oli väga lihtne. Igaüks pani oma pakid vööri selle põõsa alla, mis talle kõige enam meeldis. Kunagi olid korraldajad pakkunud ka pakikotte ja pakihoiu ala aga kuna seda keegi ei kasutanud, siis ei viitsitud sellega enam jännata. Raineril oli kogenud maratoonarina kaasas Tartu Maratoni suur kollane pakikott. Mina kaevasin Annettile finišikingituseks mõeldud vahuveini esimesse lumehange ja toetasin seljakoti sinnasamma. Nimelt oli sõbrants lõpetamas oma Vöörldloppeti passi 10 sõitu ja sellise sündmuse tähistamisega ei tohi pärast lõpetamist venitada. Pisut sagimist ja olimegi valmis Legkovi ja Tšernoussovit jälitama.
rajal
väike tiir slommimägede juures
Entusiastlikku sammu jagus esimeseks kümneks kiltsaks. Elu oli ilus, suusk lippas, päike paistis. Veehoidla äärne rajaosa oli mõnusalt lihtne. Slommimägede juurest kulgeva tiiru juures oli ka päris palju vaatajaid. Ka Ulf oli meie punnitamist suusaliftilt jälginud. Aga siis jõudis kätte aeg, kui tuli hakata Paralaizeri tõusu võtma. Nagu Rainer ütles, et see ei olnud lihtsalt aus. Et muudkui ronid ja ronid ja kurvi tagant tõus jätkub ja ka järgmise kurvi tagant ei ole paremaid uudiseid jne jne jne. Oleks võitlus sina versus mägi, siis teaks millega silmitsi seeisad, aga niimoodi on see üks alatu lõputu piin. Ma ei olnud ainuke kes siin ära halvati. Siit sain omale kolm sõpra kellega koos erinevates punktides kivistunult seisma ja hinge tõmbama jäime. Ühe japsiga panime pea lõpuni üheskoos. Pärast ta rääkis, et tal on tüüp üks diabeet ja tal oli ikka hirm nahas sellel tõusul, et ega haigus endast märku hakka andma. Ja siis oli veel paar paksu poissi ja legend Hannes.

paralaizeri tõusul
Esimese 20 kiltsase ringi lõpuks olin seega küpse. Uurisin Hanneselt, et mis siis järgmisel ringil toimuma hakkab aga ta ütles, et sellele tõusule enam ei pea tulema. Kuna suusad lippasid mäest alla super hästi ja finišiala läbimisest tuli hetkeks mingi positiivne laks sisse, siis otsustasin ikka edasi panna. Natukese aja pärast sain aru, et oleks vist ikka pidanud boksi keerama. Kere oli kuidagi naljakalt kange ja valutas igalt poolt. Vaatasin muudkui ringi, et istuks õige maha. Kuna diivaneid ei pakutud, siis surusin järjekordse pauerbaari kummikomm põske ja vaatasin niisama loodust. Iga tõusu peal jõudis Hannes mulle järgi ja igal laskumisel ma libisesin tal eest ära. Ei ei, ärge arvake, et ma Hannesega võistlesin. Mul pole midagi 82 aastasele suusahundile vastu panna. Laskumisi võtsin võimalikult kiiresti vaid selle pärast et sellest piinast lõpuks pääseda.

veehoidlal on tõusmas pärastlõunane udu
leia udust siil
Veehoidlalt tõusis tihe udu ja loodusvaatlemise ninh päikesepaiste enegriaeffekt kadus. 10 kiltsa finisini olevas joogipunktis olin valmis maha istuma ja suuski jalast võtma aga kuna neil toole polnud siis rippusin lihtsalt nagu märg pesu keppide küljes ja jõin ühe topsi jooki teise järel, et ainult oleks põhjus veel pisut puhata. Kuna ainus tee tagasi stakale oli mööda rada, siis pääsu polnud. Kere oli igalt poolt valus. Selg kangemast kangem. Teenindajad, kes olid muide paar aastat tagasi Tartus maratonil käinud, meenutasid heldimusega meie mustikasuppi ja lohutasid, et rada pole tegelikult 42 vaid 39 km pikk. Ja see aitas. Kuidagi tundus jälle mõtet sellel edasi rühkimisel. Ma tõesti pole varem iial ühelgi spordiüritusel niimoodi ära väsinud. Kui esimesed 30 kiltsa suusatasin alla 3 tunni siis viimast 10 kiltsa peale läks tund ja veerand. Vahepeal lonkisin lihtsalt jalg jala ette ja tahtsin lihtsalt koju. Õnneks oli mul tänu inglikostüümile rajal pidevalt ergutajaid. Ja ka teised minusuguseid surijaid olid omamoodi abiks, et polegi üksi ja teistelgi on raske.

Ja kui siis ühel tõusul keegi pealtvaataja ütles, et nüüd on viimane tõus, siis olin piisavalt tark, et teda mitte uskuda. Loomulikult polnud see viimane ja see minu kavalus andis jälle positiivse laksaka: olgugi ma nõrk, vähemasti ei lasknud ennast lollitada J Ühesõnaga igast väikesest asjast oli abi.

10 km finišini, toss väljas
lõpuks ometi finišis
Loomulikult ei olnud ma aprillist saadik trenni teinud, mitte kedagi polnud süüdistada. Juulis võtsin end kokku ja uisutasin paarsada kiltsa maha aga mingit effekti sellel polnud. Nüüd siis sain omade vitstega litaki ja lataki. Aga suusamaraton peaks ju olema puhas fan, et kui ei jõua siis lähed vaikselt ja naudid niisama olemist. Täna see aga ei töötanud absoluutselt, lihtsalt nii valus oli olla. Ja siis kilts enne lõppu tuli pauer tagasi. See oli vist nendest kaugelt kostvastest staadioni helidest J Oi ma siis vajutasin ja ainult mõtlesin sellele lumme kaevatud Uus-Meremaa šampusele J

tehniline delegaat hindas tulemuse reeglitepäraseks
Finišis olid kõik sõbrad juba ootamas. Annette oli edukalt oma passi kümnende templiga täitnud ning ka Rainer ja Daniel olid linnukesed kirja saanud. Ka fissi tiidii Annmari oli joonel ja teadis kohe mis tiimist ma pärit olen, aa jou ä vahurs eindl? Tema oli üks nendest kes eelmise öö olid siin kivilaviinivangis olnud.
Tuli välja, et ma ei olnud ainuke kes vaevelnud oli. Annette väitis ka selle enda kõige raskema maratoni olevat. Daniel, kes on olnud kõrgema kategooria mäesuusainstruktor ja tavaliselt maratone ei suusata, imestas üldse, et kuidas ta nõustus selle avantüüriga ja oli seda rajal endalt ikka uuesti ja uuesti küsinud. Premeerisime end kuidas oskaime ja järgmise päeva lihasevaludest päästis vist maratonijärgne soe mullivann.
värskeõhu mürgitus suurest spordipäevast
Õhtune aftekas oli küla kutuurimajas ehk kantriklaabis. Kuna bändi peale ei tulnud, et tantsu keerutada, siis näitasime näo ära, pugisime niisama kõhud täis ja kobisime kotile.

See kängurude maraton on üks väga lahe üritus ilusas kohas ja toredate inimeste keskel. Väike kõrgusega harjumine ja saiavormist pisut parem füüsiline vorm teevad ürituse kindlasti eriti nauditavaks. Üldkokkuvõttes, nõu vorries, laav. 




kohaliku kantriklaabi dresskood

Wednesday, September 11, 2013

meriinode karjas

meriino musteri rada
Eestimaal ilus suvi, ja sina lähed suusatama! Sellist hurjutamist tuli tihedalt, kui juulis reisikaaslaseid hakkasin otsima. Endalegi uskumatuna, rääkisin kaasa oma ebasportliku soojalembese õe, kes oli boifrendi õhutusel talvel enda jaoks mäesuusatamise avastanud. Kontrollorgan Rainer vaatas vist, et pole paha seltskond, ja tuli ka. Kuna sõpradega kokku saamiseks aega pole või ei viitsi nad mu heietamist kuulata, siis lubasin reisi sportlikumast osast blogisse väikese ülevaate teha. Feisbuuki sai õnneks fotoreportaaz muust ilust mis suusasõidule eelnes jooksvalt tehtud.

vaade cardrona orule snõufarmi poolt

kõigil radadel on lahedad nimed

padjaklubi tööhoos





Meriinode musterdamine on Uus-Meremaal suusatamisena toimunud juba pikki aastaid. Sel suvel kutsusid nad mind endale külla pisut ilmaelu kaema ja natuke suusatama


ka.

Nagu ikka, ei pääse ükski reisisell teekonnal väikeste sekeldusteta. Seekordne tšällendz oli 6 päeva ilma kohvriteta olla. Mitte, et oleks tahtnud neid jurakaid hullult kaasa lohistada, aga puhas särk on puhas särk ja kallist maailmaavastamise aega ei tahaks kaubanduskeskustes veeta. Melbourni lennujaamas tervitas meid kevadine +8 C kuid õde oli mugavalt sandaalide ja miniseelikuga lennukile astunud. Kompunnisime talle uue trendi autfiti ja järgmisel päeval midagi meinstriimimat ka juurde ning nii võis reis kiivide maale jätkuda. Tuli välja, et inimene saab läbi hämmastavalt vähesega ja plaanis olnud ilusad kohad said üle vaadatud. Kuna turismis oli parasjagu madalhooaeg, siis oli pilusilmseid fotograafe ka mõõdukas koguses ja andis olla. Loodus on siin ikka superäge, vaheldusrikas ja vaatamata talvele on uudistamist küllaga. Ma võin vabalt 5 euroopa reisi ära jätta, et siia tagasi tulla.

Prioriteedid olid siin paigas ja alustuseks kutsuti meid korraldajate poolt loomulikult mitte sportima, vaid Northburni vinoteeki head paremat orgaanilist toodangut maitsma. Lund siin ei saja ja kui öökülm ähvardab, siis aetakse see helikopteriga tiirutades põllu kohalt ära.

Vahetult enne suusaprogrammi sain lõpuks varustuse kätte. Mis siis ikka, riided selga ja mäkke. Lund on siin vaatamata talvele ainult mäetippudel, haruharva tibab paar helvest ka oru põhja. Ja murdmaasuusatamisega tegeldakse üldse ainult lõunasaare alpides, Central otago piirkonnas, põhjasaarel on vaid mäesuusakeskused. Mägi tähendas siis Cardronas asuvat Snow Farmi. Lund oli sel aastal kohalike väitel vähem kui tavaliselt, kuid suusatamiseks piisavalt. Talvepäevadel paistab tavaliselt päike ja lumi on kuiv ja puudrine, seekord aga pakuti kohalike sõnul mulle austraalia pärastlõunat. see tähendab rasket märga lund, mis absoluutselt ei tahtnud libiseda.
et meeles püsiks, millised eesti kroonid välja nägid :)

teisel trennipäeval oli ilm nats sompus
Kohalike talimängude murdmaa programmi (kuhu maraton ise ei kuulu) juhatas sisse sprindivõistlus, kus stardis maailma tipud. Siin Snow Farmis oli juba mitmendat suve järjest laagerdamas Kovaltšik, vene sprindikoondis, ja põhja-ameerika kiiremad pojad. Ilm oli ilus ja sprinti vaadates oli hea hakata enda suusatamisele häälestama. Suvest tulles oli see ikka paras keha ja vaimu murdmine J

kui ära väsid,
võid sellisesse majakesse ööbima jääda. koikud ja potid pannid olemas.
Esimene trenn ja radadega tutvumine läks õnneks rahulikult, sest peakorraldaja Mary võttis endale rajale kaasa käekoti akudrelli, klambripüstoli, suunaviitade, haamri ja naeltega J Ma muudkui vaatasin karp lahti neid mäevaateid ja kogu aeg oli kergelt ebareaalne tunne. Hõre õhk ja suvine laisklemine andis tunda igal sammul. Ja all orus hotelli hoovis olid ju põõsastel õied küljes. Rada käis mööda mäe külgi ja sisse tulid ka korralikud laskumisega pea 180 kraadised tagasipöörded. Paaritunnisest matkast esimeseks päevaks piisas. Õhtu lõpetuseks ühinesin ka Cardrona padjaklubiga, mis sai kokku minu hotelli kõrval kiriklas, et järgmiseks päevaks reisoffisile stardipaketid kokku panna. Ka reissoffis töötas järgmisel päeval siinsamas. Äratundmine oli täielik: reisoffisi abilised on igal pool maailmas vist ühesugused. Meeleolu oli nagu tavaliselt Aeti kabineti sprotivabrikus või emmkaa offisis stardivoldikuid tehes. Iga abiline tõi head paremat ka kaasa ja juttu jätkus kauemaks, kui numbrite pakkimist. J
cardrona kirikla

Mäesuusakunnid Ulf ja Rainer said ühe päevaga olukorra kaardistatud ja minu teiseks tööpäeval võtsid ette pikema ekskurseerimise tuuri. Seekord oli mu trennikaaslaseks antud üks kohalik suusahunt, kes igal siinsel ilusal suvel vastu naise tahtmist kuuks ajaks Euroopasse suusamaratonidele kaob. Temaga läksime raja kaugema osa tiiru peale, mis kujunes samuti parajaks lonkimiseks ja kohaliku ajaloo loengu kuulamiseks, sest rajahooldusega sellel lõigul igapäevaselt ei tegeletud ja mulle meeldiski niimoodi rohkem. Sprindikoondistele on ju vaid lühikest jupikest vaja ja kohalikud harrastajad tiirutavad ka pigem farmi ümber, pole kellelgi seda vagu künda. Pärast trenni buukisin rendis järgmiseks päevaks tünnilauad ära ja võisin sekretäri laua vastas diivanil bjuutisliipi vajuda.
esimene rajatest

Paar tundi varem kui plaanitud helises järgmisel hommikul telefon: kuule, meil on siin väike jama ja me ei saa praegu võistlust teha ja sii juu in ten. Autoga mäkke minnes selgus, et õhtul oli saabunud udupoiss ja keeldus lahkumast. Ja mitte selline lahja vaid ikka täielik piimasupp. Rajameistri suur plaan öösel rada teha oli uppis. Ta oli iga 30 mintsa tagant üles tõusnud, et tšekkida muutusi, aga kella kaheksaks (2 tundi enne starti) hommikul oli nähtavus jätkuvalt olematu.

snõufarm
See kiivi-Assar oli sama kuul mees nagu meie Assar. Kuulas kõik targutajad rahulikult ära ja muheles omaette. Kui mõni eriti kõva spetsialist talle turja kargas, siis näitas rajatraktori poole ja ütles, mine ja tee. Ta oli oma 12 aastase karjääri jooksul mitu korda proovinud uduga rada teha ja rajalt väljasõitu omal nahal tundnud. Rohkem ta seda ei tahtnud. Mida ta aga selle aja jooksul näinud polnud, oli nii kangekaelne udu.

hommikune udu, kusagil siin peaks olema stardiala
Tavaliselt see tuleb, seisab paar tunnikest ja kaob. Nüüd aga püsis juba 14 tundi vankumatult paigas. Niisiis hakkas zürii plaan tseed tegema. Plaan beena olid nad varahommikul stardi paar tundi edasi lükanud. 42 km pikkust rada tunnikesega üle ju ei käi. Skeemitati välja, kus annaks tiirutada, kui udu kella 10ks läinud on, ja saadi rajaks 7+10+10 +10. Minule tähendas see siis 7+10. Ainsana küsimusena jäi õhku, et mis saab, kui udu ei lähegi ära? Selles situatsioonis lõid eriti välja kiivide meeldiv pool, ei mingit paanikaosakonda ega hääle tõstmist osavõtjate või korraldajate poolt. Öeldi konstruktiivselt: me ei tea mitte halligi hetkel  ja me ei tea, millal me teada saame, aga küll me ütleme, kui aeg käes. Nõu problem. Kannatlikult oodati, aegajalt küsides. Kes on näinud, millist jalgade ja kõrvade trampimist Eestis esineb, teab millest ma räägin. Lõpuks sai udupoiss aru, et aeg on uttu tõmmata ja asi hakkas looma. Karl-Assar läks rajale ja kell pool üks oli rada valmis.

rajamärgistus
Startijaid oli kokku sadakond, kellest enamus läks 7 kiltsa peale. Siin oli üldse kolm distantsi: pikk ehk merino muster, tähendab siinsetel karjamaadel meriinode kokkuajamist, sest rada käib endisel lambakarjamaal. Keskmine distants ehk snow rake, tähendab karjast mahajäänute järelkorjamist ja kõige lühem sõit ehk struggle muster tähendab seda, kui karjasel on ikka veel üks lambuke puudu ja ta läheb seda suuskadel otsima. Mõnikord on lammas väsinud ja ei jaksa enam, nii et karjus on pidanud lamba turjale võtma. Maryl pidi kodus pilt ka olema, kuidas üks kohalik suuskunn tuleb mäest alla, lammas kraena ümber J Lambukesd on siin ikkagi rahvusloomad ja legende annab nende ümber ehitada. Nüüd hakkavad küll jänkud vaikselt olukorda üle võtma ja söövad meriinode nina alt rohu ära . Rikkamatel farmidel on oma jänksikütid, kes ürituavad olukorda kontrolli all hoida.

hotell tegi ühte joogipunkti ja hotelli boss pakkus seal õlut
Sõit ise oli üllatavalt lihtne. Kilomeetriposte polnud jõutud erakorralise raja jaoks ümber paigutada, nii et arvestada sai vaid sellega, kui kaugel oletatavalt staadionist oled. Rajamärgistustiim oli jõudnud vaid rohelise spreiga nooled ja smailid lumele tõmmata. Kuna rahvast oli vähe sai nendes piireteta järskudes kurvides rahulikult hoo maha võtta ja mõelda, et kuda konte murdmata lõppu jõuda. Enamuse ajast sõitsingi üksi, aegajalt kihutas Kovaltšik mööda aga ma ei hakanud jalga ette panema ega ka tuulde võtma. Joogipunktis tegin väikese joogi ja šokolaadijänksi ja ajasin nats spordijuttu. Kogu kaadriga olin paar päeva farmis tolgendades juba tuttavaks saanud, sest ma olin see inspektor leidi estooniast ja smool tookimisega mul probleeme pole J
cardrona oru igapäevaelu

meie kodu kiividemaal
Kõik kes vähegi olid elus Eestis käinud, tulid mulle sellest rääkima. Ja kui leiti üks Jaanus, kes juba pea aastakese kiiviländis juhutöid tehes elu oli nautinud, lohistati ka tema minu ette. Rääkis, et üldse ei taha koju tagasi, et nii palju on veel ringi vaadata. Peakorraldaja Mary oli Tartus suusatanud 1996 a talvel ja toonud kaasa ka mõned kroonid, mis meie hotelli laundzi lakke olid kleebitud. See meie hotell oli ka üks omaette äge koht. Tänavapoolt nägi välja nagu kullapalaviku aegne ehitis, paras pisike kuur, kuid fassaadi taga peitus miskit muud. Pärastlõunati kui rahvas mäesuuskamast Queenstaowni poole hakkas purjetama, oli kohustuslik peatus selles Cardrona hotellis. Nii et elasime afterski staabis, mis siiski Austria mõõte ei võtnud J Selle hotelli oli 70ndate keskel ostnud Mary abikaasa (kuid siis millalgi edasi müünud). Et rahulikult renoveerida, olid nad hotellile tara ümber ehitanud, kuna kullaotsijad tulid pidevalt hotelli põrandat üles tuhnima. Mary mees ise oli ka siit orust omal ajal kulda leidnud ja seda saime oma käega katsuda ka. Ise sel korral kirkat ei haaranud. Kuulame veel pisut maad ja siis lendame juba kilostele kamakatele peale ;)

Võistluse mõttes oli üks armas, nõu stress suusasõit, superlahedas õhkkonnas ja erilises ümbruses. Tõsiselt kahju oli ära minna. Paljudega, kellega siin tuttavaks sain kohtusin ka järgmisel nädalavahetusel Austraalias kängurude hüppamisel.