Monday, June 3, 2019

miks me kuremaal kanuuse ei jõudnud

kallis Ants! siia alla tuleb seletuskiri sellest, miks me eile viilisime. kahjuks pead paar päeva ootama kuni mul kirjatööks aega jääb. Seni vaata pilte :)






























Wednesday, May 1, 2019

märjad jalad märjamaalt


lendstartijad, f: aldis toome
lumine talv ei andnud vähimatki võimalust ühisüritusteks, kuid pakkus võimalusi individuaalseteks jõupingutusteks ja tiibadest koide eemale hoidmiseks sai neid tuulutatud nii marcialongal kui vasaloppetil. võiduvormi lihvimiseks kasutasime ära kõik uued trendid: laminaadi pakkidega trepijooks, vaarikate kärpimine, kaevikute kaevamine.

kola ja varustuse saime kokku hämmastavalt valutult kuid starti jõudsime 25 mintsi enne tormamishetke. klassikaline lendstart. tuttavatest nägudest sai vaid maaret korraks kallistatud ja siis läks juba andmiseks. õnneks polnud algusesse midagi ajumurdvat või silmaesist segipööravat joonistatud.

obeliski valvur
 vaatasime siis märjamaa aiapidamised tasapisi üle. kirsid ja tulbid õitsesid ja töö käis. ühes aias tegi tädi rulaatoriga ümber künka tiire, kiitsime teda tubli kehakultuuri harrastuse eest, ta oli nii liigutatud, et pidi aiast kinni haarama. kahjuks polnud pikemalt aega vestlema jääda. Üks härra hõikas üle aia kommentaariks, et "rasva pole üldse, mis te jooksete". Ei saanudki aru, et kas tahtis meid poodi rasva järele saata.

siis kui mul oli veel telefon...
teise jaama jures algas pihta piiksuporno. jõuame kohale, rahvast palju ja ainult üks jaam mida antakse kiivalt käest kätte. asi tundus kahtlane. rahvas väitis, et tee või tina aga piiksud ei taha tulla. tegin kõne tõnisele (ainuke xdriimi kontakt kes mul kohe telost võtta oli), kes omakorda helistas ajavõttu ja siis tagasi, et kõik peaks funkama, minge vaid jaamast eemale. Ülejäänud punktides käisimegi järjekordi laiali lahutamas. algul ikka kaheldi meile üllas eesmärgis ja arvati, et soovime järtsus ette trügida. kamoon, me lihtsalt lülime järtse.

obeliski pealt leidsime ka iidse raidkirja ja saime oma ajud ragistatud. obeliski valvur haukus sel päeval oma hääle ära, kuid 110 aastapäeva pidustusteks peaks meie arvutuste kohaselt ära taastuma.

selle jalgsiotsa ajal saime endale ka satelliidid, no teate ju neid, kes meist igas punktis korduvalt mööda jooksevad. nagu lõputu küünlapäeva filmis või siis schenkenbergi kombel, et mitu korda ma pean sama meest maha lööma ... :) ega nad ise ka ennast liiga tõsiselt ei võtnud, kuid lõpuks sai ikka tormamisinstinkt neist võitu ja rattaetapil me enam ei kohtunud.
ühe rattarehvi kuulsusetu lõpp on lähenemas
 alguse rattakaart oli tõsine kirbukaka. ja kuigi mingi osa sai minna jooksukaardi järgi, panin teise rattapunkti minekuga ikkagi ühe tänavavahe üle. tiim on mul teadagi leplik ja usalduskriisi ei tekkinud.

jama algas kella-viie-tee põllu juures. seal põlluääres saabus lõunaingli esirehvi surm. ja mida meil seekord polnud - pumpa loomulikult. kaardi järgi tundus ainus mõistlik plaan edasi minna, sest tsivilisatsioonist olime mõlemat pidi kaugemast kaugel. merike võttis mu ratta ja läks ette skautima. esimesed vastutulevad rattatiimid ei võtnud pumba osas isegi vaevaks vastata. ühel poisilt (273 vist?) õnnestus meil vaid heebel välja pressida.

õnneks käisid punaseks viirutatud põllulapil usinad külvitööd ja lõunaingel asus traktoriste veenma.
M: tere, kas teil pumpa on?
Onkel 1: ei
M: aga kas teises traktoris on?
Onkel 1: peaks olema
M: aga kas sellele teisele traktorile helistada saaks?
Onkel 1: peaks saama
.... ja nii see traktor sealt külvilt ära toodi.
onkel 2, vähe jutukam kui esimene, tõi kompressorijuhtmed lagedale. esimene surakas õhku näitas, et sisekumm on läbikäbi. tints kääris juba käised üles, et võtab siis vahetamise ette, kuid onkel 1, lühikese jutu mees, asus possale nagu liidu koondise rattamehann. onkel 2 arvas esialgu, et tema missioon on täidetud ja ta teeb põllul ühe tiiru kuni kumm vahetatud saab, aga kuna sellist meelelahutust ei pakuta iga päev, siis otsustas siiski show lõpuni kohale jääda. btw, heeblid on nõrkadele, märjamaa mehed on nii osavad.
siis muidugi ilmnes, et velg oli mõeldud peenikese ventiiliga sisekummile. pikema jututa võttis mehaanik-onkel taskust noa ja uuristas ventiiliaugu suuremaks ja veel hetk edasi oligi töö valmis. minu usk eesti põllumajandusse kasvas 500%.   

siia tuleks jõevoolu vaatama

suhteliselt juba esimeste punktide käivitas  lõunaingel kummikommidega enesepremeerimissüsteemi. õnneks olid ridikülides piisvad varud, et päeva lõpuni preemiatega välja tulla.

kanuusse saamine on viimastel aastatel olnud pigem erand kui reegel. seekord siis oli jõepurjetus täiesti graafikus. enne seda tuli vaid väike sipa mõisa tiir teha. see jalutuskäik oli väga asjakohane, sest kanuualas oli parasjagu järts ja see ei sobinud kohe mitte. mis aga sobisid ideaalselt, olid antsu võileivad. juba kanuuala eelsel sillaületusel hoiatati meid, et ants juba ootab ingleid. ja ootaski, võileivakott käes. superservis. juba ainult kanuupoiste pärast peame iksdriimil edasi käima, isegi kui manakeri viilib.

mõisa tiiru ajal saime võikudest kõhud täis ja sündis plaan tints rattaalasse ette saata. kuna merike ja helen olid kord kanuuga rattavedamisega hädas olnud, sest too takerdus võssi jne, siis otsustasime, et tints peab kaks tiiru tegema. ta ju erinevalt meist juba paar korda sel aastal rattaga trennis käinud, järelikult kannatab ära. pärast muidugi selgus, et oleks võinud ikka ühe ratta paati võtta. aga tagantjärgi tarkus on ju teadagi täppisteadus. Õnneks sai ta endale ka instruktori, kes ta teele aitas.
seal kusagil kaugel jalutab tints rattaid
kanuuetapi esimeses punktis leidsime üksildase rändaja 285. üritasime teda oti ja antsu abiga oma tiimiga taasühendada, aga ei õnnestunud. rattaalas kohtasime tiimi järgmist osa. kanuu lõpuks olid nad lõpuks kokku saanud ja kanuujärgsel jalgsietapil otsisid neid taga hoopis korraldajad. kolmas neist oli mingil ajal juba katkestanud. nii et ei olnud kuttidel vist helgeim päev.

kanuust nägime paar korda ka tintsu rattamanöövreid tegemas ja üritasime teda ergutada ja isegi pilti teha, kuid läksime tuules kaduma. ja nii ta rassis seal omaette ja meie imetlesime mööduvaid majapidamisi, kus oli väga lahedaid jõevaatluspostide lahendusi. nii mõneski kohas oleks tahnud kaldale minna ja seda kiigusüsteemi proovida. 

kalaselfi, f: internetiavarustest
rattaalas tintsu oodates tegin kodu korda, st tõstsin kanuu poriveest tühjaks. kanuutamine on nii palju mõnusam kui jalad pidevalt porivees ei märgu. siia peatusesse jõudsid ka esimesed infokillud järgneva jalgsietapi osas. tuli sõbralik soovitus, et 69 punkti ärge parem minge otsimagi, mingi nipiga ei leia. hüva nõu tuleb kuulata, sinna me ei läinud.

tints tuli punti ja purjetamine jätkus. ühes kohas oli ideaalne pokumaa ja tuli mõte pilti teha. ka päeva selfi oli tegemata ja kanuus on ju selleks parim koht. aga väike vale liigutus ning pokud jäid pildistamata ja selfide tegimise võimalus läks üle kasari jõe kaladele. kuna andmeside polnud sees, siis eelnevalt tehtud pildid polnud veel pilve peale kolinud ja saame seekord läbi eelkõige mälupiltidega ja merikese telos leiduvaga. ka tema telo tegi kerge supluse, kuid võttis õnneks mõistuse pähe ja pildi ette. saatuse tahtel olime parasjagu vist jõe kõige  sügavamal lõigul, sest üldiselt polnud veega priisata, ning telefon jäi õngitsemiskaugusest välja.
uurime fototapeeti

vesi kannab
kanuust edasi ootas ees fototapeet ja see pole kunagi mingi lihtne lugu. nägi juba pealtpoolt selline tume ja pime välja. esimese linnukese saime kiirelt kätte, edaspidi läks kahtlaseks. 74st kaldusime kõrvale, kuid ülejäänud tulid üllatavalt suurema draamata. vaid jalad said hullult kribida ja õhtu hakkas juba vaikselt kätte jõudma. Seoses ratta remonttöödega olime ausalt kõige viimaseks jäänud. Tundub, et muidu oleks vist seekord õnnestunud pea terve harjutus ära teha.

tekkis küsimus, et kuhu me veel jõuame. rattaga tagasi pidime enivei sõitma. lihtsalt et mida tee pealt veel kaasa korjata? see torn mida me starti sõites silmasime, ei sütitanud meid üldse. nii et selle jätsime kiirelt kõrvale. tuul oli päris vingeks läinud ja finishi sulgemise ajaks tahtsime ikka statkal olla. niisiis oma hiilgavad maleoskused pidime seekord demmimata jätma, enam midagi suurt ette ei võtnud ja pärast 50 tegime shoortkati statkale.


mõttepaus
kassatshekid käes
pärast esimest jooksuetappi olime oma halod kommentaator taurili jätnud, kes need omale kohe pähe sättis. ta ütles, et rahvas oli päeva jooksul meie halodega end lõbustanud ja pilte oli tehtud rohkem kui iksdriimi fotoseina ääres. vot kui tore, et saime inimestel ka kaugjuhtimise teel tuju heaks teha.








kuigi ühine päev algas juba enne kaheksat tartus ja lõppes südaöö ajal saunas, ei saanud ikka kõik jutud räägitud. nii see juhtub kui vaid kord kaks aastas kohtuda. lisaks jätsime metsa hullult kaloreid ja tõmbasime kopsud mõnusat kevadühku täis. esialgse plaani kohaselt tahaks väga ka juuni algul vooremaale minna. ülejäänud kuupäevad ei klapi kohe mitte.


Wednesday, September 5, 2018

RK tütarde tagasitulek

võlgnevused kõigepealt. nagu metsas lastele lubasime on käesolev lugu 3.sept kekavabastuseks c-rajal osalenud koolilastele. lapsed olid tublid ja pingutasid kõvasti, ise nägime.
komplekteerumine, f: kylli


kylli pakkis meid võrus kokku, vaatas varustuse üle, müksas teele ja läks ise golfi mängima. edaspidi pidime ise hakkam saama. alustasime nagu ikka kõige olulisemast - maniküürist. lõunainglile varahommikul elu sisse puhumine käib ju step by step pikkamisi kohvi manustades. seda enam, et eelmine õhtu venis neil ööjooksu orgunnimisega pikale. meil tintsuga oli lisaülesandeks koolijütside kabe ning muud pidustused.
first things first
lubage teile esitleda - apteekrimägi
 lugesime juhendit siia ja sinnapoole, ratastest vabanemine tundus hull keemiaharjutus. võtsime teistest laiskuritest eeskuju ja asendasime hommikuse pikema apteekrimäe jalutuskäigu autosõiduga. tegime vendade tammemäegedega vastastikku ettevalmistuse kontrolli. et kes on rohkem vaeva näinud, kas meie rattakingadega või joosep oma soenguga. ta oli kaks nädalat kajakis rullidega maganud, et vesilained piisavalt sensuaalsed saaks.

pühaka parklas olid olulised inimesed juba possadel. heiti ja marge ja randi olid sinna vastuvõtukomitee moodustanud. randi ütles rajale kaasa isalikud lohutussõnad: otepääl ilusat metsa ei ole... andsime talle sisse ka nõgeste ja võsa sisse radade sissetrampimise tellimuse, mida ta ka kohusetundlikult täitis.

toimetasime ja toimetasime ning järsku tabas valus üllatus - meil on kõik tehtud kuid stardini on veel 30 min aega! kuidas see siis juhtus!?!! käisime jalutasime rannas, katsusime vett, imetlesime kanuusid. ilm oli imeilus, kuid järvevett ei tahtnud katsudagi, sest sellel oli mingi roheline kiht peal.seismisest hakkas juba kerge väss tulema, saaks juba minema.
jõudsime starti peaaegu kõrvalise abita
stardis tuli kohe vildikas ja abakus tööle panna ja koolialguse puhul mõned arvutused kirja panna. lõime pundi kolmeks ja hajutusime kuidas oskasime. tints veedab iga suvi mõned nädalavahetusel pühakal triatleete imetledes aga tavaliselt teda tenniseväljakutset kaugemale ei lasta, niisiis olid see tiirukene temale ühtlasi pühaka ja aedlinna ekskursiooni eest.
matapaus, f: ragnis





siit hakkame purjetama..... f: aldis toome
ei saa ju inimesel lasta elada sõjatamme nägemata. bernhardi juures ingleid oodates sai rahulikumalt kirjandusega tutvuda ja rahvafolkloori koguda. arvutustulemusi oli erinevaid ning üleasande interpretatsioone samuti mitte. niisiis ei õnnestunud meil siit viimasena lahkuda.
jee, nägin sõjatamme!!! f: ragnis

ei mind peata miski, f: aldis toome
esimene metsajalutus näitas, et randi korbi tütred on täiega tagasi. pärast kehrat ei oleks ta meid isegi leidlastena üles korjanud. järjest kostus pettunud / üllatunud kommentaare, et mismõttes meie jälle ette oleme saanud. tormake aga tormake, eksole. vaikselt hakkasid meenuma ka eelmise otepää etapi kohad. minu meelest olime töökord kõige pimedamal ajal just apteekrimäe aluses võsas ilma ühegi valgusallikata :)
otepää metsrajad

apteekrimäelt tahtsime ka ühte hüpet teha kuid tee ei viinud hüppelauast mööda.


ilus tihe puu
imeilusaid puravikke leidus iga punkti juures, raske südamega jäid nad minust metsa maha. on ikka jube raske kirglikule seenejahimehele selliseid isendeid näidata. esimese jalgsietapi jooksul jättis tints oma prillid põderitele ja mägeritele. kandku rõõmuga.

siia tuleb tagasi tulla
järjekordne tõus
järgnev rattaharjutus käis vahelduva eduga mööda kirbusitakaarti ja tartu rattamaratoni/suusamaratoni põhidistantsi alguse radu. posloka laskumisel kaarti vaadata on liig mis liig. ikka pidin seisma jääma, et asja lähemalt uurida ja ka siis jäi tihti silmanägemisest puudu, kuigi eraelus saan vaevata niidi nõela taha. luup jääb ka alati tabelvarustusest maha. hobustemäele keerasimegi algul valest teeotsast sisse aga see misinterpretatsioon sai tänu secosportlastele korrigeeritud.

jooksu-ratta värk oli päris tore lahendus. üldiselt olime seekord sattunud tseerajale. tseekatega koos tõuse võttes sai koolilastele jagatud järgmise päeva kekavabastusi. kuid asjata. minul tegi esmaspäevane salsa olemise hoopis paremaks ja jalad kergemaks.


ja tasuks selline võss
selfitaaaim
üldiselt oli neid tõuse ikka omajagu. käisime ära ka kunagisel hommiku-kella-viie põllul ja meenutasime õudusega seinamäe tõusuharjutusi. ja nagu hiljem selgus ei olnud ja seekord seinamäest pääsu. enne matut jõudsime korraks ka aarajale, kuid kuna neil oli hull kiire, siis pidama me sinna ei jäänud.


vahel tuleb rattaid jalutada


iluta jõu number
 jalutasime mis me jalutasime kääriku statkale me jõudsime. seal ees ootas meid ees iluta toore jõu number. need kandilised toolikandmise kaikad olid käte jaoks number suured ja soonisid nii kõvasti pihku, et meie jõud sellest harjutusest üle ei käinud. tegime statkale ringi peale, kuid kohtunik keeldus meile ülesande läbimise eest punkti andmast. selle ülesande väljamõtleja meilt plusspunkti ei saa. puhtalt jõujuurikatele mõeldud lugu.


puid peab kallistama
nosisime kõhud võikusid ja praeleibu täis ja läksime seinamäege forsseerima. valisin sellise trajektoori, et ei peaks mäele otse pähe jooksma. ka küljelt lähenedes võtsime tippu jõudes aja maha, imetlesime looja kätetööd ja meenutasime seda 2007 aasta varahommikut kui selle mäega esimest korda tõtt vahtisime. punkte tuli nagu muidu, mine metsa ja korja nagu puravikke.
mõttepaus seinamäel
navitrolla lambukesed
segame suppi
jalutustiirult tagasi asusime aga edasi väntama. dzekmae üritas natuke rullidega meie tuules püsida aga ega see pole mingi suusatamine. rattaga oleme me ju hullud kihutajad. soovitas meil savitommi juurest ka läbi astuda, sest peremees pidi lahke võõrustaja olema.

teel tornimäele hakkasime siis oma päevakest analüüsima. merikesele oli kusagilt kõrvu jäänud kellegi kalkulatsioon, et nad peavad hakkama ratsima, et kanuusse jõuda. siis taipasime esimest korda kanuu kontrollaega vaadata. ohhohhoo, mida teha, et siit poole tunniga kanuuse jõuda? otsustasime kahte ratta-jooksu punkti vahele jättes edasi sõita ja vaadata palju aega kulub, sest head shoortkatti polnud kusagilt võtta. see desperaado rats ennast ei õigustanud, sest graafikusse me ei jõudnud. otsustasime siis teha niipalju harjutust kui saab ja kandsime raske südamega kanuusõidu selleks korraks maha. niii nõme ...

rattahajutuses sain endale selle etapi kõige võsasema punkti. õnneks ootas seal jursihassar nagu kutsuv tuluke ja mingit jama ma endale ei korraldanud. tema ise oli seal veerand tundi otsingutel ringelnud.

ühel kenal laskumisel avanes meie ees navitrolla maal - maastik lammaste ja kumulustega sinitaevaga. veavalt jõudsin pildi ära teha kui mingid kihutajad lambad laiali ajasid.

lendameee, f: aldis toome
pühaka äärses vahetusalas ootas meid virgutav voltimisharjutus. vaatamata kohvinivoo kriitiliseks alanemisele narkarite organismis sai male kiirelt tehtud. 

kuna kanuuala oli kinni, siis kohtunik lohutas, et suppi ikka saab. see oli oluline, sest tints ainult supi pärast võistlustel käibki.

ah mul matkast rõõmus meel
järgmine üleasnne osutus palju keerukamaks: kes kuhu? tints polnud kunagi ei suppinud ega tõuksiga sõitnud ja kuna ta on ujumise instruktor, siis vette minna ta loomulikut ei tahtnud. merike polnud ka kunagi supitanud ja ujuda ta ei armasta. mul oli kama kaks, sest tamula ülejärve ujumiseks sai ju tervelt nädal aega harjutatud.
kõigepealt panime tintsu joont mööda tõuklema, sest hommikul sai aedlinn juba tuttavaks. järgmisena läks merike paadiga merele ja pärast tema teele saatmist läksin ise ujuma.

varustuse ja fotoka jätsin marge hoolde, kes oli pandud vahetusalasse uppujate üle naerma. lõppkokkuvõttes oli kõigil tore, sest sai proovida uusi asju ja mina sain enne kojuminekut eriti värskeks. vesi oli päevaga üllatavalt soojaks läinud, nii et see lobistamine oli väga mõnus.

merevaatega restoran, uus tase, nii hoida
seitsme tunniga sai kopsud värsket õhku täis ja sõpradega ühe superpäeva jälle kirja. ehk tehakse mingi hetk jälle mõni paldiski sugune etapp, kus ka meie saame terve harjutuse ära teha. spordi plusspoolele jäi seekord puhas varustus ja kolekohtade puudumine rajal. lisaks sain mina järgmise nädala tartu teate rattamaratoniks selle aasta teise baigi trenni kirja.

nii mõnus oli jälle teiega toimetada, mu kallid kaas-inglid!