Sunday, August 3, 2014

rannapuhkus georg otsa stiilis

nuian Annalt ujumisrõngast, tulutult
pärast iksdriimi ei saanud üle kahe päeva pikutada, kuigi nende sinikatega pole viisakas veel paar nädalat rahva sekka ilmuda. olin nimelt merikesele lubanud üle tamula ujumise võistlusele osalema minna. esimene kord kui see võistlus toimuma pidi, oli eestimaal suvi veel vaid kalendri järgi, kuid veetemperatuur varakevadine, ning sain seega kuu aega ajapikendust. kas ma siis kasutasin seda aega ujumise harjutamiseks? kahjuks mitte.

paar korda olin avavees võidu ujunud triatloni käigus, kuid see pole see.
niisiis tuli 4 päevaga päästa mis päästa annab. kahtlustan, et perekond aljandid vist sellise plaaniga emmemmile peale ei lähe. ja ma olin alati arvanud, et enne ujuma hakkamist kätega tuuleveski moodi vehkimine on kaaslaste oma rajalt eemale hirmutamiseks. hiljem selgus, et on vist ikka mingi muu tagamõte ka asjal.

stardi stiilinäide
1 päev - perega rannas solberdamine
2 päev - perega rannas solberdamine, katse ujuda 100 m krooli, tulemuseks mingi lihase, mis peaks kätt keha küljes hoidma, ära tõmbamine
3 päev - piki ropka järve edasi ja tagasi, ehk ca 1 km. käsi valutas edasi, kaldale tulles käis pea ringi.
4 päev - ca 400m, millest 200m krambitas üks jalatald ja 200m teine :)
hüperkompensatisooni ootamiseks aega ei jäänudki. siiski rääkisin kaasa jupi tammepuu, kes mu taga terve distantsi turvamehena ujus.
tamula ääres ootasid ideaalsed tingimused: vesi +25 C, tuulevaikne, rahvast mõnusalt mitte liiga palju. kõik tamula neegrid olid välja aetud kartuliidusid ujutama ja ise nad vette ei tulnud.  

ujuda oli mõnus, päike paistis, keegi varvastega nina all ei vehelnud. ainuke mure oli pimekanana poidel silma peal hoida. jupi, kes ujus taga, ütles, et ma olin ikka hulle haake teinud :) ise arvan ka, et 2,5 km asemel, mis oli distantsi ametlik pikkus, vehkisin ma vähemalt 4 maha. pöördekohas tegin paadis päevitavatele noormeestele ettepaneku, et nad järgmiseks korraks järve põhja neoonvärviga triibu maha joonistaksid, et oleks lihtsam kroolida. ega sel pikal ujumisel muud ei olegi, kui et mingil hetkel hakkab hull igav. mingit loodusvaatlemist ei anna ju väga teha, kui sa just pea väljas koera ei uju. 

tutvuse kaudu sain N 30+ vanuseklassis pronksmedali ka
nii ma siis lihtsalt imetlesin päikesepaistes sillerdavaid õhumulle ja oma säravroosat küünelakki. vahel olin nii omas mõttes, et kui mingi vetikatükike kätt juhtus riivama, siis lausa ehmusin. vetelpäästepoisid üritasid mu olemist sisukamaks teha ja lasid mulle paadist georg otsa, kelle nime see võiduujumine kannab, muusikat. kuid kahjuks sumbus see meelelahutus veemulinasse. kõige suuremaks üllatuseks oli see, et ma ei väsinudki ära! hullult hea treeningplaan sai!
kõigile, kes vähegi ujuda oskavad, soovitan sellist mõnusat väikes võistlust väga. mõnus koht, mõnus olemine.

Monday, July 28, 2014

jõelähtme ooper

ööinglid
 Õhtune üritus, pikad kindad. Selge, ooperisse minek. Mida suvise kuumalaine ajal ikka muud teha kui mitte kamina ees istudes varbaid soojendada ja näputööga aega veeta. Ma olen sel aastal juba kaks korda ooperis käinud, nii et teadsin mis suunas tegutseda. Põhjaingel hakkas tegelema seelikudisainiga. Enne starti said valmis pikad rattakindad, helki andvad lisandid võistluskostüümile jne.
Seekordse koosseisuga polnudki me varem metsapeol käinud ja viimasest edukast ööharjutusest oli möödas päris mitu suve. Tints oli paar korda Põhjainglit asendanud, seekord tuli tal päästa päeva selga valutava Lõunaingli eest. Kui Heleni juurde õhtusöögile jõudsime, harjutas perenaine parasjagu rattasõitu. Oma 100 meetrit tuli enne starti ära. Maod punni, rullid peast ja Kostivere poole. Poole tee pealt helistab Tints, et kuule, kas ma nüüd võin närvi minna, ratastega autod muudkui saalivad mööda, kas me tõesti lähme seda tegema? Tintsule närviminekuluba ei antud, kuid kirjutati välja inglite poolt karmides tingimustes juba aastaid tagasi välja töötatud ning meedikute poolt sertifitseeritud inglijooki. Aitas. 
ööbling

Add caption
Näitasime enne starti Urmole kindad ette, et kas varustus läbib tehnilise kontrolli, või mõtles ta mingit muud mudelit. Sobis, check. Hoovi peal liikusid ka kuulujutud, et läheb nii nagu alati, st pidu tuleb planeeritust pikem. Otsustasime, et 10 tundi võiks olla meile sobiv aeg, kui sellest üle hakkab kiskuma, siis ratsime sest spordi üledoosi tüsistused on ettearvamatud. Ka Manakeri ilmus starti tere ütlema, ja lohutas, et Jägalast kanuudega alla sõitma ei pea. Suht kahju ju tegelt.
manakeri mesimagus
Sodokuga läks nagu läks, sest keegi meist ei ole selle õilsa kunstiga tegelenud. Omaarust tegin 12 mintsaga asja ära, kuid ju ei kontrollinud korralikut ning kodus avastasin, et olin näpuka ikka sisse lasknud. Rattaga jooksuala poole sõites fikseerisime ära bentsuka – väga hea, siia tuleme shoppama kui kõht tühjaks läheb. Ja nagu oligi arvata, ei kohtunud me selle bentsukaga enam kunagi. Jägala jõele romantiliset täis jooma tulnud inimesed aeti beerajakate poolt korralikult segadusse. Mine tea, võibolla hakkasid seetõttu veel hullemini pummeldama. Vahetusala juurde lähenedes sain moraalse litaka selle eest, et jälle ei usaldanud iseennast, vaid endast üle sõitvaid tiime. Lähenesime sinna mõtetu mäeületusega, mitte normaalset teed pidi nagu näitas kaart. Minu lolluse tulemusena said palju füüsilisi litakaid Tints ja Helen, kuna rada viis mööda mingite triibuliste kodu juurest, kes kõiki möödujaid lahkelt nõelasid.


esimesed harjutused tehtud
loll pea on kere nuhtlus
Ja siis algas see jooneporno. Mingi ajani võis nagu aimata, et kuhu poole me teel oleme, aga aru saada, et kus pimeduses need künkad-mättad asuvad, mis kõrgusjoonte järgi orientiiriks peaksid olema, khm khmmm ... Rahvas sagis edasi-tagasi, samad särgid möödusid meist korduvalt, teooriaid oli selliseid ja milliseid. Lõpuks saime kokku Lahtiste Leekidega, kellega koos asusime otsima pruune parallelseid triipe. Siinkohal tehti meile ka Hiiumaa ojade kiirkursus, kuna see õppetund jäi meil eelmisel aastal saamata. Joone kõige kaugemas küngaste sigrimigri sektsioonis, kus süda aimas punkti, me seda ei leidnud ja liikusime edasi, ehk siis tagasi maantee poole. Täitsa valesti liikusime, sest kui maanteele jõudsime, ei olnud ümbrus selline nagu eeldasime. Veits pusimist juurde ja sukeldusime oja forsseerimisele. Astusime kuidas saime, ainult Ahto raius nagu rauda, et tuleb käia oja põhja mööda, sest näeb rajameistrina joont just oja põhjas. Hr.Oja tunneb asja, nii oligi. Kui meie kallast mööda kõlkusime, et kuidagigi selles võsas silmad välja torkamata jääks, oli tema punktile pihta pannud. Siit edasi läks juba vähe lihtsamalt, sest teadsime, et päris mõtetu see matk polnud. Pärast kalamehe juurest mäkke keeramist tundsime jälle punktilõhna ja saigi selle õuduse lõppenuks lugeda.

Asi läks pisut paremaks, sest tundus, et nüüd tuleb siis see ooperi kõige pidulikum moment kuhu valituid vaid kinnasetega lubatakse. Tegelikult läks paremaks vaid kahel kolmandikul, kes said teha eine murul ja silma looja lasta.helen ja Tiina hakkasid tegelema kodulugemisega, mina asusin sinna järjekorda, kus käis sudoku ja joonorienteerumise järelanalüüs. Aeg ajalt tuli mõni napp kommentaar ka tagasi tulnud ronijate suust, kuid ei midagi arusaadavat. Sild kus käis mingi ülesande sooritamine oli piisavlt kaugel, et mitte õuduse detaile aimata. Pilti eelootavast hakkas looma alles see instrueerimine, kus demonstreeriti terasköiest silmuseid. Enne seda täiendati mu ilusat kostüümi täiesti blingivabade traksidega, mida inukesena kaunistasid kaks karabiini.

joon metsas
Silda mööda astudes läks järjest kõhedamaks. Õnneks nägin, et Manakeri on ka platsis ja ütles, et vaid paar inimest on tagasi pööranud ja asi peaks mulle tehtav olema. Tavaliselt minevat aega 5..15 mintsa. Alla ei tasuvat kukkuda, kuna all hulbib mingi mudakaka, ja kui ära väsin, siis pean end lihtsalt kuidagi rippu laskma ja siis uuesti üritama. Esimesed sammud alla oli puhas õudus ja süda oli hirmust paha. Kõrval rajalt kostsid väikeste vahedega ropud valjud röögatused, mis kõlasid nii ebajulgustavalt kui veel sai. Küsisin, et kas ta on alla või üles ronimas, tuli välja, et üles. Vahur targutas nagu jaksas ja sellest oli isegi abi, sest algul kippusid julgestusköied sassi minema. Kõige parem vihje oli muidugi see, et jaam asub amsterdami särgist tegelikult kõrgemal, sest napilt oleks isegi vajalikust madalamale roninud. 

ojade spetsialist omas elemendis


ootan millal saabub kord, pikk järjekord ...
Aga igal liigsel liigutusel oli kulla hind. Alt üles tulemiseks võtsin mõned hetked pausi. Soov sellest õudusest pääseda andis jõudu edasi tegutseda. Naabrimees rippus ikka niisama köite otsas ja polnud edasi liikunud. Tänasin teda motiveerivate karjete eest. Ta ütles, et tuligi siia vaid mind motiveerima aga nüüd oleks ka vist aeg koju minna. Mul olid käed ikka roppväsinud. Tegelikult olin terve kehaga end kuidagi sinna raudköie ümber keeranud ja kartsin, et kui puhkamiseks lahti lasen, siis ei jõua end enam sinna tagasi vinnata. Manakeri õpetas aga edasi, et ära virise ja liiguta aga edasi. Sillaraudade juures läksid köied kuidagi eriti vussi, sest käed värisesid ikka täiega ja sõrmed ei jõudnud enam karabiini lahti vajutada. Tagasi sillal seistes olid käed täiesti tuimad. Pikad kindad olid abiks olnud, kuid käed olid siiski mõnusalt sinikaid täis. Ka käekell oli ronimise käigus minema lennanud. Manakeri arvates võis mind seekord isegi tubliks lugeda aga ei mingeid kestvaid ovatsioone.


no mis teil siin ka popimat selga leidub?


Vahepeal olid leegid rivist välja läinud, sest Ahto oli jala ära väänanud ja seega panime ise edasi. Rattasõit golfiplatsile oli vahelduseks vaatamata pimedale lihtne lõik, kuid golf ise nõudis nats pusimist. See, meie kõigi jaoks elu esimene golfikatsetus, sai lõpuks Tiina poolt tulemuseks vormistatud. 12 punkti jätsime oma 10 tunni graafiku pärast teadlikult võtmata. No ja kesse paneb koopa mäe otsa? Ja jätab sellise ilmaga vee ka veel soojendamata? Õnneks näidati meile koopasuus kohe suund kätte ja saime tegeleda rohkem loodusvaatlusega. Nahkhiired ja konnad said vist loodusuurijate armeest kultuurišoki.

nahkhiirte kodu

lõpuks ometi hommik
Õues oli lõpuks valgeks läinud. Uskumatu, kuhu inimesed ikka oma prahti maha panevad. No kesse viitsib oma piimapakid sellisesse pärapõrgusse vedada, selle asemel et need prügisse panna? Karjääri äärest otsustasime mitte lahku minna ja võtta midagi koos. Kuna ei tahtnud oma sajakilosid rattaid karjääri põhja ja tagasi vedada, siis võtsime vastu vist mitte kõige parema otsuse liikuda mööda aia äärt maanteeni. See oli ürituse kõige nürim lõik ja tundus lõputuna. Lisaks sellele oli siin ka rohkelt igasugu satikaid nagu lendavad ründsipelgad jne. Vist mingid kaevanduste mutant jääkproduktid. Varsti saime teada milline näeb välja üks kaeve ja tuletasime meelde, et meile ei meeldi fotokaardid. Minu jaoks on see üks paras pruun plämakas ja kõik. Vaata kuidas sa seda vaatad, ikka näeb kõik välja ühtemoodi. Igatahes viimased kaks rattapunkti ootasime juba kanuusse saamist, sest need rataste kaavist läbi tirimised olid ikka hullult rammunõudvad. Aga rammuga on teatavasti kehvad lood. Ja kanuu etapiks oli kunstikombinaadis valminud eriti vinged blingid sukapaelad mis kisendasid testimise järgi.
teel kanuusse

Kanuus ootas uus olukord, kuna tavaliselt on meil tüürimeheks Merike. Kuna nüüd hakkasin mina hobust roolima, tegime enne igat maabumist elegantse sabapöörde, et oleks parem maabuda. Vesi oli ülisoe ja hämmastavalt selge ning kanuutamine läks ludinal. Kuna merereisi ajal sai kõik kohalikud vaatamisväärsused üle vaadatud, siis eraldi etapi jätsime vahele. Tegime vaid kaasa selle väikese veeskõndimise atraktsiooni, et tossud puhtamaks läheksid. Urmo vanemad, kes olid kanuualas, raporteerisid, et poku Roberta on hea tervise ja välimuse juures ning kosub jätkuvalt. Nii hea kingitus oli, et Urmol pole juba pikka aega pokuisu peale tulnud J Kusagilt ilmus välja ka megaunine kanuuvalvur Raks. Palusin tal oma telefoniga meist pilt teha, et Merikesele hommikutervitus saata, aga ju polnud Raksil täna tehnikapäev, sest vaatamata klõpsimisele mu telefoni ühtki pilti ei ilmunud. Sõime viimased kommid, värvisime huuled ja asusime taas ratta selga.

Jooksu valiku alguses saime päeva parima uudise: etapp on tühistatud. Tuju läks nii heaks, et rattasõit finisisse läks lennates. Pärast Heiti ütles, et nemad raiusid seal rabas edasiliikumiseks matšeetedega teed, nii karm oli olnud. Pekitiidu tiim oli näiteks selle etapi ajal naiste kolmanada koha pärast konkureerinud. Pärast saunaklubis kirjeldati nii elavalt kõiki neid raba atraktsioone, et polnudki mõtet ise kaema minna. Naikid jalutasid seekord väga riläksilt, sest polnud probleemi Erikult rattapesuservisit saada, nii hullult oli pauerit üle jäänud.
esimene kanuupunkt, tehtud!

 Finišis lõime peoperemehega klaase kokku ja tänasime meeldiva kultuurielamuse eest. Rada oli vaheldusrikas nagu lubatud ja meie täitsime perfektselt oma 10 tunni graafiku. Loodame, et aarajakate verejanu Urmo vastu on päevaga lahtunud ja ta võib jälle jänesemaskita linnavahel liikuda. Pärast Pekitiidu saunaklubi külastust läksime Tiinaga Kauksi randa sel korral puudunud ujumisetappi tasa tegema. Kui riided seljast võtsime, siis vaadati meid kui raske perevägivalla ohvreid. Neid sinikaid on ikka rohkem kui üks ja miniseelik ja lühisesed varrukad on hetkel sügavale kapipõhja surutud.
Päeva raskeim lisaülesanne aga ootas ees: ise poolteadvusel olevana roolis tukkuva autojuhi tedavusel hoidmine. Haapsalus näeme!
veejalutus

läbi see lugu














PS. Kuna Küllit ei olnud siis tegin pilte ise oma vana vee- ja kahjuks ka fotokindla kaameraga ja seetõttu on nende kvaliteet ka vastav.
ujumisetapil

perevägivalla ohver


Friday, July 25, 2014

universumi plaanid

õhtutualett võtab ilmet
universumil on sinuga teised plaanid, ütles nelekas, kui rääkisin talle kuidas ma 2in1 trenni tegin. jäin nimelt hullu äikese kätte rattatiiru tehes ja äikesefoobina otsisin 40 mintsa varju ühe tuttava pool, keda ennast kodus polnud. see mind muidugi ei takistanud majja sisenemast, sest hirm äikese ees oli kordades suurem naabervalvuritele vahelejäämisest. universum annab sulle märku, et peaksid millegi muuga tegelema. ahah...

nüüd siis ööiskdriim ukse ees ja lubatakse vähe pidulikumat õhtupoolikut, sest pikad kindad olid urmo poolt tabelvarustusse lisatud. eks siis tuleb pingutada, pikad kleidid välja otsida ja suitsusilmad pähe maalida. helen ei kaotanud aega ja asus blingi tikkima, et pidulikul üritusel ikka kõik etiketi järgi oleks. 

minuga on aga universumil taas mingid plaanid. järgmise vihjena on mu tiimisärk musta auku tõmbunud. tänase päeva jooksul olen ma jõudnud kõik kodus olevad kapid segi ajada ja jälle ära korsitada ja nii mitu ringi, kuid mida pole on inglisärk. 

see universum võiks juba selle vihjamise ära lõpetada ja ära öelda, et mis värk siis on?

Sunday, April 27, 2014

turistidena tartus


hm, siin peaks 7 tunni pärast start olema ?
avaetapp tartus. hurraa! appi? meenutades karu ja sossi kunagist megapange elvas, kus neile pidi iga vitipalu kaitseala puuseen ka teretuttav olema, võttis mõtlikuks see muidu igati ahvatlev kodustardi võimalus. põhjaingliga võtsime läbi kõik maailmalõpuskeemid kuidas me karlovas jaani kirikut otsime ja nuputasime, kuidas saaksime end iseendi lolluse eest paremini kaitsta. ega mingit hullu masterpänni ei tekkinudki. vaid üks oli kindel, pittu lihtaslt peab minema. nutame aga lähme. et rattaala võiks maasika juures olla, saaks peoleminnes rattad ka kohe ära panna...
wilde juurde on korraldajad juba joogipunki valmis sättimud
laupäev, mis oli esialgu ettenähtud puhkamiseks, iluprotseduurideks ja ületoitumiseks, kulges tegelikult igal inglil oma "orav rattas" programmi järgi ja põhieesmärk hakkas juba ähmastumagi. mina käisin näiteks rattaralli rajal "ära tegemas", mis ei olnud üldse selline jalutuskäik pargis mis sobiks võitsluseelseks päevaks. õhtul koju jõudes näitasin korraks kiirustavale sõbrale merikese tarbeks laenatud ratast. hinnang oli kiire: nii logu  rattaga minna ei tohi. rattale ja zeppelini. vanemuise mäest alla sõitsin täie vungiga kuigi pidurid olid põhjas. see oli täielik riäliti laks. peaasi et neil putka kinni poleks, palvetasin omaette. pertti poe tagatoas leidus õnneks kuldsete kätega suvitajaid kes jäätisega braibitult kiire tuuningu tegid. õhtu jooksul tuli juhuslikut välja ka juba kadunud asjade nimistusse pandud si pulk, mida viimastel päevadel otsides ja sahtleid koristades olin leidnud küll 8 huulepulka. sellest moraal: ära iial tõsta si pulka kosmeetika kotist spordiriiete kappi.
supilinnas soojendust tegemas

starti, starti

linnatuuri aeg hakkas lähenema, aga keda polnud olid kompanjonid. ainult heiti oli ständbai peal. põhjaingel kustutati ära oma hotelliasukate poolt. lõunaingel saabus aga teadliku inimesena täpselt sel ajal kui asutustesse asutus ka tekib. ständbai meestel oli selleks ajaks juba tekk ninani tõmmatud ja esimesed õudukad nähtud.

lühikese loomaaiakülastuse järel otsustasime hoopis öist kaarditrenni teha. stardiala vaatlus näitas, et siin küll mingit jahti ei tule. samas oli kuuma ilma ootuses linna üles seatud hulgaliselt  joogipunkte. eks need sportlased ju joovad nagu härjad kaevul, kus aga saab, teab urmo omast käest karta. ja parem karta kui kahetseda, onju. kahjuks ei olnud meie ekskursioon piisavat detailne, et wilde poisi eluaastad meelde jätta ja selle vea pidime hiljem jalgadega kaks korda trepist edasi-tagasi käimisega ära jagama. soojendusharjutuse plusspoolepeale võib aga kanda uue tantsulokaali avastamise, milles viimane lugu kestab vähemalt pool tundi. me ei hakka seda infot avalikut välja jagama, muidu pole seal teinekord enam piisavalt tantsuruumi.
jaani kiriku juures kohustuslik turistipilt
startiminek oli nagu manualist maha kirjutatud: ei mingit kostüümidraamat ega muud mõtlemist, sest ees ootas päikesepaisteline linnaetapp. supilinnas saab ju sularaha eest kõike, milleks liigset kraami kaasa vedada. sajaline tasku ja ei näe probleemi. kostüümidega jätkasime šanelli klassikalist minimalismi, vaid mina läksin pisut edevaks ja lisasin jalgadele kevadvärvi mõttes mõned roosad lindid. istu aga kodus ratta selga ja viie mintsa pärast oled rattaalas, pööfikt!

ja ega sealgi polnud miskit teha, kui tuli aga soojenduseks pisut vaatamisväärsusi imetledes raekoja platsi jalutada. ei tea kas meil olid juuksed halvasti kammitud või seelikud viltu seljas aga iga teine auto lasi herne tänaval meist möödudes signaali. oleks vist tõesti pidanud kodust lahkudes pikemalt peeglist olukorra üle vaatama.

nii head pehmet diivanit pole iksdriimi stardi ootealas varem pakutud
tundub et tõnistel ja urmol hakkab ealiste küpsusega barbaarsuse ajajärk üle minema ja ootealasse olid lõpuks pehmed diivanid paigutatud, et ei peaks kohvi käigu pealt papptopsist jooma.
faintuuning

vahur investeeris seekord ka numbri ilusse
sportlik meelestatus oli ka viimase peal. kompassile said blingid klepsud peale ja vahur oli lisainvesteeringuga ka ilusa stardinumbri meile saanud. raekoja platsilt kanuude poole startides tegime kohe ära ka selle päeva ainukesed jooksusammud, et telepildis see seiklussport ikka hull rügamine välja näeks. niigi viime neil ju muidu pidevalt ürituse matšo imidzit alla.
sik saki meisterklass

kanuuvedamisteenus võiks siiski stardimaksuga kaetud olla
pilk kaardile näitas, et esialgu pole kompassiga suurt midagi peale hakata. tuleb vaid oma vihmaussi juurde minna ja merelahing ära kannatada. aga vihmaussi valvas lõukoer urmo, kes halastust ei tunne. oli aga oma rasked kõverikud ettepoole sättinud ja me oleks oma küülelakikarva rallikat võinud ootama jäädagi.
õnneks oli manakeri paigas ja kinnitas, et mõni teine paat peab ka veel vett ning võtsime siis kevadiselt helerohelise. oh neid vaeseid kalamehi. keegi polnud neid hoaiatanud, et tänane pohmellihommik kusagil mujal jõelõigul veeta või hoopis koju pikutama jääda. vaatasid kangestunult seda kaost, mis kõik nende haikalalootused eelmale ehmatas, nii et unustasid õngenööridki välja tõmmata. me üritasime neid lohutada ja lubasime mõttejõul kõik priskemad krokodillid neile saagiks saata aga ega nad palju rõõmsamaks ei muutunud.

tore, et avastasime endas taas ka järjekordseid andeid. tuleb välja et lisaks malele on meil loomulikku annet ka slaalomiks. kui sik-sak tehtud sai, saime managerilt noomida, et oleme liiga ees. üks lahedamaid merelahinguid ütleks. eriti meenutades neid paide vetevanasid ja paunküla ning männiku tormiseid ookeane.

  

toomemäele mineku dopiguga
järgnesid kultuuraminutid toomemäel. selles sektoris tartu linnas pole treppi, rada või silda mida ma ei teaks. niisiis tuli lihtsalt päikest võtta ja kivisse taotud vanadele külla minna ning loota, et ehk ei pea liiga palju edasi tagasi sibama. ja kuna käed olid kompassi ja kaardi hoidmisest vabad, sobis jalutuskäiguks jäätis pihku võtta. armastuse koffikus leidus lahke klienditeenindaja kes kõike vastavalt meie spetsiifilistele soovidele serveerida jõudis, lubas lõunainglil feisbuuki postitamiseks telot laadida ja leidis aega, et meist pilti ka teha. kui me siis oma lõunaootega tõnissoni juurde jõudsime, ohkas üks meeskonkurent meie poole vaadates: "miks ma küll vales tiimis olen"...

toomelt tagasi laulukale polnud jälle raketiteadust: seda trajektoori olen treener tiiaga oma tublidusaegadel küllalt sörkinud, ikka veel polnud kätte jõudnud kardetud koduõue õudukat.
tartu tavalised kegliiklusteed

pakuti ka kristallkingakesi
niisiis - rattada denrosse. vaata et golfidiskiga pihta ei saa ja ongi pool harjutusest tehtud.
atlandi taga oli ka meie kord diski loopida ja ilma suurema stressita vormistas helen oodatult meile kollase lipiku ära.

mis nüüd järgnes olid selle iksdriimi kõige õudsam vaatepilt. pärast 18 punkti tuli ühikate juurest ületada narva maantee, et saaks mäe tänava treppe forseerida. ossa issand mis seal toimus! isegi lõpu redelironimine ja pannud hirmust niimoodi sees keerama kui see liikluskaos. ei mingit vähegi legaalset teeületust. tiimid tulid mäe tänava poolt jõe poole ja süstisid täiega suvaliselt autode vahel. autojuhid vaatasid kaamete nägudega ringi ja lihtsalt seisid, sest ratturid tulid suvaliselt poolt. ühtegi korraldajat silmapiiril polnud, ju loodeti et võistlejad kasutavad vöötrada, sest lõikamine ei saanud anda võitu rohkem kui ppar sajandiksekundit.

treppide juures oli tavaline trügimise võimumäng. tavaline rüsin, sõim ja pomin, millest pääsesime edukalt terve nahaga. järgnes ainukese lõuna-eesti  niiske pinnasega metsalõigu tutvustus ja siis juba sai minna hõbekingakeste proovi.

kesse ütles, et sellest ei piisa kui sul on kaasas lamp, kui selle patakad on peaaegu tühjad. korraldajad võiks sellised elementaarsed asjad ikkagi juhendisse kirjutada, et ma ei peaks mingis koletunnelis klaustrofoobitsema.
teeme ära

kahjuks sai siinkolah lõunaingli peegelkaamera film täis ja me pidime oma feissbuuki fotoreportaazi katkestama. mälupilti jääb säravate tiibadega põhjaingel kahe röögatult suure kummihunniku jalamil. mine või tagasi, et olukord taaslavastada. väga fotogeeniline koht ühesõnaga. täielik üllatus ka põlistartlastele.

pärast mäe otsa ronimist saime kätte oma järgmise uue kogemuse. raadi lennuvälja ala pakkus rohkelt rehvilõhkumisvõimalusi koos ootevalmis rehvivahetuspersonaliga. siiski ei suutnud ma kõva teoreetikuna keelt ja õpetussõnu hammaste taga hoida. merike ja helen olid juba ootusärevil ja ootasid, et millal kutt ükskord murdub ja ratta mulle üle aia tagasi virutab. no mis ma saan teha kui ma nii palju aega olen veetnud kurmsi ja kalle töövõtteid vaadates ning tean, et see asi ei tohiks üle kahe minuti aega võtta :) helen võttis asja kokku nii: ju jumal mõtles, et kunagi peab ju ka meiega see kummipurunemise asi juhtuma ja miks siis mitt etha meil elu vähemasti niipalju kergemaks, et kui see juhtub, siis vähemasti on abilised ka kohe käepärast võtta.

kamoon, õpeta nagu oma last, missa jokutad!
no nii. varsti olimegi jälle spordipargis tagasi ja tegime pooljalutades selle krossiraja ka läbi. merike oli ainuke meist kes asja nautis. kuna enne mind keegi just ettektselt ratta seljast maha lendas, siis eelistasin kiirustamisele elusat kojujõudmist. ühes kohas koperdasi päris kõvasti ja muidugi oli selle kohapeal platsis ka fotograaf. arvatavasti ei olnud ma tal sellel possal ainuke ohver.

künkad mättad
jalutuskäik supilinnas vajas vaid mõtetstatud hargnemist. nii tore oli vaadata valget kaarti ja teada vaatamata sellele igat tänava nime mis rohelise joone taga peitub. niisiis mina läksin piiri-meloni ringile, helen tegi marja tänava tiiru ja merike läks kardulasse. pärast sellist asja oli just paras herne poe juures järgmine pit stop teha. jooki limpsides kesklinna jalutades, möödusid meist aaraini aarajakad üksteist sõbralikult ergutades: jookse jookse mees, kuni süda pahaks läheb, jookse... nii nunnu.

keha kosutatud jäi vaid huuled värvida ja finiš ära vormistada. kuna see sillaharjutus (mida ma hommikul mingiks aa raja kanuupunktiks pidasin) tundus suht lihtne olevat, pakkusin end vabatahtlikuks, sest helenit juba kõrgusega seotud avantüüri ei meelita ja merikesel oli kama kaks. siiski-siiski, kui ronimiseks läks siis hakkas mu esialgne vaprus kuhugi kaduma. esiteks ei olnud mingit soovi märjaks saada, sest kodu juba paistis ja rainerilt oli šašlõkiahigi juba kuumaks aetud.
no mis seal siis hullu oli. esiteks see asi kõikus, teiseks ei tahtnud mu jalad kuidagi kükitada, et seda punkti piiksutama jõuda. heiti muudkui õpetas ja mõni asi oli isegi suht mõistlik. kuigi tegelikult ei peaks ju kuulama nii nõrku, kes ei jõua õhtul isegi mitte peole. õles ronides sai kätest jõud otsa ja sellest jõuetusest hakkas sees keerama. üles jõudes tudisesid käed veel jupp aega.
eelviimane pingutus

tartusse on siginenud mutantherilased
tehtud see sprint sai ja rahul me olime. lõpuks ometi üks sprint mis oli sprindi moodi, vahelduv, huvitavate lahendustega, üliägeda kanuuga ja vähese rattaga. ning mis põhiline: ilma rattarallita!!!! nagu vanadel aegadel, kui bee rada polnud veel aabee rada. nii hea oli kogu aeg pingutuseta kaardis olla :)  ma loodan, et see ei jää viimaseks tartu etapiks.
2014 hooaeg avatud
esmakordselt 7 hooaja jooksul finisist ratastega koju, mõnus...
äiduga on meil kehvasti, sest päev enne tartu rattarallit on kahjuks päev täis tartu geepeed. nii näeme siis kui näeme.

PS. vaatamata herne poe peatustele, jäätisekohviku külastusele, telefonilaadimistele, feisbuuki raporteerimisele, huulekapeatustele, rehvivahetusele, pidevale jalutamisele jne ei õnnestunud meil järjekordselt viimaseks jääda. isegi trahvideta tiimide võistlusklassis olime tagantpoolt alles viiendad. ja eriti hea meel on, et lahtised leegid meie pingutusi seekord ei näinud ja olid seetõttu sunnitud kihutama :)

Thursday, September 12, 2013

tinarasked känguruhüpped

kuuraburrad on lihtsalt nunnud
Kängurute juurde hoppima saabusime väikese saitsiing tuuriga, mille käigus nägime nii ookeani, vihmametsa, Murry jõge kui ka kuukaburrasid. Loodetud hüperkompensatsioon kolmest kiivide juures tehtud treeningpäevast jäi  nädalaga tulemata ja elu esimene haamer oli käeulatuses. Ju vist ei andnud vahemere dieet ikka soovitud tulemusi.
kängurud valvavad niivat
kängud turiste valvamas
Ka Viktooria osariigis oli käsil midagi meie varajase aprillikuu taolist. Rohi oli roheline ja lilled õitsesid aga liiga palav ei olnud. Jälle tõrkus aju seda suusateemat vastu võtmast. Maratonipaigas olid meid ees ootamas head prantsuse sõbrad Annette ja Daniel. Päev enne võistlust oli plaan teha ühine suuskade jalutamine. Peatusime Mount Beauti külas, kus asub ka reiss offis ja mis on stardist 40 minutise autoga mäkketõusu kaugusel Falls Creekis. Trikk on see, et sinna suusakuurortisse viib ainult üks tee.
talvelilled
Esimene küsimus võistluste juhatajale Allanile oli, et kuhu ta küll kõik kängurud peitnud on? Ise ta ju oli mulle lubanud, et kui tulen, on kängud rivis fotografeerimist ootamas. Nädalane tuuritamine mööda looduskauneid, känguru hoiatussiltidega teid, polnud tulemust toonud. Allan reageeris kiiresti ja sõidutas meid enda maja juurde. Ja seal nad olidki, kõik meie ootel, osadel isegi väiksed jumbud taskust tolgendamas. Pidid tema aias edukalt muruniitja aset täitma. Jube naljakas oli ikka puu otsast apelsine ja sidruneid võtta ja samal ajal kängurusid imetleda.
Kui kõige pakilisem päevakorra punkt sai läbitud, hakkasime trenniks valmistuma. Vaja rentida suusad, autole ketid jne jne. Suusarendi onul isa oli eestlane ja see kajastus oluliselt ka õe mäevarustuse rendihinnas J Ketitamisega tulid appi sõbrad A & D, kes lubasid meid sõidutada. Rainer oli kiivide juures ühe ketitamisüuduse üle elanud ja ei tahtnud seda enam proovida.
siia teelõigule veeresid eile kivimürakad
stiilne prantsuse mees läheb starti kohvriga,
stiilne eesti mees tartu maratoni pakikotiga
reissdirektor Allanil on enne starti aega pisut lõõtsamängu kuulata
Trenni me siiski ei jõudnud, sest teel mäkke oli toimunud maalihe, mis kattis tee autokõrguste kivirahnudega. Niisiis oli liiklus kahe küla vahel ära lõigatud. Et tee puhtaks saada, tuli tuua kohale spets tehnika, mis kõigepealt saeks maha tummised kummipuud, mis järgmisena teele äffardasid sadada jne. Ühesõnaga kuulutati välja, et järgmised neli tundi ei juhtu midagi. Hiljem pikendati seda aega hommikul seitsmeni. Rahvas, kes oli hommikul usinalt trenni läinud, jäi mäkke lõksu. Need jälle, kes pidid Falls Creeki ööbima jääma, ei pääsenud ka kotile. Segadust kui palju, kui hommikuks oli suudetud üks sõidurada ära puhastada.. Korraldajad ütlesid, et sellist trikki pole neid varem maratoni ajal olnud. Vahel on siiski laiskusest kasu J Meie hotellist jäi 5 toatäit rahvast sinna üles mäkke kinni. Hommikul jõudsid nad ikka stardiks vajaliku järel ära käia ja lõpetasid ka.
Ajatäiteks käisime veel kängusid jälitamas, kohalikke söögikohti testimas ja soojas vees konte pehmendamas. Ära sai proovitud ka super maitsev kängupraad ja kohaliku oru punast veinigi.
Stonehami reklaamitüdrukud:
eesti ingel ja ameerika deemon
Hommikul oli toimetamist pisut rohkem, sest seekord oli ka Rainer starti tulemas ja Ulf läks üksi siinseid mäesuusanõlvu nühkima. Logistika osas oli asi lihtsam, kuna mõlemad suusavariandid asuvad samas kohas. Ka ühe autoga mineku variant oli hea, sest parki sisenemisel on näomaksu punkt kus küsitakse 40 doltsi ekipaazi pealt.
Siinne stardiala nägi täitsa võistluse moodi välja võrreldes meriinode musterdamisega. Päike küttis takka ja kostüümeerimine tuli täiesti ümber mõelda. See maratonipäev oli kindlasti kõige soojem, neist austraalias oldud päevadest. Hommikul olin ettehoiatuse peale näo 50 kaitsefaktoriga üle töödelnud, kuid kuna dressikas läks pealt ära, jäi kael katmata, ja seda ju ei taibanud enam kreemitama hakata. Õhtuks oli tulemus päevitamise tulemus päris huvitav J
stardisagin
Sel aastal juhtusid Tartu Rulluisumaraton ja Kangaroo Hoppet ühele nädalavahetusele ning seetõttu jäi mul osalemata oma kodumaisel lemmikul, kus me lõunaingliga ikka rongi käime tegemas. Niisiis otsustasin Merikesega teist moodi solidaarne olla ja teha temaga samal ajal kaugjuhtimise teel üks inglisõit. Nagu tiivad selga said tuli eesti keeles kommentaar, et näe, Vahuri Inglid oma pikad käed ka teisele poole maakera ajanud!  Njaa, meist pole pääsu J


harjutused sabale
Stardikorraldus oli väga lihtne. Igaüks pani oma pakid vööri selle põõsa alla, mis talle kõige enam meeldis. Kunagi olid korraldajad pakkunud ka pakikotte ja pakihoiu ala aga kuna seda keegi ei kasutanud, siis ei viitsitud sellega enam jännata. Raineril oli kogenud maratoonarina kaasas Tartu Maratoni suur kollane pakikott. Mina kaevasin Annettile finišikingituseks mõeldud vahuveini esimesse lumehange ja toetasin seljakoti sinnasamma. Nimelt oli sõbrants lõpetamas oma Vöörldloppeti passi 10 sõitu ja sellise sündmuse tähistamisega ei tohi pärast lõpetamist venitada. Pisut sagimist ja olimegi valmis Legkovi ja Tšernoussovit jälitama.
rajal
väike tiir slommimägede juures
Entusiastlikku sammu jagus esimeseks kümneks kiltsaks. Elu oli ilus, suusk lippas, päike paistis. Veehoidla äärne rajaosa oli mõnusalt lihtne. Slommimägede juurest kulgeva tiiru juures oli ka päris palju vaatajaid. Ka Ulf oli meie punnitamist suusaliftilt jälginud. Aga siis jõudis kätte aeg, kui tuli hakata Paralaizeri tõusu võtma. Nagu Rainer ütles, et see ei olnud lihtsalt aus. Et muudkui ronid ja ronid ja kurvi tagant tõus jätkub ja ka järgmise kurvi tagant ei ole paremaid uudiseid jne jne jne. Oleks võitlus sina versus mägi, siis teaks millega silmitsi seeisad, aga niimoodi on see üks alatu lõputu piin. Ma ei olnud ainuke kes siin ära halvati. Siit sain omale kolm sõpra kellega koos erinevates punktides kivistunult seisma ja hinge tõmbama jäime. Ühe japsiga panime pea lõpuni üheskoos. Pärast ta rääkis, et tal on tüüp üks diabeet ja tal oli ikka hirm nahas sellel tõusul, et ega haigus endast märku hakka andma. Ja siis oli veel paar paksu poissi ja legend Hannes.

paralaizeri tõusul
Esimese 20 kiltsase ringi lõpuks olin seega küpse. Uurisin Hanneselt, et mis siis järgmisel ringil toimuma hakkab aga ta ütles, et sellele tõusule enam ei pea tulema. Kuna suusad lippasid mäest alla super hästi ja finišiala läbimisest tuli hetkeks mingi positiivne laks sisse, siis otsustasin ikka edasi panna. Natukese aja pärast sain aru, et oleks vist ikka pidanud boksi keerama. Kere oli kuidagi naljakalt kange ja valutas igalt poolt. Vaatasin muudkui ringi, et istuks õige maha. Kuna diivaneid ei pakutud, siis surusin järjekordse pauerbaari kummikomm põske ja vaatasin niisama loodust. Iga tõusu peal jõudis Hannes mulle järgi ja igal laskumisel ma libisesin tal eest ära. Ei ei, ärge arvake, et ma Hannesega võistlesin. Mul pole midagi 82 aastasele suusahundile vastu panna. Laskumisi võtsin võimalikult kiiresti vaid selle pärast et sellest piinast lõpuks pääseda.

veehoidlal on tõusmas pärastlõunane udu
leia udust siil
Veehoidlalt tõusis tihe udu ja loodusvaatlemise ninh päikesepaiste enegriaeffekt kadus. 10 kiltsa finisini olevas joogipunktis olin valmis maha istuma ja suuski jalast võtma aga kuna neil toole polnud siis rippusin lihtsalt nagu märg pesu keppide küljes ja jõin ühe topsi jooki teise järel, et ainult oleks põhjus veel pisut puhata. Kuna ainus tee tagasi stakale oli mööda rada, siis pääsu polnud. Kere oli igalt poolt valus. Selg kangemast kangem. Teenindajad, kes olid muide paar aastat tagasi Tartus maratonil käinud, meenutasid heldimusega meie mustikasuppi ja lohutasid, et rada pole tegelikult 42 vaid 39 km pikk. Ja see aitas. Kuidagi tundus jälle mõtet sellel edasi rühkimisel. Ma tõesti pole varem iial ühelgi spordiüritusel niimoodi ära väsinud. Kui esimesed 30 kiltsa suusatasin alla 3 tunni siis viimast 10 kiltsa peale läks tund ja veerand. Vahepeal lonkisin lihtsalt jalg jala ette ja tahtsin lihtsalt koju. Õnneks oli mul tänu inglikostüümile rajal pidevalt ergutajaid. Ja ka teised minusuguseid surijaid olid omamoodi abiks, et polegi üksi ja teistelgi on raske.

Ja kui siis ühel tõusul keegi pealtvaataja ütles, et nüüd on viimane tõus, siis olin piisavalt tark, et teda mitte uskuda. Loomulikult polnud see viimane ja see minu kavalus andis jälle positiivse laksaka: olgugi ma nõrk, vähemasti ei lasknud ennast lollitada J Ühesõnaga igast väikesest asjast oli abi.

10 km finišini, toss väljas
lõpuks ometi finišis
Loomulikult ei olnud ma aprillist saadik trenni teinud, mitte kedagi polnud süüdistada. Juulis võtsin end kokku ja uisutasin paarsada kiltsa maha aga mingit effekti sellel polnud. Nüüd siis sain omade vitstega litaki ja lataki. Aga suusamaraton peaks ju olema puhas fan, et kui ei jõua siis lähed vaikselt ja naudid niisama olemist. Täna see aga ei töötanud absoluutselt, lihtsalt nii valus oli olla. Ja siis kilts enne lõppu tuli pauer tagasi. See oli vist nendest kaugelt kostvastest staadioni helidest J Oi ma siis vajutasin ja ainult mõtlesin sellele lumme kaevatud Uus-Meremaa šampusele J

tehniline delegaat hindas tulemuse reeglitepäraseks
Finišis olid kõik sõbrad juba ootamas. Annette oli edukalt oma passi kümnende templiga täitnud ning ka Rainer ja Daniel olid linnukesed kirja saanud. Ka fissi tiidii Annmari oli joonel ja teadis kohe mis tiimist ma pärit olen, aa jou ä vahurs eindl? Tema oli üks nendest kes eelmise öö olid siin kivilaviinivangis olnud.
Tuli välja, et ma ei olnud ainuke kes vaevelnud oli. Annette väitis ka selle enda kõige raskema maratoni olevat. Daniel, kes on olnud kõrgema kategooria mäesuusainstruktor ja tavaliselt maratone ei suusata, imestas üldse, et kuidas ta nõustus selle avantüüriga ja oli seda rajal endalt ikka uuesti ja uuesti küsinud. Premeerisime end kuidas oskaime ja järgmise päeva lihasevaludest päästis vist maratonijärgne soe mullivann.
värskeõhu mürgitus suurest spordipäevast
Õhtune aftekas oli küla kutuurimajas ehk kantriklaabis. Kuna bändi peale ei tulnud, et tantsu keerutada, siis näitasime näo ära, pugisime niisama kõhud täis ja kobisime kotile.

See kängurude maraton on üks väga lahe üritus ilusas kohas ja toredate inimeste keskel. Väike kõrgusega harjumine ja saiavormist pisut parem füüsiline vorm teevad ürituse kindlasti eriti nauditavaks. Üldkokkuvõttes, nõu vorries, laav. 




kohaliku kantriklaabi dresskood