Tuesday, May 19, 2015

imede ime

Kuigi keegi nagunii ei usu aga ma kekkan siiski: täna päevakul küsis hardkore o-autfitis noormees mult teed!!!! Asi võis muidugi olla Annikilt laenatud kompassis, no aga kesse ikka end võõraste sulgedega ehib kui mitte ise.
Kauaoodatud Tartu iksdriimiga on lood kehvad, sest nii Helen kui ka Merike on muude asjadega hõivatud. Pean vist üksi metsa minema.

Thursday, April 30, 2015

viimsi vihmaspaa


poodiumipilt tuli igaks juhuks enne starti ära teha
Ma ei tea mida ma siin ilmas õigesti või valesti olen teinud, et mul on selliseid sõpru nagu ÜV. Kui paljudel ikka on selline sõber, kes, esiteks, annab sulle oma ratta iksdriimile minekuks ja toob selle ise ka kohale; teiseks, viib selle ratta veel enne ka hooldusesse; kolmandaks, laseb sellele kruvida lisaks joogipudeli korvi, mida ta ise iialgi ei kasuta; neljandaks, tormab pühapäeva hommikul rattale porilauda ostma, sest õues sajab vihma ja ma igaks juhuks küsisin, et ega tal porikat pole; viiendaks, ergutab sind terve pika päeva raja ääres ja pakub hapukurki; ning kuuendaks, viib mudakäkiks muudetud ratta finišist ise minema ja peseb ise puhtaks? Hah? Vat nii lihtsaks tehti pühapäeval minu elukene. Maani kummardus Üllekas. Siiski siiski. Kõik ei läinud lepase reega nagu sellest sissejuhatusest arvata võiks, sest vaatamata ÜV pingutusele tuli mängu ingelfaktor.
kuhu see nr käis?
Suhted minu kompassiga jahenesid eelnenud oopäevakute ajal ning Lõunaingel koputas palvega ooguru Sixteni uksele: „Üks kompass, palun!“ S:“ Kas xxx kompass või xxx kompass“ L:“ Mis tuu om?“ S: „ Kumba te kasutate, kas xxx või xxx kompassi?“ L: „Tii’ai ma’ tuud, anna iks midagigi“ S: „Kas Epp kannab kompassi kaelas?“ L: „Mhm“ S:“No siis ma tean mis talle sobib“ ehk siis tõlkes „Diletantide kraami vedeleb mul nagu putru“. Ka siis segas ideaaltingimusti kasutajatepoolne panus.
istume enne teele minekut
Inimene harjub kõigega, isegi ilusa ilmaga. Piisas ühest soojast ja päikesepaistelisest laupäevast, et mitte ilmateadet vaadata ja iksdriimiks ainult suveasjad selga panna. Pühapäeva öösel algas aga vihmaladin. Ausalt öeldes ei mäletagi, et millal viimati halva ilmaga starti sai mindud. Meenub vaid porine Paide/Türi, tuuline Tamsalu ja üks jääkülm öine Valga. Niisiis vaatasime hommikul kadeda pilguga kui Helen kodueelist ära kasutades punased kummikud läikima lõi ja mereääres jalutamise vihmamantli selga tõmbas. Lõunast tulnud rahval polnud millegi muuga relvastuda, kui tõmbasime vihmavarjud välja, ühel neist veel pealkiri ilm.ee.... Üks variant on muidugi see, et ilma keeras ära nende imeliste päikeseprillide tõttu mis me Merikesele njujorgist kingiks tõime. Iidne vanarahva tarkuski ütleb ju, et kui tahad ilusat ilma, siis jäta päikeseprillid koju.
seekord on meil peene kirjaga lugemiseks luup ka kaasas
Vihm tõi päevakorda porilauad, mida meie kahel laenuks saadud rattal ei olnud. Erko uhkustas interneedusest tellitud äässeiveriga ja lubas, et see tuleb kahe päevaga kohale. ÜV havaisse tormamine biitib siinkohal interneedust täiega. Teise ratta päästsime suuremast poripritsimisest põhjaingli kuurialusest leitud koduste vahendite ja oma käteosavusega. Viimase hetkeni istusime siiski Viimsi koolimaja soojas toas ja kaalusime starti mittemineku võimalust. Kõne Manakerile ei andnud keka vabastust „mismõttes ei lähe starti, marss!“
ooo, kas viimsis on tõesti koopaid ja mägesid?

sissejuhatus savispaasse
Lohutuseks võtsime starti vihmavarjud kaasa ja leppisime kokku, et kui ikka külm ja vastik on, siis keerame boksi. Vihmavarjuga oli päris tore jalutada ja häid mõtteid tormas pähe sellise tuhinaga, et punktide võtmine ununes nii mõnelgi korral. Näiteks siis kui meile näidati, et Viimsis on olemas mägi ja koobas. Üldiselt jõudsime päeva lõpuks järeldusele, et halb ilm oli meile saadetud märguandeks, et peame oma kostüüme uuendama. Liiga lasiaks oleme muutunud ning uued tehnoloogiad on täiesti kasutusele võtmata. Põhjaingel lubas niidu-onu juurest enne Tartu etappi läbi jalutada ja küsida, kas tal on olemas integreeritud haloga buffe ja muud tarvilikku. Ratta külge käivad vihmavarjud on ka kusagilt vaja tekitada. 
siin me oleme ja me ei tea kuhu läheme

ravimask on peale kantud
Päeva üllatus oli muidugi see, et Viimsi spa taga on veel suurem Viimsi spa, kus pakutakse jalgadele aktiivseid savimaske ja külmkompresse. Seal hajutudes oleks abiks olnud kaardi õigetpidi kätte võtmine või siis pilguheit kompassile. Aga kesse ikka raatsiks Sixteni kompassi kulutada, see ju rohkem püha reliikvia eest. Kui olin Lõunaingli ja Põhjaingli valele poole teele saatnud ja ise ka savimägedest sohu jõudnud, viskas pildi äkki õigeks. Niisiis tuli kogu kompoti positsioonid ümber mängida. 7c lähistele jõudsin täitsa oma aruga, kuid järgmise punkti võtmiseks tegin selle ürituse ja minu iksdriimi ajaloo kõige kiiremad jooksusammud kui kolmele aaraja tiimile sappa võtsin. 
kuuse otsas kasvab punkte
Vahepeal oli ju õhk beekatest täitsa puhtaks läinud, juba enne rattaalasse jõudes olime kõige viimased. Ega aakatelgi kõik liiga sujuvalt ei läinud ja vaatamata oma päeva erroritele ei suutnud ma oma arvamust tagasi hoida. Punkt ise oli muidugi megalt kuusealla peidetud. Üksi ma olekski sinna jäänud. Ka kümnes punkt oli mõnusalt ära kavaldatud. Legendis oleks võinud kohe kirjas olla, et tegu pole mitte lihtsalt kiviga, vaid suure puujuurika taha peidetud kiviga. 
kuhu minna, mida teha

tippsportlase look
Selleks ajaks oli juba selge, et seekord ei väära meid poodiumi teelt miskit, ningi kui maleülesanded päevakorda tõusevad, siis seekord pole kuult ja tähtedelt abi. Enne mereäärde minekut käisime Põhjaingli juurest läbi väikesel kohvil ja tossuvahetusel, sest Heleni arvates pidi nüüd hullem savi seljataga olema ja inglitiibadest olid saanud täpilised lepatriinutiivad. No ei olnud.
kus see kivi küll võiks olla?

kivi on hoolikalt puujuurika taha peidetud

rändrahn
Mere ääres olid sõbrad kõik juba reas: Üllekas kurgipurgiga, Manakeri pizzaga, Kylli fotokaga, Raks ja Ott värskete porikokteiliga sisutatud kanuudega, Urmo isa kommide ja pirukatega. Urmo isa oli meid esialgu maha kandnud ja sattus siis ärevusse, kui sai teada, et me ikka arajal ja tal polegi meile provianti varutud J Btw, meie kingitud poku kasvab Urmo isa aias mis mühin ja pidi superhästi end tundma. Manakerilt saime teada, et esimene kanuupunkt oli 11.30 laeva sabas olnud ja meil pole enam mõtet kiirustada.
mereromantika
Järgnev rattavalik läks meil omast arust suht kiiresti, kuid sõbrad olid meie molutamisest ikka täiesti tüdinud. Vähemasti rändrahn on nähtud ja mereäärne romantiline puujuurikasegune rattapiinamine koos akrobaatiliste kukkumistega tehtud. Mis seal salata, tegu on siiski Heleni koduste jooksuradadega ning kaarti me vaatame ei pidanud. Selleks ajaks oli ka vihm järele jäänud ning midagi päikesetaolistki näha.
mereromantika vol 2
Pärast esimest kanuupunkti teatas Helen, et esmakordselt elus ei sobi talle kuidagi see merelainetus ja ta tahaks heameelega kindlat maad jalge alla. Me küll julgustasime teda kalu toitma aga ta ütles, et tahab pizza siiski endale jätta. Võtsime suuna esimesele kivile ja jätsime ta sinna kajakatega juttu ajama. Igaks juhuks relvastus ta mõlaga. 
laud on kaetud

purjetamist alga
Me olime ausalt öeldes päris imestunud, et keegi sellist hädist merehädalaist vahepeal peale ei korjanud. Pandjuga oli piis of keik ja majapunkt jooksis ka kuidagi lihtsalt kätte. Vahepeal rattaalasse sõites nägime, et pekitiidul on juba ratas pestud ja saun käib, meil oli ikka veel veerand harjutust ees... RMK metsamajast pääsesime saagimiseta, sest lugeda me oskame. Nikerdamiseks läks alles selles kontorihoones kus punkt 72 oli kavalalt nurgataha sahti peidetud ja kp lippu ka küljes polnud. 
merehädaline jääb looduse meelevalda

inglid avamerel


teine katmine
mingi kolemaja
Järgnev torukoledus polnud meile. Pilgust sellele torule piisas, et õheskoos öelda, et sinna torusse ei lähe me never-ever.  Pange mind stilettodega üle kaarsilla kõndima, palun väga, nõu probleemo. Aga maa-alused asjad nagu kitsad koopad ja torud, nõi vei. Jalutasime ülesande lõppu, käisime prooviks seal torus ära ja ütlesime kohtunikele, et kahjuks polnud see harjutus meie jaoks. Viimase tornironimise tegi seekord Merike, kellele sellised ülesanded on muidugi vaid vormistamise küsimus.
otsingud

viimsi rattateed

linnaetapp
nii, mis meil siin pakutakse?

Üüvee tuli koos meiega jalutama

inglid torus

varustus peab seni ootama
lõpp on lähedal

läbi see lugu

tossupesula
Finišiparklas pesi fotograafi poiss harjaga porilombis oma jalanõusid ning möödaminnes rookis ka ta ka meie jalanõud presentaablimaks. Kuni mullivann veega täitus jätkasime veeprotseduure Heleni aias. Loodatavast kasvavad tal tänu viimsi ravimudale sel aastas muru sees eriti prisked nurmenukud.
Hullult lahe päev oli ja eriti mõnus oli pärast pikka päeva mullivannis liguneda. Praegu enam ei meenugi, et mida me muudkui itsitasime aga igav polnud hetkekski. Arusaamatu kuidas muidugi mingi 20+ tiimi meist tahapoole jäid vaatamata kõigile meie prohmakatele ja ebakiirustamisele. Üllatavalt vähe tuttavaid nägime me rajal, ei tea kuhu meie vanad konkurendid kõik suvitama on läinud. Lahtised Leegid on vist siiani kusagil lõunalaagris Tartu etapiks vormi kogumas. 
järelpesula
Ja eriti armas oli eline kõne Pekiaadult, kes leidis meid tulemustest ja tundis muret, et ega meil midagi ei juhtunud, et nii pikalt aega kulus J




PS: Ilusamad pildid tegi Kylli

Saturday, April 25, 2015

tagasi metsa

homme läheb siis jälle triangliks, ehk et algab 9 inglihooaeg. et mitte päris külmalt peale lennata, haakisin end sel nädalal päevakule tormavale karule kaks korda sappa. põlvamaal on männikuilu laialt võtta ja isegi pähekukkuvad oravad ei hirmuta. metsas käimisel selgus üks meeldiv ja üks ebameeldiv tõsiasi: plussiks on see, et ma pole lootusetult loll ja miinuseks see, et mu kompass näitab ilmakaarte asemel aiateibaid.

neljapäeval läksin siiski sama relvaga metsa. nüüd ei teagi, kas seal krossiradadel ekslemine oli kompassi süü või oli põlvamaal lihtsalt esimese korra õnn mängus. lohtust pakkusid kenad sinililleväljad ja loomulikult ka see, et teistel ei läinud suurt paremini. jäägem ikkagi eestlasteks ;)

mis homsesse puutub siis on selge, et meievastase konspiratsiooni tõttu on aa-raja võit meile kättesaamatuks tehtud. saime usaldusväärsetest allikatest lõpuks teada, et paar hooaega tagasi panid rikkamad aa-raja  tiimid finantsid kokku ja virutasid selle rahapakiga urmo oimetuks. neil viskas kopa ette, et alati nende lõpetamise ajal mingid inglid neil jalus tolgendasid. kuna urmo on ikkagi inimene, siis tegigi ta aa-raja kergemaks ja beekatele pani paar pikemat rattapunkti juurde. mis siis ikka, me ei lase tujul langeda ja lähme teeme oma osa ära, et vähemalt kellelgi sportimine vähe rõõmsamalt läheks.

ärge võtke seda spordiasja nii tõsiselt. me tuleme ja tuletame seda teile homme meelde. kohtumiseni  ;)


Sunday, September 7, 2014

hoog maha haapsalus

linnaetapp - see on meie lemmik
teeme ka täna midagi vä?
Nädalavahetuse jooksul võtsid kaasiksdriimerid mitu korda üles meie blogi teema, et loevad ja õpivad. See pani sees kriipima, et äkki peaks ikka pikemalt järgi mõtlema, enne kui mingit pläma publitseerin? Aga kui tarka juttu ikka ajada ei osaka, siis tuleb lepatriinul oma täppide juurde jääda. Päris vaiki ka ei tahaks olla. Kallid lugejad, vaatamata suurele soovile olla asjalikum ja teile ka mingit õpetlkku lugemisvara toota, jätkan nii nagu torust tuleb niisama enda jaoks märkmete tegemist ning ei garanteeri ühtegi a raja võidu salanippi. Kõik, kes soovivad päevapealt parandada oma orienteerumistulemusi, peavad minema ja Eriku käest R tähega kompassi varastama. R märgib kompassil seda suunda, kuhu läheks Randy.
kolmas linnuke kirjas

külamees pakkus häid mehi ja soovis manakerile õnne sünnipäevaks
Niisiis Haapsalu. Väike kena puust linn. Kuna see oli mu esimene põhjalikum visiit siia, siis oli avastamist hulgi. Näiteks see, et õigel majal on veranda ja nurgatorn, ja et viigid ei käi pükstesse vaid järveks, ja et lilled kasvavad siin erakordselt hästi, ja et kongo asub aafrikas. 
eee, a kuhu nüüd?
sünnipäevalaps jõudis meid starti saatma
Meie palusime öömajaks ühte roosat maja ja leidus lahke inimene, kes meile selle ka eraldas. Kuna maailm on suur ja Eesti veel suurem, siis juhtus see täiesti ebataotluslikult olema täpselt meie suurimate abiliste/konkurentde ehk lahtiste leekide staabi kõrvalobjekt. Parkimiskorraldajaks olid nad endale võtnud värske maailmameistri, kes meid kohalejõudes kenast parkima paigutas, rattad maha tõstis ja kaavapokaalid pihku surus. Ka muu eeskava tuli lahkete naabrite poolt.  Meil söödeti kõhud täis, tehti linnaekskursoon ja hoiatati aafrika eest. Ma ei pidanud vastu ja piilusin ikkagi sisse. Oli ikka kole koht küll.





jalutuskäik algas

üleval tornis saab suhkrutalonge
 Nagu teada on tipptulemuse vormistamiseks vaja täielikku keskendumist. Seekord ei tohtinud me eksida, sest võit tuli ju lõpuks ära võtta. Ei ole ju varem sellist kompunnvõistlust olnud kus aakad ja beekad kokku miksitakse. Õhus oli selgelt tunda meie tähetundi. Aarne Üksküla ürgmeheliku häälega deklameeritav Rehepapp oli selgelt parim valik hommikuste toimetuste taustaks.

Väikeseid tagasilööke mentaalses võimekuses siiski esines. Suure orgunni peale peksime naabrid voodist õue, et põhjaingli rattakummid täis lüüa. Kui abilised olid kõik vajalikud katapuldid üles rivistanud, tuli helenil meelde, et kummid on tühjad hoops sellel rattal, mis koju garaazi jäi...
kuda ma siia sattusin?


Spordiga oli lihtne: tuli hakata toimetama nii, et õhtul normaalsel ajal tagasi olla ja viisakalt peole jõuda. No ja poodiumkoht tuli ka ikka ära tuua. Pärast muidugi selgus, et Urmol oli kogu raha länud lossi ostmisele ja poodiumi jaoks enam ei jätkunud. 


ilusate majade linn
 Esimene trügimine läks lihtsalt. Lõunaingel käis ühe seina juures luures ära ja siis astusid juba mingid noormehed abivalmilt meile juurde ja ütlesid selle 8 ära. Trügimine ise oli olnud armutu. Kõik rahvas on pundis koos ja keegi ei ütle teistele, et mis seal seinal kirjas on. Selle asemel tallutakse seljas ja kügeletakse kuda saab. Kui merike ükskord seinani pääses, siis ta kohe hõikas õige vastuse rahvale, et inimesed väärikust kaotamata võiksid edasi minna. Kohe kargas keegi talle noomides ligi, et miks sa õige vastuse välja ütlesid? Kamoon, vööld piis.
merevaade
 Otsustasime teha võimalikult mereteemalise jalutuskäigu. Torni juures tundus mingi järjekordne trügimine, niisiis tegime enne tiiru pesunööride juurde. Tagasitulles oli olukord torni juures jätkuvalt rahvarohke. Võtsime sappa ja läksime vooluga kaasa. Vastutulijad tundsid muret, et teevad meie tiibadele liiga aga putsadega minu sukki rammida polnud neil üldse kahju. Mõni inimene läks täitsa loomaks kätte ja üritas selles kitsas edasi-tagasi voos veel ka mööda trügida nii et olin oma elunatukese pärast kartes sunnitud  teda inimlikkuse säilitamisele kutsuma.

Mere ääres oli ilus. Ja siis äkki maailma lõpus üleni kole maja. No kesse viitsib niimoodi laamendada? Läks vaja teist tiimi, et lõpuks teisele korrusele viiv tee üles leida.  

Merejalutuseks ronisin kõige pealt vette mina, kui kõige pikem. Kui vesi kippus juba üle põlve minema, läksid teised ringiga teist teed otsima ja mina pusisin otse saarele edasi. No aru ma ei saa kuidas need esimesed teeehitajad raja selle punktini leidsid.

Rattaalas oli rohkelt abilisi. Tõnis pakkus end appi meie rattaid üles otsima ja Urmo õnnitles, et oleme rattaalas esimesed. Tegime priske lõunapausi ja olime rahul, et lõpuks ometi oleme kordki ausalt kõige viimased. Ka rongiharjutuses polnud meile vastast. Kindlalt viimased. Kohtunikel oli aega meiega tegeleda: üks võttis mu pildikindla kaamera ja teine hakkas meie järelt linti kokku kerima. Superservis.

Rattavalik läks ka lihtsalt. Ühes kohas läks mul mõte uitama, kuid see oli õnnelik eksimus, sest läheduses oli üks teine planeeritud punkt. Ka lennujaama kiiruskatse läks libedalt. Teeotsas pidas rattaparanduspiknikku üks suurem seltskond, kuhu jätsime abistamise korras maha ühe sisekummi.  Sai selgeks, et viimane koht on vaikselt käest lastud. 

Palgivirn oli vormistamise küsimus ja kanuusõit aina lähenes. Kuna rattaralli pole meile kunagi meeldinud, siis selle jätsime juba alguse rajaplaneerimises välja ega püüdnud üldse teemat nuputama hakata.  

Rattasõidu ajal tekkis mul teatud romanitline ettekujutus eesootavast kanuuetapist: kuidas me istume kanuusse, avame purgid värskendava joogiga, tuuleõhk silitab juukseid, päike paistab ja punktid jooksevad ise sülle.  Põhjaingel üritas mind maapeale suruda ja joonistas kõrvale kaelani mudas ja pilliroos punktide järgi kahlamist. Ma ei jätnud oma. 
kolemajas punktijahil

Kanuualas ootas Manakeri roosa sefiiritordiga, ka Urmo isa lubas üllatust. Kui me hommikul manakerilt sünnipäevapuhul torti küsisime, siis ta oli küll seda meelt et lihtsam on uued inglid võtta kui poodi koogi järele minna. Aga ega see elu nii mustvalge ole ja see võib olla pettekujutelm, et nii laisku nõrku ja allumatuid kohe varnast võtta on.

Merelt tuli ilus kollane Nelsoni kanuu ja võtsime selle endale. Poisid, kes kanuust väljusid, soovitasid minna kahekesi. Hm, proovime. Elu on näidanud, et nõuanded on kuulamiseks. Nii oligi. Jätsime Heleni päevitama ja asusime teele. Nagu ikka võttis üks kanuupuntivahe aega, et kaart ja reaalsus kokku viia ja meil läks aina paremini. Et päev liiga pikaks ei läheks otsustasime kõige kaugema punkti võtmata jätta. Ja hästi tegime. Päris naljakas oli eemalt neid veeskõndijaid vaadata. Meil seda kõndi vaja ei läinud ja saime päris kiiresti tagasi alasse, kus meid oodati pitsaga.
vaip oli abiks :)

kas see ongi spaa?
Ja siis sai teoks meie kauane unistus – rulluisutamine bee rajal, meiepoolseks teostajaks Lõunaingel, kes kaks nädalat tagasi oli lõpetanud juba oma kaheksanda Tartu Rulluisumaratoni. Mina tegin rattaotsa ja Põhjaingel läks jooksma. Oi kui kahju oli vaadata uisutajaid, kes olid valinud a versiooni. Mul hakkasid endal hambad suus plaksuma kui nende uiskude kõrinat kõrvalt kuulsin. Ja uskumatu kuidas nad uisud jalas sinna kõrge puu otsa ronisid, kuhu mina ilma abita tossudegagi ei saanud! Tagasi vahetualasse võtsin sleppi ühe uisutaja, et ta koleelu natukenegi kergendada. Tahtsin ka Merikest aidata, aga rahvas oli end juba nii soodaks võistelnud, et ei suutnud mulle öelda, et kas sellel inglil, kes neile teel vastu tuli olid uisud all.
tõmbame kangi ka

lennurajal kiirendamas, helen tõmbas täpiks

lõunapausitajad

puuhunnikud on piis off keik

kanuujalutamine

meie naabrid kanuurajal

suvitaja

ja sealt ta tuleb! lippadi loppadi aga tuleb!

linnuse kõrgvaatlus
Suusahüppamises oli rohkelt pealtvaatajaid. Merike sai roosad suusad ja läks marumäele hüppama. Ta oli seda kunagi proovinud ja teadis, et kukkumine on hull valus. Siiski võttis kätte ja tegi asja ära. Põlvele sai siiski märgi maha. 

Mina läksin järgmisena köie otsa kõlkuma. Jooksma me ei läinud, sest aeg oli juba nii kaugel, et saun oli avatud. Pealegi tuli nii mõnigi meid hoiatama, et jooksuetapp on täisporno. Hommikune plaan 6 tundi metsas olla oli ka juba kõvasti ületatud. Olime oma 8 purkisaanud hooajaga ülirahul.
hooaeg purgis
Sellest hooajast jäävad meelde legendaarsed loomatapu haaknõelad. Kinnitad stardinumbri seelikule ja tunned, et oled hambuni relvastatud, tulgu vastu kasvõi marutõbine küülik. 

Teiseks hakkab silma jätkuv meeldiv pokuvabadus ja suurem vaheldus radadel. Kas aakaid ja beekaid peaks kokku laskma? Tehke mis tahate, meie võidame niikuinii :) Eile õhtusel aftekal käis Raivo välja teooria, et meie oleme spordi mõõdupuu: kes on finišiprotokollis enne meid, seda tulemust peetakse veel nn sportlikuks; need kes jäävad meist tahapoole, peavad leppima sportlikus mõttes täiesti lootusetute staatusega. Me oleme tõesti pingutanud, et viimaseks jääda, aga kahjuks on pandud vahetusaladele kontrollajad, ja kui me tahame kindlasti kanuusse jõuda, siis peame kahjuks vahele ka paar kiiremat liigutust tegema. Ja seda kuidas me seekord leekidest mööda saime, me tõesti ei tea.

Aga lõpupidu ise oli mõnus, vaatamata sellele, et bändi kidramees vahepeal kõrvu lonti ajavaid soolosid tegi ja trummar takti lüüa ei jaksanud. Meie saime oma tantsutiirud tehtud. Tuli välja, et meie dr.Oja pole osav mitte ainult tütarlaste puu otsa aitamises, vaid on ka väga hea tantsupartner.

Ja armastust oli õhus ja paksult kuumi tundeid. Nii palju omavahel suudlevaid mehi pole ma varem ühelgi peol näinud. Heiti arvas hiljem, et põhjus võis olla selles roll ja ride etapis, kus kahekesi ratta seljas alanud lähedus avas meestel uued tšakrad.

Näeme, siis näeme!