Tuesday, June 14, 2016

poodiumivääriline jalutuskombinaat

vihmakindel autfit, f: kylli
seiklushundi tartu öörogain tuli päevakorda kelgumardi vihjest. ta sattus pärast iksdriimi mulle nina alla ja kukkus seletama kuidas joosep rada teeb ja tema läheb ja paneb. no mismõttes me siis kehvemad oleme, seda enam et öiseks pärnuks pole veel grammigi ettevalmistusi tehtud. siis jäi mõte taas soiku, kuni joosep mind korrale kutsus ja värske kurgiga meelitas. tegin kiire kõne lõunasse ja asi sai ametlikuks.

kuhu minna, mida teha..., f: kylli
ja siis läks ilm täiesti pekki. lebasin terve laupäeva raamatuga voodis ja kuulasin seda musikaalset ladinat. õnneks oli rõuges olukord vähe leebem ja lõunaingel ajas end pärast rattamaratoni värske ja niiske õhu vanne siiski tartusse. üks oli kindel, õueminekuks tuleb kummikud läikima lüüa ja vihmavarjud lahti tõmmata! eks ööklubi riietuseks oligi veel liiga varajane aeg, kell 9 õhtul alles hakatakse rulle pähe keerama. kluppi mineku ajaks pidi meil harutus juba otsa saama.
jalutust alga! f: seiklushunt
esimene pilk kaardile ütles, et siin on jalutatavat materjaali küll ja küll. otsustasime jälgida kõiki inglite pseudospordireegleid ja otsused langetada jooksvalt ning vastavalt vaatamisväärsustele. ronimishrajutuse tegime kohe algul ära, et see oleks tehtud ja ülejäänud aja ei peaks enam parkuurimisega tegelema. 


mõisa tunnel
edasine linnaekskursioon viis meid korraks raadi mõisa juurde, siis heleni ema akna alla, siis peaaegu minu ema akna alla. nii me siis jalutasime ja nautisime küll uus ehitsi küll lillepeenraid küll pesupuid. ühte koopasse sattusime ka. kaasvõistleiaid kohtasime vaid harva punktide lähistel. erinevalt iksdriimist juhatati siin punkti asukoht kätte ilma küsimata. ülimalt riläks õhkkond.

koopaingel

miljonivaatega õngitsemisekoht

inglid võistlustules
jõe ääre tiirul tutvusime kalastuse multitehnikaga ja palusime kalamehel endast pilti teha. nu kak rõbalka? küsisime. hujova + mingi porin tuli vastuseks. eks ta oleks heameelega sinna platoole viivale teele pandud värva lukku pannud, kui oleks meie tulekust ette teadnud, nii balaansist väljas oli vaene mees.

huuleka peatus, f: seiklushunt
kui vähe valgema promenaadi äärde jõudsime oli aeg huuleka peatuseks. vihma ladistas muudkui edasi ja varandust polnud kugugi võimalik maha toetada. ka pakutud vinge diivan ei kvalifitseerunud meie inglipepudele. üks fotograaf oli ka sinnakanti vettima tulnud ja tal vaesekesel polnud vihmavarjugi. kahjuks sundis sport tagant ja me ei saanud jääda talle vihmavarju hoidma.

finito, f: kylli
jõe äärest läksime jaamamõisa sektsiooni  ülevaatusele ja siis oligi juba aeg hakata vaikselt otsi kokku tõmbama. kolm tundi oli täis tiksumas nagu niuhti. lõunaingli si pulk mis oli algusest peale pirtsutanud, et viitsinud viimases kahes punktis enam üldse häält sisse võtta, nii et paremat vihjet kojuminekuks ei saanud ollagi.

jalutuskäik oli hariv ja selline rogain võiks kuuluda iga tartlase programmi, et linnas toimuvaga end aegajalt jälle kurssi viia. kolm tundi oli meile paras formaat, rohkem ei oleks enam viitsinud jalutada.

ma ei tea mis olümpial saama hakkab, sest meie võislusvorm on praegu tipus. seda enam augusti peale ümbr ei timmi. nii ammu igatsetud aus poodiumikoht sai lõpuks ilma mingi luuserdamiseta välja teenitud! kui nüüd tagasi mõelda, siis oli väike võimalus ka teiseks jääda, kuid eks meil on ikka kogemusi ka.
ausalt poodiumil, tartu öörogaini tagantpoolt esimene koht välja teenitud!

Monday, June 6, 2016

rahvarahutused rummus

 
positsioonid sees, f: kylli
mis on naisteraffa elus kõige raskem? välja mõelda mida järgmisel päeval selga panna. ja kui see plaan on kõrvulukustava ajuragina saatel sündinud, siis sellest taganemine ei tule kõne allagi ning mingi ilmateade juba meelt ei muuda. ilmateadet tuleb ignoreerida kuni ilm sulle sobiva suuna võtab või siis stardis sõpradelt üks kiht juurde nuiata. nii nagu tegin mina. nädala jooksul lõunaeestis kehasse akumuleeritud soojus lahkus alles pärast ratastest vabanemist ja kui stardi parklasse sõites lisaks vihma tibutama hakkas, oli selge et mu põikpäisus ei vii seekord sihile ja õhtul lõunaingli üle naljatamine tema kaasasoleva talvevarustuse üle maksab kätte.

kui hea raamat! f: kylli
lõpuks olid inglid oma 10. hooaja avastardis ja valmis poodiumivõiitluseks. on ju kurja moodi vaeva nähtud. iga päev 2 km rattaga tööle ja tagasi sõita pole ju mingi naljaasi, eks nii need mahud kogunevad. lisaks samba, salsa ja chachacha lõigutrenniks peale. kui siit midagi looma ei hakka, siis pole kellelgi enam lootust.
sõprade tagasiside oli, et inglid on parimatelt õppust võtnud
kudapidi kirjandust käes peaks hoidma, f: interneedus


soojenduslõik
esmapilk sten-eriku kollasele kirjandusele ütles, et siin pole meile midagi. tuleb aga mäe poole kapata ja kanuusse ei saa niipea. kuna külm ja tuul oli vibra sisse teinud, tegime vähemalt stardist lahkudes kerge jooksusammu. lõunaingel noomis meid küll, et kas me oleme sportlateks hakanud, kuid külm ei andnud häbeneda.

legend rääkis toast ja oli selge et seal läheb trügimiseks. siinkohal tabas meid päeva esimene pettumus. olime raudpolt kindlad, et selleks ajaks kui meie selle toa juurde jõuame on meie tugevad kaasvõistlejad seinad maha jooksnud või vähemasti uksed poole suuremaks lõhkunud. aga sportlik viha oli konkurendid maha jätnud. seisti kergel nügides ühes sülemis ja ei mingit telliste laias kaares lendamist.
läheneme "toale"
lõunaingli kommentaarid meid tabanud vaatapildile on minu alljärgnevas koduvideos. kogu pettumust suurendas muidugi veel see, et olime kohe alguses jõudnud aa rajale, kuid ka nemad ei võtnud seinte lammutamise initsiatiivi üles.

video
tuppa jõudsime tänu gõudiskaverite laiadele selgadele, kes meie kõrval kügelemist pealtvaadata ei kannatanud vaid käskisid sappa võtta.  toas avastasime, et vaid üks jaam seisis keset tuba ja ülejäänud jaamad olid elegantselt toa nurka vedelema lükatud. lõunaingel lõi korra majja. tuppa sisenedes palus ta saalis tuled põlema panna ja lahkudes soovitas ka ülejäänud jaamad kasutusele võtta. 

murdisme vangalst välja, f: ets pukkonen
mäe poole edasi liikudes imetlesime kunstipäraseid okastraate ja vangide häid põgenemisjärgseid ujumisvõimalusi. diskussioon sellest, et kas vang peab kiiremini jooksma enne või pärast põgenemist venis kuni järgmiste piiksujaamadeni ja ei jõudnud lõpliku tõeni.
B2
mäe harjutused olid täitsa toredad. see mägi, millest iganes ta alguse sai, oli igatahes väga fotogeeniline ja silmale niisama ka huvitav vaadata. juba pärast esimest tõusu sai lõunaingel kummikommidega ingliabi osutada, kui üks tseeraja tüdruk tõusukoomast turgutust vajas.
mingem üles mägedeeele,
laskumised lahendasime üks jalg teise taga alla libisedes traumadeta, vaid liiva tuli pidevalt jalanõudest välja kallata. üldse oli kogu päev igasugu parkuuriharjutusi täis, mis sobis meile hästi.
lehvitame kyllile, f: kylli
kylli oli mäe otsa pilti tulnud tegema ja nii õnnestus meil talle lehvitada. kuna meie teekond tõi siiakanti veel mitu korda tagasi siis kohtusime päeva jooksul päris mitu korda.

järjekordne laskumine, f: kylli

tintsul hoog sees, f: kylli
mäe pealt all vaadata oli ka tore, ilus läbipaistev vesi, minimalistlik arhitektuur, selja peal alla libisevad konkurendid...


kui siit pilvepiirilt alla vaatan...



B5, kõik kontrolli all
teel B6 punkti hoiatasid vastutulijad, et ees ootab paras mäsu. taaskord lootsime, et selleks ajaks kui meie kohale jõuame on puu maha võetud, juppideks saetud, halgudeks lõhutud ja riitagi pandud. aga ei midagi. rahvas passis niisama ja miskit liikumist ei paistnud. pilt mis meile avanes on kajastatud järgmises koduvideos.

video

ma siis otsutasin aega asjalikult kasutada ja huuled üle värvida. tintsu avalik kuulutus, et kes veel huulekat tahab, pakkumisel on kaks tooni; heat wave ja stolen kisses?, pani rahva korraks vaikima kuni üks julge kapist välja astus. mul oli just tüdruku dressika värvi huulekas kotis olemas.

tintsu tabas motoorne rahutus ja ta käsutas meid ebaentusiasmist hoolimata seina äärt mööda alla parkuurima, ja nii me sealt siis pääsesimegi. sellega ei saanud päeva ronimisharjutused otsa. sein oli ees! sealgi leidus igasugu mõttepausitajaid kuid me hakkasime otsast pihta, ainuke hirm oli, et sukad terveks jääksid. üksteist instrueerides lükates toetades saime seinast üle ja naha hoitud.

ronitav sein, f: kylli

rattale, f: kylli
järgnev rattasõit oli vaid sissejuhatus ühele järjekordsele jalutamistiirule.

minu valikuline nägemine lükkas valikust ujumisega saarepunkti õnneks välja. alles hiljem kaarti uurides märkasin et selline võimalus ka eksiteeris. oma tiiru ehitasime üles kõhutunde taktikal, ehk üks punkt korraga vastavalt meeleolule. õhus oli ka ratsimise võimalus, juhuks kui asi pornoks pöördub.

B53, klassikaline palgironimine
üllataval kombel hakkas asi vaatamata segasele kaardile sujuma, ju siis olid kuu ja tähed meie poolt. ainult ilmavana keeras ära ja kastis meie tiivad märjaks. kõige suurema vihmasaju ajal olime õnneks teel metsas nõlval olevale rajale.
jätkasime taktikat mis kombineeris kähiseva sisemise hääle, bullo muerto rajad ja kaardil olevad segased jooned.
B56, iksdriim ilma poomiharjutusteta ei ole õige asi
rahval oli tuju hea kõik kellelt küsisime juhatasid lahkelt teed ja palusid loha mööda edasi astuda. seega olime valinud vist enamusega suht sarnase tiiru.

põdrakanep roosatab kauguses

asfalteerimata tee
kui päike jälla välja tuli oli metsas väga mõnus. piibelehed lõhnasid ja mesilased sumisesid pohlades. lõpuks hakkas aga siiski kanuuigatsus välja lööma. aitas sellest jalutamisest küll.

metsailu

teel B57, kõhutunne ja inimvaatlus vedas taas välja

sügisel on suuremat pohlapugimist oodata
tagasi rattaalas oli prioriteediks eine murul. üritasime seda kombineerida lisaülesande tegemisega. kontsakingad viisin jalutama mina, sest merikesele pidi jääma ronimine ja tintsule ujumine. eks need elukad nats illegaalsed välja nägid, kuid midagi katastroofilist neis ka polnud, kuna liikusin möödetud kontsakingasammul. rajal kohtunikega lobisedes oleks ainult peaaegu unustanud punkti komposteerida :)

korraldajate arusaam stilettodest
selle liikuva punktiga me pikalt jamada ei viitsinud, mõtlesime, et kui pihta saame siis võtame aga vaeva nägema ei hakka. no ei saanud pihta.

taas kutsus meid mägi.















the mägi
lükkasime lõunaingli üle müüri ja jäime ise võileiba pugides etendust vaatama. rahvas päevitas rattaalas ja võttis asja marurahulikult.

kuna merikese tossud ei haakunud üleliia hästi siis võttis tal mäkke jõudmine käed päris läbi, kuid tehtud ta sai. osad köied olid orgudesse puntrasse jäänud ja neile ei ulatunud ta isegi lähedale ronida.


kärbes liivapaberil, f: kylli
rattaga jooneretkele minnes oli taas sein ees. no ei ole mu tiimil lihtne minusuguse kaardilugejaga. aga heade inimestega juhtub ikka häid asju, seda enam veel inglitega. nagu maa alt ilmusid aarajakad, mehed nagu möirapullid ja tõstsid rattad teiselepoole müüri.

....leia õige mees, aidata võib seegi...
ka minu järjekordne kavaldamine läks nihu. kui esimene joonepunkt käes, tegin ettepaneku joonelt tagasi teele ukerdada. kõik oli tore kuni mingi masuudihaisune oja meil risti jalgu sattus. lõunaingel tahtis joonelt tagasi pöörata kuid kuna meie juba veelt läbi sumasime, siis võttis temagi sappa. nii saimegi sukkadele mustad kilepõlvikud peale. rattalt kulus finišiks õnneks see kaitsekiht kuidagi maha.

kolekümblus

rattasõit oli pärast vanal raudteel sõitmist ja hiljem korraks keelatud maanteele eksimist pigem vormistamise küsimus. 
huulekapaus
enne kanuusse minemist värvisime huuled ära, et meie roosa vihmaussiga kõik sujuks. kanuualasse tulek on alati nagu kojujõudmine: urmo isa, rax jne

kanuupoistel oli meile diivaniga vihmaussi asemele pakkuda hoopis täiesti uus tahe marine kanuu, mis ootas enne tootmisse minemist meie testsõitu ning heakskiitu. mis seal salata, rallikas oli aus. sees tugitoolid, põhjas sooned, käitumine eeskujulik.

btw, urmo isa lubas roberta pildi feissarisse panna, et elumärk ikka tõendatud oleks. jääme ootama, või tuletame elu lõpuni meelde.

enne kanuuse minekut sain halva üllatuse, viimsi poisid saatsid mind pikalt, et neil on kola koos ja ei viitsi mind rohkem oodata. mul oli nendega pealinna saamise diil, sest pärast iksdriimi ootas ees lisaülesanne põhjaingliga ehk queeni kontsert. kuna pidin finišis hakkama endale pealinna transporti hääletama, sundisin ingleid kõige kaugemast ja vastutuulisemast kanuupunktist loobuma.
rax jagab varustuse välja, f: kylli

läheb merereisiks, f: kylli

omas elemendis, f: kylli
autohääletuse lisaülesanne sundis ümber mängima ka muu taktika. kuna finišis polnud aega pesema minna palusin ennast tintsu asemel ujuma, et suurem tavott lahti liguneks. pärast tuli välja, et mina ainukesena saingi pessu, sest keilas pandi pesumaja uksed enne inglite saabumist kinni.

oli mõnus ja meile paraja raskusastmega rada. me ei oleks kurtnud kui ta mõne jooksu ja rattapunkti võrra lühem ka oleks olnud, aga see selleks. rahvas oli rõõmus ja jalutajad olid iksdriimile tagasitee leidnud. nüüd võiks veel vaid lahtised leegid kambäki teha, siis oleks kindlam öösel jalutada.
mõnus, f: kylli
finišis krabasin kiirelt mikrofini ja palusin transpordiabi. matkaspordi tüdrukud õpetasid mind lisaks pealinna viimisele ka taxifyd kasutama, nii et kõik sujus.

tehtud, f: kylli
pealinnas ootas mind põhjaingel, et koos kultuurilaksule minna. sissejuhatuseks tegime väikse tiiru kadrioru pargi jaapani aias ja alles siis oli vaim piisavalt valmis end ümber lülituma.

jaapani aia rododendronid on võrratud
kontserdil mingit armu ei antud ja ei teagi kas esmaspäevane lihasevalu oli iksdriimist või kahetunnisest lavaesisest näpuloopimisest ja kaasaüürgamisest. megaemotsioonidega päev!

don´t stop me now


Monday, April 25, 2016

terve harjutus narvas

   
veebruaris arviga finlandia stardis
kuna manakeri on rihma lõdvaks lasknud, on inglitiimis korraga täielik vars ja võistlustulest hoitakse eemale nagu põrgutulest. endalegi ei meenu millal põhja- või lõunainglit laivis nägin. ka tints on orbiidilt pidevalt ära. see jutt lähtub teooriast, et parim kaitse on rünnak ning peaks mind ennast teistest paremasse valgusesse tõstma.  tegelikult on sportliku poole pealt ette näidata vaid talvine finlandia-hiihto medal ja kolm ebaõnnestunud o-päevakule mineku katset. esimesel katsel ei leidnud me anniga päevakut üles, järgmine kord pani rattatreener mart nõrka ja kolmas kord läks ka millegipärast untsu. seega loen südametunnistuse pool-puhtaks.

narva mineku mõte tundus mulle kohe algusest peale väga atraktiivne. sellest linnast ei meenu varasemast midagi peale piiripunktis veedetud tundide. ühesõnaga - ma pidin sinna saama. teised inglid siiski vedu ei võtnud ja esitasid veenvad vabandused, koos lubadusega mõelda öisele pärnu rannale. 

maaret ja liisut ma moosima ei pidanud, see oli kohe mäts-meid-in-heven ning mingit stressamist või tingimist asjaga kaasas ei käinud. sellest ättitjuudist tuli ka tiimi nimi, mida siis tahtsime ka võistluspäeval tegudega kaitsta. põhieesmärgiks saigi püstitatud terve harjutuse läbimine, st kõike kogu raha eest. sportlik ambitsioonitus oli niikuinii selle seltskonna põhieelduseks. kooslus pidas pikale pühapäevale pingutuseta vastu ning läheb võimalusel kordamisele. minu salaplaan nägi ette, et maare loeb kaarti, liisu jokseb ja mõtleb, ning mina lohisen järel. tegelikult panustasime üksteist täiendavalt. kui ühel mäluvaheaeg tekkis siis toetati kahelt poolt ja pilt sai jälle kokku.
võistluskeskuse silmailu
ettevalmistuse tugevuse poole pealt õnnestus auto peale meelitada plaastrirulliga kairi, kes enne starti mu koivad osavalt ja sörgikindlalt ära kaunistas. roosa kevadmaniküür ja uus huulekas andis sisemist inglijõudu, sest ega vanad harjumused ei kao nii lihtsalt.

viimased iluoperatsioonid enne starti.
teip on parem kui botox.

stardi selfi
narva mõudi ümberlülitumiseks panin hommikul autos zveri plaadi peale ja lugesin troonide mängu raamatut kõrvale. selle kasuliku kirjanduse võtsin käsile kolleegide survel, kelle seriaaliaruteludesse ma kunagi ei oska sekkuda, ning selline elust kõrvalejäämine pole elamist väärt.

ainsaks küsimärgiks jäi enne starti vaid puuduv ilus kevadilm. et kus see sunnik end peidab. eelneval õhtul oli siinkandis lundki sadanud. suusapesu selgajätmine ja villaste sokkide kaasavedamine osutus päevalõpuks õigeks valikuks.
no drama kuningannad f: liina jõgisu
kui suht viimasel hetkel kaardirullini saime ukerdatud ja selfi tehtud oligi aeg possadele asuda. mina aa, maare bee, liisu tsee. sama skeemiga tegime ka kõik järgnevad hajumised.
ratta etapi iluparkla
nagu ikka tuleb esimesed punktid lihtsalt ellu jääda, et sind kusagil laiaks ei litsutaks või su tiimiliikmed tulnukate poolt varastatud ei saaks. meil kõik sujus. rattatiir oli kohustuslik lühitutvustus kohalikest kolemaastikest. rehvivahetajaid leidus nii siin kui sealpool teeääri.
rividrill
mingeid hulle jõu ja ilunumbreid ei pidanud me õnneks tegema ja kaardil püsimine polnud ka suuremaks mureks. õhtul finišis tõdesime, et polnud päeva jooksul kordagi kompassi kasutanud.
maaliline põhjatu avarus

kreenholmi avastamise algus
ja siis juba saigi seda kauaoodatud kreenholmi lähemalt kaema minna. kaugelt paistis teine päris ilus ja punane. kujutan ette, et siis kui tehas veel töös oli, võis see ikka suht hea välja näha. meie imetlesime ilusaid sillavaateid ja kappasime vaiksel seasörgil punktijahile.
sillavaade
seinast alla ronimisharjutus läks vaatamata esimesele ehmatusele libedalt. pärast 7 punkti võtmist me sealt tagasi ei hakanud enam punnima, sest nüüd oli sinna laskumisse juba järts tekkinud.
järjekordne ootepusa
mäluga läks hästi. nagu seda pilti vaatasime, nii viskas kohe ette kuhu me minema peame. seevastu paberlennuki asemel valmis mu käte all paberlennuõnnetus, mille maare ja liisu ennastsalgavalt kuidagi siiski teise saali otsa toimetasid. mina üritasin pilti teha aga tulemus pole kahjuks avaldamist väärt.
nunnufonid
peegelpilt ajas meil korraks juhtme sassi. mis sitasti see uuesti - otsustasime harjutust otsast alata. esialgne mõõtkava tajumine oli suht null. siinkohal sai pusitud, et üldse tagasi nulli ja trepi juurde saada. näpuga samm sammult järge ajades leidsime selle nunnude telefonidega toa üles ja järgmine punn tuli juba kergemalt.
ajuragin
tähistasime edukat algust ninh uue silla ületamist järjekordse selfiga ning suundusime merelahingusse. hoog oli sees, ilm oli ilus, kõik sujus.
järgmise silla selfi
kanuualas ootas ees päeva esimene järts. urmo isa majandas ootejärjekorda ja meie ees oli vist 30 tiimi. kuigi kanuusid muudkui saabus, veeti need üle teisele poole ja meil ei jäänud muud teha kui süüa ja päevitada ja oodata millal meie numbriga lehekülg ette keeratakse. heameelega oleks raxi juures väikese šašliki teinud, kuid mida polnud oli šašlik, see tõestab veel ilmekamalt, et manakeril on asjad kontrolli alt väljas...
kanuuala mõttepaus
35 minutit ja saimegi veele, liisu saatsime jalgsi esimesi punne võtma. enne uut algust tõmbasime maarega esimese kihi villaseid sokke jalga ja hakkasime kohalikke kanaleid nautima. see oli täiseti ootamatu koht meie kodumaal. just midagi sellist mida sa iksdriimilt ootad. majapidamised ja leidlikud lillepeenrad-grilliahjud olid väga ägedad. seal oleks tahtnud pikemalt pildistada ja olla. aga kuna ma pidin ka aparaati tüürima, siis telefonifotograafia jäi tahaplaanile ning sai tegeletud mälupiltide salvestamisega. hämmastav muidugi, et ka siin grillahjud vaikisid, pühapäev oli ju juba kerges pärastlõunas.
kanaliromantika
esimene tiir käis meil kähku. pikema tiiru otsustasime läbida vaid kanuudega, sest ootealas kuulsime piisavalt õudusjutte rinnuli vette vajumistest trajaktooril 37-38-39. meil polnud inimjõude raisata ning kanalid tundusid laevatamist väärt.
nats publikut oli ka, kuid sööma ei kutsutud
kanalite varjus oli väga mõnus purjetada, kuid sinna kivi juurde minek oli toores vaev. kui üritasime pisut risti lainet sõita, hakkasid piirivalvepoisd meile mingeid kelli ja vilesid laskma ja kätega vehima. tegelt oli juba hommikul telefoni tulnud sõnum reisikindustuse pakkumisega venemaale. nii et ei teagi kas nad tahtsid meile jõudu soovida või olime juba võõrastesse vetesse jõudnud.
eterniidist lillepeenrad
rattaga tagasi kanuust kreenholmi sõites kondid veel soojaks ei saanud. lisaks olin ma pilliroovastase võitluse käigus oma kindad märjaks teinud, nii et käed külmetasid täiega. me nimelt tegime omastarust ühe shoortkati mille käigus kogunes kanuu alla pilliroopadi ja keeldus sealt lahkumast. tõmbasime mis me tõmbasime, sudisime mõladega ja tegime muid trikke, laevuke seisis peaaaegu paigal. lõpuks pidin pidurist vabanemiseks ikka käed vette pistma. teine ohukoht tundus olevat lindude kodust möödumine, kuid õnneks ei tundnud nad meie vastu siiski huvi. ju siis oli frustratsioon juba eelnevate masside peal välja elatud.

postitants kreenholmis vol 2
kreenholm vol 2 oli nagu male inglitele - täielikult meie ala ja kujunes vaid vormistamise küsimuseks. õigele majale pihtasaamiseks ei läinud ka suuri jõupingutusi vaja. meie konkurendid passioni timist olid juba sellega omad näguripäevad kätte saanud ja pärast majast väljapääsu otsides üksteisel peaaegu kõrid läbi hammustanud.

peamiseks õnnestumiseks oli vist liisu kohene lähenemine 30c punktile kaardil olematust uksest, sest tõuksialas teisi oodates kuulsin, et sinna punkti jõudmine oli üks paras trikk olnud. oli tore, et pärast igat lahknemist saime jälle kokku, instrueerisime üksteist nagu oskasime ja leppisime jälle järgmise deidi kokku.
vent auk, maare krambitab
vendi auku ronimisel juhatati meid õigesse sektsiooni kus all oli toetamas kaldsein, nii et ka siin ei õnnestunud konte murda või maniküüri rikkuda.

kreenholm vol 3 algas kergelt kuid jõudis peagi ummikusse. nagu vist paljud tiimid ene meid läksime vale katuseluugi ohvriks. kuna maare ütles, et tema kõrgusekartus selliseid redeleid ei armasta, siis pääses ta ka sellest tühironimisest. meie liisuga käisime ikka üleval ära ja järgmiseld tiime enam üles ei lubanud. nad küll alguses kahtlesid meie aususes kuid kui nad pärast seda pinkti viisime, siis jäid ikka uskuma :) majast väljumiseks tegime tahtmatult šoortkati. vaatasime, et valgus paistab ja muru ka ning nii me sealt välja ronisime. pärast pikas tornisabas saime teada, et see auk oli sinna tänase päeva jooksul tekitatud ning juba pikemat aega aktiises kasutuses.
järtsu ajaline pikkus 1h:18min
ja siis tuligi see kuulus 1h20min pikk tornisaba, 3 punkti kojujõudmisest lahutamas: üks torni alla , teine pärast torni ja kolmas punasel joonel. laskuma pidi minema liisu. esiteks polnud ta sellist asja varem teinud, teiseks olin mina selliseid asju juba piisavalt teinud ja kolmandaks ei armasta maare kõrgust. nii et tundus suht loogiline ja liisu ei taibanud vastu ka vaielda. käis vaatas natuke nurga taga, et mis elu seal toimub ja õppis visuaalselt. no millega sisutada seda piimasabas ootamist? ikka külajuttude kuulamisega. sõjajutte tuli mitmelt poolt. põhiliseks teemaks oli ikka kreenholm. vahepeal saime teada, et heiti on poodiumil käinud ja juba puhas poiss. tahtsime talle diivani ja soojade tekkide tellimust sisse anda, aga ta ei võtnud vedu.
viimased rattad rattaalas
jäime sappa pidama kuni oli veel lootust terve harjutus läbida. arvutuste kohaselt pidi liisu hiljemalt 10 min enne finiši sulgemist laskuma saama. eks me siis vaatasime kella ja külmavärisesime ja sõime ja jõime ja sörkisime kohapeal ja hüppasime ja kargasime. lõpuks ilmus ka urmo välja oma perliikmeid toetama ja sattus muidugi küsimuste laviini alla, et kas tasub koha finišisse tormata või pigem teha laskumine ära? urmo tegi urmot ja lihtsalt naeratas kõigile. no missa temaga ikka teed. eks selle masside brauni liikumise ette ennustamine on üks tänamatu töö. tõstab keegi punkti siiia sinna, puhub tuul vähe kõvemini ja ongi kogu Suur Plaan pekkis.
liisu tornis
igatahes tasus meie ootamine ära ja liisu tuli tornist alla vastavalt graafikule. igasugust kemigeerimist oli seal järtsus kõvasti. paljud tiimid, kel polnud lootustki ajalimiidis laskuma jõuda, käisid tornis piiksutamas ning osad neist tegid ka torni alumise piiksu. eks see sundolukord pani osalejate mõtte tööle ja igaüks otsis endale parimat lahendust. ainus küss oli, et kas meiesugustele bee raja memmekatele on mõtet nii rasket ülesannet panna, kui rahvas vahetult enne ülesande sooritamist tornist alla vaadates ikka lõpuks tagasi keerab.
7 min finiši sulgemiseni
pärast torni me mingit joont me enam taga ajama ei hakanud, nüüd tuli vaid lõpupiiks enne kella kätte saada. maare pani ees punuma ja meie vaatasime kuidas järgi saime. mina eriti ei saanudki. meie õnneks juhtus teele ka see joone punkt, nii et terve harjutuse programmis ei pidanud me alla andma. kui need ootamised välja arvata, siis oli see tegelikult üle pika aja üks sprindi mõõtu sprint, kus ei pidanud ajalimiidis püsimiseks vaeva nägema. narvas on kindlasti veel kõvasti avastamata paiku ja siia tuleks heameelege veel tagasi. plusspoolega pühapäev, super seltskonnast rääkimata ;)
oh meil matkast rõõmus meel
eile käisin tartu jooksumaratoni ühistreeningul kondikangestust ravimas ja meelde tuletamas kuidas kõlab linnulaul ja millised on üleased ja sinililled. tundub et eluvaim hakkab tagasi sisse tulema. rummus näeme ;)
värskeõhumürgitus elvas, f: tarmo haud