kurikaval karjalaskepäev

et kõik ausalt ära rääkida, kuidas me siis ikkagi selle tiiru ära tegime, pean ma alustama tänukirjast.

läheb lahti!

täname:
* kiksi ja tommi, kes usaldasid meile oma rattad ja päästsid meid sellega paljudest sekeldustest. lisaks tegi tomm debüüdi inglite supoordina
* üüveed, kes tegi kammbäki supoorttiimi ja pidi veel lisaks ka kyllit tegema
* noormeest (vist nr 309), kes erinevalt meist teadis mida me otsime :)
* kristelit, kes lõpetas meie rattaralli piinad
* tädi, kes meid rappa saatis


* kaameraga kivivalvurit, kes põhjaingli kondid päästis
* kiirustavat aarajakat, kes kõigest hoolimata leidis paar sekki, et ka mina ja lõunaingel kivivalvuriteks ei jääks

faintuuning on täies hoos

....

* st igasugu rahvast, kes meid blondidel hetkedel pikalt ei saatnud vaid ära kuulasid ja õiges suunas saatsid
* urmo isa, kringlite eest
* kanuutiimi + manakeri, maitsva šašlõki eest
* maaret ja heitit, afterpaarti eest

kodus kotti pakkides tundus kõik kontrolli all olevat: tiivad said lahti pakitud, võrksukad triigitud ja kõrvarõngad läikima löödud. laupä õhtul käisin lõunaingliga ka ühel pealinna padjaklubi istungil liblika laundzis, et ikka kontrollida kas mehed on jätkuvalt sead ja naised ussid ja miks meie ainukesed head-ilusad-arukad oleme. koosolek lõppes motohooaja avamisega veenusklaabis ja piisava unega, et hommikul reipalt alustada.

asi hakkas käest minema juba varakult. alustuseks asus streikima mu telefon. helistajad kuulsid minult vastuseks vaid kummalist mulinat. numbrid ja rattad käes toibusime pisut autos esimesest külmašokist ja vaatasime tuimade nägudega soojaks sörkivat rahvast. siis hakkasid järjest kõik asjad kaduma. kus on patsikummid? kus on kamm? aga kindad? ja hõbedane sukapael? kylli viilimine andis päris hästi tunda. lõpuks tuli üüvee ja päästis mis päästa andis aga minu olek oli end selleks ajaks jõudnud kuidagi pöördumatult peata kanaks ära sättida. viimasel hetkel enne starti minekut suutis kompass end ära peita ja peidetuks jäi ta kuni koduni.

suppoorttiimil käed juba sügelevad töö järele

kes? mis? kus?

kolonniga soojendust tehes õppisime ratastel käike vahetama ja lahendasime esimese ülesande küll ära, kuid see ei seganud mind ingleid totaalselt vales suunas punkti järgi juhatamast. lugesime esimese apsu soojenduse arvele ja pusisime edasi. järgnevad rattapunktid kanuualasse olid lihtsad, suppoorttiim ootas meid lipu lehvides, päike tuli ka välja ja nii see valvsus hajuski. lisaks oli urmo isal meile ka kaks kringlit. saime hakkama suht kummalise mõttekäiguga, või pigem mõttetu käiguga, mis tol hetkel tundus millegipärast superloogiline :) pärast ei suutnud me läbi hammustada, et mis sellise megalühise esile kutsus. ma meie esialgse Suure Plaani detaile ei hakka siinkohal välja käime, sest rattaalast asusime teele suht entusiastlikult :) :) :) ütlen vaid niipalju, et jäises vees purjetamise otsustasime vaatamata tuulevaiksele ilmale jooksuga (st jalutamisega) asendada.

niisiis. olin teevalikus kindel, kuid millegipärast otsustasime vastutulijatele siiski kontrollküsimuse teha. ja siis tuli kirgastus - me oleme totaalsed tumbad!!! meie kaasvõistlejad teadsid paremini, kuhu meil tegelikult oli vaja minna :) me ei hakanud pikalt vastu punnima vaid võtsime suuna vastavalt saadud direktsioonile. õnn oli vähemasti nii palju meie poolt, et meie masterpläni suund klappis juhuslikult suures osas vajalikuga. astudes muudkui süvenes šokk oma vaimse tervise pärast. täielikud pudulojused karjalaskepäeval! nii kolisevasse ämbrisse pole me iial astunud. oli ikka jupp itsitamist ja imestamist enda üle. värske õhk ja pealinnamelu olid ikka mõtlemise mingisse uude dimensiooni viinud. mis seal salata, et õue pole jupp aega sattunud ja selle võistlusega sai avatud nii ratta, orienteerumise, kui ka jooksu hooaeg. kui suurem imestus möödus, saabus lootus, et äkki enam hullemaks ei saa minna. ju me siis vajame käimatõmbamiseks pisut rohkem aega ja kui pool saab läbi, vat siis me alles paneme :)

vesi pole pooltki nii soe kui arvata võiks

ja siis saabuski see kaunis hetk, mil saime teada, et kanuust loobumine ei tähenda seda, et me jäisest veest pääseksime. kivi juurde pääsemiseks tuli paarkümmend meetrit kuni põlvesügavuses vees sumada. kõige hullemad olid need kiirustajad, kes oma plartsutamisega vett kahte lehte pritsisid ja lisamärjutamist tekitasid. kivi ise polnud väike ja mingit kõrvaleasetatud redelit me ka ei näinud. ja meid tavaliselt puude otsa tõstvad lahtised leegid olid ka sel päeval kuhugi kadunud.

teeme kivilihvi

esimesena üritas kivi forsseerida põhjaingel. tegi pisut ämblikmehe pinnalaotust ja hakkas siis alla libisema. katsel kaks toetasin teda pisut talla alt ja hakkasin endale abilist otsima. kaua ei pidanud ootama kui  ka mind ja lõunainglit keegi kivi külge upitas. kui üles sai veel kuidagi hammastega õhust kinni hoides ära ronitud, siis allatulek võttis kõhedaks. all passinud kinomees halastas ja aitas heleni alla. mul läks hirmust korra süda pahaks, sest mitte ei tahtnud sealt näoli-kõhuli-põlvili maha sadada. siis ruttas mööda üks aarajakas, kes otsustasid m
eid merikesega ka kiiresti alla aidata. ma võtsin paar hetke aega kartmiseks enne kui aidata lasin. kogu see kiviprotseduur tegi kivilihvi ka maniküürile ja peopesadele. me ju olime nii hullult asjalikud enne seal rattaalas, et otsustasime kindad rataste juurde jätta. järjekordne hiilgav otsus sel päeval.

käed tööd täis

tagasi rattaalas lükkasime odokad käima ja hakkasime rattarallitama. ega me üleliia entusiastlikud oma rallivõimetes olnud, sest sellega on alati üks paras porno. ja nii ka seekord. juba kolmanda pildi juures ei suutnud me rajalegendi looja ilumeelt tabada. juba ammu on olnud tahtmine viia urmo mõnele rallirajale jalutama, et mõttemaailmu sünkroniseerida.

õnneks ei pidanud me pikalt ootama kui saabus üks tüdrukute tiim kes meid punktini juhatas ja nii võisime viis järgmist pilti sinnapaika jätta ja lihtsalt raudtee äärt mööda üheksandasse punkti sõita. kui tee ääres taas legendi uurisime astus üks kohalik taat juurde ja küsis, et mida te lapsukesed siin küll mängite. me siis seletasime, et meil raske teda mängu võtta, sest siin on igalühel omad mängud. edasi saime nagu ree peale kui saabus järgmine kunstiteos mis meid ei kõnetanud. tuli otsida alternatiive. kaasa korjasime kaks laokile jäetud poissi, kelle kolmas oli sellest õudusest pääsenud tänu ratta purunemisele. vastutulijatelt saime teada, et tuleks jõuda rappa. kohalik tädi ütles meile täpse legendi - üks kilt otse ja paremale. aga meie enesekindlus oli nii palju lööke juba saanud, et kui kutid ütlesid, et nüüd lähme hoopis vasakule, siis läksimegi. tegelik õigus oli siiski tädil. 47 punkti juures võttis kristel meid oma tiimi sappa ja näitas õige koha kätte. muidu me vist olekski sinna metsavahele tiirlema jäänud.

rattaalas haavu lakkumas

järgnenud lihtne jooksuetapp tasakaalustas pisut eelnevat ajuraginat ja andis lootust, et kuna pool on kohe kohe läbi saamas võiks meil hakata lõpuks minema. nii oligi. lisaülesande jooksuringist päästis meid lõinaingel, kes pärast minu ja heleni ebaõnnestunud katset oma sportliku viha koos tennispalliga õiges suunas sihtis.

kanuualas oli laud kaetud. kanuupoisid eesotsas manakeriga ootasid meid šašlõkki sööma. keha kinnitatud ja huuled värvitud läksime rattaga joont tõmbama. olin pisut skeptiline, sest ka selle pintslitõmbe asukoht on tavaliselt kahtlasvõitu. siiski olid bullo muertod seekord oma töö eeskujulikult teinud. vaid ühes kohas pidime endale kindlaks jääma ja oma joont ajama, mitte aarajakatele järgi jooksma, nagu mõndadega juhtus. siin oli kasu ka sellest, et põhjainglil on siinsed metsarajad päris põhjalikult läbi treenitud. saepururaja ehitus käis kähku ja siis hakkas kodu juba vaikselt paistma. rattasõit oli minu ja merikese anatoomiale juba kurnavaks muutunud ning soov sadulast pääseda oli suur. ürituse plusspoolele võib aga kanda selle, et vaatamata kõigele ei kukkunud ma seekord kordagi rattaga uppi ja ei saanud ka mingil muul moel ühtegi sinikat. nii tublit saavutust pole ikka mitu hooaega olnud, kui üldse kunagi.

eelviimane pingutus

rattaalast finišipoole jalutades oli veel lihtsam, sest rada viis suisa heleni endise kodu hoovist läbi. selgus, et keegi sunnik on tomi grilli vahepeal mahagi lammutanud. enne finišipiiksu oli vaja kompenseerida kanuutamisest viilimist ja kilomeetrike niisama kuivalt vuhkida. järgnes poomiharjutus, millest merike ja helen loobusid, sest oli juba piisavalt kõõluda saanud.

kuna kyllit ei olnud ja minu veekindel seebikas on kaputt, siis olime sunnitud tegelema telefonifotograafiaga, mis omakorda läks akunduse nahka. ja nii jäigi poodiumil seekord pildid tegemata. ja ega me seekord aaraja võitu väärt ei olnud ka. üüvee oli enne starti meile tutvustanud motiveerivat finišimenüüd ja kui me lõpuks oma kassatšekid kätte olime saanud, oli aeg prosekko pokaalidele põhjad alla kruvida.

aftekas toimus maare-heiti juures, kus sai kondid üles soojendada ja kõhu heast paremast punni süüa. kui maailma spordi iga pisiasi oli detailideni läbi analüüsitud ja üritasime helenit koju viia, algas päeva järgmine lisaülesanne. mingid kutid olid aaraja lisaülesandest kollase värvi purgid pätsu pannud ja maalisid sellega kalmaja tänavatele uusi jooni maha. võttis kolm tiiru, enne kui õiges suunas minema pääsesime. ja ega heleni juurest tartu poole ka eriti lihtsalt ei läinud, sest üritasime omast arust lõigata. sai ikka mitu korda kaardivaatamisbreike tehtud, enne kui saime lõunasse suunduva tee kätte.

loeme ürituse edukaks, meeskonna arenemisvõimeliseks ja jääme iisakut ootama :)

PS. vastuseks suurele ringile, kes nuputavad, et kuidas me oma tiibu säilitame. tiibade hoiustamiseks on ERMis meile üks boks eraldatud, kus nad siis tolmutõrjet saavad ja iksdriimidevahelist aega ootavad.

hakkab pihta

inglid esimeseks kaheks iksdriimi etapiks kirjas!

õnneks on metsa alla olev lumi heaks vabanduseks, miks trenni ei saa minna :) loodetavasti on urmo nende tobedate ajalimiitidega miskit ette võtnud ja me ei pea jalutamise ajal hakkama kella vaatama nagu eelmisel aastal oli. siis pidime mitu korda suisa sörkima, et nööri otsa keerlema või merelahingusse pääseks.

ja tervitage kevadet minu poolt, kui teda kusagil nägema juhtute.

lõppude lõpp

treener  tiia lehvitab talvele

engadini ilm vorbuse mäel

 siinkohal tahaksin kõiki hoiatada tiiaga suusatrenni minemast. kaks korda olen ma sellel talvel selle ohtliku tee ette võtnud ja kummalgi puhul pole risk end õigustanud: detsembri alguses rebisin temaga trennis põlve küljest mingid jubinad katki ja lonkasin siin mõned kuud, ning nüüd lõppes katse kaks mul uisusuuskade surmaga.

täna hommikul treeneriga vorbuse poole vuhkides oli tunne mega: koorik kandis, päike siras ja tundus, et meil hakkab jälle sujuma. elu oli liigagi ilus. täielik engadini taevas ja päikesepaiste. aga teatavasti on tee vorbuse mäele kraaviületustega takistusrada ja seal ühel kraaviületusel see krõks ära käiski. kraavi ennast nagu eriti polnudki aga surma see suusk sai. seda valu tundsin elus esimest korda ja kuna nendel madshustel oli minu jaoks ka väga suur emotsionaalne väärtus (kingitus kallilt ja siitilmast lahkunud sõbralt), siis tegi seda enam haiget. õnneks oli plastikut piisavalt alla jäänud, et kannatas 5 kiltsa autoni tagasi komberdada.

see see on kui kuidagi suusahooaega ära ei suuda lõpetada. nüüd on siis lõppude lõpp. jään ootama, et mõnel sõbral mõni üksik uisusuusk kusagil garaazinurgas paarilist ootaks, et saaks vähemasti järgmine aasta pisut uisku lonkida.

mahakantavad madshused

sellist pauguga ja planeerimatut hooaja lõppu läksime oma päikesest punetavate  põskedega tähistama aeti renoveeritud kööki, mis vajas juba ammu meie heakskiitu. jäime teeninduse kvaliteedi ka menüüga rahule :)

lõpupeo pidusöök

lunaatikute spordipäev

tartumaratoni rada täiskuuvalguses, kl 23:00

lunaatikud

 viimati sai kuuvalgel suusatatud mõned aastad tagasi koos üüveega maratoni ühistreeningu ajal. eile otsustas sünnipäevalaps guits äkki, et milleks oodata peoga nädalavahetuseni, kui täiskuu on just nüüd ja praegu, ning kutsus ööseks matkama+sauna+teadagi mis, nii nagu see igal aastal märtsi lõpus on olnud. minu keha oli küll haigusest alles ellu ärkamas, kuid mõtlesin tervenemiseks talle väikese šoki pakkuda, seda enam, et selle seltskonnaga polnud mingit spordiohtu.

karu jäljed

õues oli täielik tuulevaikus ja kuu siras nagu prože. üliäge oli olla. mõne ilusama vaatega koga peal jäime vaikides seisma ja lihtsalt võtsime kuud. on ikka omamoodi energiapomm küll. tavaliselt tundub selline külm ja kauge aga hinge laeb mõnusalt rahu täis.

põhupallid

mõttepaus

ühes kohas olid lumel näha ka ühe kadunud karu jäljed. oli teine keset magusat und üles aetud nädal tagasi. siis käis vist korra maratonirajal suusatamas ja väsinud peast jäi siis teedlas auto alla. ohtlik värk ikka see ületreenimine.

pärast jõu ja ilu numbreid sai kondid tünnis ilusti pehmeks leotatud  ja tundub et tervis hakkab tulema ;) btw, kuna tänu sellele ekspisjoonile sai ka aet viimaks sel talvel suuskadele, on lootust, et keerab lõpuks kevadeks.

võtan kuud

rekkameestega venemaal

omade seas

velkam salat

venemaale demino suusamaratonile minekuks olin broneerinud kohakese nelsoni ajavõtubussis. kuna vahuril oli kaasas liiga palju kola siis tollide ja muude asjameeste silmis esines meie seltskond rekkade klassis. pabereid oli kaasas terve patakas ja iga üks eri värvi. 

vaade volgale meie kodusöökla trepilt

kolmapä hommikul jõudsin bussiga rakverre, sain kargost kätte viisaga passi ja istusin ümber rekka peale. nelsonitest olid kaasas veel sixten ja ott, kellel seisis ees esimene idapoolne ekskursioon. üht teist nad elust siiski teadsid. näiteks seda, et mida tähendab balti jaama puzle. et ostad neli tšeburekki ja paned sisust kassi kokku. aga narva poes pirukamüüjaga vene keeles rääkida oli siiski nende jaoks üle mõistuse. 

piiril tunnid muudkui kulusid ja kuludsid. ei osatud vist meie ebastandardse rekkaga miskit peale hakata. katusel oleva metallkonstrui kohta oli manakeril õnneks veenvat pildimaterjali mingilt aetloppetilt. et see pole mingi redel vasiliisade tornist päästmiseks vaid labane ajavõtuvärav. lõpuks meil siiski vedas. paberimajandus sattus tollitöötaja kätte, kes oli käinud suusatamas nii tamsalus kui deminos. pääsesime ka kardetud tollitripist jaroslavlisse. edasi sujus kõik po planu. ainult pärast piiter-murmansk kiirteelt vologda poole ära pöörates tahtis proteesid suust raputada. tagasitulles saime aru, et pimedas tundus see tee hullem kui tegelikult oli. või me lihtsalt panime hooga sellest augupurust üle. 

aasta loodusfoto

 järgmine hommik sain lõpuks ka oma majakaaslase gloriaga kokku, kes oli sinna tulnud itaaliast  tiidiitama. nelsonid elasid meil kõrvalmajas. vaatasime objektid üle ja läksime esimest 14 km ringi suusatama. rada oli super, võrreldes eelmise aastaga oli kõvasti ka laiendustööd tehtud.  järgmine päev võtsime ette juba uue lõigu testimise. meid viidi saaniga metsa ja pandi 30 km posti juures maha. rajatraktorid sõitsid meist mööda ja siis läks lahti. 15 km täiesti rahu ja vaikust ja mitte kedagi rohkem suusarajal. mingi hetk olid kolm suurt peput raja kõrval. me olime gloriaga nii ähmis fototehnika välja kohmitsemisega, et suurepärasest loodusfotost tuli välja ainult peitepilt. et mind rohkem ei narraitataks siis tegin pildil olevale põderile punase ringi ümber :)

meile gloriaga eraldati statkamaja kolmandal korrusel oma kabinet, mida valvasid kaks noormeest sinelis. naabriteks olid taimingupoisid, nii et meil oli hea possa neid narrimas käia. eriti selle suure käraka tabloo pärast, mis nendega suhelda ei tahtnud. see tablootamine oli kohalike üllatus ja vahur ei osanud esialgu muud peale hakata, kui panid läbi häda peale kirja: tabla ne budet. õhtuks oli kiri siiski vaheldunud: tablo pobezdajet zlo.

vaade statkale meie kabinetist

 reissoffisis käis tihe töö. masha ja leena olid vöörldloppei passi ihalejate karmis haardes, kust neid ei vabastatud enne kui pood tühi. nii ei hakanudki leenat rõõbinski ekskursiooniga piinama ja nautisime kergemat graafikut.

rada tormist laastatud metsas

võistluspäeva hommikul seadasin end sisse esimese tõusu alla, tormist alles jäänud ainsa puu varju. lõpuks kogunes mu ümber terve jutustajate seltskond. kuna öösel oli maha sadanud paras port värsket lund ja puhus pärsi mõnus tuuleke, siis ei olnud mingit kahetsusepoegagi, et ise starti ei lähe. minusugustel oli ees ootamas raske päev. viimasest grupist üks raivo rimmi pikkune kuid suurema kõhu ümbermõõduga vend hakkas tõusu all suuski jalast võtma. ma olin krapsti kõrval, et mida häda. tüüp ütles et selliste tõusudega tema seda rada küll läbi ei sõida. ja siis mina, igavene tõusudevihjaka, veensin venna tagasi rajale: et see ainuke tõus ja edaspidi iizi-piizi. ja et kui tahad maha tulla, siis 14 km pärast on statkal joogipunkt. et tee ikka v'ike trennigi, kui muud ei viitsi. tüübil läks lambike põlema: ah et 14 km pärast tagasi statkal? no siis ma ikka lähen :)

reisoffis ootab kliente

lugesin missiooni lõppenuks ja jalutasin statka joogipunkti. siin pidu juba käis, esimesed saabusid ja lõõtsmoonik mängis. mina olin kontideni läbikülmunud, sest vahepeal olin šoortkattides tagumikuni lumme vajunud. ütlesin glooriale, et kui ma nüüd napsu ei saa, siis võib mind maha kanda. tema tegi siis ettepaneku, et võtame pressikeskusest kõigepealt ühe tee ja siis vaatame seda napsuasja. ma olin kõigega nõus, peaasi et tuppa saaks. pressikeskuses näidati laiv veebkasti ja nii me siis sinna end siise seadsimegi. võtsin saapad jalast ja üritasin varvastele sooja saada. paari hetkega oli pressišeff mu kõrval valgete hotellisussidega. ja kui te midagi juua soovite, siis siin on teie noormees, lisati juurde. me jõudsime mhm öelda kui noormees oli juba konjaabliga platsis. tõeline mõtetelugemine djoomino stiilis. niisiis sai eluvaim jälle sisse puhutud.

reissdirektor andrei

 õhtul sai viimaseid päris pikalt koju oodatud. rajalt tuli meile info juhtimiskeskusest essemessidega, milleks anti meile kasutada nuppudega telefon. gloria maadles algul ikka täiega ja tegi ebaõnnestunud svaipimiskatseid ka vahele.


klassikapäeval vaatasime lastesõidud ära ja läksime taas suusarajale ning sealt ma vist oma selle aasta kõvema haiguse üles korjasingi, sest pärast trenni oli järsku roppkülm.

lastesõit käis siin omamoodi. lapsed (ca 150) viidi statkale korraldajate saatel. vanemad jäeti bännerite taha kiibitsema. ja siis pidid lapsed suusad jalga panema ja minema kiltsasele ringile. vaatasin et üks piiga ei saa suuski jalga, siis palus juba järgmine abi ja lõpuks avastasin, et enesele märkamata rooman põlvili laste vahel kõikvõimalikke klambreid kinnitades. finišis rivistati kõik lõpetajad üles ja pandi siis alles medalid kaela. vahepeal olid aga osad lapsevanemad ära kadunud. nii viidigi vanemateta lapsed rajatraktorite garaazi sooja. informaator muudkui teadustas, kelle laps kadunud mingu garaazi :) ja siis tehti lastele äkk pressikas. pressišeff läks garaazi, valis nunnumad välja ja pani pressikonverenti laua taha istuma. väga äge :) meil oleks vist lapsevanemad hirmust otsad andnud.

raja 1 km, enne esimest tõusu, taustaks volga

 kui üritus läbi ostustasin lõpuks ometi sauna teha. esimesed katsed olid aiataha läinud. kui saun juba looma hakkas, tuli naabermajast kutse bõulinguturniirile. mis vaja see vaja. just siis kui meil juba eriti hästi hakkas renni minema, teatas saaliteenindaja, et tal vaja bussile minna ja pani uksed lukku. niisiis tuligi tunnistada, et võitis ott ja edasikaebamisele ei kuulu :)

teepees pidu käis

 järgmine hommik enne teeleasumist tundsin, et pool kaela on seestpoolt üles paistetanud. ja kui lõpuks teisipäeval koju jõudsin läks olemine veel nadimaks. nädalavahetusel oli juba tunne, et nüüd annan otsad. aga täna mõtlen õnneks juba uutele värske õhu protseduuridele.

medalid olid megauhked

elusad matrjoškad tegid enne autasustamist voormappi

 hooaja kokkuvõtteks võiks öelda, et oli ikka väga huvitav aga väga väsitav talv. talvel kui raadios oma tööst rääkisin, siis saatejuht arvas, et tegu on ikka iga suusapede märja unistusega. asja konks ongi tegelt selles, et suusatamiseks endaks tuleb tihtipeale aega väga kompunnida ja need paar päeva nädalas, mis kodus oled, siis küll trenni ei jõua.  ja lennujaamadest on ka täiega mürgistus ees. igal pool rändamise parim osa on alati koju tagasi jõudmine ja tõbemine, et küll on ikka ilus maa see eestimaa.

aga nüüd on õnneks kevad käes ja varsti viiakse punktid metsa :)

sportlik ürituse lõpetamine

engadinis kiirpäevitamas

jänes ootab bussi

raja ca 12 km, kui rada järvelt metsa keerab

õigupoolest polekski viitsinud enam seda mitu nädalat vana teemat üles võtta kui just selle maratoni ajal poleks räägitud mulle selle aasta parimat lugu. lugu ise tõestisündinud pariisis minu tuttava tuttavatega ja lühidalt järgmine. pererahval oli vaja mõneks ajaks linnast ära sõita ja kodusele lemmikule leiti tutvusringkonnast lapsehoidja. 

valvatav koerake polnud aga väikeste killast ja ei allunud ka dressuurile liiga hästi. niisiis otsustas vapper koeravalvur ta ühest pariisi otsast teise toimetada reiskohvris. metroos jäi ta kohvri tõstmisega pisut hätta ja palus abi. abikäe ulatanud meesterahvas tundis huvi, et mida rasket siis naisterahvas endaga tassib. kohvriomanik kartis ennast loomapiinajana näidata ja selgitas, et tal on kohver täis elektroonikal ekippmenti. järgmisel hetkel pani abiline koos kohvriga putku ... 

stardiks tuunimine

engadin on minusugusele laiskvorstile lemmikpaik. maraton on tavaliselt patakaid laadivas päikesepaistes, rada lihtne ja lühike, lõpupidu äge. ja nii oligi selle aasta reisidest kõige raskem olla suusavaba just maljoas  ja vaadata seda mõnusat stardisaginat. oma väikese suusatiiru (esimese uisutiiru pärast detsembris pandud käna) sain kirja laupäeval. ilm oli poolsombune ja fotoka suutsin ka ära kruttida, nii et pildid pidin pea kõik maha kandma. kui muud tolku polnud, siis vähemasti aitas see pildistamine hinge tõmmata. trennist tulles nägin ka ehtsat bussijänest. 

kõige tüüpilisem endadini suusamaratoni stardiilm

maratonipäeval olin kuni finišini täisturist: vaatasin stardis ägedamaid kostüümitrende ja hiljem viidi tuuribussiga saint mooritsasse ning pontresiinasse vahefinišisse. minuga koos tolknesid mu kolleegid vöörldloppeti juhatusest. et kuidagigi suusatamise kadeduseussi vaigistada pöörasime igas võimalikus peatuskohas aga ninad päikese poole ja tegime näo, et nii meile just meeldibki. samas aga lubasime üksteisele, et järgmine aasta tuleme siia koos starti ja siis juba suuskadega.

mooritsa vahekas, porgandipuu suusatajaid ei karda

kui töölõik sai tehtud ja kopsikud jagatud, läksin oma inspekteerimistiiru tegema, et ehk on mõni tuttav nägu ka kusagil hanges külitamas. kõige pealt oligi põhjus viia topsike prosekkot helenile, kes oli just lõpetanud oma elu teise engadini. käisime temaga koos templijahis, kus leidus nats tuttavaid suusahulle. finišimelu oli täies hoos. kalandat voolas ojadena ja kõigi sõjaväelinnaku laudade taga käis äge tulemuste analüüs. hiljem leidsime päevitusasendist ka härra ääremaa, kellelt sain isiklikult kiita, et olin eesti lipu ilusti sirgeks organiseerinud. ise ka ei teadnud millal ma seda kõike teha jõudsin :)

vöörldloppeti naisjõud, väga väärt seltskond 

pärast väikest hingetõmbepausi otsustas ülemus, et tuleb ikka vöörldloppeti naisesindus ka maratonfesti vaatama viia. pean muidugi tunnistama oma õõnestustööd selles vallas, sest üksi poleks ma seda teed ette võtnud. võibolla.

pidu oli äge, rahvas rokkis juba kell 4 pärastlõunal.   bändipoisid muudkui lasid oma tiroli laulukesi ja et uni peale ei tikuks, siis panid aegajalt torupill põlema või tegid muud trikki. kohal olid nii sombreerodega suusahundid, keda mäletasin juba eelmistest aastatest, kui ka uued tulijad roosas. roosad poisid olid suht väsimatud ja tekitasid endale ka ühe ülinunnu 5 aastase fännitari, kes neid kogu aeg andunult jälgis ja jälitas. poisid olid vaatamata oma roosadele leopardimustrilistele sukkadele täielikud dzentelmenid ja viisid neiu ilusti tantsule.

must ja valge koer: keegi suusatas ja keegi mitte

 šveitsist ma päris koju tagasi ei jõudnudki. käisin korraks pealinnas heiti ja maare pansionit testimas, ning siis  oli juba järgmiseks sihiks rõõbinsk. pansion oli muidugist aus: autojuht saadeti lennujaama vastu, lauale kaeti kõike vajalikku ja hommikul transporditi koos kotitassimisteenusega ka bussijaama. nii hea eluga tahaks kohe ära harjuda. kahjuks olid ebasobiva nädalapäeva tõttu siiski kohalikud kultuuriasutused juba suletud, kuid ega kõike head pea siis korraga saama.

templinäljased suusahullud

päevituskombinaat

sirgu tõmmatud eesti lipp

maratoni kappi hooaja lõpetuseks bossiga väike valtser 

kahjuks pole sellest asjast aastatega alekokki saanud

maratonfest on täistuuridel

enne kojusõitu karuhotellis väike karukallistus