Thursday, October 21, 2010

spordivabaduse unenäod

programm "oktoobris sporti ei tee" on kulgenud kultuurselt ja edukalt. ilmenud on siiski ka kõrvalnähte. ei tea siis kas võõrutusravist endast või millestki muust aga igatahes nägin kultuurireisi viimasel ööl hardkore spordiunenägu. siin saab mind jälle aidata vaid tädi pässi seletusteraamat.

niisiis. olin sunnitud minema seiklusvõistlusele oma superebasportliku õega, sest teised inglid olid kusagil lennud, kuid just nendepoolne karm korraldus oli rada kindlasti läbida. pusisime me ulfriidega mis me pusisime aga lõpp hakkas paistma. viimane etapp enne finishit oli 500m jooks mööda lintidega piiratud ja ühest küljest kirjutuslaudadega ääristatud koridori, kus aegajalt tuli ka punkte märkida. kontrollpunktid olid lihtsalt augud iga paari kirjutuslaua järel, kuhu tuli si pulk sisse pista. finishisse jõudes tuli välja, et mu õde pole ühtki punkti märkinud. ma siis tegin ettepaneku tagasi minna ja koridor uuesti läbi teha, kuid tema hakkas jonnima. ma küll keelitasin, et misse 500meetrit ikka ära ei ole, kuid tema oli süsi mis süsi, istus maha ja jonnis. lõpuks said punktid ikka märgitud ja võistlus tehtud. finishis selgus,et olime rajal kõik lisaülesanded tegemata jätnud, sest polnud neid legendis märganud, sest nad ei paiknenud ka otseselt rajal. karistuseks sellise ignoreerimise eest saadeti mind järgmisel päeval sillasixteni orienteerumiskommuuni sekretäriks. seal oli palju metsast tuttavaid nägusid koos. ilmusin tööle seelikus ja kõrgetes kingades ja sain kohe järgmise litaka: et mis mõttes sa sellised riided selga panid? me ju lähme kirikut restaureerima!

õnneks tuli ka sellele pikale unenäole lõpuks lõpp :) aga trenni ei lähe!

Sunday, October 3, 2010

metsas on palju punkte, aga sina ei pea mitte neid kõiki ära võtma...

see postituse pealkiri on katke eile metsas kuuldud õpetussõnadest :)

rogain on see üritus, kuhu meiesugused lähevad hooaja jooksul kogunenud tarkusi ja kavalusi realiseerima. seekord oli see lisaks mõeldud ka nelikürituse peo voormapiks, sest kesse ikka ilma spordipäevata tantsulkale läheb. kahjuks aga ei sobi rogaini aeg tihtipeale meie sotsiaalsesse kalendrisse. nii ka seekord oli väljas vaid 2/3 inglitest, sest merike valvas lõunas rattureid ja mängis jalgpalli vms.

midagi on sel aastal muutunud. ei teagi, et kas on kvalitatiivne pööre või vastupidi, aga me olime 45 mintsa enne starti nii redised kui olla saab. isegi rajaplaneering oli tehtud. see planeerimine võttis meil muidugi oma tubli kaks-kolm mintsa. mingile osast kaardist tõmbasime kohe ramirendi kahemeetrised raudaiad ümber, sest peoeelset jalutusaega oli vaid viie tunni jagu. ja ega meile rohkem vaja ka pole, et oma doos kätte saada ning poodiumikonkurentsis püsida.

no missa hakkad siis selle ajaga pihta? mõtlesime minna tommi-erki kaarte segama, sest oli teada, et nad tahtsid jaanionule-paavole sportlikku tsällendzit pakkuda ja sellistes olukordades teistel jalus olemine on meie leivanumber. eks amööbidki on kavalust kogunud ja olid meie eest ettenägelikult seitsme maa ja meretagusesse parklasse põgenenud.

seisime
siis nagu mõttetud mehed muiste, kuni üks korraldaja meie tühje pilke tähele pannes meid tuppa laua taha istuma suunas. täitsime käsku, potsatasime maha ja hakkasime tahtmatult pealt kuulama teiste tiimide ajuraginat. et kas teha tiimi koosolek iga tunni tagant jne.

kuna külm hakkas sõrmedesse, siis mõtlesime et peaks kõigepealt üha autolavka leidma kust kehasoojendajat tankida. kaart ei olnud kuigi lootusrikas. abi tuli
kõige ootamatumast suunast. üks tüdruk tuli meie metsas vastu ja pidas meid ühe jäägribeebi vääriliseks. superkink sellesse hetkesse!

päev oli äraütlemata ilus: päike, täielik tuulevaikus, üleküpsenud pohlad ja teavaskoda kogu omas paremate vaadetega... see mets on meie jaoks õpikunäide sellest, milline mets meile meeldib ja kus meile orienteeruda meeldib.

vaid korra saime varbad ja oma uued üliseksikad orienteerumispõlvikud märjaks. see oli pärast seda kosmoseporgandit mis seal 40 punkti lähistel maas oli. üldiselt olime kaardiga seekord suured sõbrad ja oli tunda, et tippvorm mis tippvorm. vaid korra ronisime ühe künka otsa liiga vara. ja see oli ka selge et millal otsida visuaalset kontakti ja millal kõrvu kikitada.
rahvast oli metsas igasugust. ka meie eelmise korra kaardilugejate tandemi mari-siimuga sai pisut koos jalutatud. vaid ühes kohas ühtisid meie teed kiirongi sarnaste tormlejatega. see oli 55 punkti juures, mis sai meie kaugeimaks objektiks ja imidzilõhkujaks, sest tõi meile sisse edu maare ees. kogematta, ausõna!

niisiis nagu ütlesin - superpäev, ja mis peamine üllatusi muudkui tuli ja tuli. üks näiteks saabus essemmess tervitusega kaugelt siberist ühelt hea mäluga seiklussportlaselt. ju ta teadis, et järgmised spordiplaanid tuleb inglitele alati serveerida hea emotsiooniga finishijärgselt. spordiministeeriumi lipsu lõdvaks laskmise peol üllatas järgmine hea mäluga seiklussportlane, kes oli juba mitu naistepäeva jätnud lilled saatmata ja nüüd lõpuks tuli võlgu klaarima. oll muidugi pani pisut nõrka, et minu kingitud lipsuga peole ei ilmunud nagu lubas, kuid ta kompenseeris seda oma higiga välja teenitud vahuveiniga. jaaniiee...

ega me rahval niisama lihtsalt lipsu lõdvaks ka ei lasknud. meile heleniga, kui kallutatud statistika osakonna kaastöötajatele, usaldati spordiministeeriumi poolt londonisse pääsevate sportlaste selgitamine. nagu näha olen ma juuresoleval pildil täiesti spiitshless, sest vaatamata kõiksugu tähtede osalemisele, pani kaugushõppevõistluse kinni ei keegi muu kui soss. peo kõige keerulisemaks osaks osutus lipsusõlme tegemine. mäletan kui veel plikatirtsuna isa mulle lipsu sõlmesidumist õpetas, rääkides, et suureks saades võtan endale kindlasti sellise mehe kes ise seda kunsti ei valda. no aga kes siis vanemaid kuulab!

ja ongi kõikvõimalikel hooaegadel joon alla ja aeg talveks rasva koguma hakata ning oodata lund ;)