Sunday, September 26, 2010

lehm libedal jääl e saksa tummfilm

seekord algas kõik sellest, et karu sai meie rulluisumaratoni käigus omale suure venna alexi, kellele me nüüd omakorda külla tulime. esialgu oli ka merike tuleku graafikus, kuid lõunaosariikide spordielu otsustas ta koju jätta. meie eelmisest ühisuisutamisest karuga on mõned head aastad möödas, kuid lõpubussi eest põgenemine oli ikka hästi meeles. ja nii oligi minu põhiesmärgiks seekord bussisõidust pääsemine. ja kuigi eesmärgid olid suured, ei teinud ma suurt midagi, mis mind õnnestumisele kaasa aitaks. väike kodune testisõit ei olnud eriti lootustandev. ainuke õige tegu oli pillelt uiskude laenamine, sest teadagi on varustus see, mis rajal tegusid teeb. uisud olid nii head, et kui jalutamiset varba alla vill tuli, siis uiskudes ei olnud seda tundagi. karu rihtis minustki kõrgemale, oli omale migi aja välja nuputanud, ja temaga paarissõit oli välistatud. Juurdeviivaks ürituseks valisime kohaliku staa

ri külastamise loomaaias. Lisaks Knutile nägme seal ka ahvi, kellel oli nägu sissepoole lohkus J Reisoffis oli äge. Oi kus seal on uiskamiseks ruumi! Kuna kintsunahk on kallis vara siis otsustasin, et kui seda riivin, siis ainult võistlusrajal ja jätsin tempelhofi

lennujaama teed erinevalt karust testimata. Päeva tähtsaimaks põntsuks rulluisumaailmale oli see, kui karu teatas, et tartu ei asugi lätis ja kui itaalia võistlejad said tänu meile teada, et joovad alkoholivaba õlut. unelauluks tutvustas karu mind tirooli antoni lauluga.

laupäeva hommikuks olime kõik ilusa sooja suveilma ära raisanud, taevas oli pilves ja vihmast polnud pääsu. minu argpüksihinge hakkas vaevama hirm. Ja mitte mingi hirmupoju vaid ikka korralik hirm. Aega enda üleskütmiseks oli piisavalt, sest start oli alles õhtul. Istusime karuga ühte kohvikusse maha, jõime kakaod ja sõime shokolaadi peale. Vihma kallas järjest kõvemini – ei mingit inglite lennuilma. Tuju parandamiseks panin pitsidega retuusid jalga ja seeliku selga. Joogipudeli vöö, mille hirmuga ostsin, osutus monofunktsionaalseks ja pani mind rakse valiku ette: kas telefon või huulekas? Kuna niikuinii olen saksakeelses keskkonnas nagu tummfilmis, siis olin sunnitud seekord huuleka maha jätma.

Head sõbrad ja muidu spetsid olid enne sõitu õpetanud, et leia võistlusel endale mõni sobiv rong kuhu sappa haakida ja elu on ilus. Niisiis hakkasin pärast starti sobivat paksu poissi otsima kelle seljataha tuule ja vihmavarju jääda. Kandidaadid langesid järjest ära. Enamuses selle pärast, et hakkasid iga väiksema kurvi ja languse puhul pidurdama. Mina ei saanud endale sellist energiaraiskamist lubada. Esimese kümne kiltsaga olid uisud läbimärjad. Asfalt oli kohati nii libe, et uisud tahtsid lükates oma teed minna – klassikaline lehm libedal jääl tehnika. Pikaliviskajaid nägin terve sõidu jooksul 8 korral. Kui keegi maas vedeles, siis hoiatati aktiivselt ja külakuhja ei tehtud.

Ja ikka ei mingeid ronge. Kõik pusisid omaette, kuid rahvast mu ümber jä

tkus, mis andis lootust, et bussituled ei hakka veel seljatagant äffardama. Kuna kilomeetriposte ei märganud, siis ei teadnud ka, et mis seisus olen. Lõpuks sain endale ka seltsilised, neli lillade dressikatega ja k2 celenadega sõitvat münsteri tüdrukut, kes julgesid rongis sõita ja kellega koos olin pea 15 kiltsa. Nende eesmärk ei olnud koos kiiremini edasiliikumine, vaid lihtsalt koos olemine. Mind lubati punti jääda vist ainut tänu sellele, et mul olid töpselt samad uisud mis neil J Mingi hetk tüdinesid ka nemad rongisõidust. Vähemasti täiendasin uues pundis oluliselt oma saksakeele sõnavara: ahtung, links, rehts, buli (see tähendas kanalisatsiooni auku). Nendega koos sõitmine tuletas meelde, kui väärtusetu on minu jaoks sõpradeta rajaleminek. Ja minu lemmikuks rongijuhiks on ja jääb siiski merike.

Kui 30 kilomeetripostist mööda sain ja bussituled ikka veel selga ei soojendanud, julgesin esimest korda mõelda, et äkki tõesti õnnestub. Vihma sadas jätkuvalt ja kaassõitjate uisud hakkasid ümberringi järjest kõvemini valet häält tegema. Õnneks jõudis enne finish kätte kui minu rattad nutma jõudsid hakata.

Finishialas oli kari maani rohelistes kilekottides zombisid, kes riietumistelgis omakorda peata kanadeks muutusid. Karu valvas mu üliaeglast riietumisprotseduuri, sest muidu oleks ma pool kola sinna telki maha jätnud. Diplomilt selgus, et tänu oma hästi rahvusvaheliselt arusaadavale eesnimele oli mind jälle poiste sekka pistetud. Printerioperaator küsis ka minult üle, et kas ma olen ikka kindel, et see on minu nimi ...

Täna käisime karuga siis jooksjate kannatusi vaatamas. Stiilinäiteid oli erinevaid. Meie lemmik oli jaapani minni hiir. Kuna vihma sadas muudkui edasi, siis saitsiingut tegime peamiselt ess baani aknast. Esialgu tegime diili, et kui karu mulle täna poest peokingad leiab, siis ta ei pea täna minuga jooksjate peole tulema. Aga üldine kehakangus on ka mind leebemaks muutunud ja vaatamata ebaõnnestunud shopingule jääme peo asemel pro siibeni seltsi. Ja millegipärast arvatakse siin maal, et erdinger alkoholfrei on hea õlu ja et inimesed pühapäeviti ei tahagi sauna minna.

Sunday, September 5, 2010

sprinterid kullajahil

eilse võistluse tempo ja muud valikud said paika loomulikult eelneval õhtul: helen käis jalkat vaatamas ja pealinna uusi klubisid tshekkimas ning meie merikese ja külliga käisime roostal srilanka poiste tantsuõhtul.
niisiis jõudsime otsusele, et seekord teeme selle ära ja tuleme lõpuks kullale! juba neli hooaega tehtud aga ikka pole legaalselt poodiumile saanud. ja kuidagi tuli ju ilus päikesepaisteline päevake ära sisustada, sest piduni jäävat aega oli liiga palju. sprint on ju siiski tõlgendamise küsimus.
kõige tõsisemalt võttis asja muidugi helen, kes pärast esimest punkti ütles, ärme jookseme! sellist palsamit meie kõrvadele pole sealt suust kunagi veel tulnud ja muidugi ei vajanud me merikesega mingit teistkordset keelitamist :)
roosta metsad olid superilusad. need seenehordid, mis metsa all kasvasid olid muidugi äärmiselt tirriteerivad ja vahel tuli kaarti silmaklappidena kasutada. tasus mul vaid korraks kiiver peast võtta kui helen ja merike tahtsid selle seenekorvina kasutusele võtta. ma pean end seentest vägisi eemale hoidma, sest alles eelmisel nädalal sai neid 30sse purki topitud.

marjadega polnud olukord parem. muudkui kummarada ja kummarda, ja topi põsed punni. kui me mingis rattapunktis jälle avastasime, et olime mitmest tiimist mööda saanud siis valisime kõige pohlarikkama platsi välja istusime maha pugima, et ikka kullagraafikusse jääda. ka amööbid andsid stardis kaasvõistlejatele händikäpi aga tegelt on nad händikäpi







andmises meie kõrval ikka poisikesed. üldiselt olime enamus ajast metsas üksinda või siis pigem aaraja vastasuunas ja beekatega eriti kokku ei puutunud. aarajakad aga tervitasid meid kõik viisakalt ja tvisteri tibid ilmusid mingi hetk nagu tellimuse peale meie loomingulise segaduse hetkel välja.
navigeerimisega oli mul seekord nagu rajan eeril, kus teine piloot on koondatud. vahel oli vist ka esimene piloot lahti lastud ja stjuuardessid olid sunnitud juhtimise üle võtma. aga ega me peamegi ju orienteerujatele ka ikka vahel võimaluse andma.

kõige kindlamalt pidi meile kulla kindlustama kanuu, sest teadagi oleme me tuulistes merelahingutes nagu ühed inglid olema peavad, st tuulte kontrollida. enne kanuusse minekut tegime jalad kaks korda märjaks sest seekord olid teemaks mitte künka tipud vaid kivid. pikema merelise kiviekskursjooni jaoks võtsime üksteisel käest kinni, et kui käime ninuli siis solidaarselt. seal rannas oli ka see koht, kus me oma ammu surnuks peetud manakeri üle kuude kohtasime. tal oli ka vist ebahalb meel meiega kohtuda, sest ta ootas meid lilledega! ma ei usu, et ta mulle kunagi isegi sünnipäevaks oleks lilli kinkinud.

kanuualas ootas veel sõpru: ragnis, kes valvas diivaniga roosat kanuud, ja urmo isa, kes lihtsalt alati seal ootab ja hea sõnaga toetab. eriti hea uudis oli see, et me ühe kanuupunkti võtmata tohtisime jätta. esimesse kanuupunkti jõudsime selles kividehunnikus tänu skaipidele. seal oli ka ainus koht kus oli suht hea väljavaade kummuli pöörduda, sest jäime kivile kinni ja laineid tuli nii palju, et meie tsiuauagi sai saba märjaks. ümberminemine oli sel päeval vist suht inn olnud. üldiselt oli see kardetud purjetamine päris äge ja ei meenutanud millegiga ardut.


tegelt oli terve see etapp üle kere äge, või oli see nendest pohlades, igatahes nii lõbusat olemist pole juba jupp aega olnud. nüüd ei tulegi meelde, miks tuli päevakorda spordist lahutamise küsimus. igatahes lubasime, et kui spordist ära lahutame hakkame laulusõnu kirjutama. esimene spordilaul tuleb raudselt pohladest, sest me ei suutnud ühtegi laulu meelde tuletada, mida neile laulda oleks sobinud. kui keegi teab, andke teada.



pärast sprintimist selgus, et vaatamata meie püüdlustele jäime kullast ikka ilma. ei tea siis kus viga sisse tuli. helen oleks pidanud vist golfis veel pidurdama. porgandid aga said jälle medalid kaela ja tuli neid inglijoogiga premeerida. esimese võistlusanalüüsi tegime oma tuksi kodus koos efka ja tema mädamunakaksikute tiimiga. tõsisemad spordijutud aeti muidugi hiljem peol. et kas pidu oli lahe? peost ei ole muidugi viisakas rääkida aga pisut siiski. näiteks mulle jäid peost 2 murdunud küünt, sinine põlv ja mahakandmisele minevad kingad...

hullud staadionil

nädala keskel, kui hakkasin vaikselt inglilaulude sügisplaati kokku miksima, tuli pisut sõprade fonoteeke tuulata. oma rumaluses sirutasin käe ka sossi plaadiriiulile ja võtsin kaasa hu2. pikalt ei lasnud karistus oodata. juba järgmisel päeval helistas soss ja tuletas meelde, et ma olevat talle nüüd ühe teene sees. tunnistasin fakti õigeks ja see oli mu järgmine viga. vastuteeneks sobis vaid see, et teen kaasa firmaspordi seitsmevõistluses. valikuvabadust sain vaid niipalju, et neljast halvast pidin enda karistamiseks välja valima kaks: a kukutada endale kuul varbale, b torgata odaga silma, c hüpata kaugushüppes liivakastist mööda või d hüpata kõrgushüppes latt pooleks. kõik muu kama jäi stella kaela, kes on nüüd firmaspordi uus neeger.
klassikud laulavad nii:
mina viskasin kord oda
mida otsin siiani
olla lätis nähtud toda
olla lennand riiani
sellega mu suuremad teadmised odaviskest piirdusid. näinud olin seda riistapuud vaid telekast. ka kuuli ei ole ma kunagi katsunud. kõrguse ja kauguse hüppamised olid viimati nähtavasti keskkoolis. ka minu kaasohver anniki ei osanud sellest valikust midagi eelistada. niisiis jäi nii, et mina sain proovida kaugust hüpata ja oda visata.

statkal oli korralik koerailm. millest siis pihta hakata? anniki suunamisel alustasime sellest, et ma suudaksin ikka pakule pihta saada ja maanduks vähemasti liiva sisse. edasi järgnes suur osa kudemist ja ootamist ja vahepeal mõned meeleheitlikud spordikatsed. maailmarekordid jäid meist seekord purustamata, kuid see eest püstitati hulganisti isiklikke ja vähemasti ei saanud me kusagil nulli ja napilt saime odaviskes ikka rohkem meetreid kui kuulitõukes. odaviskes ei tulnud mul see värniku karjatus ka välja, nii et kui oli minu kord, siis soss tegi minu asemel karjatust
taustaks.

kõrgushüppe maandumismatt oli tegelikult üks vett täis käsn ja nii juhtuski, et külm hakkas vägisi kontidesse mitte ainult annikile. hakati otsima vabatahtlikke apteegikülastajaid. üks mees astus juurde, et tema on vahur ja kuna mina olen tema ingel, siis pean teda aitama. vahuri inglite tiimi jope oli piisavaks garantiiks, et mulle oma krediitkaart apteeki kaasa anda. võtsin oma ingelmissiooni tõsiselt ja peagi oli halltõbi seitsmevõistlejatest eemale tõrjutud.
kergejõustiku juures on kõige tüütumaks see pidev ootamine aga silmaringi laiendamiseks võib heas seltskonnas ikka aega veeta. ja halva ilmaga tehtud trenn läheb ju alati topeltsaavutusena kirja ;) omaette etendus on muidugi kergejõustiku kohtunikud. seda tragikomöödiat peate laivis nägema, sest neid nüansse on raske kirjeldada.

Wednesday, September 1, 2010

rattamaratoni hõbemärk

ma arvan küll, et see võis olla mu viies kord rattamaratoni lühikest rada läbi sõita. ise ka ei uskunud, et näitasin ise initsiatiivi üles, et mind ka rattasõidule kaasa võetaks. ju olid ööetapi rattakilomeetrid ununenud. kuna tiimis olid jälle karu ja viilu ja efka, siis oli loota, et programmist võib tulla kõrvalekaldeid.

esimese shoortkati tegin ma ise. läksin staadionilt minema mööda asfalti, et las poisid algul kolm kiltsa hullavad, küll nad pärast mind iga künka otsas järgi saavad oodata. panin klapid pähe ja väntasin nagu jaksasin ja ei jaksanud. esimest korda elus võtsin rattatrenni kaasa ka musa, sest olin päeval just uut sügisest inglilaulude miksi koostanud ja tahtsin selle veel kord üle kuulata. otsus osutus väga heaks, sest kui kõrvaklapid on peas, siis ei kuule treppis ja kivistel laskumistel oma hammaste plaginat. ja kohe kardad ka sedavõrra vähem ;)

poistega kohtusime pärast palu punkti järve ääres ja siis üritasin nende moodi trenni teha. viilule oli mingis trennis äraminekuid õpetatud ja nii ta neid siis demmiski. arvan et rattatreeneritele peaks endale mingi koolituse tegema, et nad teaksid kui kurb on maha jääda. nad võiksid lisaks äraminekutele ka nõrgemate järgiootamise trenni teha. kuttide suur kiirustamine viis selleni, et ta sai nina liivaseks ja mina jõudsin kogemata ikka enne auto juurde :)