Sunday, July 29, 2007

üks üks

et varsti tuleb taas halastamatusse poodiumivõitlusse asuda peaks vähemalt korra rattasõitu harjutama. mõeldud mõeldud. otepää rattamaraton tundus olevat selleks sobiv koht. merike on juba pool nädalat aafrikat vallutamas ja seega omas taas veenvat vabandust viilimiseks. helen otsustas koormuse tõstmiseks eelmisel õhtul pulma minna. läti rattur maimu kinnitusel kaovad peo jääknähud ca 100 km rattasõidu läbimisel, helenile piisas õnneks 15 kildist ;)

koduauuli jõudmine on alati meeldiv. tegime kõigepealt kohustusliku shoppingtuuri kodupoes ja sealt statkale. kelgumargusele tekitatud moraalse kahju korvamiseks tõin talle stardinumbri auto juurde. mölin jätkus sellele vaatamata. SR VK olid esindatud soliidselt : tilk, kelk, pekk, veiks, arno, TT ja meie kaks; KK st veel ka silva.

nagu parklas tiivad selga tõmbasime hakkasid kommentaarid käima. "näe, inglid jälle platsis" ja "tulite seekord niisama vaatama, jah?" ja "nemad panidki viimane kord meie shampa nahka" ja muid alusetuid süüdistusi. pentaka trepil olid reas vanad head "kofe tsai deevushkam" sõbrad e vitjok ja zenja dementjev, kes olid meie seltskonnast huvitatud aga rattaga sõitma ei soovinud siiski tulla.

aksessuaaride paigaldamiseks oli pisut vidinaid puudu ja nii me siis kelgumarguse poole pöördusimegi. oi mida tal küll seal oli! kuna ma nime neile asjadele ei oska anda siis mainin vaid ära, et seda kraami oli mitu koffritäit ja lisan illustratsiooni.

porke, porke, porke ... küsisime endalt, kui pika maa start oli läinud ja jõudis kätte aeg end staadioni treppidelt päevitamast püsti ajada. esimene ring pauerbaari sai täis ja oligi aeg minna. seekord pidime end äärmiselt kokku võtma, sest polnud tommi kes rattaketti õlitaks ja aparaadid katuselt alla võtaks. mul olid hommikust peale ärevust soosivad halvad ended: tiimi särgid olid eestmaa peal laiali, telefon jäi koju, tiibadega oli kerge sos ja miskit mida ma enam ei mäleta oli veel ...

stardis ühinesid meiega arno, veiko ja silva. veiko üritas meile õpetada käikude optimaalset kasutamist. õnneks me ei allunud tema üks/üks provokatsioonile. seda enam, et ega nad palju kiiremini mäkke ei jõudnud kui meie ratast käekõrval lükates. ja nii hea oli aegajalt selle katapuldi otsast maha saada ja koivakesi sirutada. meie üks/üks käik oli üks parem jalg ja üks vasak jalg. operaator kõps oli veiks. ta sai hakkama mitme oskari kandidaadiga kiirelt mööduvast teest helindatud tema äkimisega, kuid mitte üleliia paljude piltidega. esimese korra kohta pole hullu ;)

finishis olid jalad süldid mis süldid. 30 km uisutamist on ikka palju iizim värk.

statkalt lahkudes hõikas üks tüdruk meile: "hei singli-inglid, tuli meelde mis singel on ;) ?"

tuli jah :)






Wednesday, July 25, 2007

kaiffff

risustan siinkohal ingellikku spordiblogi ja tänan samas ka kyllit+vaiket...

tegelikult polnud mul eile mingit kavatsust kontserdile minna sest igatsus roma zveri järgi ja stiiven taileri superhaltuura on jube valivaks teinud. aga päev venis pikaks ja äkki ma olingi juba seismas lava ees ja ultima thule rokkis sajaga ja mäx laulis nii et külmajudinad käisid üle keha. zis iz vat ai kool rokenroll, jeah ...

kes vähegi tahab head rokilaksu saada võiks sellel juubelikontserdil ära käia. megaelamus ja multifilm 88 aastast garantiid ;)

Monday, July 23, 2007

iibis viikend

kõik algas nagu tavaliselt, st mingi hetk tuli pässilt ja vahurilt kiri.

Armsad kaaskannatajad!

Siiamaani on kehtinud ütlus, et maailmas pole pääsu kahe asja eest: surma ja maksude. Viimaste aastatega on tulnud see aastasadade vanune ütlus kriitilise pilguga üle vaadata ja lisada veel kolmaski vältimatu asi: iga-aastane masohhistide kokkutulek voolavate vete peal (no vahel mitte nii väga voolavate...).

Sel aastal tulevad enesepiitsutajad kokku juulis ja masohhismiaktid viiakse läbi Pärnu jõel ja selle kallastel. Plaanis on nagu ikka oimetuseni aerutamine, üle kopratammide ronimine, madalas vees paadi seljastassimine, puulimbo, ühe saiaviilu jagamine söögikorra ajal nelja inimese vahel, hüppega pöördkukkumised kõige vaiksemates kohtades, puusanõksud kärestikel ja kindlasti ka mõned uued piinarikkad harjutused. Garanteeritud on sinikad, parmud ja nälg. Ekstremistidel on lubatud varustuse hulka pakkida isiklikud kidadega piitsad.

Kui tundsite nüüd, et diivani peal on liiga mõnus ja keha igatseb ühe korraliku piinamise järgi, siis andke oma osavõtust mulle teada niipea kui olete otsustanud. Lubatud on kaasa võtta ka pereliikmeid, kes vajavad karistust halva käitumise eest.

Kohutavale koospiinlemisele lootma jäädes,

Pässu
Ürituse meediapartner: Aplitoa Ekspress


ebatraditsiooniliselt põhiagitaator ise välja ei ilmunudki ja seetõttu olidki vist loodusjõud meie vastu seekord nii armulised. aeti-merikese-minu toiduratsioonid ei võimaldanud meil ka nälga tunda. ühes asjas oli pässil küll õigus: jõgi oli protestimärgiks voolukatkestuse teinud ja kui me vahepeal kanuus lõunauinakut tegime, polnud me meetritki edasi liikunud.
















reedese päeva vaieldamatult kõige väsitavam osa oli toidu shopping+päking. autode liigutamise tiimi oodates kadus kanuuvalvajatel mingil hetkel juba lootus, et sel päeval üldse mingit kanuutamist ette võetakse. mina sain oma elu esimese kanuutüürimise kogemuse. vahur ütles, et me ei saa kogu aeg kogu vastutust merikesele panna ja peame heleniga õppima ka ise midagi tegema. ilmnes, et see aparaat on tõepoolest juhitav ja ma sain olla kolm päeva juhtivtöötaja. õhtu hailaidiks oli manakeri ööbimispaika jüri homenja kontserdi orgunninud, millest mina ja helen ka osa saime. kolm hurraad manakeri auks!



laupäeva ennelõuna veetsime oma kanuuga märkamatult mingil teisel jõel, ise selleks mingeid spetsiaalseid pingutusi tegemata. enda arust ootasime muidugi tommi ja rainerit ja tegime kerge bjuutisliibi. kui sellest muud tolku polnud siis vähemasti said teised kõik matka lõpuni meie kulul sajaga nalja. isegi lapsed võeti "kuidas viimased viimaseid ootavad" mõnitamistiimi appi. nii lahedat lõunasöögikohta kui seekord jõgi pakkus pole meil varem olnud. see oli mingi absurdne betoonbiitch, millel on kindlasti mingi raffamajanduslik väärtus.

päeva teine pool tutvustas annu meid laulupeo programmiga ja (mitte eelnevast sõltuvalt) heleni pea kuulutas välja streigi ja pauerbari pudelitel puudus refill. kõik need asjad kokku sünnitasid laulud eesti rahvaviisil pealkirjadega "maiviitsi, viitsin ma jee ..." ja "ma tahaksin voodis ollllaa". voodi asemel konstrueeris tom meile tihaste söögimaja, riputas selle oksa külge ja tuuleke kiigutas seda regulaarselt võimendades meie merehaigust. merikese väitel olid laupäeva õhtul minu ja heleni asemel laagripaigas kaks kehadublandist mutanti.

pühapä hommikuks olid hõrenenud hommikusuplejate read. üllekas oli ainuke kes ei vastanud et brr! või vesi on märg. pekitiit kaitses jätkuvalt spordipedede mainet. seni kuni meie üllega põllumajandust arendasime ja kalkuneid makaronidega söötsime oli temal juba veeprotseduurid võetud. enne veele minekut tegime väikese veskiekskursjooni.

jõel lendas meie ees jupp aega sookurg. vahepeal ootas meid järgi ja siis näitas jälle teed. purjetasime mööda ka superilusast roosast põllust. mina polnud sellist igatahes varem näinud. kuna meie heleniga polnud taas kindlad kas oleme õige jõe peal, ankurdasime end cobacabana biitshil kinni ja istusime kaelani vette. varsti oli kogu punt jälle koos. kusjuures külli oli jõudnud ka poes käia ja valmistas sellega paljudele piiramatut rõõmu. kui blondide kanuu keset heinamaad jälle jõge otsis, tuli meile appi (pimedate juht)koer. sellis servist pole varem pakutud ;)

siinkohal tervitaks ka kõiki kaaspurjetajaid. loodetavasti ei ole te kõik sellist keedetud jõevähi värvi nagu mina hetkel ja kontoritool sobib paremini istumise alla kui vahuri pepu järgi vormitud kanuuistmed. ja kallis manakeri, loodetavasti saab lubatud roosa kanuu sul juba järgmiseks stardiks valmis. mulle meeldiks kui sa paar vesiroosi ka küljele maaliksid.

Monday, July 16, 2007

ülemaailmse imperialismi ohver

täna olid kõik asjaolud spordipäeva vastu:
esiteks olid poed rulluisuratastest tühjaks ostetud ja spordipoe poisid väitsid, et mingi buum on lahti ja nemad enam ei tea kui palju seda kama tellida;
teiseks oli tuul vastu, kohe väga väga vastu ja muidugi tõusulõigul;
kolmandaks näppasid klassikalised supilinna murjamid trennijoogi raja äärest ära (peale pikaaegset pinnimist ja esialgseid väiteid et "ei võtnud", kutid halastasid, ja tõid nähtavale üleni õlise joogipudeli :D ) mul pole kunagi sellist janu trennis olnud kui nüüd, mil ma teadsin, et jook on olemas ja kahtlusalune kohe rajakõrval. lisaks kõigele parandasid nad ratast laskumise peal sisekurvis ning üks mehhaanikutest oli risti üle tee pikali ...

nii et põhjusi viilimiseks oli küllaga ja me kylliga otsustasime nad täna ka ära kasutada

Friday, July 13, 2007

lisastart

täna käisin laululava uisuringi uut katet testimas. tõelised eesti mehed on järjekordselt tööd teinud: ühest kohast parandanud ja sellega teise kohta augud sisse teinud.

pärast trenni ei viitsinud enam kuidagi asjalik olla. ühesõnaga sai aendustegevusena kari tütarlapsi augustikuisele pilootprojektile registreeritud. vabandust, yllekas, aga no tõesti oleks piinlik olnud sind lühikesele maale panna! oma uusi uiske tuleb ikka pikemalt demmida. merikest päästis vaid see, et ma ta isikukoodi ei teadnud :D

ja päss, ma tean küll kuidas sa jälle hakkad meid spordpededeks sõimama. aga ega ma enda pärast! tegemist on siiski vaid proffesionaalse ürituse testiga. seni kuni mul punase nupuga polarit pole on minu arvates olukord kontrolli all. ära karda et ma su tikkimis ja kokkamisklubile kadunud hing olen :)

Tuesday, July 10, 2007

spordivõõrutusravil


nüüd siis minu viimasest trennist nädal möödas ja võõrutusnähud hakkavad üle minema. õnneks sajab regulaarselt ja ei lase uisutama minna. kuigi kui homme parki uus asfalt maha saab siis kes teab ... kardan et helenil oma 100km-ga nädalas inimeseks hakkamine vist nii lihtsalt ei läheks. karul austrias mäe otsas muidugi nats lõbusam: neil tuli eile 10 cm värsket lund maha. kuigi ega neil vist suusavarustust kaasas pole ;)

viimane trenn ei olnudki nagu päristrenn. läksime üllekaga spordilaagrisse sanepidnormide järgimist kontrollima ja tegime sealjuures väikesed veeprotseduurid kurgjärves ja vitamiinisüsti metsmaasikate-mustikatega. kõige paremini oli laagris lahendatud riietekuivatamise küsimus. selleks oli installeritud hoovi peal kaks kitsekujulist kuivatuskappi.


treener uips istus majas ja suhtles meiega ainult distantsilt. ju siis olid käed pesemata. ühe nukra poisi pealt nägin et spordiga liialdamine viib depresiooni. istus teine suht vaikselt.
et päev liiga sportlikult ei lõpeks suundusime oma kontrollkäigult edasi agent 505 legaalseks inimeseks hakkamise avatseremooniale.
nii et on loota, et kui ma veel paar nädalakest samamoodi vastu pean, siis on pässil lõpuks võimalik minuga kultuurselt heegeldamisest ja kokandusest vestelda.

Monday, July 2, 2007

Sviit eskeip e miks homne uisutrenn ära jääb

seis siis selline et inglitel järgmisel aastal ees kindlasti üks raffusvaheline start: me PEAME minema engadini rulluisumaratonile!
ühesõnaga jõudsime siis reedel karu, anne ja külliga orgunnikoolitusobjektile. käisime kõigepealt suusamaratoni offisis instruktsjoone saamas ja hellõu ütlemas. siis sõitsime raja autoga läbi ja ohkisin mis ma ohkisin aga külli ja karu said must võitu ning äkki olingi objekt nr 5261. st.moritzi võistluskeskuses saime kokku ka eesti rulluisupoistega ja ahmisime veel viimast infot. käisime ka eliidi tehnikal miitingul mis oli suht meeleolukas ja inspireeris karu öiseid multikaid. kõige esimese päevakorra punktina pandi võistlejatele südamele, et nad liialt stardieelsel õhtul ei napsutaks.
hiljem oli tobleronede kodus suht eksprompt ja väga südamlik pastapaarti. nad said kiirelt aru, et karunali on kõige parem nali ja tegid seda hoolega ;) tuli välja et tütar-toblerone on milkamaa jungade meister slaalomis... ja meie hotelliperenaine on raudselt Pontresina meister öökullide kogumises.
karu unenäo kohta ma juba panin ühe kommi. ühesõnaga rulluisumultikad olid sellel öösel in. laupä ommik tegime soojenduseks matka 3000m kõrgusel Diavolezzas ja imtlesime musti täppe kes üritasid Piz Palü (3905m) otsa jõuda.

tagasitulles pakkisime oma võistluskola nagu oskasime ja kemigeerisime ka mingit halli ollust veepudelisse (st mul lubati pudelit loksutada ja pulbri ülejääke rõdult alla pühkida).
on ikka rakatiteadus see raffasportlus. teel võistluskeskusest starti saime uue kogemuse juurde, st kasutasime liikumiseks osavõtjate bussi. paljud tüübid olid sokkides või paljajalu bussi ootamas. nats enne starti parseldasime anne mingi tiimi autole ja hiljem sattus ta finišis meid oodates ka pulmapidusse.
malojas keerasime murule pikali ja algas uus seanss rulluisumultikatega. stardieelsed süvasüsivesikud puudusid ja seetõttu oli minu olemine eriti ebakindel. leppisime kindlalt kokku et laskumistel mind üksi ei jäeta.

maratoonimine ise algas jamaga: külli uisud ei läinud üldse ja selleks ajaks kui sai selgeks, et lõpuni paneme vaid karuga kahekesi olid tee osavõtjatest tühi ... meie süda ei osanud siiski halba aimata ja me mõnulesime supersiledal rajal täiega. ilm oli megailus, järvelt puhus mõnus tuuleke ja lendamise tunne oli valdav. st.moritzi põhiatraktsioon vaibatatud laskumisega sai läbitud karu täissupoordiga. jube suur oli pettumus, kui sain aru, et autoaknast näevad tõusud ja langused hoopis karmimad välja kui uiskudel. ja see vaip oli massi poolt enivei asfaltkõvaks nühitud :) trikitamine algas pontresinas: mingid tüübid lähenesid meile tagant bussiga ja väitsid, et me ei ole kontrollajas. vadahell kontrollaeg? ühesõnaga nutt ja hala ei aidanud ja järgmine hetk istusimegi seal bussis ja hakkasime hauduma plaan beed. jube tahtmine oli veel uiskudel olla. et ehk annaks nr ära ja sõidaks niisama või siis tuleme siis finišist rongi asemel uiskudega koju. meie nr ei tahetud ja välja meid ei lastud mitte. abivägi saabus oodatust varem. meie ees olnud italjaanud korjati samuti rajalt maha ja nemadki tahtsid eskeipida. mingi hetk pidas buss taas kinni, sest Maailma Tähtsaim Bussijuht tahtis helikopterit imetleda. italjaanod võtsid teema üles, et neil hakkab külm jne. ja murdsid bussist välja. me siis haakisime sappa ja läinud me olimegi. karu pani kohe täpiks ja minagi ei hoidnud ennast tagasi. nii ebasportlik kui see põgenemine ka polnud, olime me megarahul, et veel nats sõita saime ja pidasime end finišisiidri väärilisteks.

kuna see üritus on siiski anfinišd biznis siis tuleb asi järgmine aasta kordamisele. ning kindlasti vajan ma selleks lisaks ka inglitiimi tuge ja tiivad tuleb ka siis juba kaasa võtta. nii et helen ja merike pange vaimud valmis! ja kuigi külli sõitis terve maratoni asemel vaid pool, nägi tema selle eest kuidas politseinik igavusest rajapehmenduseks pandud matiga poksides tööpostil aega veedab. kerdil (37.) ja jaanusel (75.) läks millegipärast meist märgatavalt paremini ;)

õhtune kutprogramm sisaldas rokkimist Viva Las Vegase järgi, maailma parimate rulluisutajate inventeerimist ja karu kivipalli.
järgmine hommik läksime Muotas Muragli (2453m) otsa järve (2713m) otsima ja veetsime mägedes mitu tundi.

matka käigus pidasime läbirääkimisi milka lehmadega, katsusime lund, pildistasime lillekesi, kohtusime MK peakorraldajaga, ei andnudki peksa tema autojuhile (kes oli seda tegelikult väärt) ja saime omale valusad säärelihased kombineeritult kange osoonimürgitusega...




täna saatsime karu pidulikult austriasse ja jõudsime kodumaale. ja homne uisutrenn jääb ära seetõttu, et meie koffrid järgnesid vist karule mitte meile. aga mis kõige hullem: mu hambahari ja ripsmetušš on ka lennus ja see tähendab muidugi vaid ühte e. maailmalõpp on mulle üsna lähedal.

pildid klõpsis enamuses külli
aga siin on üks minu tehtud ;) veel nats on üleval http://www.lkylli.blogspot.com/ is